2007-11-22

Ehitiste erekteerumine

Täna kasutasin ma kliendimemos sõna "erection", tähistamaks mingite majade püstitamist kellegi aia taha, või oli see vastupidi. Saatsin memo managerile ülevaatamiseks. Minutite pärast oli manager mu laua juures, ise näost jumala punane, ja küsis, mida paganat ma SELLEGA mõtlesin.

Seletasin, et nii ja naa, näeb ehk harjumatule silmale vähe kummaline välja, tegelikult tegemist jummala korrektse terminiga and so on and so forth. Lõpuks küsisin, kas ta tahab, et ma selle millegi siivsama vastu välja vahetan, enne kui ma valmis töö audiitoritele saadan. Manager hakkas kangesti itsitama ja ütles, et ei, pole vaja. Ega audiitorid ka nagunii ei tea, mis see tähendab, nii et võib-olla saab siit veel natuke nalja.

Rumal on see, kes rumalasti mõtleb ehk kõik sõltub rikutuse astmest.

2007-11-19

Naugumise karpsed

Reedel käisime Michaeli offisis veinidegusteerimisõhtul, sarnane üritus sellega, kus käisime siis, kui ma värskelt siia kolinud olin, ma vist midagi kirjutasin ka selle kohta.
Üldiste tähelepanekutena võib küll kirja panna, et aasta tagasi ei saanud ma ikka mitte kottigi aru, mida see veiniesitleja seal blääbis, aga kõigil teistel oli jube lõbus. Seekordsel üritusel sain ma üsna rahuldavalt aru, millest jutt käis, aga see oli täiesti surmigav ja inimeste nägusid vaadates sain aru, et ma ei ole ainus - ma mõtlesin, et veinikaupmehed on kõik sellised joviaalsed joodikud, nagu see, kes meile aasta alguses portveine tutvustas, aga võin vanduda käsi südamel, et enamik audiitoreid on joviaalsemad joodikud kui see kutt. Kui ta alustas oma ettekannet dessertveinidest hoiatusega, et nüüd räägib ta pool tundi oma lapsepõlvest, mõtlesin ma, et see on nali, aga tuli välja, et tegemist oli täiesti tõsise kavatsusega. Tegemist oli pika ja halli lapsepõlvega, mille kestel kuuskümmend inimest näljaste nägudega ootas, millal esimene vein välja kallatakse. Siis jõudis see Minty O'Hare arusaamisele, et nüüd on aeg nalja teha, ja ta rääkis meile pikantse loo sellest, kuidas tal pärast teatud dessertveini maitsmist rongis väga paha hakkas.
Kui ma seal viimati käisin, valati klaasid degusteeritavat jooki ikka ääreni täis, nii et valdav enamus osalejaid oli õhtu lõpuks üsna, khm, ülevas meeleolus. Seekord sai igaüks klaasi põhja kahe sõrme jagu. Ma saan aru küll, et see viimane on rohkem nagu degusteerimise ideega kooskõlas, aga ikkagi, mismõttes.
Allakäik, üldine allakäik, tuleb tõdeda. Aasta tagasi ei saanud ma taani keelest kottigi aru. Nüüd saan ma aru piisavalt, et tõdeda - enamus, mida see rahvas räägib, on ikka surmigav, ilm ja ühistransport, ma ütlen.
Ah, hall novembriilm. Täna hommikul tundsin tõsist kiusatust end haigeks kuulutada ja mitte tööle minna. Kraadiklaas näitas kangekaelselt 36,54. Pärast kurnavat sisemist võitlust ajasin riided selga ja kooberdasin bussipeatusesse. Praegu mõtlen, et raip, kellele seda südametunnistust siis nüüd väga vaja on.

2007-11-14

Veel natuke kaeblemist taani keele aadressil

Õelad norrakad teevad taani keele üle nalja...

2007-11-12

Bussi või mitte bussi - selles on küsimus

Ilmad on läinud külmaks ja eile sadas esimest korda lund - vähe ja vesist küll, aga siiski. Ja mul on tunne, et minu jalgrattasõiduhooaeg hakkab vaikselt läbi saama, kui ma ei taha igal hommikul offisisse jõudes kulmudest härmatist välja harjata.
Nii et ilmselt pean ma jälle kuukaardi ostma ja harjutama end vaikselt Kopenhaageni ühistranspordi võludega. Mida on vähe ja nad teavad seda, mistõttu on nad välja tulnud massiivsete PR-kampaaniatega, et inimesed nende vastu vähem okkalised oleks. Üks osa kampaaniast on see, et busside tagaküljed kannavad silti "Ainult rahu, tulen veidi aja pärast uuesti." Selle sildi nägemine tekitab minus enamasti sundmõtte bussile telliskivi aknasse virutada, sest ma näen neid enamasti nelja või viie teisele poole sõitva bussi tagaküljel, olles enda oma paarkümmend minutit tagajärjetult oodanud.
Aga. Lisaks sellele taagale, mida lisaks minule veel miljon kopenhaagenlast kandma peab (Eh. Miks siis teie arust jalgratas siinmail nii populaarne on?), on mul ka veel isiklik probleem. Nimelt kasutab sama bussi üks lähis-Ida päritolu noormees, kellega ma kevadel eksikombel jutule sain, kuna ma arvasin, et me töötame samas kohas. Mis osutus valeks. Ta ei ole mind sellegipoolest ära unustanud ja iga kord, kui ta mind bussipeatuses näeb, valgub ta näole lai naeratus ja ta trügib läbi inimeste, et minuga lobiseda. Mõnikord küsib ta mu telefoninumbrit või kutsub mind lõunale. Ja ta on nii õudselt igav, mitte väga atraktiivse välimusega ja ma ei suuda välja mõelda viisakat lahendust, kuidas hommikul tööle sõita ilma selle soovimatu sotsiaalse kohustuseta...
Pealtnäha on tegemist küll lihtsa lahendusega, aga ma tean küll, et praktikas ei ole mul piisavalt tahtejõudu, et varasema bussiga minna.

2007-11-08

Jõulubroneeringud ehk eesti poisid jõuluks koju

Ostsin eile õhtul lennukipiletid ära; käesoleva hetke seisuga siis maandun Tallinnas 20.detsembri õhtul 23.00 paiku ja lahkun 27.detsembril pärastlõunase lennuga. Kutsed jõululõunatele on oodatud ;)

2007-11-04

Olustikupildikesed Hispaaniast

Me saabusime Hispaaniasse esmaspäeval teadmisega, et meie üüritud korter asub Almunecari rannapromenaadil, vaatega Vahemerele ja Aafrikale (oleks see vaid veidi ligemal), ja alumisel korrusel on restoran nimega Antiguo Meson. Ajal, kui me Kopenhaagenist lahkusime, tundus see informatsioon täiesti piisav, ja me veetsime mõned meeliülendavad tunnid lennujaamas, töötades välja tõsielusarja "Võtmed" (esimene etapp: sulle antakse korteri võtmed ja linna nimi, leia uks, millesse võtmed sobivad; teine etapp: sulle antakse korteri võtmed ja riigi nimi, leia uks jne.; kolmas etapp: sulle antakse korteri võtmed ja kontinent, leia uks jne.; neljas etapp: sulle antakse korteri võtmed, leia uks jne.; viies etapp: sulle ei anta midagi, leia korter).

Tegelikkus osutus mõnevõrra teistsuguseks, eelkõige tänu faktile, et Almunecaris olid umbes kuu aega tagasi aset leidnud massiivsed üleujutused. Uudistes olid need paraku kajastamata jäänud, ilmselt Kreeka metsatulekahjude tõttu. Üleujutustest tulenevalt olid aga rannapromenaadid umbes kilomeetriste vahedega minema pühitud ja me pidime kohalikelt saadud ähmaste hispaaniakeelsete juhiste põhjal leidma alternatiivseid ümbersõiduteid kitsastel ja peamiselt ühesuunalistel tänavatel, mille üks külg otse merre laskus. Esimesed kaks tundi võtsime seda süütu huumoriga, aga hiljem oli tegemist juba rohkem hüsteeriaga, sest meie lootused rõdult päikeseloojangut vaadata olid ammu hävinud, öö saabus kiirelt ja restoran nimega Antiguo Meson paistis olevat merepõhja vajunud. Lõpuks õnnestus meil ühe teesulu kõrvalt kinni püüda kohalik, kes teadis, et kõnealune restoran paikneb kolmsada meetrit edasi teisel pool teesulgu. Ühehäälselt otsustasime auto sinnapaika jätta ja oma kotid ise edasi vedada ning voilá!

Järgmised kolm päeva möödusid otsetee leidmise tähe all, kuna ilmselgelt oli majaesine parkivaid autosid täis, aga võtku meid Joosep, kui me aru oleks saanud, kuidas need sinna said.

Hispaaniast oli mul muidu idülliline ettekujutus, et tegemist on maaga, mille toidud on vürtsikad ja lõhnavad, kus inimesed istuvad väikesel valgete majadega väljakul, rüüpavad külma valget veini ja nugistavad oma tapase kallal. Ausalt, Kopenhaagenis on tapast kergem leida kui Hispaanias, ja kohalik köök on reeglina kõike muud kui gurmee. Kergemaks ei tee seda ka asjaolu, et turistilõksudest eemal on ainuke kasutatav keel hispaania keel, ning menüü lugemine on sellest tulenevalt keskmise suurusega väljakutse. Üldkasutatavatele terminitele lootmine ei aita kuhugi; nagu välja tuli, võib tortilla näiteks tähendada ka taldrikutäit friikartuleid, peekonit ja omletti.

Hispaania pangaautomaatidega nalja muidu ei ole; igaühte, kes sinna sõidab, lootuses varastatud automaatide pealt kuhjaga raha kokku kühveldada, tabab kohapeal kibe pettumus.

Mäestikuvaated olid muidugi täiesti hingematvad. Vaatasime, et kokku tegime me nelja päeva jooksul umbes nelisada pilti - ja see on ilma arvesse võtmata neid pilte, mille me kvaliteedipõhjustel hiljem ära kustutasime; absoluutne koguarv oleks ilmselt olnud umbes tuhande kandis.





Granada ümbrust külastades on must-see muidugi Alhambra. Paraku, et see on must-see, teavad üsna paljud, nii et isegi off-seasoni ajal on soovitav pilet ette broneerida või siis kohale minna hommikul vara, vastasel korral ei pruugi löögile saada.

Näide sellest, kuidas me Davidi uue paparazziläätsega kohalikku floorat kiusasime (või siis oli see fauna, mis loomi tähistas. Ma vahetan need kaks alati ära, obviously ei ole ma selles küsimuses üldse kopenhaagen).

Tükk aega ei ole ma näinud kusagil nii metsikus koguses hulkuvaid kasse. Päevasel ajal põõnas neid iga palmi all kaks-kolm tükki. Aga üldiselt näevad nad välja mõistlikult heas toitumuses ja kaunis hea tervise juures, nii et ilmselt on vähemalt turistihooajal tegemist kohalike restoranide püsiklientidega. Lisaks väitis ema, et ta nägi inimesi tänavanurkadele kassitoidukotikesi asetamas.

Aga see, et tegemist oli off-seasoniga, hammustas igal tänavanurgal. Paljud kohad olid talveks suletud, inimesi oli tänaval vähevõitu. Hoolimata palmidest, sinisest merest ja päikesest valitses kuidagi talveunemeeleolu.


Teine kohalik must-see - Nerja koopad. Pean süüdlaslikult tunnistama, et see jättis isegi mulle sügavama mulje kui Alhambra. Raske on võtta pilti, kust saaks aimu sellest, kui kolossaalse struktuuriga tegemist on, aga see on umbes nagu sisenemine Moriasse "Sõrmuste isanda" esimeses osas. Piltidel on näha, kui väiksed inimesed paistavad nende kivimassiivide kõrval, aga sellest hoolimata on tegemist üksnes murdosaga.

* * *

Ma mängin endiselt mõttega teha omale Flickri konto ja sinna üles riputada paremik neist piltidest, mis me teinud oleme, aga kuna tegemist on aeganõudva ettevõtmisega, siis teab seda vaid kõigi väikemutukate suur kaitsja, millal ma niikaugele jõuan. Esialgu valmistan end homseks tööpäevaks moraalselt ette; kummalisel kombel, kui tegemist ei ole ajaga, mil ma diivanil vedelen ja eelkõige eamiselt Xboxile/raamatutele/telekale keskendun, väsitab igasugune puhkus mind niivõrd, et tagasi jõudes on mu peamine mõte: ma vajan puhkust.