Rødgrød med fløde

Too many variations to consider

2011-09-30T10:12:00.004+02:00

Võimalikud variandid, miks tupsuke öösel mitu korda suure nutuga üles ärkab, põhimõtteliselt kõigest keeldub, k.a. edasimagamisest ja v.a. suurest nutmisest veel mõnda aega:
1) Kõrvapõletik (raamatu kohaselt valutab enim öösiti, võib kesta sümptomiteta, kui komplikatsioone ei teki, paraneb ravita 4-7 päeva jooksul, aga kas ravi vaja läheb, võib otsustada ainult arst. P... küll. Kui muid sümptomeid ei ole, siis lidun iga kord, kui laps nutma hakkab, kohe arsti juurde ja karjun: "Kõrvapõletik, kõrvapõletik!" või mis?)
2) Järjekordne tiigrihüpe (ärkveloleku ajal ei ole tupsuke roomamisele karvavõrragi lähemal kui kolm kuud tagasi, aga vat magamajäämise ajal põrutab küll teinekord peaga vastu voodiseina)
3) Hambad (kahe ülemise tulekut just saatis nädalajagu magamata öid, arvasin juba, et selleks korraks on ehk ühel pool, kui mitte arvestada seda, et tupsuke on kiirelt omandanud oskuse mõnuga hambaid üksteise vastu krigistada. Aga kas neid on seal veel tulemas, ei ole õnnestunud tuvastada. Tupsuke nimelt ei hoia just suud pärani ja taskulampi peos, et oleks hea talle sellega kurku piiluda, mis seal toimub.
Hammastega üldiselt on ka nii, et hambaarst räägib, et jaa, tuleb hoolega pesta ühelt poolt ja teiselt poolt, ja peale iga söögikorda ja kui öösiti sööb, siis ka öösiti hambaid pesta. Minge kukele, urrima teoreetikud.)
4) Lutisõltuvus (et tupsuke on lutisõltlane, on väljaspool igasugust kahtlust. Mu teooria on, et need hüsteeriahood tekivad sellepärast, et lutt kaob suust ära, tupsuke ei leia seda enam üles, tupsukese ema reaktsiooniaeg ei ole piisavalt kiire ja tupsuke õudselt vihastab kogu situatsiooni peale. Sama hea selgitus kui iga teinegi. Mõtlen, et kas peaks külma kalkunit tegema, aga mu vaim pole selleks veel praegu valmis. Teoreetikud muidugi ütlevad, et esimesel õhtul röögib ja järgmisel magab juba nagu miki, aga mul on omad kahtlused ses suhtes.)
5) Pimedusekartus (seda ma tegelikult ei usu ise ka)
6) Hirm üksiolemise ees (seda ma ka tegelikult ei usu, aga urr teda teab. Kui nii, siis too bad, sest ma võin pühalikult ja käsi südamel lubada, et meie tuppa ja voodisse tupsuke vähemalt statsionaarselt küll tagasi ei koli.)
7) Nälg (kindlasti mitte)
8) Kuna ta on beebi (kõige tõenäolisem)
Ühesõnaga, valik on sinu. Mõnikord on tõesti selline tunne, et varsti annan lahkumisavalduse sisse.

Meeleheitel koduperenaise väikesed rõõmud

2011-09-29T11:17:00.002+02:00

Tunnistan, ega ma ei ole kunagi väga tõsiselt kippunud võtma kõiki neid reklaame, kus Poola koduperenaised end in corpore rõõmust rõngasse keeravad, kuna nende pesu/kodu/lapsed on [sisesta suvaline puhastusvahend] abil nii valgeks, nii valgeks muutunud, et pane või päikseprillid ette ja mine vesikringleid tooma. Nüüd olen sunnitud oma suhtumist korrigeerima, sest Vanishi abiga kaotasin just (edukalt) meie valgelt elutoavaibalt klaasi punast veini, mis mõned päevad tagasi vaibahaldjatele ohverdatud sai. I'm bloody impressed.

... mispeale ka linnud pargis üles ärkasid

2011-09-23T10:28:00.003+02:00

Täna kell viis hommikul otsustas tupsuke lõpuks, et aitab jamast ja üldse, kes need kaks idiooti omast arust on, kes mulle lolli järjekindlusega lutti suhu käivad toppimas, alanud on uus päev ja minge te kõik p... . Sellest hetkest saadik on tupsuke maganud 27 minutit. Isegi kassi päevarutiin on seega kuu peale kurke müüma lennanud, nii et kass käib kurja näoga ringi, näub ja ei tea täpselt, mida endaga peale hakata. Mina ka ei tea. Kassile andsin tuunikala, aga ise istun lolli näoga põrandal ja soovin palavalt, et keegi mu voodisse topiks, teki lõuani tõmbaks, luti suhu pistaks ja käseks kolm tundi magada.

Peaosas meie kõigi lemmiknäitleja Dim Weasel

2011-09-21T11:07:00.002+02:00

Kusti leidis mõnda aega tagasi osta.ee-st selle surematu kunstiteose. Sai Facebookis veidi lõõbitud, et antiik ja nii edasi, ise pidasin seda nii heaks naljaks, et saatsin lingi ka abikaasale edasi.
Abikaasa ütles, et väga kena, ja küsis, kas tegemist on oksjoniga või lihtsalt pilt müüa.
Mul polnud tol hetkel aega sellesse vastusesse lähemalt süveneda, järeldasin, et tegu on irooniaga, ja ei mõelnud sellele pikemalt, kuni abikaasa siis eile küsis, kas ma tegin pakkumise ära ja et kas Kusti hoolitseb transpordi eest.
Ma ei saanud tükk aega midagi aru, kuni lõpuks hakkas koitma, millest jutt käib. Mul oli hirmus naljakas, abikaasal jälle ei olnud üldse naljakas. Küsisin siis, et kas talle tõsimeeli pilt meeldis või milles asi on. Abikaasa ütles, et eriti ei meeldinud, aga et nende 7 kuu jooksul on elu talle õpetanud, et parim lähenemisviis lastetoa sisustusse puutuvate küsimuste puhul on noogutada ja öelda: "Jah, kallis."
Et vat kui hästi kasvatatud mees mul on!

Carpe(t) diem

2011-09-21T09:50:00.003+02:00

Ma olen Kopenhaagenis ringi kõndides juba pikemat aega mõelnud, et fotoaparaat võiks olla selle standardvarustuse hulgas, mida ma käekotis endaga ringi kannan.
Eelkõige tikuvad sellised mõtted pähe näiteks siis, kui märkan, et mingi loominguline kollektiiv on koduse bussipeatuse tulba ümber meeste jalgratta paigutanud. Ja nii ikka, et bussipeatuse tulp sealt keskelt raami vahelt läbi läheb. Pidi ikka projekt olema - ma üldse ei saa aru, kuidas nad seda tegid, mulle kangastuvad kaks treppredelit, kolm politseinikku - ja palju õnne kohalikule omavalitsusele, kes mingil hetkel ratast sealt ilmselt eemaldama peab hakkama.
Või näiteks siis, kui märkan kõrvaltänavale pargitud kabriolett-Jaguari, millele omanik on suure musta-valgekirju päevavarju peale kinnitanud, kindluse mõttes veel teibiga, et tuule käes minema ei lendaks. No muidugi, Taani kliimas ilma Meetmete tarvituselevõtuta vihm täiesti kindlasti rikuks kalli auto istmed ära.
Või näiteks siis, kui lähen reede õhtul üle kuninganna Louise'i silla linna poole ja näen, et tiigi ääres joob kohvi mees, kelle jalgratta lenkstangil istub suur pirakas haigur. Algul mõtlesin, et topis, aga siis lind pilgutas silma ja hakkas nokaga end tiiva alt sügama.
Aga pole viga, naised saunas rääkisid, et algaval hooajal pidi tööandja kõigile iPhone'id andma, nii et küll siis ka see probleem lahenduse leiab. (Allakirjutanule iPhone'i andmine on muidugi täielik ressursi raiskamine, ma nagunii seda muuks kasutama ei hakka kui helistamiseks ja sms-i saatmiseks, kusjuures tõenäoliselt läheb mul vaja vähemalt kaks vägisõnadega täidetud kuud, et sms-i saatma õppida.)

Kui ma suureks saan, siis käin ainult PizzaHutis, alapealkirjaga 101 nippi, kuidas beebit kureks tõmmata

2011-09-15T16:28:00.003+02:00

Tupsuke kodust toitu täiesti põhimõtteliselt ei söö, välja arvatud, kui tegemist on lillkapsa või puuviljadega. Hippi purgitoitu seevastu võiks hommikust õhtuni näost sisse ajada, kui ainult kurjad vanemad lubaksid. Kuna kurjad vanemad tahavad, et tupsuke ikkagi vähemalt nii õrnas eas tervislikult toituks ja sööks peamiselt asju, mille põhikoostisosad ei alga suure e-tähega, on olukorra sunnil kasutusele võetud mõned alatud trikid. Näiteks kui tupsuke herne- ja kartulipüree peale nägusid tegema hakkab, antakse tupsukesele lusikatäis virsikumoosi, mille tupsuke aplalt alla neelab ja seejärel nagu näljane linnupoeg järgmise lusikatäie järele sukeldub. Uues lusikatäies aga - ülla-ülla - ei ole mitte virsikud, vaid samad jälestusväärsed herned ja kartul. Taolisel kombel süüakse lõpuks küll ära nii virsikud kui herned, viinud on see aga üsna uudsete ja algupäraste roogadeni meie restorani päevamenüüs, näiteks kartulipuder nektariinimoosiga, porgandi-pastinaagipüree banaanidega ja suvekõrvits kalkuniliha- ja pirnikastmes.
Lisaks olen paaril korral teinud selle vea, et pesumasina käima pannud vahetult enne, kui tupsuke sööma hakkab. Pärast seda, kui laps ennast oma söögitoolis täiesti kaheksaks keeras, et pesumasinat vaadata, halastasin ja keerasin söögitooli näoga pesumasina poole. Nii me siis istume siin nagu kaks öökulli ooperimajas esietendusel, vaatame silmad jõllis pesumasinat ja määrime hautatud porgandeid mööda köögipõrandat laiali.

Oli nagu miskit

2011-09-13T10:07:00.002+02:00

Eile jõi tupsuke tassist lõpuks ometi nii, et suurem osa veest läks kurgust alla ja mitte laua, tooli, põranda ja särgiesise peale. Progress milline. Ma midagi tahtsin veel kirjutada, aga nüüd, kui mul lõpuks on aega maha istuda, on mul muidugi kapitaalselt meelest läinud, mis see oli.

Edit: Ahjaa, meelde tuli. Sellise kuuekuuse tupsukesega ringijalutamine garanteerib ikka absoluutselt vastutulijate tähelepanu, eriti kui vastutulijad on pealt kuuekümne pensionieas naisterahvad, kellel ilmselt a) lapselapsi ei ole või b) lapselapsi eriti tihti külla ei tooda. Eriti siis, kui viimatinimetatud tupsuke kõhukotist jalgu kõigutab ja maailma uudistab (kuigi ma ei tea, kui kaua me seda praktiseerida saame, tupsuke varsti ei mahu lihtsalt kõhukotti enam ära ja kuramuse raske on ta, sunnik, kah). Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, kui vastutulijad küsivad, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, olenemata sellest, et tupsuke pealaest jalatallani heleroosas ja punases on. Värvipimedus või on taanlased lihtsalt laste riietamisel ülimalt liberaalsed?

Mull-mull

2011-09-08T11:59:00.002+02:00

Ühtlasi mõistsin, et on hea põhjus, miks kõik beebide ujumistunnid alati hommikupoolsele ajale on sätitud. Kui me Mariaga need kaks paksu oma pool tonni kaaluvates turvahällides hädavaevu olime parklast ujulasse lohistanud, oli kell juba kolme ligi, ja hoolimata sellest, et mõlemad asjaosalised suhteliselt värskelt ärganud-söönud-kustud-pestud-kammitud said, läks sealt alates kõik ainult allamäge. Jonas hakkas enam-vähem kohe röökima, kui ta varbad vett puutusid. Liisu röökima ei hakanud, aga ma kahtlustan, et see oli küll ainult sellepärast, et lapsel oli enda elu päästmisega liiga kiire - tupsuke üritas kõigest väest kaldale kroolida, näol kerge paanikailme. Kümne minuti pärast andsime alla, pakkisime vääksud jälle kokku ja lohistasime autosse tagasi. Mõlemad kustusid niipea, kui Maria süütevõtit pööras, ja mul on tunne, et need rakud mu peopesas said sinna sedakorda täiesti ilmaasjata tekitatud.

Sajab, sajab, kõik on lige, kass on kuri, laps on tige

2011-09-05T08:13:00.002+02:00

Hommikust saati on ainult sadanud, sadanud ja sadanud, nii et ma tõesti ei tea, kuidas me oma pärastlõunasse beebirütmikatundi saame, ilma sealjuures põhjalikult läbiligunemata. Aga eks see ole taas kord jälle peamiselt minu probleem - tõenäosus, et tupsuke oma magamiskotis ja kiletatud vankris soojaks ja kuivaks jääb, on küllaltki suur.
Neid asju, mida ma ei tea, on muidugi veel mitmeid. Näiteks seda, kui kaua tupsuke veel rinnapiima üldse saab, sest ta sunnik ongi nüüd hammustama hakanud. Ja need pisikesed nunnud valged riisiterakesed on ikka põrgulikult teravad, nii et see ei ole üldse naljakas. Selles mõttes ei ole tragöödia muidugi suur, et ma nagunii olin mõelnud vaikselt otsi kokku tõmbama hakata, kuu aja pärast tööle tagasi ja nii. Aga kuna tatitõvesesoon on just algamas, oleks ju ilus, kui tupsuke vähemasti hommikul ja õhtul edasi rinda saaks, kuigi hetkel on see üsna suure küsimärgi all.
Kummaline on ainult see, et ega mulle ju kogu see tissitamine kunagi eriti meeldinud polegi - olen kogu aeg pigem oodanud seda aega, et millal see läbi saab, laps inimese moodi sööma hakkab, saab ise volilt veini juua ja nii edasi. Ja sellegipoolest on nüüd, kui Selle Ajastu Lõpp üsna ähvardavalt horisondil terendab, kuidagi kurblik olla. Hormoonid ilmselt, mis muud.

Õhuloss, mis õhku lasti

2011-08-23T07:02:00.002+02:00

Eile tulin poest koju ja leidsin oma abikaasa elutoa vaibalt meie kuuekuusele tütrele kõva häälega Stieg Larssoni triloogia kolmandat raamatut, seda kõige verisemat, ette lugemas. Mu küsimuse peale, et kas näiteks H.C. Andersen veidi eakohasem ei oleks, vastati: "But what's in it for me?"

Sleep is overrated anyways

2011-08-20T15:53:00.002+02:00

Täna öösel ärkas tupsuke: kell 21:32, 22:59, 23:30, 0:47, 1:28, 4:45. Pärast seda David halastas ja tõusis üles, nii et sealt edasi mul puudub ülevaade. Meil liigub siin hetkel mingi viirus ringi ja nii mina kui tupsuke oleme mõlemad kergelt tatised, nii et ma siiralt loodan, et see on sellepärast, mitte et see on mingi uus magamiskomme, mis on tulnud, et jääda.

Larry Potter ja muusikaline koer

2011-08-18T07:04:00.001+02:00

Sa saad aru, et su elus on ruumi ainult täiskohaga lapsevanemaks olemisele, kui kinos automaatselt käe telekapuldi järele sirutad, et heli maha keerata.

What goes up must come down

2011-08-17T09:00:00.003+02:00

Tupsuke on ilmselgelt oma isa tütar. Isale meeldib magada diagonaalis üle voodi, tekk konspiratsiooni mõttes kõhu alla vorstiks väänatult, ja kaasmagajale kord tunnis küünarnukiga silmakoopasse äsada. Nüüd on ka tupsuke avastamas, et ega ikka ei pea küll voodis lesima selili nagu mauk, tekk kenasti kurguni tõmmatud. Seetõttu on tupsukese magamasaamisega jälle tükk tegu, sest enne magamajäämist peab mööda voodit ringi tuuritama, käsi ja jalgu üle voodi serva ja varbade vahele toppima, teki serva märjaks lutsutama, luti vähemalt ühe korra ära kaotama ja kaisukaru endale ümber kaela keerama. Mõnikord on mul tunne nagu ma üritaks peotujus ja purjakil kaheksajalale tekki peale panna, tõepoolest.

Oh õunapuu, oh õunapuu - nii haljad on su oksad

2011-08-10T17:49:00.003+02:00

Olgu, ma siis olen ka hakanud lapsele ise süüa tegema. Ei olegi nii aeganõudev ja keeruline, kui ma alguses arvasin. Välja arvatud pudrud, mida ma lihtsalt ei suuda end motiveerida nullist ise keetma, kui riisijahupulbrile natuke sooja vett sisse segades saab täiesti pudrumoodi pudru. Ja laps sööb ja on (enamasti) rahul. Aga juurvilju olen küll täitsa ise keetnud-püreestanud-mööda köögipõrandat laiali määrinud.

Ainuke probleem on see, kuskohast toorainet saada. Olen kohusetundlikult püüdnud tupsukesele ainult ökoloogilisi möginaid valmistada ja ega see ökoloogiavalik meie tavalises SuperBeastis iseenesest nii vilets olegi. Aga just avastasin, et ökoloogilised õunad tulevad nähtavasti Tshiilist ja ökoloogilised pirnid Argentiinast. Rääkimata sellest, et paar päeva tagasi ostsin vaakumpakendis murulauku (potimurulauk oli otsas), koju jõudes vaatasin, mis sildi peal kirjas, ja murulauk, tuleb välja, jõuab meieni Keeniast.

Et nagu mis mõttes?! Taani mullas õunad ei kasva, tuleb välja. Häguselt meenub, kuidas mõned kuud tagasi lugesin põllumajanduskoolide kommentaare, et nad Taani tulevastele talunikele ökoloogiat ei õpeta, sest sihtgrupil huvi täiesti puudub ja õpilased arvavad, et tegemist on mingi lillelaste jamaga. Ja nii siis ongi käesoleva hetke dilemmaks valik kahe halva vahel - kummas on vähem pestitsiide ja/või muud jama, purgitoidus või "tavalistes" juur- ja puuviljades.

Hambahaldjas ei helista ühtegi korda, hiilib vaikselt tagauksest sisse, raisk

2011-08-07T20:02:00.004+02:00

Täiesti ootamatult ja lapsevanemate suureks üllatuseks produtseeris tupsuke pühapäeva hommikul oma esimese hamba - pisikese, aga terava. Ma muidu mõtlesin, et see hammaste tulek on mingi eriliselt pikk ja piinarikas protsess, kus lapse suu valuvaigistavast geelist suisa vahus, neli nädalat majapidamises keegi magada ei saa ja õhtud mööduvad teleri ees sõrmenukiga kipitavaid igemeid sügades. Tupsuke ilmselgelt ei ole perekooli foorumist lugenud, kuidas hammaste tulek tegelikult käima peab. Jääb üle ainult loota, et järgmistega samavõrra õnneks läheb. Ja jääb üle ainult loota, et rinnaga toites seintel verekaari ei lahma, kui tupsuke rinda järab, lahmat, lahmat.

Tänase päeva avastus

2011-08-01T16:32:00.001+02:00

Ma olen umbes sama vana (pluss-miinus pool aastat) kui dieetkokakoola.

Aga mina istun karmoshkal

2011-07-29T14:11:00.004+02:00

Tupsuke sai üleeile viiekuuseks. Palju õnne! Samuti üritab tupsuke roomama hakata. Edasi roomamine veel iseseisvalt välja ei kuku, aga ringiratast roomamine küll. Eile roomas tupsuke 270 kraadise ringi. Sellele kulus umbes kolmveerand tundi ja tupsuke oli peale seda surmväsinud ning pistis (loomulikult) röökima. Ega see beebi elu kerge ei ole.
Oh, aga mis ma ikka räägin. Eile avalikustas üks meie noorte emade vestlusringist, et tal on oma kahe kiisuga jalge all roheline miil loomaarsti juurde. Nähtavasti kiisud mängisid omavahel liiga metsikult ja ei lasknud lapsel magada. Nutsin terve õhtu. Ma ühest küljest saan küll aru, et ega üksikemana kahe kassi ja väikese beebiga kerge ilmselt ei ole, aga no kurat küll, kassid olid ju enne kui beebi, kas siis ei olnud võimalik mingi plaan B välja mõelda puhuks, kui kiisud ja laps omavahel mingil põhjusel ei sobi. Oleks vähemalt varem oma plaanist teada andnud, oleks saanud ise ringi kuulata, kas leiab kellegi, kes saaks kiisudele uue kodu pakkuda. Oleks, oleks... Esimesel hetkel tahtsin isegi päästele söösta, aga siis sain aru, et kolme konkureeriva isakassi ja beebiga siin korteris elu võimalik ei oleks. Ega mul palju muud teha ei olnudki, kui oma kassile tuunikalakonserv avada.

Sooja läga, mõtelge...

2011-07-27T09:02:00.002+02:00

Eile ladusin parasjagu pitsale katet peale, kui mu abikaasa midagi eriti ärritavat ütles. Vastutasuks patsutasin teda oma singiribadega kaetud käega põse peale. David ei pannud tähelegi, et midagi valesti oleks olnud. Kümne minuti pärast ei pidanud ma ise enam vastu ja juhtisin ta tähelepanu sellele, et, khm, vast tuleks pikemas perspektiivis kasuks põsele kerge puhastuskuur teha, enne kui kärbsed kiusama hakkavad ja nii edasi. David märkis seepeale, et ta juba nii harjunud, et kellegi kõikvõimalike vastikute ollustega kaetud väikesed käed teda igasse kohta patsutavad, et ta tõepoolest enam ei märkagi. Tõsi ta on. Ka ma ise tunnen end peaaegu et alasti, kui mu paremal õlal ei ole vähemalt ühte suurt poolseeditud piima laiku.

Kas kuu on tehtud juustust?

2011-07-26T09:14:00.004+02:00

Kuigi ma vist olen sellest ka varem kirjutanud, ei kao kahtlused ja küsimused lapse kasvades kuhugi, vaid närivad vanamoodi edasi, kasvades võrdeliselt sellega, mida targemaks saad nii kogemuste kui ka teooria võrra. Eile tegin selle vea, et lugesin raamatust läbi peatükid laste toitumise, haiguste ja allergiate kohta. Nüüd mõtlen, et a) kas oleks ikka pidanud nii vara lisatoiduga alustama, järsku tulevad mingid koledad neeruprobleemid või allergiad, b) kas see, et laps teinekord aevastab ja/või silmi hõõrub, ongi juba märk mingist koledast allergiast, c) kas ta kipub kisama kipitavate igemete tõttu või, hoidku jumal, algava kõrvapõletiku pärast. Üldiselt, õndsat Jerome K. Jerome'i parafraseerides, ainuke haigus, mida ei tundu olevat, on põlvekedra põletik.
Lootsin vaikselt, et ehk kasvades läheb nende päevaunedega paremaks, kui laps iseseisvalt magama jääma õpib, aga praegu läheb küll ainult hullemaks. Magamaminek ise ei olegi nii valus probleem, aga tupsu on poole tunni pärast kõpsti jälle üleval, silmad peas säramas ja hambutu naeratus laialt suus. Tunnistan küll ausalt, et see rohkem mu enda pärast, et oleks ilus, kui ta vähemalt korra päevas magaks kaks tundi või nii, aga ikkagi...

Rongaema pihtimused

2011-07-22T08:50:00.007+02:00

Mõnikord tunnen ma end tõesti nagu täielik rongaema.
Näiteks siis, kui külastame emadegrupi teisi liikmeid, kelle kodud on nagu mingid kuramuse titetivolid vähemalt seitsme erineva tegevuskeskuse, beebikiige ja mängutekiga, saja erineva kõrina ja täiuslikkuseni sisustatud lastetoaga. Mitte, et Liisul mänguasju ei oleks, aga ma ei ole siiamaani tundnud mingit erilist kihu investeerida mõnituhat raha erinevatesse värvilistesse vidinatesse, et järgnevalt konstateerida, et jah, lapse tähelepanu oli hõivatud nii umbes kolmeks minutiks.
Või siis, kui teised noored emad ahastavad, et oih, pidin lapse pooleks tunniks kellegi teise hoolde jätma ja kuidas nii saab, ikkagi nii pisike veel, ja üldse, kuidas ta veel siis hakkama saab, kui tööle tagasi minema peab. Ma ei tea, võib-olla see muutub, kui see aeg kätte jõuab, aga ma pigem ootan seda tööle tagasiminekut, ja üldse ei muretse, kui Liisu mõneks tunniks kellegi teise hoida on. (Ses mõttes, et lapse pärast ei muretse, tema saab ikka hakkama, hoidja pärast on küll kerge mure, et kui palju juukseid tollel halliks läheb, kui Liisu näiteks magada ei viitsi. Aga ega see beebi eest hoolitsemine ju mingi raketiteadus ei ole, et õudselt palju asju on, mida valesti teha saab; üldjuhul antakse sulle ju viivitamatult ja valjuhäälselt teada, kui miskit ei sobi.)
Või näiteks siis, kui Liisu purgist Hippi porgandipüreed süüa vohmib ja ma mõtlen, et tea, kas peaks ka jalad rakku jooksma ökoloogiliste juurviljade pärast ja köögis lapsele kodutoitu vaaritama, mis siis, et ära süüakse vast ainult teelusikatäis ja ülejäänu ühtlase kihina põrandale, lamamistoolile ja riietele määritakse.
Edit: valmis just testportsjon täiesti omatehtud ökoloogilist brokoli-kartulimöginat. Eks me siis vaata, kas võidab kodutoit või fastfood.

Koostöös on edu võti

2011-07-20T11:29:00.002+02:00

Vahetult pärast seda, kui olin lapse ligase särgi tänase hommiku jooksul kolmandat korda puhta vastu vahetanud, oksendas kass demonstratiivselt ja ohtralt esikuvaibale. Mõnikord tekib mul tõepoolest tunne, et why bother.

I was going to conquer the world today, but got distracted by something sparkly

2011-07-03T21:41:00.003+02:00

Täna käisime üht müügiks olevat maja vaatamas*. Mis mulle kõige rohkem imponeeris, oli omanike mõnekuune kassipoeg. Ilmselgelt on mu prioriteedid täiesti vales kohas.

* Ei, me ei hakka midagi ostma veel, aga tore on ju end asjade seisuga kursis hoida.

Öös on asju, aga mitte palju

2011-07-01T08:39:00.002+02:00

Täna magas tupsuke teist korda järjest kogu öö. S.t. kella poole kaheksast õhtul kuni kuueni hommikul, mitte see viis tundi, mis imikutel tavaliselt kogu öö magamiseks loetakse. Ärkasin paar minutit enne kuut ise, vaatasin kella, mõistsin, et ma pole teisest toast ikka eelmisest õhtust saadik piuksugi kuulnud, ja läksin kontrollima, kas tupsuke ikka hingab veel. Tupsuke magas õndsat und, nina magamiskoti servas soojas.
Olen paar korda õhtuti mõelnud, kas peaks pudelist lisa andma, kuna laps näeb näljane välja, aga ilmselgelt nälg silmanägemist just ei võta, kui niimoodi magatud saab.

Skaalal ühest Steven Tylerini

2011-06-29T08:47:00.003+02:00

Viimase paari päeva jooksul olen kõndinud ringi pideva peavaluga, sest tupsuke treenib hoolega kõrgemaid registreid. Peatselt hakkavad ilmselt naabrid kaebama; positiivne on küll see, et kui ta samas vaimus jätkab, kuulevad teda varsti ainult koerad.

Oma tuba, oma luba

2011-06-25T09:27:00.002+02:00

Tänase päeva seisuga võib ilmselt juba öelda, et laps on edukalt vanemate magamistoast oma tuppa kolinud. Kummalisel kombel näib, et ta seetõttu ka magab hommikuti veidi kauem. Siiani ärkas laps nagu raudpolt hiljemalt hommikul kell pool kuus, värske ja väljapuhanud nagu merikotkas, ja tahtis süüa ning mängida, aga nüüd täiesti juhtub, et veab isegi poole kaheksani välja (ausalt, praegusel hetkel tundub see ikka täieliku luksusena, kui nii kaua magada lastakse).

Asjad minu kotis

2011-06-24T11:38:00.002+02:00

Olen märganud, et mida vanemaks laps saab, seda huvitavamaks ja mitmekesisemaks läheb mu käekoti sisu. Toon siinkohal mõned näited asjadest, mida ma varasemalt uneski ei oleks oluliseks pidanud, aga mis nüüd olulise koha hõivavad mu kaubaveokapatsiteedis:
1. Lutid, vähemalt kaks tükki, üks hõlpsalt kättesaadavas kohas, teine juhuks, kui esimene kuhugi ära kaob.
2. Kaks marlilappi igasuguste jamade ärapühkimiseks (kuigi praeguseks jätavad nt. konstantsed gülbiplekid* mu paremal õlal mind juba täiesti jahedaks).
3. Vähemalt viis pesupulka (eelnimetatud marlilappide vankri külge kinnitamiseks päikesepaistelise ilmaga või kui subjekt soovitatavalt vankris veidi tukkuma peaks).
4. Vähemalt üks mänguasi, mida vankri külge riputada, kui subjekt vankris siiski üles ärkama peaks.
5. Mähkmeid 2-3 tükki (olenevalt päevast teinekord ka rohkem).
6. Tagavarasärk, -jakk ja -püksid subjektile, kui juhtub jamasid, mida marlilappide abil edukalt likvideerida ei anna.
7. Pakk niiskeid salvrätikuid (kah, khm, jamade likvideerimiseks).
8. Paar kilekotti (jamade n.-ö. jääkproduktide likvideerimiseks).
9. Suur sall (võimalike muude probleemide lahendamiseks, nt. kui subjektil avalikus kohas järsku hirmus nälg tuleb, nii et subjektil ega tema emal muidu olla enam ei anna, või kui päike vankrisse sisse paistab ja nr. 2 juba igasuguste jamadega kaetud on, või kui subjektil külm peaks hakkama).
Pole siis ime, et ma välja minnes ennast enamiku ajast täieliku koormahobusena tunnen. Sellest, kui suisa mitmeks päevaks ja autoga on minek, ma üldse ei hakka rääkimagi.

* "Gylp" tähistab taani keeles seda varieeruva seedituseastmega piimaläga, mida paljud endast lugupidavad beebid armastavad suust välja ajada. Ei hakka üldistusi tegema, aga E-l on küll täiesti suurepärane ajastus, s.t. et hoolikalt suunatud gülbivoog tabab sind garanteeritult just siis, kui sa oled endale puhtad riided selga pannud ja unustanud nr. 2 õla peale kinnitada. Igal juhul on tegemist suurepärase sõnaga, mis allakirjutanu meelest ka rahvusvaheliselt täiesti adekvaatselt ülalnimetatud olluse lõhna, konsistentsi, välimuse ja muu karakteristika edasi annab.

Läbi raskuste tähtede poole

2011-06-22T11:40:00.002+02:00

Tupsukesel on nüüd seljalt kõhule pööramine üsna hästi käpas. Ainult et pööramine ise on väsitav ja aeganõudev, kõhuli olemine on veel väsitavam ja kõhult seljale tagasi pööramine nii hästi käpas veel ei ole. Tupsuke on oma uuest oskusest ise nii võlutud, et niipea, kui ta seljale tagasi pööratakse, et tupsuke veidi ka puhata saaks, keerab tupsuke kohe jälle kõhuli tagasi. Aga enamasti hakkab tupsuke seejärel kohe röökima, sest ta avastab, et on, raisk, jälle kõhuli, nina tekis ja niiii väsinud, näljane ja üleüldse. Mõnikord võib tupsukese maharahustamine seetõttu üsna kõvasti aega võtta.

Peegel ja beebi vol. 2

2011-06-21T13:24:00.002+02:00

Esikupeegli beebiga on nüüd pikapeale sõbrunetud ja teinekord räägitakse päris pikad jutud maha. Aga magamistoa peeglibeebi on ilmselt mingi ilus poiss, sest igakord kui beebi magamistoapeeglisse vaatab, läheb kohe jubedaks eputamiseks, nii et lausa pool tundi võib koketselt kihistada ja nägu ema kurgu alla peita: "Ah, mis te nüüd, noormees!"

Iga päev on puhkepäev

2011-06-20T08:46:00.005+02:00

Nagu Helene eile Davidi õepoja ristsetel tabavalt märkis, väikelapse vanematele on iga päev nagu pohmapäev. E luksus häälekalt läbi jumalateenistuse esimese poole, oksendas seejärel tapva täpsusega Davidile kinga sisse (Davidi must ülikond, kusjuures, jäi osalejate kollektiivseks üllatuseks kuni ürituse lõpuni täiesti endist värvi) ja pistis kisama. Ilmselt oli tegemist hääleka rahulolematusega orelimängu kvaliteedi suhtes. Ma pole ise kunagi kindel olnud, kas kirikute orelimängijad on profid või lihtsalt entusiastlikud amatöörid; David väitis, et tegemist peaks olema proffidega, kuna orel on keeruline ja osad manöövrid tuleb jalgadega sooritada, aga kiriku ukse tagant sooritatud proovikuulamise tulemusena tundub mulle pigem, et antud orelimängija sooritas kõik manöövrid jalgadega.
Ungari-reisi tulemusena kaalun nüüd päris põhjalikult, kas ma ikka tahan juuli alguses kodumaad väisata või peaks selle visiidi mõne kuu võrra edasi lükkama. Mitte et mõne kuu pärast midagi oluliselt muutunud oleks, lihtsalt et anda energiavarudele võimalus taastuda. Teate ju küll, kuidas väikelaste vanemad väidavad, et imikuga reisimine on kõige lihtsam asi üldse, et need magavad nagunii kogu tee. Jumalauta, see imik küll mitte - autoga 700 kilomeetrit läbi Rootsi, röökiv beebi tagaistmel, on kogemus, millest ilmajäämine mulle kõigevähematki südamevalu ei valmistaks. Aga ellu jäime - eks vaatab ja räägib, iseenesest muidugi peaks tulema ja last sugulastele-sõpradele presenteerima enne kui ülikooli läheb, ja pole Eestis kaunis tükk aega käinud ka.

She's only happy when it rains

2011-06-09T13:13:00.003+02:00

Esimene vihmane päev üle hulga aja ja laps magab kohe paremini. Kuusteist minutit tagasi panin ta voodisse ja kui ta (nagu tavaliselt) selle peale huilgama hakkas, õnnestus mul isegi ta maha rahustada kõhule patsutamise ja shosh-shosh helide teel - tavaolukorras oleks ma pidanud teda kolm-neli korda jälle voodist üles võtma ja laskma tal rinnal natuke nätsutada, kuni ta piisavalt maha rahunenud on. Õnnis vaikus. Tunneli lõpust paistab taas kord valgust.
Homme Ungarisse, leidsin just, et ennustavad tegelikult 22-30 kraadi meie sealoleku ajaks. Kergendusohe. Meie igasuviste visiitide tavaline tausttemperatuur on ligikaudu 40 varjus ja ma ei ole just väga huvitatud sellest, et seda koos meie kolmekuuse staarmagajaga kogeda. Põnev saab kahtlemata selletagi olema.

Päää

2011-06-06T11:38:00.002+02:00

Kogu see kuradi teooria näib eeldavat, et beebid, kes voodisse pannakse, a) natuke aega uniselt virisevad ja siis jäävad magama, b) kui a) ei leia aset, siis rahunevad maha, kui lapsevanem voodi kõrval istub ja neid natuke aega kõhu peale patsutab. Mingil põhjusel ei kirjelda aga ükski raamat seda, kuidas pagan ma pean adresseerima last, kes niipea, kui ta pea patja puutub, hüsteeriliselt röökima hakkab ja seda ad nauseam jätkab, kuni ta voodist jälle välja võetakse ja rinnale pannakse. Kas need on ainult mingid teoreetilised beebid, kelle põhjal kogu vastav kirjandus koostatud on või?!

Let me be your teddy bear

2011-06-04T10:49:00.003+02:00

Eile oli mul poolvaba päev, David oli kodus ja hoidis last ning mina käisin juuksuris ja linna peal ostlemas. Millegipärast Davidiga magab laps alati korralikke kahe-kolmetunniseid uinakuid, aga minuga on hea, kui pool tundi jeeli-jeeli välja veab. Kahtlane.
See, et mänguasjatööstuse sihtgrupiks ei ole mitte lapsed, vaid nende vanemad, ei tule muidugi kellelegi üllatusena. Aga ma siiski keeraks sellele teesile veel ühe ringi peale ja väidaks, et mänguasjatööstuse sihtgrupiks ei ole isegi mitte vanemad, vaid naabrid, töökaaslased ja jänese sõbrad-sugulased üldiselt, s.t. kontingent, kes beebi saabumise puhul kingitusi tegema peab. Millegi muuga ma ei suuda selgitada seda, et mänguasjapoed on varustatud terve armaada pehmete mänguasjadega, mis võivad olla käsitsitehtud, ökoloogilised, kootud, heegeldatud, punutud, pestavad, mittepestavad või kõike ülaltoodut samal ajal - aga pea võimatu on aktiivsele kolmekuusele leida erksavärvilist plastmassist jubinat, mille saaks kuhugi üles riputada ja mis ilusti klõnksuks, kui sellele käega pihta taguda.
Kas on tõesti väikelapsi, kes ihaldavad endale 101 erinevas variatsioonis mängukarusid, või ongi nõudluse-pakkumise suhe siin totaalselt paigast ära? Mäletan, et ka mul endal oli paras armee neid enamasti kingituseks saadud topiseid, aga kui üks või kaks vana lemmikut välja arvata, siis ega nendega peale nurgas tolmumise suurt midagi teha ei olnud.
Oh jah. Eks ma ilmselt selle peale jõuan veel korduvalt vihastada, nagu ka selle peale, et beebiriided nii absurdselt kallid on. Jah, me nüüd lõpuks oleme jõudnud sinna, kus sõpradelt ja sugulastelt kingiks/laenuks saadud riidevarud ammenduma hakkavad ja peab ise ostma hakkama...

Õnn peitub väikestes asjades

2011-05-30T08:00:00.002+02:00

Järgmisel nädalal on mul eksam käibemaksuõiguses, mida ma juba praegu õhinaga ootan.
Veidi punastades pean küll tunnistama, et eksam ise ei olegi see, mis mind seda sündmust elevusega ootama paneb, samuti ei ole ma eriti närviline tulemuse pärast. Mitte et mul just üleliia aega oleks ette valmistada hetkel, aga ma olen ikkagi käibemaksuga ju aastat neli süviti töötanud, nii et täitsa metsa vast ikka ka ei lähe.
Aga - eksam on Århusis. Århus on Kopenhaagenist nelja tunni rongisõidu kaugusel, s.t. edasi-tagasi kokku kaheksa tundi. Kaheksa tundi rongis, mõtelge! Kaheksa õnnistatud tundi, mille jooksul ma võin segamatult näiteks raamatut lugeda, magada, kohvi juua, aknast välja vaadata, või muusikat kuulata! Ja kui ma rongiajad hoolikalt planeerin, siis saab pärast eksamit ka veel rongijaama kõrval olevas kaubanduskeskuses tunnikese jooksul jäätist süüa ja shopata!
Selle kõige kõrval tundub see, et vahepeal ka mingi 15-punktise eksami ära peab tegema, täiesti teisejärgulisena, kui aus olla.

Hhhhokei, no more Mr. Nice Baby

2011-05-25T16:51:00.002+02:00

Täna oli jälle noorte emade vestlusring. E pidas end esimesed poolteist tundi jumala eeskujulikult üleval, hoolimata sellest, et ülejäänud viis titte üksteise võidu kriiskasid. Teised noored emad õnnitlesid mind, et mul nii tasakaalukas ja rahulik laps. Ega ma kolm nädalat tagasi ka ei oleks uskunud, et keegi minu väikest tütart ja neid kahte omadussõna samas lauses kasutab, aga kirjeldasin siis tagasihoidlikult, kuidas E on viimased kaks nädalat täielik kukununnu olnud, magab ja sööb ja põhimõtselt kogu ülevaloleku aja mängib ja naerab ja laliseb õnnelikult. Teised olid jumala kadedad. Veerand tundi hiljem sõitis E-l katus minema nagu tuulispasast kantud ja röökimist oli nii, et üle väina Rootsis ka koerad saateks ulusid. Püüdsin küll last rahustada, aga need tissid oleks ma sama vabalt võinud endale ... toppida ja muidu ka. Ega muud ei jäänudki üle, kui see tige ja üleväsinud titt vankrisse toppida ja koju tagasi viia.
Siit moraal, et ei ole vaja oma tupsukesega küla peale uhkustama minna, kui sa just koostöös ette väga kindel ei ole (ma isegi ei tea, mis selleks vaja peaks minema - unerohtu ilmselt).

Beebi ja peegel

2011-05-24T08:58:00.002+02:00

Mõnikord kiikab beebi möödaminnes suurde esikupeeglisse. Peeglis on tavaliselt teine beebi veel. Kahjuks on peeglibeebi täielik s...pea, karjub rõvedusi, teeb beebi juuste üle kahemõttelisi nalju ja zhestikuleerib kätega inetult. Pole siis ime, et beebi üsna kähku nutma hakkab ja lohutust vajab.

Mida von Trier tegelikult ütles

2011-05-20T09:30:00.003+02:00

Tänane Berlingske on ära trükkinud selle, mida Lars von Trier tegelikult ütles ja mille pärast nimetatu Cannes'ist punase kaardi sai. Kuna see allakirjutanu meelest on piisavalt värvikas ja pigem portreteerib von Trieri kui meest, kes ütles midagi partsti välja, mõistis, kuidas press seda (loomulikult) tagantjärgi tõlgendab, üritas end selgitada ja asja naljaks pöörata, aga vajus iga sõnaga üha sügavamale sohu, toon selle ka siinkohal ära.
Berlingske andmetel ütles von Trier tegelikult järgmist:
"Ma uskusin kaua, et olen juut, ja olin õnnelik selle üle, et olen juut. Hiljem ilmus välja Susanne Bier ja siis ma enam selle üle nii õnnelik ei olnud. Ei, see oli nali... ja siis ma sain teada, et tegelikult olin ma nats, kuna mu pere oli sakslased, mis samuti täitis mind teatud rahuldustundega... Mida ma öelda võin: ma mõistan Hitlerit, kuid arvan, et ta tegi mõningaid asju, mis olid täiesti valed. Absoluutselt. Ma näen teda oma punkris istumas. Rahulikult, tulemas on punkt ja lõpp sellele, ma arvan, et ma mõistan seda meest. Ta ei ole, mida me kutsume heaks poisiks, aga ma mõistan paljutki tema ümber ja sümpatiseerin temaga natuke. Aga ma ei ole Teise Maailmasõja pooldaja ja ma ei ole juutide vastu, isegi mitte Susanne Bieri. Ma pooldan juute loomulikult väga, mitte liiga palju, sest Iisrael on pain in the ass, aga ikkagi... kuidas ma sellest lausest nüüd välja saan?"
Pole ilmselt midagi imestada, et pressis on ülaltoodut kajastatud enam-vähem järgnevalt: "Von Trier: "Ma mõistan Hitlerit.""

Ja nüüd millestki täiesti ebaolulisest

2011-05-18T07:39:00.003+02:00

Paari päeva tagune Jyllands-Posten kirjutab sellest, kuidas Silkeborgis tabati kohutav seksuaalkurjategija, 18-aastane nooruk, kes mitte vähem kui seitsme naise väärikust rüvetas.
"Ülekuulamisel tunnistas ta üles, et on seitse korda erinevate naiste tagumikust kinni haaranud. Hetkel ei suuda ta selgitada, miks ta seda tegi. Aga ta lubas seda enam mitte teha," ütles ajalehele asepolitseikomissar Keld Grosen Jensen.
Mnjah. Ei ole vist eriti üllatav, et poiss oma käitumise kohta mingit mõistlikku selgitust anda ei suutnud. Au contraire, kas poleks pikantne, kui ta oleks tulnud absoluutselt ratsionaalse põhjendusega, miks tal oli vaja seitset austusväärset kaaskodanikku kannikatest krabada.

Leopardipoeg on kõndimiseks liiga paks

2011-05-14T20:07:00.001+02:00

Ja kõhuli olles kipub ka virisema. Aga see-eest kakades naeratab ilusti.

People who say that they sleep like a baby obviously never have had a baby themselves

2011-05-12T16:32:00.000+02:00

Alustuseks peaks vist ütlema, et E on kaugelt kõige vanem titt meie noorte emade vestlusringis. Vanuselt järgmine on kaks nädalat noorem; selles vanuses võib kaks nädalat teadagi üsna oluline vahe olla.
Igal juhul, möödunud nädalal istusin mina ja ahastasin, et laps täiesti päevapealt ja paugust ÜLDSE enam magada ei taha. Et absoluutselt vahet ei ole, mis ma teen, võin pea peal ka seista, aga laps lihtsalt ei maga. Jah, loogika ja kommentaatorid, kes ise üht titte ainult kaugelt näinud, ütlevad, et küll lõpuks magama jääb, kui ära väsib. Aga selle lohutusega ei ole kerge elada, kui sa tead, et see "lõpuks" võib vabalt tulla kaheteistkümne tunni pärast ja siis ka magatakse viie minuti kaupa tund aega ja vääksumispausidega.
Ülejäänud noored emad naeratasid kaastundlikult, aga mitte eriti mõistvalt. Näha oli, kuidas mõned end mõttes kergete laste puhul õnnitlesid. Ei, neil küll sellist probleemi ei ole. Päevaplaan juba esimesest nädalast paigas, magab hommikul kolm tundi ja õhtul neli, nii et põhimõtteliselt võib tite unede järgi kella õigeks panna. Võib voodi kõrval kahurit ka lasta, ikka ei ärka üles.
Sel nädalal jõudsid ülejäänud tited ilmselt arengus järgi. E oli ainuke laps, kes rahulikult kogu koosviibimise maha magas, olgugi et ülejäänud viis üksteise võidu lõugasid nagu torgitaks neid tagumikku kuumade oradega. Noored emmed kitkusid ahastusest juukseid: kuidas võib olla, et laps päevapealt ja paugust ÜLDSE enam magada ei taha. Mina kiresin vaimustusega, kuidas mul lapse magamapanekuks KAKS korda järjest ainult kümme minutit läks. Sedakorda leidis mu saavutus tunnustust küll.

Päevad pole vennad, obviously

2011-05-10T19:52:00.002+02:00

Eile jäi laps esimest korda magama nii, et ärkvel titt voodisse, tekk peale, head ööd (või noh, keskpäevauinakut, kuidas kunagi), ise lahkusin toast ja kui kümne minuti pärast kontrollisin, oli subjekt ära unemaal. Võrdluseks. Mu isiklik rekord lapse magamakussutamises on hetkel seitse tundi järjest (kolmest pärastlõunal kuni kümneni õhtul), pooleteise tunni ringis on enam-vähem statistiline keskmine. Tundsin end täieliku kangelasemana ja mõtlesin uhkusega, et mu nädalapikkune hea kasvatustöö on nüüd hakanud vilju näitama. Tuhkagi. Täna David veetis lapsega taas kord terve päeva kvantiteet-, mitte kvaliteetaega. Hakkan arvama, et ainuke joon mu 10-nädalase tütre käitumises, millele iga ilmaga kindel võib olla, on see, et just siis, kui õnnelikult, aga naiivselt hakkad uskuma, et midagi on lõpuks kontrolli all, keerab järgmisel päeval ikka täiesti metsa tagasi.

Ultimate multitask

2011-05-05T12:19:00.002+02:00

Kuidas samaaegselt luua rahulikku ja uinutavat atmosfääri väsinud beebile, kellel niigi magamisega Probleemid, ja taltsutada hüperaktiivset kassi, kes mainitud beebi hälli mitmel kreatiivsel moel mõrvata püüab, on mu jaoks siiani veel mõistatus.

Head käed

2011-05-04T08:04:00.003+02:00

Beebide käed on maagilised ja elavad absoluutselt oma elu, mida beebi kuidagi kontrollida ei saa. Kui beebi magama jääb, ärkavad käed üles ja hakkavad beebile vastu nägu peksma, nii et beebi suure nutuga selle peale üles ärkab. Vahel käed ka küünistavad, nii et beebi mitu päeva kriimulise näoga on.
Kui beebi teki sisse sigariks mähkida, siis käed enam välja ei saa ning beebi saab natuke rahulikumalt magada, kui vanem vend kass just magamistuppa sigadusi tegema ei lähe samal ajal, kui beebi uinuda püüab. Kahjuks beebi aga teeb liigagi tihti Houdinit, nii et kurjad käed vangistusest jälle põgenevad. Sellele me veel lahendust leidnud ei ole. Oleme kaalunud beebi teki sisse teipimist, aga see on vast liiga ekstreemne variant.

Kui Will ja Kate kirikusse jõudsid, olid pulmadest pressis juba palagan tehtud

2011-04-30T08:13:00.004+02:00

Nagu korralikule kuningriigi alamale ja ristiinimesele kohane, jälgisin ka mina eile telerist Willi ja Kate'i pulma. Teadagi, meil dekreedis olijatel ju nagunii paremat teha ei ole (tegelikult muidugi on probleem selles, et end sulle külge imenud uinuv imik seab teatavad piirangud liikumisvabadusele). Ja, andestatagu mulle see kergemeelsus, vähemalt üks kõne meenutas mulle küll kahtlaselt Joey tiraadi Monica ja Chandleri abiellumisel. Et "it's all about having and sharing and giving and receiving" või kuidas see nüüd oligi. Peale seda ma muidugi ei suutnud kogu seda kaadervärki enam üldse tõsiselt võtta.
Ajas ahastus mind ka taas kord - hoidke nüüd piip ja prillid! - lutti kasutama. Pärast veerandtunnist eksperimenteerimist, mille kestel laps luti vastikusega kümmekond korda välja sülitas ja üha hullemini röökis, tekkis mul küll tunne, et luti roll meie majas on eelkõige kasvatuslik. Et näitad lapsele lutti: kui sa nüüd kohe vait ei jää, siis pistan sulle uuesti luti suhu. Istusin siis hälli kõrval, lutt ähvardavalt ühes käes püsti. Jäigi vait, küll ainult pooleks minutiks, aga sellest piisas, et mul taolised sobimatud emotsioonid selleks korraks lahtusid.

Beebid pisaraid ei usu

2011-04-28T13:08:00.002+02:00

Kui tänane hommik oleks aset leidnud veel kaks nädalat tagasi, oleks ma ilmselt jälle peatäie lahinal nutnud. Laps röökis nagu kurjast vaimust vaevatu kaks tundi järjest ilma mingi nähtava (kuuldava, kombatava, haistava) põhjuseta ja ma ei osanud muud teha, kui toast tuppa tuiata, lõugav imik õla peal, ja teha imbetsilseid hääli, mis isegi mulle endale rahustavalt ei mõjunud.
Siis nagu võluväel järsku haigutas, suu ja silmad klõpsti kinni ja ära unemaale. Eks see karjumine on raske töö. Ja nüüdseks maganud juba (vaatab kella) tund ja kuusteist minutit. Tunnen kerget soorituspinget, et aega peaks kuidagi efektiivselt kasutama ja tegema midagi püsivama väärtusega, kui arvuti taga istumine ja mustsõstrajäätisega närvide rahustamine. Muidu investeeriks ilusse ja heasse enesetundesse ning lakiks varbaküüned ära, aga küünelakk on magamistoas sahtli põhjas ja uinuva kaunitari häirimine niivõrd triviaalsel põhjusel oleks ilmselge lollus. Nagunii kohe ärkab, naabrite pesumasin hakkas tsentrifuugima sellise paueriga nagu stardiks kohe kuu poole. Arvestades meie maja olematut heliisolatsiooni, ma üldse ei oleks üllatunud, kui tegemist oleks teatava vorst-vorsti-vastu poliitikaga. Et sina mulle karjuv imik kella kolmest viieni, mina sulle pesumasin ja Sõrmuste Isand kell üksteist õhtul.

Kui tuhapilv Taanimaa kohale jõudis...

2010-04-16T09:18:00.001+02:00

... oli Kopenhaageni lennujaam juba suletud.

Ainuke asi, mis mulle sealjuures arusaamatuks jääb, on see, et nii päikesepaistelist ja selget ilma nagu viimase kolme päeva jooksul, pole ma ikka juba pikka aega näinud.

Liiv ja vesi

2010-04-06T10:16:00.011+02:00

Taanis on lihavõttepühad meeldivalt pikad, neljapäevast esmaspäevani (k.a.). Sellest johtuvalt laenasime Davidi ema käest kõigi autode vanaema (pisike punane Daihatsu, mis kõigi eelduste kohaselt on vanem kui mina, aga sellegipoolest kiirteel 140 ilusasti sisse võtab, kuigi sellise sõidukiiruse juures tekib vibratsiooni tõttu väike hirm, et ehk kukuvad rattad alt ära) ja võtsime suuna Jüütimaa põhjatippu Skagenisse.Skagenis kohtuvad Kattegat ja Skagerrak, ehk siis Läänemeri ja Põhjameri. Taanlased hirmsasti armastavad selle kohta öelda, et seal neeme tipus saab seista kummagi jalaga erinevas meres, kuigi aprilli alguses see pakkumine enamikus ilmselt erilisi kiusatusi ei tekita. Tuleb ka tunnistada, et visuaalne efekt on tõepoolest selline, nagu kollideeruksid neeme tipus hirmsa kiirusega kaks merd, kuigi ilmselt on see pigem tänu mingile veealusele geograafiale.

Randa külastas kõigi kohalviibivate turistide rõõmuks põgusalt ka üks hüljes, kuid kuna paparazzi-objektiivi kaamerale külgekruvimine võttis häbitult kaua, siis hülgest seekord fotomaterjali ei saanud.Skagen on lisaks tuntud ka kui varasem kunstikoloonia, kus Taani kunsti lemmiklapsed (Ancher, Krøyer, Drachmann jt.) sajandivahetuse paiku merd, kohalikke ja iseendid maalisid. Mitmesuguseid galeriisid ja kunstipoekesi on seal ka tänapäeval ohtralt.Jüütimaa põhjatippu on aastasadade vältel kummitanud lendliiv (või noh, lihtsalt liiv? Ega ma tegelikult ei tea, mis see täpne eestikeelne vaste olema peaks...) Taanikeelne väljend on sandflugt, mis samal ajal tähendab nii lendavat kui ka põgenevat liiva. Põhimõtteliselt ja mitteteaduslikult väljendudes on tegu liivakuhjadega, mida tuul ühest kohast teise puhub. Ja tuult oli vähemalt meie külastuse ajal rohkem kui rubla eest. Kõlab nagu no biggie, aga kui liivakuhi on umbes ruutkilomeetrise pindalaga ja kakskümmend meetrit kõrge, ei ole siin naljanatukestki. Suurim neist, Råbjerg Mile, liigub keskmiselt 15 meetrit aastas, neelates enda alla puud, majad ja muu, mis teele ette jääb.Kohalikeks vaatamisväärsusteks on ülaltoodust tulenevalt muuhulgas tuletorn ja kirik, mis osaliselt liiva alla mattunud on. Tegemist ei ole muidugi niivõrd dramaatilise vaatepildiga, kui esmapilgul arvata võiks - kiriku juures leidunud infomaterjalide kohaselt võitles kogudus liivaga vapralt umbes kakskümmend aastat, enne kui lõplikult kapituleeruda otsustas, mistõttu ei saa just väga rääkida mingist teisest Pompejist (tea, kas meil on aega kass majast välja tuua?).Üldiselt, soovitan, Skagen on just nimelt selline idülliline kohake värviliste hütikeste, valge liiva ja sinise taevaga, kuhu peale vaadates saab aru küll, miks taanlasi maailma õnnelikuimaks rahvaks loetakse. Pealinlase jaoks on tegemist ka suhteliselt rahakotisõbraliku kohaga (jah, Kopenhaagenis elamise üheks plussiks on paraku see, et peaaegu igal pool mujal tundub kõik olevat nii odav, nii odav, v.a. Norras, aga seal ma pole käinud).

Ülejäänud pilte saab näha ka siit.

Värv on vaataja silmades

2010-03-26T16:40:00.003+01:00

Täna hommikul avastasin, et roheline paprika, mille mõned päevad tagasi olin uljalt külmkapi peale visanud, suurepäraselt teades, et ma selle umbes kolme nädala pärast, kui selle külje alt juba üsna mitmesugust huvitavat bioloogiat leida võib, prügikastis arhiveerin, sest David keeldub mingil müstilisel põhjusel just nimelt rohelisi paprikaid söömast, ja ma üksi ka nagu hästi ei viitsi seda paprikat järada, on vahepeal täiesti punaseks muutunud.

Siit ka päeva filosoofiaküsimus: kas rohelised paprikad on üldse tegelikult olemas, või ongi ainult punased paprikad, mis lihtsalt veel punaseks ei ole läinud (ahaa!)?

Ma saan ise ka aru, et see kõlab täiesti hirmutavalt samamoodi nagu zooloogia valdkonda kuuluv probleem, kas kärbsed on tegelikult ka olemas, või on ainult sipelgad, kellele vanast peast tiivad selga kasvavad, aga ma tegelikult ka tahaks teada.

Pilt on muidu pärit siit.

Lammas kah mõtles...

2010-03-24T16:37:00.003+01:00

Avasin Päewalehe veebi ja esimene pealkiri kohe suurelt: Mupo mõtleb sunniviisilisest purikakoristamisest.

No tore teada vahelduseks, millest Mupo mõtleb. Täiesti õigustatud küsimus siinkohal oleks ka ilmselt, millise kohaga või organiga Mupo mõtleb. Ja et kas Mupo on nagu kollektiivne keha, kus kõik liikmed korraga mõtlevad sama küsimuse peale (nagu mesilaspere) või on näiteks ainult üks, kes on volitatud mõtlema ülejäänute nimel.

Ma ka aeg-ajalt mõtlen, et peaks kontoritööga lõpparve tegema ja minema palmisaarele mojitosid müüma, aga nagu vanarahva tarkus ütleb, käega ei kärbsepesagi.

Eile õhtul mõtlesin teleka ees muuhulgas ka veel sellest, et miks küll on tehtud n seriaali haiglaõdede, politseinike ja disainerite elust, aga ei ühtegi (vähemalt minu kasinate teadmiste põhjal) näiteks audiitorite, maksuametnike või pankrotihaldurite elust. Ka viimatinimetatute elu on praktikas vägagi dünaamiline, dramaatiline ja teatavate situatsioonikoomiliste elementidega, vähemasti piisavalt ühe keskmise teleseriaali jaoks. ("Kasumiaruanne siia!" karjatas konsultant ja virutas kalkulaatori raevukalt pearaamatupidaja kirjutuslauale.)

Päevakaja: Vhõib-olla Heuroopa khõige khuulim jõuluturg

2009-12-11T18:30:00.002+01:00

Taani turismiveeb tgt.dk (aka Turen Går Til ehk Tuur Läheb ...sse) nimetab Rooma, Salzburgi, Londoni ja mitme teise kõrval Tallinna jõuluturgu üheks Euroopa khuulimaks.

Alapealkirja "Õdus ja autentne jõuluturg" all kirjutab Stine Daugaard, et rohkem jõul olla ei saagi, kui Tallinna 15. sajandist pärit majade vahel jäitega kaetud tänavatel ringi patseerides ja meelitavalt vilkuva elava tulega keldribaare visiteerides. Stine soovitab, et huvilised peaksid hoolt kandma selle eest, et kohvrites kõvasti ruumi oleks ja tõstab esile käsitsikootud villaseid kampsuneid-salle ning puust mänguasju, millest ilusamaid leidub vaid vähestes kohtades.

Vana hea ärapanemise huvides võin öelda seda, et Vilnius ega Riia ei ole äramärkimist leidnud. Up yours, Baltimaade Veneetsia!

(Ega ma tegelikult ei tea, kas Riiat kutsutakse Veneetsiaks, aga kuna üleüldiselt tundub regiooni Veneetsiale alati olevat hirmus kõva konkurents, siis on see kindlasti sobilik metafoor ka antud kon- ja/või metatekstis.)

Pilt pärineb samuti tgt.dk-st.

Taani jõulumüüte vol. x

2009-12-02T09:21:00.003+01:00

Üks Taani levinumaid jõuluteemalisi vanarahvatarkusi on, et kui jõulukalendrist valel päeval shokolaadi sööd, saad rippuvad rinnad. Juba vanad viikinginaised teadsid, et...

Technically speaking, shokolaad on juurvili

2009-11-29T19:20:00.003+01:00

Taani üks traditsioonilisi jõulutoite on æbleskiver, otsetõlkes õunaviilud. Müstilisel kombel ei ole neil asjakestel õunaga mitte kõige vähematki ühist, tegemist on pontshikulaadsete pallikestega, mida süüakse näiteks tuhksuhkru ja maasikamoosiga. Paras kaloripomm, pärast viit hakkab kergelt halb. Küsisin abikaasa käest, et kust urrima kohast see nimi on tulnud. Sain vastuseks, et "õunaviilud" lihtsalt kõlab paremini, kui "rasvapommid". Põhimõtselt muidugi õige, aga ma kujutan elavalt ette, kuidas mõni pettunud autsaider raevunult tarbijakaitsesse helistab, et raisk, kus mu õunad on...

Pilt on pärit siit.

2009-11-26T19:11:00.003+01:00

25.11.2009 18:47

from: peter100@hotmail.com

to: puupood@puupood.dk

Armas Puupood,

Kirjutan teile, kuna olen nüüd teilt kaks korda tellinud ahjukuivi küttepuid. Esimesel korral olid puud tõepoolest kuivad, sellel korral on aga asi sellest kaugel. Mu naine ja mina elame korteris ja kamin on meie peamine soojusallikas. Nende puudega, mis teilt seekord ostsime, peame paraku kõiki aknaid iga päev mitu tundi pärani lahti hoidma, kuna neid on peaaegu võimatu põlema saada – ja sealt tuleb nii palju suitsu, et korteris on võimatu olla.

Nende puude kütteväärtus on täiesti olematu ja see on täiesti ebamõistlik, et me maksame teile lisaraha ”ahjukuivade” puude eest, kui me saame puud, mis on nii niisked, et neid on täiesti võimatu süüdata.

Lisaks sellele lubate oma kodulehel, et ”võtame teiega kohe peale tellimuse saamist ühendust, muuhulgas täpse tarneaja suhtes”. Mõlemal korral olen palunud teid mulle teada anda, millal puud saabuvad, ja kummalgi korral ei ole me midagi teist kuulnud.

Palun teiepoolset tagasisidet.

Parimate soovidega,

Peter Petersen

25.11.2009 19:52

from: jens@puupood.dk

to: peter100@hotmail.com

Tere Peter,

Me helistame alati umbes 1 tund enne puude kohaletoimetamist, kui kliendil on teised soovid, tuleb see tellimusse kirjutada.

Mul on ainult ahjukuivad puud laos ja ma toimetan need alati kohale suletud kaubikus. Erandiks on ainult juhud, kui klient on tellinud kraana.

Meie puude veesisaldus on alati alla soovitusliku 20%. Meie mõõtmised näitavad, et veesisaldus on tavaliselt 15 ja 20% vahel.

Sul on loomulikult täielik õigus puud meile tagastada, nii et anna mulle teada, kuskohas torn seisab, kuna sa ei ole öelnud, kes sa oled ja kus sa elad. Kui torn on puutumata ja samas seisukorras kui ta teile toimetatud sai, maksame kogu raha tagasi.

Parimate soovidega,

Jens Jensen

26.11.2009 09:02

from: peter100@hotmail.com

to: jens@puupood.dk

Kallis Jens,

Tänan sinu kiire ja mõistva vastuse eest. See on sinust ülimalt armas, et sa kompensatsiooniks meie kannatuste eest soovid meile hästitoimiva keskkütte paigaldada. Võtame sinuga selles osas ühendust nii kiiresti kui võimalik.

Selles suhtes, et te alati 1 tund enne saabumist helistate, on sul täielik õigus. Kontrollisin just, ja tuleb välja, et härjapõlvlane, kelle olen palganud oma telefonile vastama, oli mõlemal korral just sel ajal puhkusel.

Nagu kokku lepitud, tahame meeleldi puud teile tagastada ja samuti ka makstud raha tagasi saada. Arusaadavalt on torn puutumata ja seisab endiselt ukse ees, kuhu te ta jätsite, välja arvatud väike osa, mis neljandal või viiendal katsel tule süül hävis. Selles osas olen oma kindlustusandjaga jooksvalt ühenduses.

Mul on kahju kuulda, et postituvi, kes puud mõlemal korral meile toimetanud on, vahepeal röövlite küüsi on langenud, mistõttu mu kontaktandmed on kaduma läinud. Kas me sellist Taanit tahtsimegi... Loodan, et süüdlased varsti kätte saadakse ja õiglase karistuse kannavad.

Palju tänu,

Peter

26.11.2009 09:05

from: jens@puupood.dk

to: peter100@hotmail.com

Kuskohas ma oma kirjas ütlesin, et ma teile keskkütte installeerin?! Ma pole midagi sellist lubanud!

Jens

26.11.2009 11:12

from: peter100@hotmail.com

to: jens@puupood.dk

Armas Jens,

Kirja manusest leiad nimekirja keskkütteteenusepakkujatest, keda eelistaksime kasutada – olen kahe esimesega kokku leppinud, et võtad nendega järgmise paari päeva jooksul ühendust.

Mõistan täiesti, et kuna ahi, mida puude kuivatamiseks kasutate, asub tiigi põhjas, on 20%-line veesisaldus juba iseenesest märkimisväärne saavutus. Anna oma töötajatele edasi mu komplimendid.

Parimatega,

Peter

26.11.2009 11:29

from: jens@puupood.dk

to: peter100@hotmail.com

Sa oled täiesti haige! Kui sa mulle veel kirjutad, kaeban su ahistamise eest kohtusse!

26.11.2009 12:15

from: peter100@hotmail.com

to: jens@puupood.dk

Kallis Jens,

Tahtsin sind veelkord tänada mõistva suhtumise eest. Oleme vahepeal otsustanud oma korteris avada suitsutatud delikatesside müügipunkti, mistõttu keskküttega võib umbes kuu aega oodata. Võtan ühendust niipea, kui teema jälle aktuaalne on. Kuna minu korteris asuvast kaminast on nüüdseks saanud linnaosa suurim keskkonnasaasteallikas, on sinu pakkumine sellega seotud trahvid maksta väga suuremeelne – millisele aadressile võin ma arve saata?

Tervitustega,

Peter

26.11.2009 12:30

from: jens@puupood.dk

to: peter100@hotmail.com

Kuradi ahv!

Meie igapäevane banaan anna meile ka tänapäev

2009-11-25T15:34:00.002+01:00

Võtsin just vastu kliendilt kulleriga saabunud paki tollidokumente, mille külge oli kellegi armastav käsi meremehesõlmega sidunud kilekotikese kahe mandariini ja kergelt plekiliseks tõmbunud banaani ilma mingi täiendava selgituseta. Ilmselt siis a) klient arvab, et ma söön liiga vähe, b) klient arvab, et ma söön liiga ebatervislikult, c) kliendi sekretär sööb liiga palju ja/või tervislikult ja otsustas seetõttu oma puuviljad mulle kureerida, et kiusatustest edaspidi hoiduda.

Anton, külmutatud part

2009-11-24T17:54:00.003+01:00

Täna koju tulles nägin meie kohaliku supermarketi ees suurt silti "Anton, külmutatud part - 59.50 kg". Mul läks kohe süda härdaks, kui ma kujutasin ette ilusat hästitoidetud punase nokaga Antonit üle muru tatsamas - ja siis järsku selline halastamatu finaal toidupoe külmletis.
Ega ma mingi taimetoitlane ei ole, kaugel sellest - ma olen surmkindel, et valdav enamus retseptidest meie vegetaarkokaraamatus ainult võidaksid tagasihoidlikust annusest peekonikuubikutest on the top. Aga toidu personifitseerimine on nagu ka see, mis mulle hästi ei istu. Et kõigepealt kutsume Mustikuks, krõpitseme kõrva tagant ja viime porgandeid - ja siis Mustiku-nimelised kotletid jõululaual?
Ma pole kindel, kas see oli Eestis või Taanis (arvan, et siiski Taanis), kus mõnda aega tagasi lavastati etendust kolme põrsakesega peaosas ja kohe alguses uhkelt välja kuulutati, et etenduse lõpupeoks saab peaosalised avalikult grillitud ja söödud. Inimsoost osatäitjad ütlesid ajakirjanikule kurvalt, et jube intelligentsed loomakesed, armsad ja sõnakuulelikud, kohe selline vaimne side on tekkinud, aga käsk on vanem kui meie ja kui hästi praadida, siis hamba all ei karju kah.
Sellised mõtted siis täna.
Võiksin ju ka oma kassi külmade talvepäevade rõõmuks kraeks teha, muidusööja selline (kauni krae saaks muidu, kuigi kasuka jaoks ilmselt jääks väheseks). Kuulsid, kass? Aeg end kasulikuks teha ja poest õlletoomine ära õppida.

Laske moosekant (Pokkeri Ässä) pisut pikutab...

2009-10-27T20:25:00.004+01:00

Alustasin täna (loodetavasti, tulevase) magistriprogrammiga. Mitte et seda akadeemilist võimekust just kõrvadest välja purskaks, aga LL.M. näeks CV-l ikke suhteliselt kena välja, onju.
Kuram, valasin just oma telefonile õlut peale, aga äkki kindlustus maksab. Need tänapäeva telefonid ei ole ikka enam üldse need, mida vastu seina visata ja merre/viina uputada saab. Kas me sellist Nokiat tahtsimegi... Moraal - õllejoomine on kurjast, tuleb veini juurde kindlaks jääda.
Kaks kuud peale pulmi olemegi lõpuks jõudnud niikaugele, et fänk-juu-nõudid on (peaaegu) vormistatud ja kuuluvad väljasaatmisele. Uskuge, asi ei ole kaugeltki mitte tänutunde puudumises (tegelikult mul siiani tulevad vaat et pisarad silma, kui ma mõtlen sellele, kui palju kõik meie sõbrad aega, energiat ja materiaalseid vahendeid pühendasid meie tähistamisele), pigem on puudused olnud projektijuhtimises.
Xbox otsustas peale kolmeaastast halastamatut (kuri)tarvitamist lõpuks lusika nurka visata. Ma ei tea, kuidas meie (abi)elu selle majapidamistarviku puudumisel püsima jääb, ilmselt tuleb hakata üksteisega rääkima ja lauamänge mängima (nali!). Aga millega ma Helene 3-aastast poega järgmine kord lõbustan, seda ma tõepoolest ei tea. Kassil saavad taas kord olema kurjad päevad tõenäoliselt.
Avastasin just vaimustusega, et Taani TV3 on hakanud Ritari Ässät näitama. Siis avastasin enam mitte nii vaimustusega, et tegemist on mingi uusversiooniga, mitte sellega, kus noor ja veel suhteliselt kena (no kenam kui nendes hilisemates teostes) David Hasselhoff mu unelmate autoga, mille jaoks juhilube vaja ei lähe, ringi kimab. Ei tänan - andke mulle mu Ameerika Järgmine Toppmodell iga aeg.
Ega ma tegelikult väga ei teagi, kuhu ma selle mõttevooga jõuda praegu tahan. Aju on õhtu vabaks võtnud.

Aga Venemaal on orav röövloom...

2009-09-09T21:55:00.003+02:00

Uudiseid 112 rubriigist. Täna hommikul oleks ma peaaegu et vales kohas teed ületanud orava alla ajanud.
Peale seda oleks vastassuunast tulev auto orava peaaegu et alla ajanud, kuna orav tegi täispöörde ja hakkas uuesti vales kohas tänavat ületama.
Andmed orava vanuse, joobeastme ja perekonnaseisu kohta puuduvad, küll aga võib küsida, kus olid politsei silmad (nagu me teame, küsija suu pihta ei lööda). Toimetusele teadaolevatel andmetel pääses orav siiski (kehaliste) vigastusteta ja viibib hetkel eeldatavasti perekonna rüpes.
Pilt: stormfront.org

Ja veel...

2009-09-07T20:41:00.003+02:00

Ühest küljest on plastiliinist hamburgeride vorpimine, isiksusepüramiidile kleepekate panemine ja positiivsete ning mu pühendumust coachingule kajastavate sloganite tuletamine muidugi peale kurnavat puhkust meeldiv viis tööle readapteeruda. Teisest küljest on seda kaheksa tundi järjest teha mu alandliku arvamuse kohaselt ikka selge ülepakkumine, aga see ilmselt on veel üks märk, et mu manageriaalsed võimed jätavad soovida.

One ring to rule them all and in the darkness bind them

2009-09-05T16:07:00.005+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, peaksin ma ilmselt alustama sellest, kuidas me pulmakülaliste nimekirja koostades jõudsime arusaamisele, et vaatamata sellele, et plaanis on väiksem ja mitteametlik üritus perekonnale ja lähimatele sõpradele, ei mängi alla 60 inimese kuidagi välja. Aga uuesti läbi käia kogu mu bridezillastumise teekond läheks liigselt pikaks ja kurnavaks; konstateerin siinkohal üksnes seda, et rõngastumine on edukalt läbi viidud, pulmakook konsumeeritud ja kaasavara (peaaegu) täies koosseisus Taani transporditud. Seda ka hoolimata Tallinna lennujaama turvameeskonna katsetest piiriületust torpedeerida tulenevalt seljakotis leiduvast hõbelusikate vormis metallihunnikust, mispuhul tundsin teatavat kiusatust osutada sellele, et hea tahtmise korral saaksin piloodile ka kulbiga armastavalt vastu pead koputada, ent otsustasin mitte tarktagumikku mängida ja selle siiski tegemata jätta.
Väljas on sügiseks pööranud, vihma sajab ja süda läigib kergelt Tallinnast kaasatoodud shokolaadist. Ega see häbeneda anna, kui laiskus liiga suur on, et suppi keeta.
Ühtlasi on, nagu osa teist ka ilmselt märganud on, osa pulmapiltidest nüüd edukalt Facebooki üles laetud (tänud siinkohal Trillepile, Kustile, Mariale ja Madsile).

Istuge, Toots - kolm miinus!

2009-07-08T21:48:00.002+02:00

Ema tõi mulle Tallinna lennukast kaasa eestikeelse Cosmo ja Marie Claire'i. Mulle üldiselt on MC muidu hakanud viimasel ajal rohkem meeldima, sest olgem ausad, maailmas on üksnes piiratud arv kasulikke nippe, kuidas jõuda orgasmini kolmekümne sekundiga ja kuidas oma mehele järjest rohkem rõõmu valmistada - ja see, et Cosmo promob nõuandeid stiilis "lase ka temal vahelduse mõttes nõusid pesta" ja "lohista oma sokiga õrnalt üle ta kulmude", ei aita selle kõige tõsiseltvõetavusele mitte põrmugi kaasa.
Aga - kes kuramus on MC eestikeelse väljaande keeletoimetaja?! (Põhimõtselt selle saaks muidugi järgi kontrollida, aga havi käsul, luige soovitusel, jätan selle hetkel puhta laiskuse tõttu tegemata.) Esiteks muidugi see, et tõlkeartiklites räägitakse "puitmajadest, mis endisele Nõukogude Liidule on tüüpilised" - ja võtku mind Urr, ma ei suutnud välja mõelda, millised need tüüpilised NL puitmajad siis olema peaks, kuigi algandmed peaks mul ju iseenesest olemas olema. Sinna otsa parimad tunnikontrolli näited "pöab pead" ja "tõstatab üles küsimust", tipnedes kauni puändiga selle kohta, kuidas Lauren Bacalli ja Humphrey Bogarti abielu lõppes väga "draagiliselt". No tõepoolest, andke sellele isikule tähtedega klotsid ja käskige tal lõunapausi ajal laduda keerulisi sõnu nagu "rulpiskviit" ja "palletitantsia".
Endiselt on jube kiire kogu aeg, paari nädala pärast Hungaari ja loodetavasti olen ma selleks ajaks suutnud lahendada mõned neist kümne miljoni Rootsi krooni küsimustest, mis mind hetkel vaevavad.

Ilmselt on põhjuseks palmid ja papagoid

2009-05-26T21:16:00.003+02:00

Kriisiaja kiuste on kuidagi kohatult palju tööd. Täna veetsin kuus tundi kliendis, improviseerides end läbi tolliteemalisest workshopist. Lõunapausil arutasime Ida-Euroopa küsimusi, klient arvas, et idas on raske äri teha. Märkisin, et Eesti on mitmes mõttes bürokraatlikum ja formalistlikum kui lääs, näiteks armastavad Eesti riigiasutused hirmsasti apostille ja notariaalseid tõlkeid. Klient ütles, et einojaa, aga Eesti on ikkagi Euroopa, valgete inimeste maa, põhjamaa riik ikkagi, et ta mõtles rohkem neid lõunapoolsemaid tüüpe, Leedut näiteks. Tunnistan, mulle jäi absoluutselt arusaamatuks, kust nüüd Eesti ja Leedu vahel see hiigelsuur vahe sisse tuleb - viissada kilomeetrit lõuna poole ja ongi nagu täiesti teine teema või? Mul isiklikult ei ole nagu kunagi tekkinud põhjust arvata, et Leedu oluliselt rohkem must manner oleks kui Eesti, aga noh, meeldiv muidugi kuulda, et meil on õnnestunud endast positiivne mulje jätta.
Seda ka, et kunagised hommikused multikad TV3-st on ilmselt jätnud siiani veritseva haava, sest mistahes -mon lõpuliste sõnaühendite (coca-cola lightlemon näiteks) puhul teen ma siiani kiirelt järelduse, et tegemist on mingisuguste übervõimetega animetegelasega.

No ei ole pikad hambad, ma ütlen!

2009-05-13T21:54:00.004+02:00

Tänases Politikenis on artikkel sellest, kuidas reisijuhtides üldiselt taanlasi ja Taanit kujutada armastatakse. Politiken tundub millegipärast olevat kaunis skeptiline nende järelduste suhtes, milleni erinevad välismaalased jõudnud on, aga ilmselt olen ma endiselt piisavalt autsaider, et mulle tundub reisijuhtide tõlgendus olevat enamjaolt täiesti tõepärane. Toon siinkohal ära mõned näited (mis Politiken küll sõnaselgelt maa sisse ei tampinud, aga läbikumavast sarkasmist võib sellegipoolest aru saada, et autor väga nõustuma ei kipu):

Lonely Planet kirjeldab kopenhaagenlaste kollektiivset käitumist esimeste kevadiste päikesekiirte ajel: »The locals cast off their clothes, take to the outdoor café tables en masse and, at the weekend, really let their hair down with numerous festivals, outdoor music and, it has to be said, liver-shrilling amounts of alcohol«. - No aga nii on! Mitte just pikka aega tagasi kirjutasin sellest, kuidas isegi kampsunid nurka visatakse nii pea, kui kraadiklaas 10 plussi ligi jõuab. Ja liver-shrilling amounts of alcohol on enam kui ühel juhul viinud selleni, kuidas tänavapidudel kaaskodanike autod graffitiga ära kaunistatakse ja poeakende peal telliskividega täpsusviskamist harjutatakse.

Janteloven, tuntud skandinaavia kontseptsioon, mille võtab tabavalt kokku "Ei ole naabrist parem": »It pervades the all of Danish society, much to the irritation of the current queen who has spoken out against its self-defeating influencce. It is why, for example, everyone drives egalitarian Peugeots as opposed to exclusive Mercedes (the preserve of taxi drivers). If a Dane does buy a Mercedes, he should be prepared to put up with friends asking »How much is the fare to the airport?«,by way of a joke. As hard as it might be for foreigners to understand, Danes genuinely find it embarrassing if one of their friends exhibits their greater wealth in such a way«. - See on küll täielik jama. Isegi mu boss sõidab mersuga ja elukaaslane nuiab juba kolmandat aastat Ferrarit.

Taani kui natsionalismi pesake kesk liberalismi moosipotti, eriti võttes arvesse obsessiooni Dannebrogi suhtes: »If a Dane has a garden (or even a window box), a flagpole will feature prominently in it«. - Ma nende lipuvarraste koha pealt väga ei tea, aga seda võin ma küll öelda, et mistahes perekondlike või muidu tähtpäevade puhul on ka keedukartulite sisse pisikesed rahvuslipukesed püsti lükatud.

TimeOut kirjeldab olukorda läänerindel: »Racism is on the increase throughout Denmark, incited by, among others, the far-right nationalist Dansk Folkeparti, a deeply unattractive bunch of extremists, many of whom are simply career politicians who see the emotive issue of race as a convenient stepping stone to power. The party, led by Pia Kjærsgaard (a woman so charmless she was snubbed even by dodgy Austrian politicians on a recent visit), has increased its support from seven to 15 per cent since 1998«. - Jällegi, rassismiga mul isiklikult kokkupuuteid ei ole olnud, füüsiliselt ma kohalikest suurt ei erine ja praeguseks petan kohati ka keele mõttes ära. Aga Dansk Folkeparti on muidu partei, kes soovib kindluse mõttes välja saata kõik kodanikud, kes füüsiliselt ja/või vaimselt aarialasele ei sarnane, ja ma olen jumala veendund, et kui J.K. Rowling lõi Dolores Umbridge'i tegelaskuju, kasutas ta prototüübina Pia Kjærsgaardi.

Väike merineitsi, Kopenhaageni tuntuim turistilõks, mida külastades TimeOut'i järgi turistid »have been united in their sense of anticlimax (occasionally someone vents their disappointment by cutting her head of)«. - Jep, süüdi. See tibi on niivõrd väike, et kui sul lõpuks jaapanlased küünarnukkide abil merre puksida õnnestub, valdab sind tõeline pettumus. Ja see dekapiteerimine on täiesti fakti küsimus, s.t. juhtub küll. Umbes kord aastas.

Keel - Politiken toob ära selle, kuidas reisijuhid õpetavad elulisi fraase hääldama: »Hvor er toiletterne« (Voa ea toalettaneh), s.t. "Kus peldik on?" ja »Må jeg bede om regningen?« (moah yai beyde uhm RYningan), s.t. "Kas ma saaksin arve?" - Tõsi, taanlase jaoks on tegemist ilmselt täieliku möödahääldusega, aga ma läheksin siiski sammu kaugemale ja väidaks, et kui seda kirjapilti autentsemaks muuta, ei oleks ladina tähestikust kaugeltki küllalt. Isikliku kogemuse põhjalt võin öelda, et taanlased hakkasid must esmalt siis aru saama, kui ma hääldamisest täielikult loobusin - jep, paari umbmäärase vokaali abil jõuab tegelikult küllaltki kaugele, kui tõlgendamisprobleemid välja jätta.

Et ühesõnaga - laias laastus tundub mulle küll, et laste ja välismaalaste suust kuuled sa tõtt. Võib ju ka alustada siinkohal filosoofilist diskussiooni teemal "Mis on tõde?", aga paljukest sellest abi oleks.

Artikli täisteksti saavad taani keele oskajad muidu lugeda siit.

Valimisvõitlus on alanud! (vist)

2009-05-11T11:11:00.003+02:00

Sain just meili, et Juhan Parts on kinnitanud mu oma sõprade nimekirja Facebookis. No Piki ja Tohotiise küll, mõtlesin mina, mis see on nüüd mingi seksikam valimiskampaania, et kui välireklaamid ära keelatakse, häkivad tüübid end su kontosse ja seavad end sõpradena ilusasti ritta. Mitte et mul Juhaniga mingi konkreetne probleem oleks, aga ma ju ei tunnegi teda õieti, korra teisel kursusel käisin teda kuulamas, kui ta keemiaringis mingit avaliku halduse alast loengut pidas (sel ajal oli Juhan veel riigikontrolör), aga sellega mu tutvus Juhaniga ka piirdub.

Püha viha täis, logisin end sisse (tööajal!), et öelda Juhanile, mis ma nendest ja teistest valimispropaganda meetmetest arvan. Ennäe imet, tuli välja, et Juhani nime all varjab ennast hoopis mu armas vend, kes muidu kaunis anonüümselt, ainult et viis aastat vanemana esineb (probleemid alaealistele keelatud kauba tellimisel?). No tõesti. Lapsevanemalt oleks ikkagi oodanud vastutustundlikumat käitumist.

Kaal ja krediit

2009-05-04T12:22:00.003+02:00

Mu boksinaaber offisis läheb kahe nädala pärast poiss-sõbraga Balile peesitama. Kuna Balil olevat kohustus bikiine kanda, on ta nüüd juba umbes nädala olnud porgandi- ja küüslaugumahladieedil. Täna vaatasin, et menüüsse on lisandunud ka toores paprika ja kurk.

Imetlen siiralt tütarlapse tahtejõudu, pean tunnistama. Sama probleemipüstituse puhul läheneksin mina sellele pigem isepäevitava kehapiima ja võimalikult mittepekkipaljastavate rannariietega. Ja needless to say, silma järgi ei tee ma ka mingit vahet, on ta nüüd talve jooksul juurde võtnud, või selle nädalase porgandisöömise järel paarsada grammi alla võtnud.

Üritasin end eile äkilises "mu-keha-on-mu-tempel"-sööstus ka ise kaaluda. Kaal näitas 54,2 kilo. Ossa kurat, mõtlesin ma uhkelt, näedsasiis, kuidas igapäevane jalgrattasõit ja söö-mida-tahad dieet läbi raskuste tähtedeni viib, nüüd kaalungi sama palju kui kunagi kolmeteistaastasena. Siis avastasin, et kaalu ühe nurga alt on mingi väike, aga ilmselt väga oluline vidin lahti tulnud. Kruvisin selle tagasi, kasutades lollikindlat tehnikat "Füüsiline jõud on lahendus", ja kaal näitas kohe kümme kilo rohkem.

Läksin tegin omale selle peale lohutuseks ühe mojito, sest laupäevase Barca-mängu jääknähud andsid ikka veel tunda ja David oli nädal tagasi tiramisu jaoks pudeli Bacardit ostnud. Eks ma tunnistan ka, et mu juhtnöörid olid võrdlemisi umbmäärased, aga nagu ma aru sain, vedas mul sellega isegi, mingil hetkel oli ta kaalunud Bacardi asemel vodka ostmist. Vodka oli nimelt odavam.

Põhimõtteliselt saaks vist ka vodkaga tiramisut teha, ma seda klassikalise variandi amarettot või mis sinna sisse käib, nagunii kunagi pole kasutanud, sest mul on põhimõtteline probleem sellega, et osta pudel mingit hirmkallist alkoholi, mida keegi kunagi juua ei taha. Rummitiramisut tehes meenutasin muidu hellusega rummikooki, mille me keskkooli ajal Eeva vanemate Õismäe köögis valmistasime käepärastest ainetest, rummi tol hetkel baarikapis ei leidunud, aga see muidugi mingi ületamatu takistus ei olnud. Käiku läks muu olemasolev alkohol, et politseikoerad pärast aru ei saaks, et keegi on varude kallal käinud, võtsime igast pudelist natuke (s.t. natuke viskit, natuke mingit Kalevi veini, natuke õlut, natuke Camparit jne.). Kook tuli igati pandav, aga Eeva väikevennale me seda igaks juhuks anda ei julgenud, pärast läheb veel ja hingab kellelegi näkku.

Taanis on aprill suvekuu

2009-04-26T11:15:00.003+02:00

Üks fenomen, mis Eestis eksisteerib suhteliselt mõõdukal kujul ja Taanis vägagi arenenult, on see, et niipea, kui päike kevadel esimest korda välja tuleb, viskavad inimesed seljast kõik riided. Hoolimata sellest, et kraadiklaas näitab vaid üheksat või kümmet kraadi, on välikohvikud sellegipoolest täis t-särgi väel tegelasi ja õhtustel tänavatel kannab üheksa kümnest klubi poole suunduvast preilist miniseelikut ja paljaste jalgade otsa tõmmatud sandaale. Veel enam, müstilisel kombel ei näe neist keegi välja sedamoodi, nagu neil oleks külm.
Eriti arenenud eneseveenmisvõime? Võimalik, aga nagu üks mu tuttav eile märkis, on ta veendunud, et kevadine riietuskultuur on vähemalt osaline süüdlane selles, miks paljud taanlased kuus keskmiselt kaks haiguspäeva võtavad (statistika põhineb isiklikel vaatlustel, mitte ametlikel järeldustel, siit ka allikaviite puudumine).

Mõnusa ilma tõttu on see töötuba mõnda aega suletud olnud

2009-04-20T17:57:00.005+02:00

Klemmid! Ma olen ikka veel elus! [saatanlik naer kulisside tagant]

Taani Kuningriik on üllatanud ääretult meeldiva kevadilmaga, juba teist nädalat järjest püsib kraadiklaas viieteistkümne soojakraadi peal, vahelduv päikeselisus, puud hakkavad vaikselt roheliseks minema, tee ääres õitsevad nartsissid. Linnud hakkavad kell viis hommikul akna taga lõugama ja kass hakkab hommikul kell viis akna teisel pool lõugama. Nagu isegi aru saate, on minust esmakordselt elus saanud varajane ärkaja. Hommikul olin offisis veerand tundi enne tööpäeva ametlikku algust.

Üldiselt muidugi, ega see naljaasi ei ole peale peaaegu kahenädalast puhkust tööle tagasi minna. Nagu David eile tabavalt märkis, nädal puhkust läheb praktikas kiiremini kui üks pärastlõuna offisis. Ja nii ongi.

Suurte uudiste koha pealt nii palju, et minust on ametlikult saanud Tädi. Võrreldes sellega, et mu emast on saanud vanaema ja mu 10-aastasest vennast onu, on mul ilmselt hästi läinud. Tuli tüdruk ära, ma alguses mõtlesin, et lõpuks ometi õiglus võidutseb (Taanis on mu tutvusringkond vist küll ainult poisse sünnitanud), aga pikemalt järele mõeldes sain aru, et tegelikult on ka demograafia ja väljarände statistika mõttes tegemist täiesti loogilise asjade käiguga. Kipub ju nii olema, et Eesti tüdrukud lähevad pigem Taani poistele mehele, mitte vastupidi. Emake loodus tundub status quo säilitamise eest hoolitsevat...

Eesti pilte saab muidu vaadata siit... (otse loomulikult on meil sadu pilte Jaku tantsuvõistluselt, aga ega ma neid kõiki siis üles ei laadinud.)

Ja pildikesi Taani kevadest saab vaadata siit. Märgin ka ära, et nüüd on mul fototõend sellest, et ka tuvid munevad. Tabasime nimelt teolt hauduva tuvi, ma siiamaani olen küll olnud siiralt veendunud, et tuvid vormiti savist ja sulgedest kunagi maailma alguses välja ja siiani on nad olnud muutumatu konstant - sest ütelge, on keegi teist kunagi tuvipoega näinud?

Kiilike, kurask, jalad põhjas!

2009-03-30T14:35:00.002+02:00

Klemmid, ma olen elus! Tegelikult ka, ja ega midagi põrutavat vahepeal juhtunud ei olegi. Lihtsalt Jaanus Piirsalu kuldsete sõnadega: ega blogi kõrts ei ole, et siin iga päev käima peab. Ja üldiselt on mul pisukesed Kontseptsiooniprobleemid, meelelahutuslikke ja kummastavaid juhtumisi Taani argipäevast satub ette märksa harvemini, kui see mulle meeldiks, ja seetõttu on ka inspiratsioonipuudus kerge tulema.

Me nüüd oleme kolinud Richville'i, meie uus postiindeks on 2900 Happiness (Taani populaarse teleseriaali pealkiri, mille tegevus umbkaudu samas piirkonnas toimub. Mitte pealkirja, teleseriaali tegevus siis). Teleseriaalide jälgimine on küll endiselt küsitav, kuivõrd sisse kolides avastasime, et müügibroshüüris reklaamitud ühisantenn on alles poes ja kaabeltelevisiooniotstarbeline auk seinas ei tööta, s.t. töötab, aga seda üht kanalit näitab purk paremini tegelikult siis, kui kaabel seinas ei ole. Sellega seoses jõudis kohale argipäev ja ma avastasin selle, kui rõvedalt kallis kaabeltelevisioon tegelikult Taanis on (kuid sellele vaatamata äärmiselt populaarne, sest tehnik lubati saata juunikuus. Mistõttu palusime juhtival telekompaniil viisakalt istmikule siirduda ja vaatame nüüd alternatiivseid pakkumisi, aga ma olen jumala kindel, et ega me enne juunikuud telepurki tööle nagunii ei saa.) Noh. Praegu DVD-sid veel jätkub, aga mis siis saab, kui ma Seksi ja Linna kingakarbi põhja olen jõudnud, ma tõesti ei tea (tegelikult tean küll, ilmselt alustan ma siis uuesti algusest peale).

Pilte ma ka vahepeal teinud ei ole, kompromiteerivaid või mitte, püüan end välja vabandada sellega, et Taani talveilm on nii harukordselt hall ja inspiratsioonitu, et ma kuidagi ei suuda endas leida sisemist jõudu Davidile öelda, et ta kaamera mulle ära seadistama peab, nii et ma nupule saaksin vajutada. Tegelikult on viimaste nädalate jooksul näha olnud üsnagi kaunist varakevadet rohelise muru ja tärkavate ülastega. However, kaunis varakevad kestab reeglina tööpäeviti üheksast viieni, nii et laupäeva hommikul kella kuue paiku särab päikseke kui mölakas sulle veel silma, aga nii poole kümne paiku tekivad taevasse juba paksud kihtpilved, et jääda ja mitte ära minna enne esmaspäeva hommikut. Kahtlustan, et tegemist on sama vandenõuga, mille raames tuul ALATI hommikuti puhub lõunast ja õhtuti põhjast, s.t. nii et ma nii tööle kui koju sõites iga jumala kord vastutuult pean rügama. Seda kinnitab ka asjaolu, et siis kui me veel kesklinnas elasime, puhus tuul tavaliselt hommikuti põhjast ja õhtuti lõunast (ja siis, kui ma Trianglenilt kodu poole keerasin, enamasti lääne poolt). Ehk olen ma enesele teadmatagi tuulejumal.

Pärast kaht ja peaaegu poolt Taanis elatud aastat kaotasin laupäeval lõpuks ka oma Ikea-süütuse. Selle tähistamiseks tahtsin osta kunstjääkarunahast vaiba, mille peal hea oleks kamina ees püherdada (that is, kui kass sellele eelnevalt alternatiivset otstarvet ei leiaks), aga David ei lubanud.

Kommid siia, kuvadi põvssad!

2009-02-24T18:16:00.002+01:00

Ka taanlastel on oma vastlapäev (vrdl. oinad ja mihklipäev), kohalikus keeles fastelavn. Tegemist on üritusega, mis sisuliselt kõigi kohalike laste rõõmuks kattub meie mardipäeva ja ameeriklaste halloweeniga. Nooremad jooksevad ringi ülesvuntsitud kassi- ja printsessikostüümides, mängitakse pinjata-mängu (peksa kepiga alla midagi, mis on ülesriputatud? ma ei ole detailide koha pealt väga käpp...) ja käivad laulu-tantsu saatel naabritelt maiustusi norimas. Pakutakse vastlakukleid - suur tükk lehttainast, millele on vahele pressitud moosi, vahukoort, suhkruglasuuri ja muud head; ühesõnaga, dieedile mõjub veelgi hullemini, kui eesti vastlakukkel, mis statistiliste vaatluste kohaselt on tavapäraselt veidi väiksem.
Vastlapäeva õhtul ilmusid niisiis ka meie ukse taha kaks vastelt jooksvat kohalikku immigrandilapsukest. Olles saanud pihta asja üldisele ideele, ei saa ju niivõrd säravat biznesplaani kasutamata jätta. Avasin koputuse peale ukse ja seal nad olid - kaks teksapükstes varateismelist kutti, kes aega viitmata tulid lagedale ultimaatumiga: kommid või raha. Või muidu? Panin ukse jälle ilusti kinni, ega nad väga kaua ei lärmanud ka. Kus integratsioon ebaõnnestub, võtab ligimesearmastus kenasti üle. Nørrebros elatud kahe aasta jooksul olen tõeliseks rassistiks muutunud.
Mu teinepool otsustas eelseisva tähtsündmuse puhul pakkima hakata, aga kuhu me need kastid vahepeal paneme, seda ma tõesti ei tea.

Och, fhor õundssway

2009-02-19T14:20:00.003+01:00

Nüüd on siis lõplikult käest ära läinud, kui mul sõna "veebruar" nähes esimene reaktsioon on, et ajalehel on mingi eriti postmodernistliku suhtumisega keeletoimetaja, et vana hea f enam ei kõlba. Vaatasin kakskümmend sekundit antud tekstiga tõtt, pärast mida jõudis kohale, et tegelikult on ka veebruar, mitte feebruar, või veel hullem, februar. Pikemalt hiljem.

Kus on, sinna tuleb juurde

2009-02-02T21:52:00.003+01:00

Ma ise ka ei usu, et ma seda ütlen, aga tunnen tekkimas kolmekümnenda eluaasta paanikat. Kõik need kuramuse ameerika järgmised tippmodellid on minust nooremad, ma ütlen!
Siis on muidugi ohtralt tarkussõnu nahkköites sellest, kuidas naisterahvastel küpsemas vanuses elu alles algab, lihalikud, khm, rõemud aina lihalikumad tunduvad (millest ma küll kunagi täpselt aru ei ole saanud, arvestades, et statistika kohaselt vastassugupoolele pidada vastupidised tendentsid kohalduma, aga see selleks) ja tütarlapsest sirgub lõpuks Naene. No mu mentaalne vanus on nagunii viiekümne viie ringis ja teismeliseiga tagasi ma jumala eest ei tahaks, ma näen praegu ikke tunduvalt kobedam välja.
Loodetavasti läheb see selleks ajaks üle, kui ma tõega kolmkümmend saan.

Shopatud on nüüd nii et veri ninast väljas

2009-01-27T20:34:00.004+01:00

Nagu David seda tabavalt iseloomustas, kolime me nüüd peagi pisikuritegude linnaosast suuremõõduliste finantspettuste rajooni. Ega üldise finantskriisi tingimustes ju midagi paremat ei olegi peale hakata kui kinnisvara soetada. Mu ainuke mure on see, et vannituba saab suht väike olema, ja kuhu me kassikasti paneme, seda ma tõesti ei tea. Aga klassik Juhan Liivi sõnadega: "Pesumasinat, mõtelge!"

Rohkem Lapimaa pilte...

2009-01-18T13:28:00.001+01:00

...saab vaadata siit.

Musta lehma saba valge lehma taga

2009-01-16T12:27:00.002+01:00

Kirjutama ajendab mind sedakorda Delfis mõned päevad tagasi ilmunud ja ebaselgeid töötuskindlustusega seonduvaid legaaldefinitsioone käsitlev artikkel. Kohe selline soe ja kodune tunne tuli, kuna ma ka ise hetkel üritan enda töötuskindlustussituatsiooni joonele saada.

Taanis on töötuskindlustus rangelt eraisiku eraprojekt, automaatselt ei saa keegi midagi. Tööturaha (mis heaoluriigile kohaselt on üsna arvestatav) saab siis kui sa töötukassa liige oled. Töötukassa liikmeks astumine on rangelt vabatahtlik ja töötuskindlustusmakse on mõnisada kohalikku raha kuus, mis enamiku Taani töövõtjate jaoks on maapähklid.

Kui sa aga oled välismaalane (ja hoidku jumal, ühest neist väikestest ja imelikest uutest ida-Euroopa riikides), komistad sa omal käel asju ajada püüdes kiirelt ringdefinitsioonide otsa, millest ei esma- ega teisepilgul mõhkugi aru ei saa.

Näiteks:

A: Töötuskindlustusraha maksab töötukassa sulle juhul, kui sul on kehtiv tööluba Taanis.

B: Ida-Euroopa töötaja tööluba on üldjuhul seotud konkreetse töökohaga ja kui ta töö kaotab, on reeglina ka tööloaga p...s.

Loogiline järeldus A+B: Nii et see ida-Euroopa isik, kes töötukassat puhtast kohusetundest on igakuiselt finantseerinud, on töökoha kaotades ilmselt, khm, veidi õnnetu.

Kuna ma aga siin juba soliidse aja jooksul olen Taanit oma võluva isiku kohaloluga rikastanud, on mul siiski võimalus "teatud tingimustel" Taani jääda ja riigilt raha saada ka töö kaotamise korral. Sellest, mis need "teatud tingimused" on, vaikivad riigiasutuste koduleheküljed kaunis üksmeelselt.

Niisiis alustasin kurnavat telefonimaratoni riigiaparaadiga. E-maili nad nagunii ei loe, Taani immigratsiooniinstitutsioonide koostöövalmidus (ehk selle puudumine) on siinmail pea legendaarne.

Sain teada, et:

A: Töötuskindlustusraha maksab töötukassa juhul, kui sul on kehtiv tööluba Taanis.

B: Tööluba Taanis jääb kehtima niikaua, kui töötukassa on nõus sulle töötuskindlustusraha maksma.

Halleluuja! Tundub, et nõrgima lüli väljaselgitamine selles saates ebaõnnestus, aga kui majanduskriis samas tempos jätkub, tekib mul ehk võimalus süsteemi infiltreeruda.

Lalalala talve võlumaal

2009-01-08T17:00:00.009+01:00

Eeva eeskujul teeksin ka siinkohal siis veidi hilinenult kokkuvõtte anno dominist 2008:

Uusi linnasi nähtud - Barcelona, Düsseldorf ja see äkane suusamägi Rootsis,

Kilosi maha võetud - 1-2, samas 1-2 ka kiirelt juurde võetud,

Suitsetamist maha jäetud - 0 korda, siiani plaanin, et kui kord paljunema hakatakse, küll siis ka see teema päevakorda võetakse,

Abieluettepanekuid saadud - 1,

Abieluettepanekuid vastu võetud - 1,

Ametikõrgendusi saadud - puhttehnilises mõttes ilmselt 2,

Videomängude alla magama pandud aega - mõttetult palju,

Surematut kunsti loodud - tunduvalt vähem kui võiks,

Veini joodud - tunduvalt rohkem kui võiks,

Polaarjoone taga ära käidud kordi - 1,

Mootorsaani tagaistmel väntsutatud kordi - 1, kui kohvipausi mitte arvestada (sellest on juba umbes nädal, aga ausõna, mu istmik on siiani haige),

Kassi poolt inimesi mõrvatud - 0, aga tulevane ämm kurvastab oma hävitatud toataimede ja ümberläinud jõulupuu pärast,

välja arvatud ühes aspektis siis, 2008 just erakordsusega eriti millegi poolest ei hiilanud.

Aastavahetus ise möödus rahulikult ja parimas "minu pere ja muud loomad" stiilis talve võluriigis Soome Lapimaal (või noh, puhttehnilises mõttes paarkümmend kilomeetrit Lapimaa piirist lõuna pool).
Iga kord, kui võtame ette projekti "Lappi suuskama", tekib meil kollektiivselt mõte, et seal võiks ju täitsa elada (granted, kõlab veidi kummaliselt koha puhul, kus pool aastat on päevavalgust vaid paariks tunniks ja temperatuur hõlpsasti langeb -20-30 kanti). Aga sellest hoolimata, imeilusad valged metsad, kaminas praksuv tuli, telefon on vait ja kiiret pole kuhugi. Ainuke küsimus on, kust leida see iseregenereeruv pangakonto, millega seda ettevõtmist finantseerida.
Pärast mõnevõrra valulikult möödunud esimest tundi suusamäel, mis meil kulus selleks, et David mäe otsast jälle alla saada, võib öelda, et Davidi suuskadelepanek läks võrdlemisi edukalt - nädala lõpuks tuli talispordi harrastamine ka temal täiesti rahuldavalt välja. Mida ma salamisi ka lootnud olin, aga pärast seda kevadist piinavat lumelauakogemust olid mul täiesti põhjendatult omad (õnneks põhjendamatud) kahtlused.
Põhjapõdrad sedakorda mökki ümber ringi ei uidanud, hoolimata kõigist neist porganditest, mis me lootusrikkalt ukse ette kuhjasime. Mingi muu väikelooma jälgi ja junne oli küll näha - kahtlustame, et tegemist oli siiski mõne lapi talikoeraga. Viimasel õhtul teatasid Soome televisiooni uudised, et Rukal olid inimesed suusalifti külge kinni külmunud (või oli suusalift ise kinni külmunud) ja pidid poolteist tundi ootama, kuni nad sealt jälle lahti päästetakse (ma isegi ei kujuta ette kuidas, kuumaveekahuri abil?). Konstateerisime, et meie ajastus oli taas kord suurepärakuline.
Ja nüüd siis tagasi Taanis - majanduskriisi tingimustes kõlab veidi kummaliselt, aga tööd on jube palju ja motivatsiooni vähe. Tunnen, et paar lisanädalat Lapimaal oleks just see, mida vaja - ja selle asemel pean rattaga läbi lõikava vastutuule hambaarsti juurde sõitma.

Et ühesõnaga siis - head uut 2009ndat kõigile!

Täna hommikul sain näiteks mingi urrima kuusepuu...

2008-12-20T15:43:00.002+01:00

Mul on kaks põhjapõtra puudu viiest tuhandest kohalikust ühikust, miljonilootused hääbusid juba mõned päevad tagasi. Lõpetasime just jõulushoppamise loodetavasti eelviimase etapi (peab ju ära kasutama seda, et kommertslikest huvidest lähtudes on jõulueelsel ajal kaubanduskeskused avatud KA nädalavahetusel!) Ühtlasi tundub ka, et Organiseerimisega hakkab kõik lõpuks õnnelikult ühele poole saama, kuigi ma päris hea meelega vahetaksin selle eeloleva rea perekondlikke lõunaooteid, õhtusööke, täringumänge jms. paari päeva vastu, kus ma lihtsalt midagi tegema ei pea.

Õues kisub tormiseks, aga valged jõulud ei ole kriipsugi rohkem realistlik kui kuu aega tagasi.

Noormees, kes printimisega tegeleb, on täna kahjuks koju juba läinud

2008-12-12T21:06:00.002+01:00

Siiani olin ma Eesti pankadest ja üldisest bürokraatiast suhteliselt kõrgel arvamusel, vähemalt võrreldes Taaniga, kus iga asi mitu päeva aega võtab ja kuninglik tigupost aukohal on. Üldine asjaajamine igatahes tundus Eestis alati kuidagi lihtsam.

Mõned kuud tagasi hakkas Hansapank (vabandust, Sveedpank) mulle sõbralikus toonis kirju saatma, et mu deebetkaardi tähtaeg hakkab läbi saama. Pärast kolmandat kirja ("Palun helistage klienditoe telefonile, et saaksime leida Teile sobiva lahenduse") helistasin klienditoe telefonile, et saaksime leida Mulle sobiva lahenduse - ilmselgelt Rävala kontorist kaardi üles korjamine ei ole päris see.

"Jah, me saame küll uue kaardi teile postiga saata, kui te välismaal elate, aga see on väga aeganõudev ja kallis."

Muutusin rahutuks.

"Te peate meile faksiga avalduse saatma."

Muutusin rahulikumaks, aga mõtlesin, et kust pagan ma selle faksi leian. Ehk töö juures sekretär teab maja peal mõnda.

"Siis me saadame teile postiga lepingu, käite notari juures ära ja lasete apostilli peale panna."

Ma tõsiselt mõtlesin, et ta teeb nalja. Mis effing mõttes ma lähen notari juurde mingi deebetkaardi pärast? Teate, kui palju notarid Taanis maksavad?!

Osutasin, et veidi aega tagasi oli mul Ühispangaga (vabandust, Seebiga) täpselt sama Situatsioon ja et Seep saatis mulle kaardi ilma täiendavate küsimusteta.

"No ma ei tea, mis nad seal teistes pankades teevad, aga meil igatahes käib asi niimoodi. Oodake, ma loen teile siit juhistest, mis mulle antud on."

Osutasin, et kui ma saan internetipangas oma krediidilimiiti suurendada, ülekandeid teha, tulumaksudeklaratsiooni esitada ja igasuguseid muid põnevaid isikutuvastamist nõudvaid toiminguid sooritada, kas ei ole see natuke vanamoodne, et tühipalja kaardi pärast nüüd peab kolm tilka verd pitseeritud ampulli sees vandekulleriga kohale saatma.

Vaikus.

Kordasin küsimust ja toonitasin, et ma mõistan, et preilil isiklikult ei ole selles küsimuses sõnaõigust, aga et ma loodan, et ta ülemisel korrusel probleemi tõstatab, kui sobiv juhus tuleb.

Vaikus.

Mis ma siis ikka. Kui Hansapank (vabandust, Sveedpank) arvab, et just nimelt nende rottkoerakaardiga maksmine on seda väärt, siis nad arvavad üldiselt valesti. Aga kui tuleb hetk, kus mul viletsa tööpäeva lõpus eriti on vaja kliendisuhet teiselt poolt vaadata ja asjaomastele selgeks teha, miks üks neist on loll, teine laisk ja mina pean üksinda rabama, siis saan ma selle alati prügikastist üles korjata ja veidi lustida. Ma loodan ainult, et nad nende kirjade saatmise lõpetavad varsti ära.

On hambad korras ikka, jah?

2008-12-08T19:55:00.003+01:00

Iga tähtpäeva puhul, aga jõulude ajal veel eriti, üllatab mind Kopenhaagenis elades see ümbervahetamise kultus, mis siin kingituste ostmise ja saamisega seoses vägagi populaarne on. Praegusel aastaajal loetakse sulle poes peale sõnad selle kohta, mis kuupäevani ostetut tagasi anda või ümber vahetada saab, ka siis, kui sa paki piima ostad. Ja tean inimesi, kelle jaoks paneb poodi pakiga tagasi minemine puht põhimõtteliselt i-le täpi ja ristikese keset pohlamoosi.

Tunnistan, tegemist on väga praktilise lahendusega - kellele ikka läheb vaja seda mõttetut pudi-padi, mida riigipühade aegu kohusetundlikult kokku ostetakse. Teiselt poolt urgitseb mu vanamoeline sisetunne, et kingitud hobuse suhu ei vaadata ja et kui keegi on kulutanud aega, raha ja energiat, et sulle kingitus valida, osta ja kohale tuua, ei tohiks vähemalt kinkija ees kaalutleda, kas, kus ja millal seda ümber vahetada saab. Pärismaalased võtavad seda täiesti loomulikuna, aga iga kord, kui mulle pidulikult üle antakse kingitus koos juhistega, kui kaua ja kuskohas seda poodi tagasi viia saab, tekitab see minus kerge ebamugavustunde.

Ja kokkuvõttes tekib mul paratamatult küsimus, misjaoks me üldse kingituste tegemisega vaeva näeme, kui me juba stardijoonel eeldame, et adressaadile kingitus ei meeldi või et tal sarnaseid juba neli tükki on. Kas ei oleks sellisel juhul kõigile osapooltele lihtsam ja meeldivam teostada Internetipangast ülekanne ja lasta asjaosalisel endal oma must töö ära teha...

Ilmselt sellest, kuidas Imbi ja Ärni paadiga üle lahe käisid

2008-12-03T17:46:00.002+01:00

Iga kord, kui ma mingil hirmsal ja tööandja poolt pealesunnitud (tõsi küll, ka kinnimakstud) põhjusel loen Euroopa Ühenduste Kohtu kaasuseid, hüppab mulle taas näkku tõsiasi, et ainuke väga ilmselt Eesti ja eestlastega seotud kohtuasi (Salumets And Others, C-455/98) käsitleb suurtes kogustes etüülalkoholi smugeldamist Soome. Tüüpiline?

Õpetussõnakesi taani ärikeelest

2008-11-28T15:10:00.002+01:00

See on nüüd küll lõplikult kinnitust leidnud, et kui sulle öeldakse, et "Hr. See-Ja-Teine on natuke omapärane," tähendab see tegelikkuses: "Hr. See-Ja-Teine on täielik mölakas, kellega on absoluutselt võimatu koos töötada."

Kui vaja, toob naistepäevaks lilli kah.

2008-11-24T18:45:00.003+01:00

Tänasest Delfist võib lugeda, et Inna Roosi kuuajase poja Ron-Roberti põhitegevus on söömine, magamine, kasvamine; samuti hoolitseb Ron-Robert selle eest, et mähkmete varu oleks piisav. No tubli poiss, Ron-Robert! Ega kuuajane vist rangelt võttes ise autoga veel nurga peale Rimisse (või mis seal Austraalias on) mähkmete järgi ei sõida, aga Internetist ilmselt tellib siis, emal-isal üks mure jälle vähem... Loota jääb ainult, et poiss e-Bays igasugust kahtlast kolu kokku ostma ei hakka.

Mu uus rüperaal toob mulle pidevalt meelde selle vana anekdoodi kahest Läti lendurist, kes tuisuse ilmaga Ülemiste lennuväljal maanduvad. Jube kahtlane ilm on, lund ja liiva lendab näkku, aga kogenud mehed saavad selle karmi väljakutsega hakkama ja toovad lennuki lõpuks pärast pikki ponnistusi maha. Üks lendur vaatab teisele otsa ja ütleb: "Täitsa p...s, ma pole veel elus NII lühikest maandumisrada näinud." Teine nõustub: "Mhmh, ja NII laia..." Selle arvuti ekraan on täiesti samal põhimõttel ehitatud, meeter lai ja kakskümmend sentimeetrit kõrge (eks ma veidi liialdan, aga siiski...). Nii et enamik Internetist, mida masin pannkoogiks venitada ei suuda, platseerub nüüd ekraani ülemises vasakus nurgas, ja wordi faile ei peagi luubiga lugema, kui neid 200% suurendusega vaadata. Esimest korda elus kaalun tõsiselt läpparile eraldi kuvari paigaldamist.

What have I ever done to you... lately

2008-11-20T21:17:00.002+01:00

Tegin testi. Sain teada, et mu kass (viimasel ajal tuntud kui Resident Evil) püüab mind 91% tõenäosusega tappa.

Selle uue teadmise taustal mõjub üsna rahutukstegevalt Trlpi viimase aja paljastus, miks ta täpsemalt arvab, et mu kass on vaikse õeluse kehastus. Kui Trlp ja Kusti meil umbes aasta tagasi külas käisid (Kusti nimelt on kassidele allergiline), avas Trlp keset ööd teadmata põhjusel silmad ja täheldas, kuidas Kusti magades kinnise nina tõttu vaevu hingata saab. Kusti selja pealt vaatas vastu paar rohelisi silmi. Kass oli ennast ööseks mugavalt sisse seadnud.

Nagu David märkis - finally some science we can use.

Anna meile meie igapäevane sushi...

2008-11-18T13:33:00.003+01:00

Eestis käidud, sushi söödud, Imre Kose puhvetis lõunal käidud. Jalgaproovitud teksaste arv - neli, äraostetud - null, ma ei tea, miks mul täpsemalt oli pettekujutlus, et viis minutit pärast seda, kui ma Viru Keskuse uksest sisse astun, leian ma oma paari Täiuslikke Teksaseid, kui neid pole Kopenhaagenis õnnestunud leida vaatamata kuudepikkusele väsitavale otsingule. Veini joodud - ohtralt, väikest transporti mittepelgavatele inimestele soovitan soojalt Tabasallu Manolete restorani kõrvale püstitatud väikest vinoteeki. Peale kaht siinoldud aastat ei ole küll endiselt Kastrupis metroo peale minnes seda tunnet, et nüüd olen nagu koju jõudnud.

Nädala lõpuks lubatakse lund, mul oli natuke selline juhhei-tunne, mis aga maandati kiirelt vastuargumendiga, et lumi Taanis ei ole teatavasti valge, vaid hall. Well - vähemalt mitte kollane.

Avalikus kohas olgu aga naine meigitud...

2008-11-12T21:12:00.003+01:00

Täna terve päev juhtimiskoolitusel. Homme jälle. Vestlesime väärtustest, mida meie igapäevane töö kandma peab (või mis meie igapäevast tööd kandma peavad) ja palju muud. Üldine murepunkt oli ikkagi see, et kui jube palju tööd on, kuidas sa selle kõigega võrdselt väärtuslikult toime tuled.

Oleks hirmsasti tahtnud küsida, et kas te, kallid kolleegid, pigem ei arva, et majanduskriis ses suhtes ehk peagi omad loomulikud korrektiivid teeb, aga ketserluse kartuses hoidsin suu kinni.

In every port in the world, at least two Estonians can be found.

2008-11-11T15:12:00.002+01:00

Emal tõmmati eile Kopenhaagenis käekott ära (niisiis! pole see Taani nii turvaline ja heaolu midagi!), nii et ma konvoeerisin ta täna hommikul bussiga poolele teele saatkonda. Saatkond asub paar bussipeatust meie vabrikust edasi. Bussis plääbisime rõõmsalt ja valjuhäälselt sellest, miks Taanis nii vähe pakse on ja kas mõttekam on tagasi tulla rongi või bussiga, kui panin tähele, et üks blond tütarlaps meid juba mõnda aega lustaka näoga vaatab.

"Ma olen kah eestlane," kuulsin selgituseks. Näh siis. Jälle ei saanud hommikul bussis segamatult ropendada. Oleks teadnud, oleks ehk mõned mahlakamad väljendid suhu kinni jätnud (nali! tegelikult me emaga oleme mõlemad ütlemata siivsad ja mahlakamadel teemadel muidugi üldse kunagi ei räägi!). Aga mõtlema pani see küll, et paljudest eestlastest ma siis siin võõra maa pinnal tegelikult õndsas teadmatuses mööda jalutan; kuna ma igapäevaselt kasutan eesti keelt kõnes vaid Eriti Lollakate Kaasliiklejate peal, siis puudub ka ajend rahvuslikuks teineteiseleidmiseks.

Easy like Sunday afternoon

2008-11-09T18:30:00.003+01:00

Erakordselt unine pühapäev. David mängib kaheksandat tundi järjest Fallout 3. Taani hilissügis on lõpuks kohale jõudnud ja end sisse seadnud ning paistab, et ei viitsi lahkuda vähemalt järgmised neli kuud. Taevas on hall, puud on paljad, üksikute lipendavate kollaste lehtedega, ja vihma niristab vastu akent. Ega siin paremat loota mõnda aega ei ole.

Reedel leidis aset üldrahvaliku tähtsusega sündmus. Nagu ikka kord aastas, jõudis sel päeval poodidesse ja baaridesse Tuborgi jõuluõlu. Räägitakse, et pikka aega oli tähtpäevaks olnud neljapäev, aga sellel olla olnud katastroofilised tagajärjed inimeste töökultuurile järgneval reedel.

Mis mulle väikese tarbija petmisena tundub küll, on see, et jõuluõlle reklaamikampaania hüüdlauseks on "Lumi hakkab langema nädala pärast/homme jne.!", pakse lumehelbeid täis plakatid, jõuluvana ja muud. Come on, kutid! Me ju kõik teame, et Taanis lund sajab heal juhul kahel päeval talve jooksul, ja ka siis sulab see valguskiirusel, nii et juba järgmisel hommikul peab tööle läbi mudalompide pladistama. Nii et milleks inimestes asjatut nostalgiat tekitada...

Kui on midagi, millest ma Taanis tõeliselt puudust tunnen, siis lumi on ilmselt see. Eestis on musta maa kohal vähemalt võimalus mõistlikuks õiguspäraseks ootuseks, Taanis oleks tegemist lollide lohutusega.

Smörrebröödide maalt läbi kividemaa

2008-11-05T20:35:00.002+01:00

Võtsin vastu spontaanse otsuse Talnasse Kusti sünnipäevale minna.

No te ju teate. Sushiga saab mind alati ära meelitada.

Barcelona pildid

2008-11-02T13:44:00.000+01:00

Ülejäänud Barcelona-pilte saab muidu vaadata siit.

Sterling põhjas, naised-lapsed nutavad kõledal kaldal

2008-10-29T08:54:00.005+01:00

Nagu näha, ei olnud mu kahtlused üldse asjakohatud. Aga ajastuse üle on mul hea meel, oleks nad mõned päevad varem lusika nurka visanud, istuks me ilmselt siiani Barcelonas ja üritaks vilkuvate tulekestega prillide müüjaid eemale tõrjuda.

Ma Barcelonast kirjutan niipea, kui David piltidega valmis saab (peab ju rannapiltidelt üleliigse peki minema Photoshoppima jne.), loodetavasti täna-homme.

Taani on täiesti südantsoojendavalt sügisene ja külm.

Edit: Kuna ma alustasin kirjutamisega paar päeva tagasi (st. enne kui pildid valmis said), viitan ma lahkelt järgmisele postitusele, mille Blogger esimese drafti valmimise kuupäevaga avaldas. Ma muidu teeks selle uuesti, et kogu asi kronoloogiliselt õigesse järjekorda saaks, aga tehnilistel põhjustel võtab nende piltide uuesti laadimine sada aastat. Seega - laiskus ei anna häbeneda.

Barcelona, linn kui prostituut

2008-10-27T14:07:00.019+01:00

Barcelona on väga ilus linn. Imeliselt palju asju teha.

Barcelona on väga kallis linn. Ilmselt ainuke linn siiamaani, kus mulle tundub, et muidu legendaarselt kallist lennujaamaõlut juua on odav.

Barcelona on linn, kus kõik on müüa ja müügiks ja kus ellujäämine on raske võitlus ühelt poolt turistidele ja teiselt poolt kohalikele.

Saabusime Kopenhaageni hallist 12-kraadisest sügisest päikeselisse 22-kraadisesse Hispaaniasse esmaspäeva pärastlõunal, et kotid parkida tikutopsisuurusesse hotellituppa, mille domineerivaks elemendiks oli pooleldi puuduva kerega õhukonditsioneer. Vannitoas seisis silt, mis otsetõlkes juhtis meie tähelepanu sellele, et põranda sisse paigutatud rätikud tähendavad: "Palun, muutke rätikud minuks."

Pildilt on näha, et tagaplaan on kaetud hallika vinega. Ma ei tea, kas tegemist oli suduga või merelt tuleva uduga (Barcelona ei ole ju ometi nii suur ja saastatud, või on?), aga horisont hääbus alati kaunis lähedalt ebamäärasse udusse, ükskõik kui päikeseline ilm muidu valitses. Pilt on muidu võetud katedraali katuselt, kus meile sai osaks üks kummalisemaid kogemusi seoses kaamera kasutamisega avalike vaatamisväärsuste läheduses. David oli nimelt äsja ostnud uue statiivi kaamera jaoks, aga kui ta selle katedraali uhkelt üles seadis, et üldisest pimedusest hoolimata mõned kaunid interjöörivõtted teha, lähenes meile keskealisest naisolevusest ülevaataja, kes tugeva katalaani aktsendiga inglise keeles teatas: "Kemera - okei. Trrripod - no!" Ainuke järeldus, mis ma sellest teha oskan, on see, et mingil põhjusel on statiivid siis järelikult kuradist...

Ilm oli kena ja üldiselt on väga värskendav saada Taani enamjaolt hallist sügisest kahekümne soojakraadi ja päikese juurde. Aga ma üldiselt jään siiski selle juurde, et hispaanlased süüa teha ei oska - toit oli kallis ja keskpärane ning portsjonid imeväikesed. Tuunikala maitses nagu kala, mõtelge. Salati sees tomatid, mis ilmselgelt on toored, ja kelner teatab ülbe näoga, et mis värvi see salat siis olema peab kui mitte roheline. Jah, eks me põhjamaalased ei olegi ilmselt õiget tomatit ihusilmaga elus näinud...

Turistiraamat iseloomustas Barcelona loomaaeda põhimõtteliselt kui väikest ja viletsat. Sellest hoolimata otsustasime isikliku ülevaatuse teostada. Polnud nii väike ja vilets midagi - veetsime seal õnnelikult kolm-neli tundi, pildistades erinevate elukate taguotsi. Ülalpool näide Davidist ja kaelkirjaku taguotsast.

La Rambla, Barcelona peamine turistilõks. Hoidke oma kottidest kinni, poisid ja tüdrukud! Ja õppige vältima ja ära tundma a) prostituute (saab mängida näiteks lõbusat perekonnamängu: "Arva kes?", b) mehi, kes lähenevad tekstiga: "Rrrrrose for a lady for 2 eurrrros, sirrr?", c) mehi, kes parseldavad neoonvärvides plinkivaid päikeseprille ja sõrmuseid, d) teistpoolt Vahemerd pärit noormehi, kes kaubitsevad võlts-Pradade, võlts-Dolce&Gabbanade ja võlts-Dioridega, e) erinevaid kõrgema klassi kerjuseid, kes püüavad kas ennast või oma loomingut ühes või teises vormis sulle isiklikult maha müüa. Positiivse poole pealt võib muidu öelda, et 7-8 euro eest saab Ramblal pool liitrit Sangriat, millest tühja kõhu ja hea õnne korral üsna mõnusalt shvipsi võib jääda.

Ma arvan, et see peamine, mis mulle Barcelona juures masendavalt mõjus, oli see üleüldine mulje, et elu on karm olelusvõitlus. Ma olen ilmselt liiga kaua Kopenhaagenis elanud, harjunud sellega, et inimesed üldiselt on eluga rahul ja naeratavad üksteisele, söök ja magamiskott ei ole peamised prioriteedid (no shoppamiseks peab ju ka aega jääma).
Konkurents tuvide ja papagoide vahel on samuti tänavapildis tugev.

Sagrada Familia ei ole endiselt valmis (mis mind, võhikut, muidugi tabas täieliku üllatusena, ma olin kogu elu arvanud, et tegemist on sama lõpetatud maamärgiga kui Notre-Dame või Tower Bridge). Järgmise 20 aasta jooksul, kui raha jätkub ja kolmas maailmasõda ei tule. Sagrada Familiaga seoses tuli mul muidu kohe meelde episood "Seksi ja linna" filmist, kus tibid vitriinis üht teatavat ehet imetlevad ja Samantha õhkab: "See sõrmus on täpselt nagu mina! Ainulaadne, täis tuld..." ja Carrie täiendab: "...ja natuke liiga palju." Sagrada Familia meenutab mulle tugevalt Samantha Jonesi, seda kõike on igas mõttes natuke liiga palju (eriti siis, kui nad valmis ehitavad selle keskmise torni, mis vististi oli umbes 200 meetri kõrgune ja kuhu tippu käis hiiglaslik roosa krutsifiks). Aga sellest hoolimata ei suuda ma imetlemata jätta juba puhtalt mõõtusid ja neid tillukesi (kogu projekti suuruse skaalal siis) detaile, millest enamikuga käib kaasas mingi lugu.

Laupäeval oli Davidi sünnipäev ja väga mugava ajastusega leidis samal õhtul aset jalgpallimatsh FC Barcelona ja Almeria vahel. Päevale igati kohaselt pühkis Barca vastasega põrandat viis-null. Aga ma saan aru nüüd, miks jalgpall on masside sport - vaadata seda staadionil, mille mahutavus on umbes 100 000 pealtvaatajat ja kus seda täiesti suvalist mängu on vaatamas neist 70 000 inimest (ja neist vähemalt 90% tulihingelised Barca fännid) on täiesti omaette elamus. Muidu olen ma rohkem selline pühapäevajalgpallifänn, et kui MM on või nii.
Mu teine suur ja pettumusttekitav eksimus Barcelona suhtes oli, et ma millegipärast arvasin, et kogu linn on täis istutatud Gaudi maju. Tegelikkuses on neid muidugi ainult kolm või neli kogu linna peale...

Just täna nägin, et Taani üks suuremaid päevalehti on avaldanud top-10 maailma popimatest reisisihtkohtadest. Barcelona on seal vist viies, kui ma ei eksi. Ma ei tea, mul on hetkel tunne, et Hispaaniaga (ja suurlinnapuhkustega üldiselt) olen ma mõneks ajaks nüüd ühel pool. Liiga palju rahvast, liiga palju liiklust, liiga vilets toit.

Ma muidugi nii üleüldiselt mürgine ei ole nagu ülaltoodust ehk tundub. Barcelonal oli pakkuda ka vägagi mõnusaid hetki, aga nagu tavaliselt, jääb peamiselt muidugi meelde see, mis vähemalt veidi ärritas. Puhtalt turistimiseks on Barcelona suurepärane koht. Loomaaias oli väljapaistev delfiinishow ja Barcelona kalad ruulivad (vähemalt niikaua, kuni nad paellasse paigutatakse).

Tee-hee

2008-10-18T16:18:00.002+02:00

Laupäevase ülbamise korras teatan uhkelt, et mul on nüüd veidi üle nädala puhkust. Kui Sterling vahepeal koos Islandiga põhja ei lähe, siis siirdume esmaspäeval Barcelonasse, kus mul on kavatsus nädal aega järjest Gaudi maju pildistada ja mere ääres tapast süüa ja kohalikku veini tinistada. Jah, hoolimata praktilistest kogemustest eelmisel aastal Malagas loodan ja usun siiani, et Hispaania köögil on pakkuda midagi enamat kui praetud munad kartulitega.

David on muidugi strateegiliselt just nimelt nüüd tatitõppe jäänud ja ma poleks üldse üllatunud, kui minuga esmaspäeva hommikul sama juhtuks; reeglina juhtub kohutav tatitõbi minuga hetkeliselt, kui ma Tallinna lennujaamas lennukist maha astun (ja kaob niipea, kui ma Kopenhaageni suunal end jälle sisse checkin). Barcas pidi muidu 20-22 kraadi olema, mis ei kõla üldse halvasti.

Pour vois, Marge...

2008-10-16T16:20:00.002+02:00

Miks? Miks?? Miks pagana pärast peaksin ma Delfis bännerit masseerima?!? Miks???!??? Pour que, Migel Angelo?!
See eluline küsimus on mind piinanud nüüd terve päeva.

Aga moosikeetmisest ei teadnud Muhamed igastahes midagi...

2008-10-08T16:35:00.002+02:00

Viikendil olin tunnistajaks ka sellele, kuidas peole saabus rühm party-killeritest rootslasi, kes mingitel müstilistel ja kõrgemalt poolt juhitud põhjustel õlut nõudsid ja seejärel kiirelt laskusid tulisesse religiooniteemalisse vaidlusse (katoliiklus vs protestantism, ateism vs katoliiklus, aeg oli hiline, ma täpselt ei mäleta). Igal juhul, igavaks läks, üsna valjuhäälsed olid nad ka, üritasin siis kuidagi tüüpe ohjeldada ja vestlust ohutumatele radadele tagasi suunata. Põhimõtteliselt see täiesti õnnestus, välja arvatud see, et poole tunni pärast vaidlesid tüübid veel keevalisemalt apelsinide konserveerimise erinevate mooduste üle, vaata veel et kaklema ei lähe. Läksin ära koju magama.

Pealegi, ma üldse ei mõista, mis pagana apelsine nad seal Rootsis konserveerivad, nagu neil seal mingi troopika oleks. Pohlad, ma saaks veel aru...

Kas sa kardad kasse? a) Jah, b) Ei, c) Ei tea.

2008-10-01T12:33:00.003+02:00

Juba mõned päevad olen tahtnud kirjutada sellest, et Taani Posti poolt läbiviidud uuringu andmetel on aasta esimese üheksa kuu jooksul plahvatuslikult tõusnud Taani postiljonide arv, keda töö käigus ründab kass. (Koerte poolt rünnatavate postiljonide arv on seejuures jäänud samaks.)

Taani Posti asedirektori väitel on kasside problemaatikat palju keerulisem lahendada kui rünnakuid koerte poolt. Põhjuseks asjaolu, et koeraomanikke saab paluda oma lemmikut toas hoida sel ajal, kui postiljonid kirjad kohale toimetavad, aga kuna kassid peamiselt ründavad läbi ukse sees oleva nn. postiprao (Taanis kasutatakse postkasti asemel suhteliselt tihti ukse sees olevat pragu, läbi mille postiljon kirjad, ajalehed jms. otse tuppa lükkab), ei ole just palju abinõusid, mida selle vastu kasutusele võtta saaks.

Tunnen tõelist vanemlikku uhkust. Kas taoline rünnak LÄBI ukse sees oleva prao ei näita mitte täiuslikku üleolekut nii ühiskonnas aktsepteeritud sotsiaalsete mudelite, reeglite ja piirangute kui ka postiljonide suhtes! After all, kas pole mitte need postitöötajate vastu suunatud rünnakud registreeritud pärast seda, kui üks teatav loomake Felix, lisanimega Retardis, Taani saabus.

Kui siit võidusamba otsast alla vaatan ehk Projekt Talna Hobene

2008-09-24T15:20:00.003+02:00

Ei saa mitte vaiki olla, lugedes Delfist, et Keskerakond Aaviksoolt aru päris võidusamba jooniste lekitamise kohta Simmi poolt.

Minu meelest on tegemist väga asjaliku teemapüstitusega ja ma üldse ei saa aru, miks inimesed nüüd Helle Kalda kallal näägutavad, et napakas küsimus ja napakas küsimus. Siililegi selge ju, et tegemist on julgeolekualaselt väga tundliku projektiga ja et ainuski vääratus võib Eesti riigile nii lühemas kui pikemas perspektiivis kalliks maksma minna.

Mõtelge nüüd ise. Kui suurriik X nüüd sambajoonised niimoodi enda kätte saab, asi tal siis tshehhide juurde minna ja lasta samba sisse paigutada rühm dessantväelasi, kes siis ööpimeduse varjus Vabaduse väljakul sambast välja hüppaksid ja vaenlasele linna väravad avaksid (ma ei tea küll, mis see linna väravate avamise analoog moodsa kultuuri kontekstis täpselt olla võiks, aga me võime ju ka ajaloolise järjepidevuse seisukohalt näiteks oletada, et nad Toompea ja all-linna vahelise värava Lühikeses jalas lahti teevad, kui keegi hoolikas inimene selle eelnevalt kinni on pannud muidugi). Või hullem veel, samba sisse näiteks pommi panna, tshehhid panevad selle pahaaimamatult püsti, kurjakuulutavat tiksumist klaaspaneelide alt muidugi keegi ei märka ja siis ongi auk Vabaduse väljakul veel tunduvalt suurem kui praegu (või noh, oli juunis, ma pärast seda pole nagu kohapeal kontrollimas käinud).

Ma olen jumala kindel, et Aaviksoo tegi saalis lihtsalt kõigi ees head nägu, aga endal oli süda tegelikult saapasääres ja tundis hirmu külma kätt oma südant pigistamas - et mis nüüd, kui Simm joonised tõesti vaenlasele kätte mängis!

Oh jah - ei ole tõesti vaja rutakaid järeldusi teha, armsad kaasmaalased! Tõde on seal kusagil väljas vihma käes.

Liis Lassi kassil on massid sassis

2008-09-23T14:57:00.004+02:00

Iseenesest mulle väga meeldib see, kuidas igasuguste poolametlike kohtumiste ja seminaride programmilehel on nii umbes alates kella kaheksast õhtul märgitud päevakavapunktina "Networking". Mis praktikas reeglina tähendab pigem "Heavy drinking in ze hotel bar, in ze city centre and in ze hotel bar again, until ze morning", aga keegi ei mõista muidugi minust paremini, kui oluline on teatud küsimustes diplomaatiline väljendusviis.

Ühesõnaga, nagu paremini informeeritud juba teavad, saan ma nüüd uhkusega öelda, et olen käinud Düsseldorfis. Mis on ka põhimõtteliselt kõik, mida mul selle kohta öelda on, ja seda põhistan ma asjaoluga, et ka saksa turismikataloogides leidub Düsseldorfi kohta väidetavalt vaid kaks märksõna: Claudia Schiffer ja Karl Lagerfeldt. Soovitasin nädalavahetuseks jäänud norra poistele tungivalt ikka Claudia Schifferi maja vaatama minna ja nad tõsimeeli küsisid, kas see on nagu Düsseldorfi Eiffeli torn ja Tower Bridge.

Tagasi tulles veetsin parema osa laupäeva õhtust lennujaamas pagasilindi ääres, saateks vormiriietes tädi ärritatud kinnitused, et ta ju ütles juba, et paari minuti jooksul kotid tulevad. Paarist minutist sai poolteist tundi, mille jooksul nägime muuhulgas ära kohvrid Oslost, Münchenist ja Fääri saartelt. Mu kolleeg väitis, et temaga juhtuvat seda neljal korral viiest (täpsuse huvides pean küll ära märkima, et mul oli see esimene kord, kus Kopenhaageni ground handling minuga mägra p... mängib) ja et ta üldse ei mõista, mis alusel Kopenhaageni lennujaam üritab end müüa, kui kõige paremini toimivat lennujaama Euroopas. Aga üldiselt tundub, et taanlased armastavad SAS-i sama soojalt kui eestlased Estonian Airi ja keskerakondlased Ansipit, s.t. vanal heal põhimõttel, et keegi peab ju süüdi olema ja konkreetset nägu läheb vaja.

Õhtul saabus saladuslik sõnum Davidilt (kes hetkel Itaalias aega veedab), et viimased neli tundi on ta olnud "bikini in the mountains". Muutusin kergelt murelikuks, aga siis mõistsin, kui sobiv järg sellest saab tuntud poplaulukesele "Dzhinn pudelis", esitajaks preili Aguilera. Jääb üle vaid järgmist Eurovisiooni oodata.

Päeva lause muidugi tuleb taas kord jälle Delfist ja ma kujutan rõõmuga ette, kui suurepärane artikulatsiooni- ja rütmi harjutus sellest näiteks lavakunstitudengitele saaks. Kordame nüüd kõik kooris: "Liis Lassi kassil puhuvad kõhutuuled!" (Liis Lassi kass muidu tundub üpris sümpaatne loomake olevat ja see sirgetel jalgadel poing-poing-poing külaliste rõõmuks läbi korteri põrkamine on ju ka igati kvaliteetne meelelahutus; katsun selle oma kassile selgeks õpetada niipea, kui tal nurgapoest õlle ja suitsude toomine käpas on).

Tehisintellekti vastandsõna

2008-09-02T18:47:00.002+02:00

Kas on tõesti võimalik, et mu juuksed kahe nädalaga kolm millimeetrit või rohkem kasvavad? Alles lasin värskelt värvida ja juba on pealagi jälle rotivärvi. Kuigi ma põhimõtteliselt täitsa tahaksin oma pikki juukseid tagasi, oleks see natuke tüütu, kui tõepoolest oma pulbitseva loomuliku intelligentsi ilminguid vesinikuga iga paari nädala tagant maha tampima peaks; lisaks on muidugi Kopenhaagenis juuksuri külastamine paras mõrv rahakotis, mida nõrganärvilistele eriti ei soovitaks...

Päeva sõna: retsiprooksusaste

2008-09-01T15:02:00.002+02:00

Robert avas pingutusega oma unest ja eelmisel õhtul joodud alkoholist punasetäpilised silmad ja haigutas. Käsivars oli padja all kuidagi imelikult viltu ja nägi üsna retsiprooksus välja.

"Täitsa retsiprooksus," mõtles Robert, valas tekiilajäägid kurgipurki ja loputas saadud kahtlase konsistentsiga vedeliku hoobilt kurgust alla. "Oleks veel et lihtsalt prooksus, aga ei, kurat, retsiprooksus on ikka, täiega."

Truudus - juhuse puudumine või mitte?

2008-08-31T21:16:00.004+02:00

Hiljuti Politikenis avaldatud uuringus tehti kindlaks, et taksid on kõige agressiivsemad koerad maailmas - iga viies taks on hammustanud kas inimest või teist koera.

Ma olen ühest küljest täiesti valmis uskuma, et taksid on kõige lärmakamad koerad, kuigi see valmidus põhineb kõigest ühel selle tõu esindajal, keda diskreetsuse huvides nimetaksime siin M-iks (ja mainigem ka ühtlasi, et oleks ta omanik indiaanlane ameerika sõjaväes, oleks ta nimi ilmselt Privaatsed Osad). Samas on mul tugev kahtlus, et takside domineerimist nimetatud uuringus võib põhjendada ka võimaluse puudumisega traditsiooniliste tigekoerte hulgas. Ma ei tea, kui paljud tagasi kohkuksid võõrasse aeda sisenemisel, nähes ukse ees taksi, samas kui dobermann oleks kaunis mõjuv argument ilmselt enamusele. Ja ma olen ka suhteliselt kindel, et rottveileri omanik võtab reeglina kasutusele oluliselt rohkem meetmeid, et tema kullake naabrile kõri kallale ei läheks, kui taksi peremees.

Illustratsiooniks võin tuua näite omaenda perekonnast: mu isal (või õigemini tema abikaasal) oli või on praegugi kaukaasia lambakoer, kes väliste tunnuste põhjal kuulis peas käsklust "Tapa!" iga jumala kord, kui võõras inimene tema silma alla sattus. Umbes 70 kg raevunud kaukaasia lambakoera on kah üsna mõjuv argument ilmselt paljudele. Samas statistika kohaselt oleks võinud tegemist olla ka kuldkalakesega, sest ma ei usu, et ta praktikas kunagi kellelegi hambad sisse lõi (külaliste saabudes vedas isa tavaliselt koera veerand tundi varem kuuri, pani uksele taba ette ja külalisi hoiatati karmilt, et daamid ja härrad, juhul, kui te seda lõrinast juba ise ei järeldanud, majast omal algatusel väljumine ei ole ilma naljata üldse hea mõte. Kui külalised üle õue olid eskorditud, lasti koer kuurist välja ja siis ta kappas põlevate silmadega ühe akna alt teise alla, hoides värskel lihal silma peal.). Vedamise asi, oleks see loomake oma võimaluse saanud, oleks see kurvemal juhul asjassepuutuvale kodanikule ilmselt surnuaias lõppenud. Aga mu isa pluss abikaasa olid ise väga rahul: ei olegi igasugustel vaja nende õuele luusima tulla.

Teisel kohal muidu olid tshihuahuad, nii et nüüd on siis teada, kelle eest end hoida tuleb.

Reedel pidin kinno minema, aga lõpetasin arusaamatul kombel hoopis Tivolis Dodo ja Dodode kontserdil. Ja ma ütlen, ei ole üldse lihtne kaasa lõuata laule, mida sa a) kunagi varem kuulnud ei ole, b) sõnadest aru ei saa, c) muusikaline kvaliteet absoluutselt külmaks jätab. Tundsin end veidi kui polüneeslane üritamas kaasa laulda "Jätke võtmed väljapoole", samal ajal kui ülejäänud lauluväljakutäis rahvast täiesti pöördesse läheb. Muidugi ei ole mul samal ajal iseenesest midagi kohaliku kultuuriga täiendava tutvumise vastu, absoluutselt mitte.

Ja homsest jälle tagasi boksi paberit tootma.

Blame Canada...

2008-08-25T11:03:00.003+02:00

Päewaleht kirjutab, et audiitor kaebas Alta Capitali arve pärast Läti kohtusse.
Eino, mis seal ikka, pretsedent on loodud. Eks ma leian ka mõned arved, milles Lätit võib süüdistada, kui vaja - homme lähen elektriarvega. Ma juba mõtlesin, et peab ise ära maksma, aga selline asjade korraldus on ju ütlemata mugav...

Prius, kalleim anne

2008-08-24T16:46:00.002+02:00

Mõnusa ilma tõttu on see töötuba mõnda aega suletud olnud.

Vale, tegelikult on töötuba suletud olnud tõsise motivatsiooni- ja ajapuuduse tõttu. Eks mu viimase kuu aja kõige huvitavam atraktsioon on olnud ka pühapäevane pesupesu ja selle meelelahutuslik tase kolmandate isikute suhtes eriti kriitikat ei kannata. However - neli viimast vaba päeva on elutahte jälle minuni tagasi toonud ja algava nädala suhtes on mul üksnes positiivsed ootused.

Esimene pulm mu elus, kus ma käisin, oli ilmselt mu isa oma. See oli juba suti aega tagasi, vahepeal on neid veel mõni olnud ja nüüd reedel abiellus üks Davidi sõpru oma tshehhitarist tüdruksõbraga.

Ühine joon kõigil pulmadel, kus ma külalisena viibinud olen (peale teatavate ülikonnastatud-valgekleidistatud personnaazhide muidugi), on see, et tseremoonia muusikaline taust on reeglina haruldaselt halb. Mulle tundub, et eriti kehtib see kiriklike laulatuste suhtes, aga sellest on muidugi ka mõnda aega, kui ma viimati perekonnaseisuametis käisin. Igatahes vaidlesime pärast pikalt, kumb oli halvem, laulja või orelimängija - selle viimase standard oli veel tükk maad allpool keskkooliaegse muusikaõpetaja Malle E. tasemest, kes õige(te)st klahvi(de)st möödapanekut heastas hästi valjusti mängimisega. Keskkooliga käisime ka ooperiteatris Estonia Bizet' kuulsat ooperit "Carmen" vaatamas, kus Escamillo rõõmsalt nagu linnuke oma aaria esimesed kaks minutit orkestrist pool tooni madalamalt lõõritas. Uuesti asjast rääkides - asja ei teinud sugugi paremaks ka see, et Taani kiriklike teenistuste (ma ei mäleta, ehk on ka Eestis sama?) juurde kuulub lahutamatult see, et rahvas kirikus peab koraale kaasa laulma. Taanlased on ses suhtes vägagi püüdlikud, aga paraku on lauldava viisi saladustesse pühendatud vaid vähesed. Note to self - oma pulmas mängida biitleid, "Juulikuu lund" või muud, mida rahvas ka kaines olekus oleks suuteline kaasa laulma.

Mul üldiselt on mulje, et Taanis vist väga värvikaid pulmakombeid ei ole, mida eraldi välja tuua; märkimist väärib ilmselt siiski alljärgnev:

- "Kibe, kibe!" karjumist asendab noaga vastu taldrikut või jalgadega vastu põrandat tagumine. Esimesel juhul peab pruutpaar püstijalu toolide peale ronima ja suudlema; teisel laua alla pugema ja suudlema. Vastuvaidlemine on välistatud, nii et õelamaid külalisi tihti täheldatakse sadistliku naudinguga viis-kümme minutit järjest nii ühte kui teist tegemas; positiivse poole pealt annab pidev üles-alla ronimine pruutpaarile muidugi suurepärase võimaluse rikkalikku õhtusööki veidi allapoole raputada.

- Kui peigmees toast välja pissile läheb, jooksevad kõik toas viibivad mehed järgemööda pruuti suudlema. Kui pruut pissile läheb, suudlevad naised peigmeest. Selles pulmas vähemalt pruut minu teada pissil ei käinud...

- Pulmavalss on õhtu kohustuslik osa, olenemata sellest, kas pruutpaar tantsida oskab. Pulmakülalised seisavad ringis tantsiva pruutpaari ümber ja hakkavad tantsu edenedes järjest pruutpaari poole liikuma, nii et lõpuks pruutpaaril enam ruumi tantsida ei ole. Selle järel nabitakse peigmees kinni, tiritakse tal kingad jalast ja lõigatakse sokkidel varbad maha. (Ma olen kohalike käest uurida püüdnud, et mis selle kombe taust on, aga seda teavet ilmselt nii kergekäeliselt autsaideritele ei jagata.)

Kokkuvõtvalt oli tegemist õnnestunud üritusega ja kui me umbes nelja ajal koju jõudsime, ootas meid tihenevas vihmasajus uksel kollane A4-formaadis teade, et naabritel järgmisel õhtul tagahoovis pidu plaanis on ja sellest tulenevalt õhtu "veidi lärmikaks" kujuneda võib. Kihistasime kahjurõõmsalt ja läksime voodisse - ja tõepoolest, lausvihma sadas ka terve järgmise päeva. Hommikul lugesime lehest, et õnnetuseks jäime poole tunni võrra ilma koloriitsest ööprojektist, kus kohalik noorsugu teisel pool väljakut raamatukogu pihta tulistas ja möödasõitvaid jalgrattureid terroriseeris. Elu on meil huvitav siin Taanimaal.

Goluboi vagon

2008-07-31T10:09:00.003+02:00

Mõned päevad tagasi kirjutas Taani press, kuidas DSB (kohalik Eesti Raudtee) hakkab 112 miljoni kohaliku ühiku eest renoveerima raudteelõiku, mida päevas kasutab 8 reisijat. Lihtne matemaatika näitab, et ka pikemas perspektiivis oleks odavam rong vanarauaks teha ja kõik reisijad selle asemel takso peale panna. DSB ise raiub, et neil on transpordiministeeriumiga leping, mis ütleb, et kord päevas peab rong sõitma, ja seda nad ka teevad, nuga neljaks ja üle kasumiaruande laiba.

Mul tuli kohe selline hea soe kodune tunne, kui seda lugesin. Meil on koalitsioonilepingus kirjas, et sammas peab tulema, ja pärgli päralt, see sammas tuleb, ma ütlen teile!