Hiljuti Politikenis avaldatud uuringus tehti kindlaks, et taksid on kõige agressiivsemad koerad maailmas - iga viies taks on hammustanud kas inimest või teist koera.
Ma olen ühest küljest täiesti valmis uskuma, et taksid on kõige lärmakamad koerad, kuigi see valmidus põhineb kõigest ühel selle tõu esindajal, keda diskreetsuse huvides nimetaksime siin M-iks (ja mainigem ka ühtlasi, et oleks ta omanik indiaanlane ameerika sõjaväes, oleks ta nimi ilmselt Privaatsed Osad). Samas on mul tugev kahtlus, et takside domineerimist nimetatud uuringus võib põhjendada ka võimaluse puudumisega traditsiooniliste tigekoerte hulgas. Ma ei tea, kui paljud tagasi kohkuksid võõrasse aeda sisenemisel, nähes ukse ees taksi, samas kui dobermann oleks kaunis mõjuv argument ilmselt enamusele. Ja ma olen ka suhteliselt kindel, et rottveileri omanik võtab reeglina kasutusele oluliselt rohkem meetmeid, et tema kullake naabrile kõri kallale ei läheks, kui taksi peremees.
Illustratsiooniks võin tuua näite omaenda perekonnast: mu isal (või õigemini tema abikaasal) oli või on praegugi kaukaasia lambakoer, kes väliste tunnuste põhjal kuulis peas käsklust "Tapa!" iga jumala kord, kui võõras inimene tema silma alla sattus. Umbes 70 kg raevunud kaukaasia lambakoera on kah üsna mõjuv argument ilmselt paljudele. Samas statistika kohaselt oleks võinud tegemist olla ka kuldkalakesega, sest ma ei usu, et ta praktikas kunagi kellelegi hambad sisse lõi (külaliste saabudes vedas isa tavaliselt koera veerand tundi varem kuuri, pani uksele taba ette ja külalisi hoiatati karmilt, et daamid ja härrad, juhul, kui te seda lõrinast juba ise ei järeldanud, majast omal algatusel väljumine ei ole ilma naljata üldse hea mõte. Kui külalised üle õue olid eskorditud, lasti koer kuurist välja ja siis ta kappas põlevate silmadega ühe akna alt teise alla, hoides värskel lihal silma peal.). Vedamise asi, oleks see loomake oma võimaluse saanud, oleks see kurvemal juhul asjassepuutuvale kodanikule ilmselt surnuaias lõppenud. Aga mu isa pluss abikaasa olid ise väga rahul: ei olegi igasugustel vaja nende õuele luusima tulla.
Teisel kohal muidu olid tshihuahuad, nii et nüüd on siis teada, kelle eest end hoida tuleb.
Reedel pidin kinno minema, aga lõpetasin arusaamatul kombel hoopis Tivolis Dodo ja Dodode kontserdil. Ja ma ütlen, ei ole üldse lihtne kaasa lõuata laule, mida sa a) kunagi varem kuulnud ei ole, b) sõnadest aru ei saa, c) muusikaline kvaliteet absoluutselt külmaks jätab. Tundsin end veidi kui polüneeslane üritamas kaasa laulda "Jätke võtmed väljapoole", samal ajal kui ülejäänud lauluväljakutäis rahvast täiesti pöördesse läheb. Muidugi ei ole mul samal ajal iseenesest midagi kohaliku kultuuriga täiendava tutvumise vastu, absoluutselt mitte.
Ja homsest jälle tagasi boksi paberit tootma.
