Too many variations to consider

Võimalikud variandid, miks tupsuke öösel mitu korda suure nutuga üles ärkab, põhimõtteliselt kõigest keeldub, k.a. edasimagamisest ja v.a. suurest nutmisest veel mõnda aega:
1) Kõrvapõletik (raamatu kohaselt valutab enim öösiti, võib kesta sümptomiteta, kui komplikatsioone ei teki, paraneb ravita 4-7 päeva jooksul, aga kas ravi vaja läheb, võib otsustada ainult arst. P... küll. Kui muid sümptomeid ei ole, siis lidun iga kord, kui laps nutma hakkab, kohe arsti juurde ja karjun: "Kõrvapõletik, kõrvapõletik!" või mis?)
2) Järjekordne tiigrihüpe (ärkveloleku ajal ei ole tupsuke roomamisele karvavõrragi lähemal kui kolm kuud tagasi, aga vat magamajäämise ajal põrutab küll teinekord peaga vastu voodiseina)
3) Hambad (kahe ülemise tulekut just saatis nädalajagu magamata öid, arvasin juba, et selleks korraks on ehk ühel pool, kui mitte arvestada seda, et tupsuke on kiirelt omandanud oskuse mõnuga hambaid üksteise vastu krigistada. Aga kas neid on seal veel tulemas, ei ole õnnestunud tuvastada. Tupsuke nimelt ei hoia just suud pärani ja taskulampi peos, et oleks hea talle sellega kurku piiluda, mis seal toimub.
Hammastega üldiselt on ka nii, et hambaarst räägib, et jaa, tuleb hoolega pesta ühelt poolt ja teiselt poolt, ja peale iga söögikorda ja kui öösiti sööb, siis ka öösiti hambaid pesta. Minge kukele, urrima teoreetikud.)
4) Lutisõltuvus (et tupsuke on lutisõltlane, on väljaspool igasugust kahtlust. Mu teooria on, et need hüsteeriahood tekivad sellepärast, et lutt kaob suust ära, tupsuke ei leia seda enam üles, tupsukese ema reaktsiooniaeg ei ole piisavalt kiire ja tupsuke õudselt vihastab kogu situatsiooni peale. Sama hea selgitus kui iga teinegi. Mõtlen, et kas peaks külma kalkunit tegema, aga mu vaim pole selleks veel praegu valmis. Teoreetikud muidugi ütlevad, et esimesel õhtul röögib ja järgmisel magab juba nagu miki, aga mul on omad kahtlused ses suhtes.)
5) Pimedusekartus (seda ma tegelikult ei usu ise ka)
6) Hirm üksiolemise ees (seda ma ka tegelikult ei usu, aga urr teda teab. Kui nii, siis too bad, sest ma võin pühalikult ja käsi südamel lubada, et meie tuppa ja voodisse tupsuke vähemalt statsionaarselt küll tagasi ei koli.)
7) Nälg (kindlasti mitte)
8) Kuna ta on beebi (kõige tõenäolisem)
Ühesõnaga, valik on sinu. Mõnikord on tõesti selline tunne, et varsti annan lahkumisavalduse sisse.

Meeleheitel koduperenaise väikesed rõõmud

Tunnistan, ega ma ei ole kunagi väga tõsiselt kippunud võtma kõiki neid reklaame, kus Poola koduperenaised end in corpore rõõmust rõngasse keeravad, kuna nende pesu/kodu/lapsed on [sisesta suvaline puhastusvahend] abil nii valgeks, nii valgeks muutunud, et pane või päikseprillid ette ja mine vesikringleid tooma. Nüüd olen sunnitud oma suhtumist korrigeerima, sest Vanishi abiga kaotasin just (edukalt) meie valgelt elutoavaibalt klaasi punast veini, mis mõned päevad tagasi vaibahaldjatele ohverdatud sai. I'm bloody impressed.

... mispeale ka linnud pargis üles ärkasid

Täna kell viis hommikul otsustas tupsuke lõpuks, et aitab jamast ja üldse, kes need kaks idiooti omast arust on, kes mulle lolli järjekindlusega lutti suhu käivad toppimas, alanud on uus päev ja minge te kõik p... . Sellest hetkest saadik on tupsuke maganud 27 minutit. Isegi kassi päevarutiin on seega kuu peale kurke müüma lennanud, nii et kass käib kurja näoga ringi, näub ja ei tea täpselt, mida endaga peale hakata. Mina ka ei tea. Kassile andsin tuunikala, aga ise istun lolli näoga põrandal ja soovin palavalt, et keegi mu voodisse topiks, teki lõuani tõmbaks, luti suhu pistaks ja käseks kolm tundi magada.

Peaosas meie kõigi lemmiknäitleja Dim Weasel

Kusti leidis mõnda aega tagasi osta.ee-st selle surematu kunstiteose. Sai Facebookis veidi lõõbitud, et antiik ja nii edasi, ise pidasin seda nii heaks naljaks, et saatsin lingi ka abikaasale edasi.
Abikaasa ütles, et väga kena, ja küsis, kas tegemist on oksjoniga või lihtsalt pilt müüa.
Mul polnud tol hetkel aega sellesse vastusesse lähemalt süveneda, järeldasin, et tegu on irooniaga, ja ei mõelnud sellele pikemalt, kuni abikaasa siis eile küsis, kas ma tegin pakkumise ära ja et kas Kusti hoolitseb transpordi eest.
Ma ei saanud tükk aega midagi aru, kuni lõpuks hakkas koitma, millest jutt käib. Mul oli hirmus naljakas, abikaasal jälle ei olnud üldse naljakas. Küsisin siis, et kas talle tõsimeeli pilt meeldis või milles asi on. Abikaasa ütles, et eriti ei meeldinud, aga et nende 7 kuu jooksul on elu talle õpetanud, et parim lähenemisviis lastetoa sisustusse puutuvate küsimuste puhul on noogutada ja öelda: "Jah, kallis."
Et vat kui hästi kasvatatud mees mul on!

Carpe(t) diem

Ma olen Kopenhaagenis ringi kõndides juba pikemat aega mõelnud, et fotoaparaat võiks olla selle standardvarustuse hulgas, mida ma käekotis endaga ringi kannan.
Eelkõige tikuvad sellised mõtted pähe näiteks siis, kui märkan, et mingi loominguline kollektiiv on koduse bussipeatuse tulba ümber meeste jalgratta paigutanud. Ja nii ikka, et bussipeatuse tulp sealt keskelt raami vahelt läbi läheb. Pidi ikka projekt olema - ma üldse ei saa aru, kuidas nad seda tegid, mulle kangastuvad kaks treppredelit, kolm politseinikku - ja palju õnne kohalikule omavalitsusele, kes mingil hetkel ratast sealt ilmselt eemaldama peab hakkama.
Või näiteks siis, kui märkan kõrvaltänavale pargitud kabriolett-Jaguari, millele omanik on suure musta-valgekirju päevavarju peale kinnitanud, kindluse mõttes veel teibiga, et tuule käes minema ei lendaks. No muidugi, Taani kliimas ilma Meetmete tarvituselevõtuta vihm täiesti kindlasti rikuks kalli auto istmed ära.
Või näiteks siis, kui lähen reede õhtul üle kuninganna Louise'i silla linna poole ja näen, et tiigi ääres joob kohvi mees, kelle jalgratta lenkstangil istub suur pirakas haigur. Algul mõtlesin, et topis, aga siis lind pilgutas silma ja hakkas nokaga end tiiva alt sügama.
Aga pole viga, naised saunas rääkisid, et algaval hooajal pidi tööandja kõigile iPhone'id andma, nii et küll siis ka see probleem lahenduse leiab. (Allakirjutanule iPhone'i andmine on muidugi täielik ressursi raiskamine, ma nagunii seda muuks kasutama ei hakka kui helistamiseks ja sms-i saatmiseks, kusjuures tõenäoliselt läheb mul vaja vähemalt kaks vägisõnadega täidetud kuud, et sms-i saatma õppida.)

Kui ma suureks saan, siis käin ainult PizzaHutis, alapealkirjaga 101 nippi, kuidas beebit kureks tõmmata

Tupsuke kodust toitu täiesti põhimõtteliselt ei söö, välja arvatud, kui tegemist on lillkapsa või puuviljadega. Hippi purgitoitu seevastu võiks hommikust õhtuni näost sisse ajada, kui ainult kurjad vanemad lubaksid. Kuna kurjad vanemad tahavad, et tupsuke ikkagi vähemalt nii õrnas eas tervislikult toituks ja sööks peamiselt asju, mille põhikoostisosad ei alga suure e-tähega, on olukorra sunnil kasutusele võetud mõned alatud trikid. Näiteks kui tupsuke herne- ja kartulipüree peale nägusid tegema hakkab, antakse tupsukesele lusikatäis virsikumoosi, mille tupsuke aplalt alla neelab ja seejärel nagu näljane linnupoeg järgmise lusikatäie järele sukeldub. Uues lusikatäies aga - ülla-ülla - ei ole mitte virsikud, vaid samad jälestusväärsed herned ja kartul. Taolisel kombel süüakse lõpuks küll ära nii virsikud kui herned, viinud on see aga üsna uudsete ja algupäraste roogadeni meie restorani päevamenüüs, näiteks kartulipuder nektariinimoosiga, porgandi-pastinaagipüree banaanidega ja suvekõrvits kalkuniliha- ja pirnikastmes.
Lisaks olen paaril korral teinud selle vea, et pesumasina käima pannud vahetult enne, kui tupsuke sööma hakkab. Pärast seda, kui laps ennast oma söögitoolis täiesti kaheksaks keeras, et pesumasinat vaadata, halastasin ja keerasin söögitooli näoga pesumasina poole. Nii me siis istume siin nagu kaks öökulli ooperimajas esietendusel, vaatame silmad jõllis pesumasinat ja määrime hautatud porgandeid mööda köögipõrandat laiali.

Oli nagu miskit

Eile jõi tupsuke tassist lõpuks ometi nii, et suurem osa veest läks kurgust alla ja mitte laua, tooli, põranda ja särgiesise peale. Progress milline. Ma midagi tahtsin veel kirjutada, aga nüüd, kui mul lõpuks on aega maha istuda, on mul muidugi kapitaalselt meelest läinud, mis see oli.

Edit: Ahjaa, meelde tuli. Sellise kuuekuuse tupsukesega ringijalutamine garanteerib ikka absoluutselt vastutulijate tähelepanu, eriti kui vastutulijad on pealt kuuekümne pensionieas naisterahvad, kellel ilmselt a) lapselapsi ei ole või b) lapselapsi eriti tihti külla ei tooda. Eriti siis, kui viimatinimetatud tupsuke kõhukotist jalgu kõigutab ja maailma uudistab (kuigi ma ei tea, kui kaua me seda praktiseerida saame, tupsuke varsti ei mahu lihtsalt kõhukotti enam ära ja kuramuse raske on ta, sunnik, kah). Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, kui vastutulijad küsivad, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, olenemata sellest, et tupsuke pealaest jalatallani heleroosas ja punases on. Värvipimedus või on taanlased lihtsalt laste riietamisel ülimalt liberaalsed?