Täna hommikul sain näiteks mingi urrima kuusepuu...

Mul on kaks põhjapõtra puudu viiest tuhandest kohalikust ühikust, miljonilootused hääbusid juba mõned päevad tagasi. Lõpetasime just jõulushoppamise loodetavasti eelviimase etapi (peab ju ära kasutama seda, et kommertslikest huvidest lähtudes on jõulueelsel ajal kaubanduskeskused avatud KA nädalavahetusel!) Ühtlasi tundub ka, et Organiseerimisega hakkab kõik lõpuks õnnelikult ühele poole saama, kuigi ma päris hea meelega vahetaksin selle eeloleva rea perekondlikke lõunaooteid, õhtusööke, täringumänge jms. paari päeva vastu, kus ma lihtsalt midagi tegema ei pea.

Õues kisub tormiseks, aga valged jõulud ei ole kriipsugi rohkem realistlik kui kuu aega tagasi.

Noormees, kes printimisega tegeleb, on täna kahjuks koju juba läinud

Siiani olin ma Eesti pankadest ja üldisest bürokraatiast suhteliselt kõrgel arvamusel, vähemalt võrreldes Taaniga, kus iga asi mitu päeva aega võtab ja kuninglik tigupost aukohal on. Üldine asjaajamine igatahes tundus Eestis alati kuidagi lihtsam.

Mõned kuud tagasi hakkas Hansapank (vabandust, Sveedpank) mulle sõbralikus toonis kirju saatma, et mu deebetkaardi tähtaeg hakkab läbi saama. Pärast kolmandat kirja ("Palun helistage klienditoe telefonile, et saaksime leida Teile sobiva lahenduse") helistasin klienditoe telefonile, et saaksime leida Mulle sobiva lahenduse - ilmselgelt Rävala kontorist kaardi üles korjamine ei ole päris see.

"Jah, me saame küll uue kaardi teile postiga saata, kui te välismaal elate, aga see on väga aeganõudev ja kallis."

Muutusin rahutuks.

"Te peate meile faksiga avalduse saatma."

Muutusin rahulikumaks, aga mõtlesin, et kust pagan ma selle faksi leian. Ehk töö juures sekretär teab maja peal mõnda.

"Siis me saadame teile postiga lepingu, käite notari juures ära ja lasete apostilli peale panna."

Ma tõsiselt mõtlesin, et ta teeb nalja. Mis effing mõttes ma lähen notari juurde mingi deebetkaardi pärast? Teate, kui palju notarid Taanis maksavad?!

Osutasin, et veidi aega tagasi oli mul Ühispangaga (vabandust, Seebiga) täpselt sama Situatsioon ja et Seep saatis mulle kaardi ilma täiendavate küsimusteta.

"No ma ei tea, mis nad seal teistes pankades teevad, aga meil igatahes käib asi niimoodi. Oodake, ma loen teile siit juhistest, mis mulle antud on."

Osutasin, et kui ma saan internetipangas oma krediidilimiiti suurendada, ülekandeid teha, tulumaksudeklaratsiooni esitada ja igasuguseid muid põnevaid isikutuvastamist nõudvaid toiminguid sooritada, kas ei ole see natuke vanamoodne, et tühipalja kaardi pärast nüüd peab kolm tilka verd pitseeritud ampulli sees vandekulleriga kohale saatma.

Vaikus.

Kordasin küsimust ja toonitasin, et ma mõistan, et preilil isiklikult ei ole selles küsimuses sõnaõigust, aga et ma loodan, et ta ülemisel korrusel probleemi tõstatab, kui sobiv juhus tuleb.

Vaikus.

Mis ma siis ikka. Kui Hansapank (vabandust, Sveedpank) arvab, et just nimelt nende rottkoerakaardiga maksmine on seda väärt, siis nad arvavad üldiselt valesti. Aga kui tuleb hetk, kus mul viletsa tööpäeva lõpus eriti on vaja kliendisuhet teiselt poolt vaadata ja asjaomastele selgeks teha, miks üks neist on loll, teine laisk ja mina pean üksinda rabama, siis saan ma selle alati prügikastist üles korjata ja veidi lustida. Ma loodan ainult, et nad nende kirjade saatmise lõpetavad varsti ära.

On hambad korras ikka, jah?

Iga tähtpäeva puhul, aga jõulude ajal veel eriti, üllatab mind Kopenhaagenis elades see ümbervahetamise kultus, mis siin kingituste ostmise ja saamisega seoses vägagi populaarne on. Praegusel aastaajal loetakse sulle poes peale sõnad selle kohta, mis kuupäevani ostetut tagasi anda või ümber vahetada saab, ka siis, kui sa paki piima ostad. Ja tean inimesi, kelle jaoks paneb poodi pakiga tagasi minemine puht põhimõtteliselt i-le täpi ja ristikese keset pohlamoosi.

Tunnistan, tegemist on väga praktilise lahendusega - kellele ikka läheb vaja seda mõttetut pudi-padi, mida riigipühade aegu kohusetundlikult kokku ostetakse. Teiselt poolt urgitseb mu vanamoeline sisetunne, et kingitud hobuse suhu ei vaadata ja et kui keegi on kulutanud aega, raha ja energiat, et sulle kingitus valida, osta ja kohale tuua, ei tohiks vähemalt kinkija ees kaalutleda, kas, kus ja millal seda ümber vahetada saab. Pärismaalased võtavad seda täiesti loomulikuna, aga iga kord, kui mulle pidulikult üle antakse kingitus koos juhistega, kui kaua ja kuskohas seda poodi tagasi viia saab, tekitab see minus kerge ebamugavustunde.

Ja kokkuvõttes tekib mul paratamatult küsimus, misjaoks me üldse kingituste tegemisega vaeva näeme, kui me juba stardijoonel eeldame, et adressaadile kingitus ei meeldi või et tal sarnaseid juba neli tükki on. Kas ei oleks sellisel juhul kõigile osapooltele lihtsam ja meeldivam teostada Internetipangast ülekanne ja lasta asjaosalisel endal oma must töö ära teha...

Ilmselt sellest, kuidas Imbi ja Ärni paadiga üle lahe käisid

Iga kord, kui ma mingil hirmsal ja tööandja poolt pealesunnitud (tõsi küll, ka kinnimakstud) põhjusel loen Euroopa Ühenduste Kohtu kaasuseid, hüppab mulle taas näkku tõsiasi, et ainuke väga ilmselt Eesti ja eestlastega seotud kohtuasi (Salumets And Others, C-455/98) käsitleb suurtes kogustes etüülalkoholi smugeldamist Soome. Tüüpiline?

Õpetussõnakesi taani ärikeelest

See on nüüd küll lõplikult kinnitust leidnud, et kui sulle öeldakse, et "Hr. See-Ja-Teine on natuke omapärane," tähendab see tegelikkuses: "Hr. See-Ja-Teine on täielik mölakas, kellega on absoluutselt võimatu koos töötada."

Kui vaja, toob naistepäevaks lilli kah.

Tänasest Delfist võib lugeda, et Inna Roosi kuuajase poja Ron-Roberti põhitegevus on söömine, magamine, kasvamine; samuti hoolitseb Ron-Robert selle eest, et mähkmete varu oleks piisav. No tubli poiss, Ron-Robert! Ega kuuajane vist rangelt võttes ise autoga veel nurga peale Rimisse (või mis seal Austraalias on) mähkmete järgi ei sõida, aga Internetist ilmselt tellib siis, emal-isal üks mure jälle vähem... Loota jääb ainult, et poiss e-Bays igasugust kahtlast kolu kokku ostma ei hakka.

Mu uus rüperaal toob mulle pidevalt meelde selle vana anekdoodi kahest Läti lendurist, kes tuisuse ilmaga Ülemiste lennuväljal maanduvad. Jube kahtlane ilm on, lund ja liiva lendab näkku, aga kogenud mehed saavad selle karmi väljakutsega hakkama ja toovad lennuki lõpuks pärast pikki ponnistusi maha. Üks lendur vaatab teisele otsa ja ütleb: "Täitsa p...s, ma pole veel elus NII lühikest maandumisrada näinud." Teine nõustub: "Mhmh, ja NII laia..." Selle arvuti ekraan on täiesti samal põhimõttel ehitatud, meeter lai ja kakskümmend sentimeetrit kõrge (eks ma veidi liialdan, aga siiski...). Nii et enamik Internetist, mida masin pannkoogiks venitada ei suuda, platseerub nüüd ekraani ülemises vasakus nurgas, ja wordi faile ei peagi luubiga lugema, kui neid 200% suurendusega vaadata. Esimest korda elus kaalun tõsiselt läpparile eraldi kuvari paigaldamist.

What have I ever done to you... lately

Tegin testi. Sain teada, et mu kass (viimasel ajal tuntud kui Resident Evil) püüab mind 91% tõenäosusega tappa.



Selle uue teadmise taustal mõjub üsna rahutukstegevalt Trlpi viimase aja paljastus, miks ta täpsemalt arvab, et mu kass on vaikse õeluse kehastus. Kui Trlp ja Kusti meil umbes aasta tagasi külas käisid (Kusti nimelt on kassidele allergiline), avas Trlp keset ööd teadmata põhjusel silmad ja täheldas, kuidas Kusti magades kinnise nina tõttu vaevu hingata saab. Kusti selja pealt vaatas vastu paar rohelisi silmi. Kass oli ennast ööseks mugavalt sisse seadnud.

Nagu David märkis - finally some science we can use.

Anna meile meie igapäevane sushi...

Eestis käidud, sushi söödud, Imre Kose puhvetis lõunal käidud. Jalgaproovitud teksaste arv - neli, äraostetud - null, ma ei tea, miks mul täpsemalt oli pettekujutlus, et viis minutit pärast seda, kui ma Viru Keskuse uksest sisse astun, leian ma oma paari Täiuslikke Teksaseid, kui neid pole Kopenhaagenis õnnestunud leida vaatamata kuudepikkusele väsitavale otsingule. Veini joodud - ohtralt, väikest transporti mittepelgavatele inimestele soovitan soojalt Tabasallu Manolete restorani kõrvale püstitatud väikest vinoteeki. Peale kaht siinoldud aastat ei ole küll endiselt Kastrupis metroo peale minnes seda tunnet, et nüüd olen nagu koju jõudnud.

Nädala lõpuks lubatakse lund, mul oli natuke selline juhhei-tunne, mis aga maandati kiirelt vastuargumendiga, et lumi Taanis ei ole teatavasti valge, vaid hall. Well - vähemalt mitte kollane.

Avalikus kohas olgu aga naine meigitud...

Täna terve päev juhtimiskoolitusel. Homme jälle. Vestlesime väärtustest, mida meie igapäevane töö kandma peab (või mis meie igapäevast tööd kandma peavad) ja palju muud. Üldine murepunkt oli ikkagi see, et kui jube palju tööd on, kuidas sa selle kõigega võrdselt väärtuslikult toime tuled.

Oleks hirmsasti tahtnud küsida, et kas te, kallid kolleegid, pigem ei arva, et majanduskriis ses suhtes ehk peagi omad loomulikud korrektiivid teeb, aga ketserluse kartuses hoidsin suu kinni.

In every port in the world, at least two Estonians can be found.

Emal tõmmati eile Kopenhaagenis käekott ära (niisiis! pole see Taani nii turvaline ja heaolu midagi!), nii et ma konvoeerisin ta täna hommikul bussiga poolele teele saatkonda. Saatkond asub paar bussipeatust meie vabrikust edasi. Bussis plääbisime rõõmsalt ja valjuhäälselt sellest, miks Taanis nii vähe pakse on ja kas mõttekam on tagasi tulla rongi või bussiga, kui panin tähele, et üks blond tütarlaps meid juba mõnda aega lustaka näoga vaatab.

"Ma olen kah eestlane," kuulsin selgituseks. Näh siis. Jälle ei saanud hommikul bussis segamatult ropendada. Oleks teadnud, oleks ehk mõned mahlakamad väljendid suhu kinni jätnud (nali! tegelikult me emaga oleme mõlemad ütlemata siivsad ja mahlakamadel teemadel muidugi üldse kunagi ei räägi!). Aga mõtlema pani see küll, et paljudest eestlastest ma siis siin võõra maa pinnal tegelikult õndsas teadmatuses mööda jalutan; kuna ma igapäevaselt kasutan eesti keelt kõnes vaid Eriti Lollakate Kaasliiklejate peal, siis puudub ka ajend rahvuslikuks teineteiseleidmiseks.

Easy like Sunday afternoon

Erakordselt unine pühapäev. David mängib kaheksandat tundi järjest Fallout 3. Taani hilissügis on lõpuks kohale jõudnud ja end sisse seadnud ning paistab, et ei viitsi lahkuda vähemalt järgmised neli kuud. Taevas on hall, puud on paljad, üksikute lipendavate kollaste lehtedega, ja vihma niristab vastu akent. Ega siin paremat loota mõnda aega ei ole.

Reedel leidis aset üldrahvaliku tähtsusega sündmus. Nagu ikka kord aastas, jõudis sel päeval poodidesse ja baaridesse Tuborgi jõuluõlu. Räägitakse, et pikka aega oli tähtpäevaks olnud neljapäev, aga sellel olla olnud katastroofilised tagajärjed inimeste töökultuurile järgneval reedel.

Mis mulle väikese tarbija petmisena tundub küll, on see, et jõuluõlle reklaamikampaania hüüdlauseks on "Lumi hakkab langema nädala pärast/homme jne.!", pakse lumehelbeid täis plakatid, jõuluvana ja muud. Come on, kutid! Me ju kõik teame, et Taanis lund sajab heal juhul kahel päeval talve jooksul, ja ka siis sulab see valguskiirusel, nii et juba järgmisel hommikul peab tööle läbi mudalompide pladistama. Nii et milleks inimestes asjatut nostalgiat tekitada...

Kui on midagi, millest ma Taanis tõeliselt puudust tunnen, siis lumi on ilmselt see. Eestis on musta maa kohal vähemalt võimalus mõistlikuks õiguspäraseks ootuseks, Taanis oleks tegemist lollide lohutusega.

Smörrebröödide maalt läbi kividemaa

Võtsin vastu spontaanse otsuse Talnasse Kusti sünnipäevale minna.

No te ju teate. Sushiga saab mind alati ära meelitada.

Barcelona pildid

Ülejäänud Barcelona-pilte saab muidu vaadata siit.

Sterling põhjas, naised-lapsed nutavad kõledal kaldal

Nagu näha, ei olnud mu kahtlused üldse asjakohatud. Aga ajastuse üle on mul hea meel, oleks nad mõned päevad varem lusika nurka visanud, istuks me ilmselt siiani Barcelonas ja üritaks vilkuvate tulekestega prillide müüjaid eemale tõrjuda.

Ma Barcelonast kirjutan niipea, kui David piltidega valmis saab (peab ju rannapiltidelt üleliigse peki minema Photoshoppima jne.), loodetavasti täna-homme.

Taani on täiesti südantsoojendavalt sügisene ja külm.

Edit: Kuna ma alustasin kirjutamisega paar päeva tagasi (st. enne kui pildid valmis said), viitan ma lahkelt järgmisele postitusele, mille Blogger esimese drafti valmimise kuupäevaga avaldas. Ma muidu teeks selle uuesti, et kogu asi kronoloogiliselt õigesse järjekorda saaks, aga tehnilistel põhjustel võtab nende piltide uuesti laadimine sada aastat. Seega - laiskus ei anna häbeneda.

Barcelona, linn kui prostituut

Barcelona on väga ilus linn. Imeliselt palju asju teha.

Barcelona on väga kallis linn. Ilmselt ainuke linn siiamaani, kus mulle tundub, et muidu legendaarselt kallist lennujaamaõlut juua on odav.

Barcelona on linn, kus kõik on müüa ja müügiks ja kus ellujäämine on raske võitlus ühelt poolt turistidele ja teiselt poolt kohalikele.

Saabusime Kopenhaageni hallist 12-kraadisest sügisest päikeselisse 22-kraadisesse Hispaaniasse esmaspäeva pärastlõunal, et kotid parkida tikutopsisuurusesse hotellituppa, mille domineerivaks elemendiks oli pooleldi puuduva kerega õhukonditsioneer. Vannitoas seisis silt, mis otsetõlkes juhtis meie tähelepanu sellele, et põranda sisse paigutatud rätikud tähendavad: "Palun, muutke rätikud minuks."

Pildilt on näha, et tagaplaan on kaetud hallika vinega. Ma ei tea, kas tegemist oli suduga või merelt tuleva uduga (Barcelona ei ole ju ometi nii suur ja saastatud, või on?), aga horisont hääbus alati kaunis lähedalt ebamäärasse udusse, ükskõik kui päikeseline ilm muidu valitses. Pilt on muidu võetud katedraali katuselt, kus meile sai osaks üks kummalisemaid kogemusi seoses kaamera kasutamisega avalike vaatamisväärsuste läheduses. David oli nimelt äsja ostnud uue statiivi kaamera jaoks, aga kui ta selle katedraali uhkelt üles seadis, et üldisest pimedusest hoolimata mõned kaunid interjöörivõtted teha, lähenes meile keskealisest naisolevusest ülevaataja, kes tugeva katalaani aktsendiga inglise keeles teatas: "Kemera - okei. Trrripod - no!" Ainuke järeldus, mis ma sellest teha oskan, on see, et mingil põhjusel on statiivid siis järelikult kuradist...

Ilm oli kena ja üldiselt on väga värskendav saada Taani enamjaolt hallist sügisest kahekümne soojakraadi ja päikese juurde. Aga ma üldiselt jään siiski selle juurde, et hispaanlased süüa teha ei oska - toit oli kallis ja keskpärane ning portsjonid imeväikesed. Tuunikala maitses nagu kala, mõtelge. Salati sees tomatid, mis ilmselgelt on toored, ja kelner teatab ülbe näoga, et mis värvi see salat siis olema peab kui mitte roheline. Jah, eks me põhjamaalased ei olegi ilmselt õiget tomatit ihusilmaga elus näinud...

Turistiraamat iseloomustas Barcelona loomaaeda põhimõtteliselt kui väikest ja viletsat. Sellest hoolimata otsustasime isikliku ülevaatuse teostada. Polnud nii väike ja vilets midagi - veetsime seal õnnelikult kolm-neli tundi, pildistades erinevate elukate taguotsi. Ülalpool näide Davidist ja kaelkirjaku taguotsast.

La Rambla, Barcelona peamine turistilõks. Hoidke oma kottidest kinni, poisid ja tüdrukud! Ja õppige vältima ja ära tundma a) prostituute (saab mängida näiteks lõbusat perekonnamängu: "Arva kes?", b) mehi, kes lähenevad tekstiga: "Rrrrrose for a lady for 2 eurrrros, sirrr?", c) mehi, kes parseldavad neoonvärvides plinkivaid päikeseprille ja sõrmuseid, d) teistpoolt Vahemerd pärit noormehi, kes kaubitsevad võlts-Pradade, võlts-Dolce&Gabbanade ja võlts-Dioridega, e) erinevaid kõrgema klassi kerjuseid, kes püüavad kas ennast või oma loomingut ühes või teises vormis sulle isiklikult maha müüa. Positiivse poole pealt võib muidu öelda, et 7-8 euro eest saab Ramblal pool liitrit Sangriat, millest tühja kõhu ja hea õnne korral üsna mõnusalt shvipsi võib jääda.

Ma arvan, et see peamine, mis mulle Barcelona juures masendavalt mõjus, oli see üleüldine mulje, et elu on karm olelusvõitlus. Ma olen ilmselt liiga kaua Kopenhaagenis elanud, harjunud sellega, et inimesed üldiselt on eluga rahul ja naeratavad üksteisele, söök ja magamiskott ei ole peamised prioriteedid (no shoppamiseks peab ju ka aega jääma).
Konkurents tuvide ja papagoide vahel on samuti tänavapildis tugev.

Sagrada Familia ei ole endiselt valmis (mis mind, võhikut, muidugi tabas täieliku üllatusena, ma olin kogu elu arvanud, et tegemist on sama lõpetatud maamärgiga kui Notre-Dame või Tower Bridge). Järgmise 20 aasta jooksul, kui raha jätkub ja kolmas maailmasõda ei tule. Sagrada Familiaga seoses tuli mul muidu kohe meelde episood "Seksi ja linna" filmist, kus tibid vitriinis üht teatavat ehet imetlevad ja Samantha õhkab: "See sõrmus on täpselt nagu mina! Ainulaadne, täis tuld..." ja Carrie täiendab: "...ja natuke liiga palju." Sagrada Familia meenutab mulle tugevalt Samantha Jonesi, seda kõike on igas mõttes natuke liiga palju (eriti siis, kui nad valmis ehitavad selle keskmise torni, mis vististi oli umbes 200 meetri kõrgune ja kuhu tippu käis hiiglaslik roosa krutsifiks). Aga sellest hoolimata ei suuda ma imetlemata jätta juba puhtalt mõõtusid ja neid tillukesi (kogu projekti suuruse skaalal siis) detaile, millest enamikuga käib kaasas mingi lugu.

Laupäeval oli Davidi sünnipäev ja väga mugava ajastusega leidis samal õhtul aset jalgpallimatsh FC Barcelona ja Almeria vahel. Päevale igati kohaselt pühkis Barca vastasega põrandat viis-null. Aga ma saan aru nüüd, miks jalgpall on masside sport - vaadata seda staadionil, mille mahutavus on umbes 100 000 pealtvaatajat ja kus seda täiesti suvalist mängu on vaatamas neist 70 000 inimest (ja neist vähemalt 90% tulihingelised Barca fännid) on täiesti omaette elamus. Muidu olen ma rohkem selline pühapäevajalgpallifänn, et kui MM on või nii.
Mu teine suur ja pettumusttekitav eksimus Barcelona suhtes oli, et ma millegipärast arvasin, et kogu linn on täis istutatud Gaudi maju. Tegelikkuses on neid muidugi ainult kolm või neli kogu linna peale...

Just täna nägin, et Taani üks suuremaid päevalehti on avaldanud top-10 maailma popimatest reisisihtkohtadest. Barcelona on seal vist viies, kui ma ei eksi. Ma ei tea, mul on hetkel tunne, et Hispaaniaga (ja suurlinnapuhkustega üldiselt) olen ma mõneks ajaks nüüd ühel pool. Liiga palju rahvast, liiga palju liiklust, liiga vilets toit.

Ma muidugi nii üleüldiselt mürgine ei ole nagu ülaltoodust ehk tundub. Barcelonal oli pakkuda ka vägagi mõnusaid hetki, aga nagu tavaliselt, jääb peamiselt muidugi meelde see, mis vähemalt veidi ärritas. Puhtalt turistimiseks on Barcelona suurepärane koht. Loomaaias oli väljapaistev delfiinishow ja Barcelona kalad ruulivad (vähemalt niikaua, kuni nad paellasse paigutatakse).

Tee-hee

Laupäevase ülbamise korras teatan uhkelt, et mul on nüüd veidi üle nädala puhkust. Kui Sterling vahepeal koos Islandiga põhja ei lähe, siis siirdume esmaspäeval Barcelonasse, kus mul on kavatsus nädal aega järjest Gaudi maju pildistada ja mere ääres tapast süüa ja kohalikku veini tinistada. Jah, hoolimata praktilistest kogemustest eelmisel aastal Malagas loodan ja usun siiani, et Hispaania köögil on pakkuda midagi enamat kui praetud munad kartulitega.

David on muidugi strateegiliselt just nimelt nüüd tatitõppe jäänud ja ma poleks üldse üllatunud, kui minuga esmaspäeva hommikul sama juhtuks; reeglina juhtub kohutav tatitõbi minuga hetkeliselt, kui ma Tallinna lennujaamas lennukist maha astun (ja kaob niipea, kui ma Kopenhaageni suunal end jälle sisse checkin). Barcas pidi muidu 20-22 kraadi olema, mis ei kõla üldse halvasti.

Pour vois, Marge...

Miks? Miks?? Miks pagana pärast peaksin ma Delfis bännerit masseerima?!? Miks???!??? Pour que, Migel Angelo?!
See eluline küsimus on mind piinanud nüüd terve päeva.

Aga moosikeetmisest ei teadnud Muhamed igastahes midagi...

Viikendil olin tunnistajaks ka sellele, kuidas peole saabus rühm party-killeritest rootslasi, kes mingitel müstilistel ja kõrgemalt poolt juhitud põhjustel õlut nõudsid ja seejärel kiirelt laskusid tulisesse religiooniteemalisse vaidlusse (katoliiklus vs protestantism, ateism vs katoliiklus, aeg oli hiline, ma täpselt ei mäleta). Igal juhul, igavaks läks, üsna valjuhäälsed olid nad ka, üritasin siis kuidagi tüüpe ohjeldada ja vestlust ohutumatele radadele tagasi suunata. Põhimõtteliselt see täiesti õnnestus, välja arvatud see, et poole tunni pärast vaidlesid tüübid veel keevalisemalt apelsinide konserveerimise erinevate mooduste üle, vaata veel et kaklema ei lähe. Läksin ära koju magama.

Pealegi, ma üldse ei mõista, mis pagana apelsine nad seal Rootsis konserveerivad, nagu neil seal mingi troopika oleks. Pohlad, ma saaks veel aru...

Kas sa kardad kasse? a) Jah, b) Ei, c) Ei tea.

Juba mõned päevad olen tahtnud kirjutada sellest, et Taani Posti poolt läbiviidud uuringu andmetel on aasta esimese üheksa kuu jooksul plahvatuslikult tõusnud Taani postiljonide arv, keda töö käigus ründab kass. (Koerte poolt rünnatavate postiljonide arv on seejuures jäänud samaks.)

Taani Posti asedirektori väitel on kasside problemaatikat palju keerulisem lahendada kui rünnakuid koerte poolt. Põhjuseks asjaolu, et koeraomanikke saab paluda oma lemmikut toas hoida sel ajal, kui postiljonid kirjad kohale toimetavad, aga kuna kassid peamiselt ründavad läbi ukse sees oleva nn. postiprao (Taanis kasutatakse postkasti asemel suhteliselt tihti ukse sees olevat pragu, läbi mille postiljon kirjad, ajalehed jms. otse tuppa lükkab), ei ole just palju abinõusid, mida selle vastu kasutusele võtta saaks.

Tunnen tõelist vanemlikku uhkust. Kas taoline rünnak LÄBI ukse sees oleva prao ei näita mitte täiuslikku üleolekut nii ühiskonnas aktsepteeritud sotsiaalsete mudelite, reeglite ja piirangute kui ka postiljonide suhtes! After all, kas pole mitte need postitöötajate vastu suunatud rünnakud registreeritud pärast seda, kui üks teatav loomake Felix, lisanimega Retardis, Taani saabus.

Kui siit võidusamba otsast alla vaatan ehk Projekt Talna Hobene

Ei saa mitte vaiki olla, lugedes Delfist, et Keskerakond Aaviksoolt aru päris võidusamba jooniste lekitamise kohta Simmi poolt.

Minu meelest on tegemist väga asjaliku teemapüstitusega ja ma üldse ei saa aru, miks inimesed nüüd Helle Kalda kallal näägutavad, et napakas küsimus ja napakas küsimus. Siililegi selge ju, et tegemist on julgeolekualaselt väga tundliku projektiga ja et ainuski vääratus võib Eesti riigile nii lühemas kui pikemas perspektiivis kalliks maksma minna.

Mõtelge nüüd ise. Kui suurriik X nüüd sambajoonised niimoodi enda kätte saab, asi tal siis tshehhide juurde minna ja lasta samba sisse paigutada rühm dessantväelasi, kes siis ööpimeduse varjus Vabaduse väljakul sambast välja hüppaksid ja vaenlasele linna väravad avaksid (ma ei tea küll, mis see linna väravate avamise analoog moodsa kultuuri kontekstis täpselt olla võiks, aga me võime ju ka ajaloolise järjepidevuse seisukohalt näiteks oletada, et nad Toompea ja all-linna vahelise värava Lühikeses jalas lahti teevad, kui keegi hoolikas inimene selle eelnevalt kinni on pannud muidugi). Või hullem veel, samba sisse näiteks pommi panna, tshehhid panevad selle pahaaimamatult püsti, kurjakuulutavat tiksumist klaaspaneelide alt muidugi keegi ei märka ja siis ongi auk Vabaduse väljakul veel tunduvalt suurem kui praegu (või noh, oli juunis, ma pärast seda pole nagu kohapeal kontrollimas käinud).

Ma olen jumala kindel, et Aaviksoo tegi saalis lihtsalt kõigi ees head nägu, aga endal oli süda tegelikult saapasääres ja tundis hirmu külma kätt oma südant pigistamas - et mis nüüd, kui Simm joonised tõesti vaenlasele kätte mängis!

Oh jah - ei ole tõesti vaja rutakaid järeldusi teha, armsad kaasmaalased! Tõde on seal kusagil väljas vihma käes.

Liis Lassi kassil on massid sassis

Iseenesest mulle väga meeldib see, kuidas igasuguste poolametlike kohtumiste ja seminaride programmilehel on nii umbes alates kella kaheksast õhtul märgitud päevakavapunktina "Networking". Mis praktikas reeglina tähendab pigem "Heavy drinking in ze hotel bar, in ze city centre and in ze hotel bar again, until ze morning", aga keegi ei mõista muidugi minust paremini, kui oluline on teatud küsimustes diplomaatiline väljendusviis.

Ühesõnaga, nagu paremini informeeritud juba teavad, saan ma nüüd uhkusega öelda, et olen käinud Düsseldorfis. Mis on ka põhimõtteliselt kõik, mida mul selle kohta öelda on, ja seda põhistan ma asjaoluga, et ka saksa turismikataloogides leidub Düsseldorfi kohta väidetavalt vaid kaks märksõna: Claudia Schiffer ja Karl Lagerfeldt. Soovitasin nädalavahetuseks jäänud norra poistele tungivalt ikka Claudia Schifferi maja vaatama minna ja nad tõsimeeli küsisid, kas see on nagu Düsseldorfi Eiffeli torn ja Tower Bridge.

Tagasi tulles veetsin parema osa laupäeva õhtust lennujaamas pagasilindi ääres, saateks vormiriietes tädi ärritatud kinnitused, et ta ju ütles juba, et paari minuti jooksul kotid tulevad. Paarist minutist sai poolteist tundi, mille jooksul nägime muuhulgas ära kohvrid Oslost, Münchenist ja Fääri saartelt. Mu kolleeg väitis, et temaga juhtuvat seda neljal korral viiest (täpsuse huvides pean küll ära märkima, et mul oli see esimene kord, kus Kopenhaageni ground handling minuga mägra p... mängib) ja et ta üldse ei mõista, mis alusel Kopenhaageni lennujaam üritab end müüa, kui kõige paremini toimivat lennujaama Euroopas. Aga üldiselt tundub, et taanlased armastavad SAS-i sama soojalt kui eestlased Estonian Airi ja keskerakondlased Ansipit, s.t. vanal heal põhimõttel, et keegi peab ju süüdi olema ja konkreetset nägu läheb vaja.

Õhtul saabus saladuslik sõnum Davidilt (kes hetkel Itaalias aega veedab), et viimased neli tundi on ta olnud "bikini in the mountains". Muutusin kergelt murelikuks, aga siis mõistsin, kui sobiv järg sellest saab tuntud poplaulukesele "Dzhinn pudelis", esitajaks preili Aguilera. Jääb üle vaid järgmist Eurovisiooni oodata.

Päeva lause muidugi tuleb taas kord jälle Delfist ja ma kujutan rõõmuga ette, kui suurepärane artikulatsiooni- ja rütmi harjutus sellest näiteks lavakunstitudengitele saaks. Kordame nüüd kõik kooris: "Liis Lassi kassil puhuvad kõhutuuled!" (Liis Lassi kass muidu tundub üpris sümpaatne loomake olevat ja see sirgetel jalgadel poing-poing-poing külaliste rõõmuks läbi korteri põrkamine on ju ka igati kvaliteetne meelelahutus; katsun selle oma kassile selgeks õpetada niipea, kui tal nurgapoest õlle ja suitsude toomine käpas on).

Tehisintellekti vastandsõna

Kas on tõesti võimalik, et mu juuksed kahe nädalaga kolm millimeetrit või rohkem kasvavad? Alles lasin värskelt värvida ja juba on pealagi jälle rotivärvi. Kuigi ma põhimõtteliselt täitsa tahaksin oma pikki juukseid tagasi, oleks see natuke tüütu, kui tõepoolest oma pulbitseva loomuliku intelligentsi ilminguid vesinikuga iga paari nädala tagant maha tampima peaks; lisaks on muidugi Kopenhaagenis juuksuri külastamine paras mõrv rahakotis, mida nõrganärvilistele eriti ei soovitaks...

Päeva sõna: retsiprooksusaste

Robert avas pingutusega oma unest ja eelmisel õhtul joodud alkoholist punasetäpilised silmad ja haigutas. Käsivars oli padja all kuidagi imelikult viltu ja nägi üsna retsiprooksus välja.

"Täitsa retsiprooksus," mõtles Robert, valas tekiilajäägid kurgipurki ja loputas saadud kahtlase konsistentsiga vedeliku hoobilt kurgust alla. "Oleks veel et lihtsalt prooksus, aga ei, kurat, retsiprooksus on ikka, täiega."

Truudus - juhuse puudumine või mitte?

Hiljuti Politikenis avaldatud uuringus tehti kindlaks, et taksid on kõige agressiivsemad koerad maailmas - iga viies taks on hammustanud kas inimest või teist koera.

Ma olen ühest küljest täiesti valmis uskuma, et taksid on kõige lärmakamad koerad, kuigi see valmidus põhineb kõigest ühel selle tõu esindajal, keda diskreetsuse huvides nimetaksime siin M-iks (ja mainigem ka ühtlasi, et oleks ta omanik indiaanlane ameerika sõjaväes, oleks ta nimi ilmselt Privaatsed Osad). Samas on mul tugev kahtlus, et takside domineerimist nimetatud uuringus võib põhjendada ka võimaluse puudumisega traditsiooniliste tigekoerte hulgas. Ma ei tea, kui paljud tagasi kohkuksid võõrasse aeda sisenemisel, nähes ukse ees taksi, samas kui dobermann oleks kaunis mõjuv argument ilmselt enamusele. Ja ma olen ka suhteliselt kindel, et rottveileri omanik võtab reeglina kasutusele oluliselt rohkem meetmeid, et tema kullake naabrile kõri kallale ei läheks, kui taksi peremees.

Illustratsiooniks võin tuua näite omaenda perekonnast: mu isal (või õigemini tema abikaasal) oli või on praegugi kaukaasia lambakoer, kes väliste tunnuste põhjal kuulis peas käsklust "Tapa!" iga jumala kord, kui võõras inimene tema silma alla sattus. Umbes 70 kg raevunud kaukaasia lambakoera on kah üsna mõjuv argument ilmselt paljudele. Samas statistika kohaselt oleks võinud tegemist olla ka kuldkalakesega, sest ma ei usu, et ta praktikas kunagi kellelegi hambad sisse lõi (külaliste saabudes vedas isa tavaliselt koera veerand tundi varem kuuri, pani uksele taba ette ja külalisi hoiatati karmilt, et daamid ja härrad, juhul, kui te seda lõrinast juba ise ei järeldanud, majast omal algatusel väljumine ei ole ilma naljata üldse hea mõte. Kui külalised üle õue olid eskorditud, lasti koer kuurist välja ja siis ta kappas põlevate silmadega ühe akna alt teise alla, hoides värskel lihal silma peal.). Vedamise asi, oleks see loomake oma võimaluse saanud, oleks see kurvemal juhul asjassepuutuvale kodanikule ilmselt surnuaias lõppenud. Aga mu isa pluss abikaasa olid ise väga rahul: ei olegi igasugustel vaja nende õuele luusima tulla.

Teisel kohal muidu olid tshihuahuad, nii et nüüd on siis teada, kelle eest end hoida tuleb.

Reedel pidin kinno minema, aga lõpetasin arusaamatul kombel hoopis Tivolis Dodo ja Dodode kontserdil. Ja ma ütlen, ei ole üldse lihtne kaasa lõuata laule, mida sa a) kunagi varem kuulnud ei ole, b) sõnadest aru ei saa, c) muusikaline kvaliteet absoluutselt külmaks jätab. Tundsin end veidi kui polüneeslane üritamas kaasa laulda "Jätke võtmed väljapoole", samal ajal kui ülejäänud lauluväljakutäis rahvast täiesti pöördesse läheb. Muidugi ei ole mul samal ajal iseenesest midagi kohaliku kultuuriga täiendava tutvumise vastu, absoluutselt mitte.

Ja homsest jälle tagasi boksi paberit tootma.

Blame Canada...

Päewaleht kirjutab, et audiitor kaebas Alta Capitali arve pärast Läti kohtusse.
Eino, mis seal ikka, pretsedent on loodud. Eks ma leian ka mõned arved, milles Lätit võib süüdistada, kui vaja - homme lähen elektriarvega. Ma juba mõtlesin, et peab ise ära maksma, aga selline asjade korraldus on ju ütlemata mugav...

Prius, kalleim anne

Mõnusa ilma tõttu on see töötuba mõnda aega suletud olnud.

Vale, tegelikult on töötuba suletud olnud tõsise motivatsiooni- ja ajapuuduse tõttu. Eks mu viimase kuu aja kõige huvitavam atraktsioon on olnud ka pühapäevane pesupesu ja selle meelelahutuslik tase kolmandate isikute suhtes eriti kriitikat ei kannata. However - neli viimast vaba päeva on elutahte jälle minuni tagasi toonud ja algava nädala suhtes on mul üksnes positiivsed ootused.

Esimene pulm mu elus, kus ma käisin, oli ilmselt mu isa oma. See oli juba suti aega tagasi, vahepeal on neid veel mõni olnud ja nüüd reedel abiellus üks Davidi sõpru oma tshehhitarist tüdruksõbraga.

Ühine joon kõigil pulmadel, kus ma külalisena viibinud olen (peale teatavate ülikonnastatud-valgekleidistatud personnaazhide muidugi), on see, et tseremoonia muusikaline taust on reeglina haruldaselt halb. Mulle tundub, et eriti kehtib see kiriklike laulatuste suhtes, aga sellest on muidugi ka mõnda aega, kui ma viimati perekonnaseisuametis käisin. Igatahes vaidlesime pärast pikalt, kumb oli halvem, laulja või orelimängija - selle viimase standard oli veel tükk maad allpool keskkooliaegse muusikaõpetaja Malle E. tasemest, kes õige(te)st klahvi(de)st möödapanekut heastas hästi valjusti mängimisega. Keskkooliga käisime ka ooperiteatris Estonia Bizet' kuulsat ooperit "Carmen" vaatamas, kus Escamillo rõõmsalt nagu linnuke oma aaria esimesed kaks minutit orkestrist pool tooni madalamalt lõõritas. Uuesti asjast rääkides - asja ei teinud sugugi paremaks ka see, et Taani kiriklike teenistuste (ma ei mäleta, ehk on ka Eestis sama?) juurde kuulub lahutamatult see, et rahvas kirikus peab koraale kaasa laulma. Taanlased on ses suhtes vägagi püüdlikud, aga paraku on lauldava viisi saladustesse pühendatud vaid vähesed. Note to self - oma pulmas mängida biitleid, "Juulikuu lund" või muud, mida rahvas ka kaines olekus oleks suuteline kaasa laulma.

Mul üldiselt on mulje, et Taanis vist väga värvikaid pulmakombeid ei ole, mida eraldi välja tuua; märkimist väärib ilmselt siiski alljärgnev:

- "Kibe, kibe!" karjumist asendab noaga vastu taldrikut või jalgadega vastu põrandat tagumine. Esimesel juhul peab pruutpaar püstijalu toolide peale ronima ja suudlema; teisel laua alla pugema ja suudlema. Vastuvaidlemine on välistatud, nii et õelamaid külalisi tihti täheldatakse sadistliku naudinguga viis-kümme minutit järjest nii ühte kui teist tegemas; positiivse poole pealt annab pidev üles-alla ronimine pruutpaarile muidugi suurepärase võimaluse rikkalikku õhtusööki veidi allapoole raputada.

- Kui peigmees toast välja pissile läheb, jooksevad kõik toas viibivad mehed järgemööda pruuti suudlema. Kui pruut pissile läheb, suudlevad naised peigmeest. Selles pulmas vähemalt pruut minu teada pissil ei käinud...

- Pulmavalss on õhtu kohustuslik osa, olenemata sellest, kas pruutpaar tantsida oskab. Pulmakülalised seisavad ringis tantsiva pruutpaari ümber ja hakkavad tantsu edenedes järjest pruutpaari poole liikuma, nii et lõpuks pruutpaaril enam ruumi tantsida ei ole. Selle järel nabitakse peigmees kinni, tiritakse tal kingad jalast ja lõigatakse sokkidel varbad maha. (Ma olen kohalike käest uurida püüdnud, et mis selle kombe taust on, aga seda teavet ilmselt nii kergekäeliselt autsaideritele ei jagata.)

Kokkuvõtvalt oli tegemist õnnestunud üritusega ja kui me umbes nelja ajal koju jõudsime, ootas meid tihenevas vihmasajus uksel kollane A4-formaadis teade, et naabritel järgmisel õhtul tagahoovis pidu plaanis on ja sellest tulenevalt õhtu "veidi lärmikaks" kujuneda võib. Kihistasime kahjurõõmsalt ja läksime voodisse - ja tõepoolest, lausvihma sadas ka terve järgmise päeva. Hommikul lugesime lehest, et õnnetuseks jäime poole tunni võrra ilma koloriitsest ööprojektist, kus kohalik noorsugu teisel pool väljakut raamatukogu pihta tulistas ja möödasõitvaid jalgrattureid terroriseeris. Elu on meil huvitav siin Taanimaal.

Goluboi vagon

Mõned päevad tagasi kirjutas Taani press, kuidas DSB (kohalik Eesti Raudtee) hakkab 112 miljoni kohaliku ühiku eest renoveerima raudteelõiku, mida päevas kasutab 8 reisijat. Lihtne matemaatika näitab, et ka pikemas perspektiivis oleks odavam rong vanarauaks teha ja kõik reisijad selle asemel takso peale panna. DSB ise raiub, et neil on transpordiministeeriumiga leping, mis ütleb, et kord päevas peab rong sõitma, ja seda nad ka teevad, nuga neljaks ja üle kasumiaruande laiba.

Mul tuli kohe selline hea soe kodune tunne, kui seda lugesin. Meil on koalitsioonilepingus kirjas, et sammas peab tulema, ja pärgli päralt, see sammas tuleb, ma ütlen teile!

Tulin linnast. Oli kõva...

... lumesadu. Aru ei saand midagist.

Õudne ikka, kuidas teinekord õnnestub näost näkku endast täiesti intelligentne mulje jätta, ja siis paar päeva hiljem helistab sama indiviid ja telefoni teel võiks ta sama vabalt mulle ka "Äzhuzhuzhu-muhaghagha-lükka-tilli" öelda, ma ikka saaks sama palju aru. Probleemid kohaliku keelega, endiselt, ka seetõttu, et mulle endiselt jääb arusaamatuks, kuidas kõigile kohalikele tundub see sügavalt mõttekas, kui ma käin ringi ja pläägutan eelpoolmainitud stiilis. Probleemid kohaliku mentaliteediga, mismõttes inimesed lähevad muretult kolmeks nädalaks puhkusele ja lükkavad kõik oma suured projektid minu lauale, sest et ma pole ettenägelikult omale juulikuuks broneerinud seksikat ja hirmkallist pakettreisi Gröönimaale.

Iga päev tekib mul peale lõunat õudne kihu shokolaadi järele ja kui ma lollist peast omale varu laua peale soetan, on mul lõunaks süda paha ja pool kilo aknet näos, sest shokolaad on ju ometi söömiseks, mitte lauasahtlis hoidmiseks.

Näo järgi näeb Radovan Karadzic (kirjapilt? liiga laisk, et kontrollida) välja nagu muhe väike vanamees, mul on raske uskuda, et tegu võib julma sõjakurjategijaga olla. Aga ega ma sõjakurjategijatega tavaelus väga kokku ei puutu ka, mõnikord on mul oma erialavaliku üle siiralt hea meel, et abielulahutused, laste jagamised ja vanglakaristuse pikkus minust tööalaselt kaugelt üle ja kõrvalt läheb.

Positiivse külje pealt õnnestus viikendil tõestada, et minust saaks ehk üsna korralik pokkerimängija, kui vaid praktikat rohkem oleks. Alternatiivne karjäärivalik? Tea nüüd... ma parema meelega oleks vist see tüüp, kes MMORPG-des lahedat träni kokku korjab ja selle siis e-Bays lollidele maha parseldab.

... ja Toamasina ei ole ka mitte küla Järvamaal.

Jõudsin tööle. Postkasti, oh imet, öö jooksul ainult üks uus e-mail tekkinud. Aega järelikult uudiseid lugeda.
Politikeni suvekuiizi teemaks on pealinnad. Esimene küsimus: millises linnas asub Petronase kaksiktorn?
Mu esimene reaktsioon on ikka ja alati, et see on kuramuse Vilnius.

Kabjad või mitte kabjad - selles on küsimus

Nagu juba eespool kirjeldatud, olen ma see, kes tööl telefonile vastab ja tulekahjusid kustutab, kui enamik ülejäänud rahvastikust kas on puhkusel, läheb puhkusele või on äsja puhkuselt naasnud ning vajab aeglases tempos tööõhkkonda reaklimatiseerimist. Ja puhkust võetakse Taanis üldiselt kaunis tõsiselt - Taanile on kombeks vähemalt kolm nädalat korraga. Millest ma aru ei saa, on see, et kui toimub mingi üleüldine puhkamine, siis kust kõik see töö tuleb, mis mu kirjutuslauale kuhjub.

Tööst vabal ajal on muidu rahu ja vaikus. David on Ungaris, nii et kui ma selleks aega leian, võin ma vabalt tibidega ringi jaurata, lord Peter Wimsey't lugeda ja käia kinos vaatamas filme, mille kohta ma tavaolukorras peaksin aru andma, mis pagana pärast ma neid vaatama tahan minna. Täna käisin ma vaatamas uut Narniat. Esimest osa käisime Eevaga vaatamas millalgi jube ammu (ilmselt siis, kui see kolm aastat tagasi välja tuli), ja ega ma sellest palju ei mäleta peale paari üpris pedofiiliahõngulise stseeni ja selle, et filmi kõige pandavamal kutil olid kahjuks kabjad. Pean ütlema, et võrreldes esimese osaga on progress märgatav - noorhärra, kes nimiosalist mängib, on nii nunnu, et ma heameelega võtaks ta endaga koju kaasa, paneks ta kappi ja siis mõnikord võtaks välja ja mängiks temaga. Samas tundub mulle ebatõenäoline, et ta mulle väga muljet avaldaks filmides, kus ta keskaegset vormirõivastust ei kanna ja tõrvikuga hobuse seljas ringi ei kappa, mis iseenesest on kurb, sest sellisel juhul ei jää mul muud üle, kui oodata seeria järgmist väljaannet, kus noorhärra IMDB andmetel samuti figureerib.

Muidu - läänerindel on muutusteta, kui välja arvata uudis, et David läinud nädalal austas ülikooli oma magistritöö üleandmisega ja ühtlasi skooris hästitasuva töökoha ühes kohalikus personaliotsingufirmas.

Improportsionaalne, umproportsionaalne

Vabandust, mul on jälle viimasel ajal nii kiire, nii kiire olnud, tundub, et minust saab see õnnetu lühikeste juustega Rapuntsel, kes kontoris pantvangis istub ja telefonile vastab sel ajal, kui ülejäänud Taani rõõmsalt rannas ja pargis lällab.

Uudiste poole pealt nii palju, et põhimõtteliselt oleme me nüüd rikkad lääne kapitalistid ruudus - David sai endale päris töö ja räägib kinnisvara soetamisest rohkem kui kunagi varem.

Sel ajal kui me Eestis ringi tuulasime, jõudsid kohale need üheksa detektiivromaani, mis me emaga üks õhtu purjuspäi Amazonist tellisime. Mul nüüd on viis lord Peter Wimsey't, üks Albert Campion ja kolm Roderick Alleyni (tehnilises mõttes tegelikult seda viimast on kaks, sest millegipärast tellisime me ühte raamatut ilmselt kaks korda). Aga ma tahaks siinkohal esitada ka kaebuse oma Taani raamatupoele, sest nad kuramused müüvad peaaegu ainult Stephen Kingi ja ma tahaks teada, kes tahab Stephen Kingi igal õhtul enne magamajäämist lugeda?

Ohtlik jaanipäev (ehk kust rada teha tohib siis)

Pärast circa nädalast trippi Eestisse olen jälle Taanis tagasi, pool tundi tagasi saabus sissepakitud, solvunud ja kräunuv kass ning õhtul on jalgpallifinaal. Ega ma ei ole veel ära otsustanud, kelle poolt olla, perekondlikel põhjustel olen ma mõnda aega Barcelonat toetanud, nii et Hispaania oleks nagu loogiline valik, aga sakslastel on jälle Ballack. Mine võta siis kinni.
Hoolikast planeerimisest Eestis muidugi kasu ei ole, tuleb lödvestuda ja improviseerida. Aga selge on muidugi see, et kui autol süütelukk kinni kiilub (sic!), juhtub see kusagil keset metsa, tsivilisatsioonist kümnete kilomeetrite kaugusel. Nii me siis istusime neljakesi Pärnu jõe maalilisel kaldal ja logistasime umbes kolme tunni jooksul kordamööda süütelukus võtit; vahepeal, kui tüütuks muutus, viskasime ka kruusakividega lipuvarda pihta märki. Lõpuks jõudis kohale mehaanik, kes logistas võtit veel pool tunnikest ja jõudis järeldusele, et ei ole midagi teha, tuleb auto töökotta vedada.

Kuna auto, millele ma ettenägelikult nädalaid varem olin praamikoha broneerinud, seega jaanipäeval Türil töökojas vedeles, vedas Ants meid südamlikult Virtsu praamile. Vett tuli taevast nagu kosest; mu ema teooria kohaselt on traditsioonilise jaanipäevasaju näol tegemist jumaliku kaitsva käega Eesti kohal, et maa päris maha ei põleks.

Aga kõigile ootustele vastupidiselt läks taevas seda selgemaks, mida lähemale Kuressaarele me jõudsime, ja selleks ajaks, kui me Trillepi suvekoju jõudsime, säras pilvitus taevas päike ja tibid jõid õues bikiinide väel õlut. Üldiselt süüdistan ma ilma ka selles kohutavas pohmellis, mis mind piinas terve 24. juuni, sest kindel on see, et kui vihma oleks hakanud sadama enne kui viie ajal hommikul, ei oleks ma ka kuni selle ajani odava Chardonnay najal lõkke ääres lämisenud.

Bussiga Saaremaalt Tallinna tulemise pluss: ei pea kolm tundi praamisabas seisma. Autoga tulemise pluss: haiseb tõenäoliselt vähem ja joobes tiinekad ei räuska tingimata kõrva ääres. Veel üks bussiga tulemise pluss: ostsin Kuressaarest bussi peal lugemiseks ajakirju ja nägin Cosmopolitanis nupukest rahvuslike motiividega arvutikottidest, mida Kumus müüakse. Armastus esimesest silmapilgust, kohe järgmisel päeval suundusime Kadriorgu, möödudes teel mu ilmselt läbi aegade lemmikliiklusmärgist. Pean küll siinkohal märkima, et oravatega tunduvad Kadriorus olevat nukrad lood, mul on lapsepõlvest meeles, kuidas need väikesed saadananahad seal igal pool ringi sibasid, aga nüüd ei ole ma neid seal enam aastaid näinud ja ei täheldanud ühtegi ka seekord. Aga võib-olla ma hindan probleemi üle, ega ma seal nüüd binokliga oravavalves just istunud ei ole.
Projekt Arvutikoti suutsin ma igal juhul ka edukalt ära põhjendada vajadusega Eesti rahvuspärandit Euroopas massidesse viia. Kahju ainult, et ma läpparit nii harva kaasas tassida viitsin ja et Taanis nii sageli vihma sajab.

Täna oleks idee poolest kalender sisaldanud iga-aastast piknikutraditsiooni töökaaslastega, aga ma tunnen end veidi liiga loppis, et oma tagumik sinna kohale vedada. Pealegi peaks täna hakkama Roskilde festival, ja taanlased väidavad, et kui jaanipäevaga vähegi veel õnneks läheb, on Roskilde saabumise (ja kestuse) ajaks vihm garanteeritud. Jah, hall on ta küll - ja õhtuti läheb Eestiga võrreldes pagana vara pimedaks.

Valged kaljud of Surm

Viikendil tegime väikese tripi Mønile. Viimatinimetatu on üks Taani paljudest saartest Sjællandist lõuna pool ja peamiselt kuulus oma valgete kaljude poolest (umbes nagu Doveri valged kaljud, ma kujutan ette, mitte et ma neid kunagi näinud oleks, aga ma olen alati mõelnud, et need olid ilmselt need, mis Tolkieni inspireerisid kirjeldama laevade jõudmist Valinori).

Møn on muidu selline väike idülliline vaikne koht; ilusaid maju oli palju müügiks, aga põhjuseks muidugi ka see, et sealt Kopenhaagenisse tööle käia iga päev on ilmselge liialdus.

Møn on ka muidugi väga ilus, aga ta raip tundub paras surmalõks olema. Igal broshüüril ja kaardil, mida kohalikus turistide tugipunktis jaotatakse, leidub vähemalt ühes kohas märge selle kohta, et ringijalutamine toimub omal vastutusel. Varingud on talviti ja kevadeti tavalisemad, aga see muidugi ei tähenda, et neid muul ajal juhtuda ei võiks. Nüüd teisipäeval kirjutasid lehed, et kaljude alt leiti surnud mees ja lähemad asjaolud on selgitamisel; muidu viimased surmajuhtumid jäävad 2005. aastasse.
Kaljud on kohati kuni 130 meetri kõrgused ja alla rannale saab treppi pidi. Trepp on natuke rohkem kui 130 meetrit pikke ja üsna järsk. Mu nõrk üldfüüsis nüüd enam isegi eriti ei anna tunda, aga nädala alguse poole komberdasin ringi nagu kahel puujalal korraga. Aga ma teatavasti olen ju ka tütarlaps, kes korra pööningule ronib ja siis haigete jalgade tõttu neli päeva järjest ainult liftiga sõidab...
Ütlevad, et see, et meri nii sinine on praegu, on peamiselt selle teene, et viimane talv varises rannikult seda kriiti alla mitmesaja meetri raadiuses. Ma ei tea, mis värvi ta muidu olema peaks, ilmselt pruunikashall nagu põhjamaa merele kohane, aga kohati tekkis küll selline teatud vahemereline tunne - et garssoon, kus mu veinilähker on, jne.

Metsa pi..ile - auu, auuuu!

Vastupidiselt kõigile ootustele, ma olin absoluutselt kindel, et ma olen nüüd kõike näinud ja tagasiminekut enam ei ole, leidsin ma raamatupoest uhiuue Marian Keyesi. Nädalavahetuse lugemine oli kindlustatud, aga nüüd piinab jällegi tühi tunne: mis nüüd?!

Küsimus on ju ka selles, et ma olen kirjanduse suhtes nii kuramuse valiv. Kvaliteetkirjandus - tänan, ei. Mul seisab voodi kõrval juba mõnda aega mingi Salman Rushdie, mida ma olen end tagajärjetult üritanud lugema sundida. Mäletan, et keskkoolis lugesin "Mauri viimset ohet" ja väga meeldis, aga... Tänapäeval on krimid, naistekad ja Harry Potter nagu palju rohkem minu teema. Aga mitte igasugused krimid ja igasugused naistekad; ja mitte igasugune Harry Potter. Andke mulle rohkem lord Peter Wimsey't ja vähem kõiki neid nimetuid-näotuid inglise-rootsi-guatemaala politseinikke, kellest igaühel on probleemid a) alkoholiga; b) lähisuhetega; c) oma tööga; d) kombinatsiooniga eelnimetatutest.

Ma võiks ju alati minna ja osta endale päriseks Sõrmuste Isanda kõik kolm osa, aga see tundub liigse paigaltammumisena juba isegi minu jaoks. Et nagu, kaua võib. Tsiteerides (mälu järgi ja tõenäoliselt ebatäpselt) üht mu lemmikpoeeti: "Naisluuletajad pole enam need."

Kriis, kirjanduslik kriis. Minuga on ilmselt nii, et mida vanemaks, seda halvemaks. Sõnnikutükikesena selles kirsimoosis figureerivad üksnes jäänukid mu varasemast heast maitsest, mis nagu igasugust jama ka täiel määral nautida ei lase.

Kõrvalepõike korras: täheldasin täna Delfis artiklit sellest, kuidas taanlasi loodusesse seksima kutsutakse. Igati sümpaatne algatus ju iseenesest, aga ma olen jumala kindel selles, et aasta tagasi kirjutasid Taani ajalehed sellest, kuidas seks avalikus kohas, sh looduses, võib kaasa tuua kriminaalkaristuse (ja vahelejäämise korral ka suhteliselt tõenäoliselt seda teeb), tuues sealjuures õpetlikuks näiteks konkreetseid paarikesi, kes looduskaunite kohtade ilu väga, khm, kõrgelt hindasid. Otsiks siinkohal ka konkreetse viite, kui ainult laiskus, neljas surmapatt, mu vaimu ja liha tagasi ei hoiaks.

Elämä on laiffi

Eeva ütles, et mu keskkooliaegne kallim on nüüd Levikas baarmeniks ja segab kokteile; viin mahlaga pidi näiteks eriti hästi välja tulema. Ega see mind põhimõtteliselt selle konkreetse noormehe puhul eriti ei üllata, arvestades, et kui me viimati kohtusime, rääkis tema sellest, kui vinge on Hispaanias hipikommuunis elada, ja mina sellest, et ma just advokaadibüroos praktika lõpetasin. Aga kummaline on mõelda, et selle vahepealse kümne aasta järel on mõned läinud välismaale maksukonsnultandiks, mõned teevad Oxfordis ja muudes seksikates kohtades omale PeehooDeed, mõned teevad suurt kunsti ja/või muusikat. Ja mõned on Levikas baarmeniks.

Meil keskkoolis armastati ikka kiidelda sellega, et Meie Koolist läheb 100% lõpetajatest edasi ülikooli. Vist läkski, aga siis jättis üks mu klassivend ülikooli pooleli ja läks Soome bussijuhiks. Ma ei tea, kas ta nimi on nüüd annaalidest Cillit Bang!iga maha kustutatud või otsustati, et, khm, Statistiliselt On Kõik Korrektne.

Positiivse külje pealt läheb saavutusena kirja see, et mul õnnestus chicad kallutada Reservation Roadi asemel Indiana Jonesi vaatama. Ma olen enda üle väga uhke. Kui ma natuke harjutan, siis võib-olla et õnnestub mul oma tähendusrikas teinepool ka Kepi ja Küla esilinastusele vedada (kuigi ma ei ole nüüd päris kindel, et see kogu seda hilisemat vingumist väärt oleks).

Homme on riigipüha, mis suurema osa tsiviliseeritud inimeste jaoks (jah, arvake ära, kas ma olen piisavalt tsiviliseeritud või mitte) tähendab, et viikend algab nüüd. Mõnusate ilmastikutingimuste tõttu on päevakorral park, valge vein, maasikad ja lauamängud. Jei!

... ja muud loomad

Pärast kohutavat perekonnadraamat reede õhtul (mul ei ole aega, ma olen nii stressis, sa ei mõista mind kunagi, etc. etc., millele ma hädiselt vastu üritasin väita, et kõik on ju tegelikult kontrolli all), jõudis mu teinepool laupäeva hommikuks kõigile ootustele vastupidiselt järeldusele, et tegelikult ongi kõik kontrolli all ja et loomaaeda minek ongi täiesti aktsepteeritav kontseptsioon, võttes arvesse mõnusat ilma ja igapäevaelus eksisteerivaid väheseid võimalusi teleskoopläätse kasutamiseks. Sellest tulenevalt on Facebooki genereerunud ka uus fotoalbum mitmesugustest issanda elukatest; mitte-Facebooki kasutajad, kes on huvitet, andku mulle teada ja ma saadan lingi.

Kopenhaageni loomaaed anno 2006, väike vahepaus lennujaamades ja õudses halas teemal "my bonnie lies over the ocean". Siinkohal tuleks mainida, et esimene variant sellest loost, mis mulle alati pähe tuleb, on tegelikult küll "my body lies over the ocean" või "my pony lies over the ocean"; miks kõnealune subjekt tegelikult üle ookeani lamama peaks või kuidas see tegevus praktilises mõttes funktsioneerima peaks, on ka minu jaoks täielik müsteerium. Aga mitmesugustel hämaratel põhjustel olin ma ka aastaid eksiarvamusel, et Chris De Burgh laulab "Lady and rat... is dancing with me" ja olles loonud endale kujutluspildi salapärasest daamist, kes teadmata asjaoludel Chrisiga tantsib, endal rott õlal istumas, kukkus õigeid sõnu teada saades selle laulu reiting mu jaoks üsna kolinal, sest korrektne versioon tundus lihtsalt nii kohutavalt fantaasiavaene.

Ja samas kohas anno 2008 õnneliku Taani maksumaksjana, valge nigu (valge) luik hoolimata isepäevitava kreemi järjekindlast kasutamisest.

Spiso, ergo sum

Eilsest tülist oma teinepoolega teemal "Pizza või sushi?" põhjustatud kontsentratsioonipuuduse tõttu oleks ma peaaegu bussile ette sõitnud. Liin 4A, Svanemølleni jaamast Femøreni. Bussijuht oli tige nagu kurat, mis üldiselt on mõistetav; ma oleks ka tige nagu kurat, kui mingid blondid tibid mulle punase tule alt pea laiali ette sõidavad.
Siit järeldus: pizza on tervisele kahjulik.
Teine järeldus: ma saan küll aru, et põhimõtteliselt võib mind ka sushihulluks kutsuda, aga ma olin tegelikult täiesti nõus kompromissi korras ka india toitu sööma.
Nädalavahetusel tahan kohvikusse ja loomaaeda minna.

Mahe pohmakane pühapäev

Vaatasin Ameerika Järgmist Toppmodelli ja mõtlesin, et miks pagana pärast kõik need tiinekad, kes oma sõrmeküüned ja juuksed mustaks värvivad ja kõigisse kehaosadesse vähemalt ühe augu teevad, armastavad oksendamiseni jaurata teemal, kui Teistsugused nad on. Et "ma-tahan-modelliks-saada-et näidata-et-ka-Teistsugustel-on-võimalus". Esiteks ei saa ma juba sellest aru, et kuidas saab keegi olla nii kohutavalt Teistsugune, kui ta käitub, mõtleb, räägib ja näeb välja täpipealt nagu viis miljonit samasugust arengujärgus teismelist. Teiseks käib sellega alati kaasas mingis vormis kaeblev alatoon, mis justkui viitaks sellele, et lapsele kogu aeg viltu vaadatakse ja liiga tehakse - aga miks nad siis oma küüsi ära ei puhasta ja seda pealuudega rätikut kaelast ära ei võta?

Helistasin reedel Taani maksuametisse, et paluda kliendile teatavaid dokumente saata. Sattusin aga maksuametniku otsa, kes kõigepealt hakkas esitama isiklikke küsimusi á la kaua tütarlaps Taanis on olnud ja kuidas see lilleke siia ära eksis, siis aga hakkas juba üsna otse keelt kõrva ajama, et kuidas mul on absoluutselt kõige kaunim hääl, mida ta kunagi kuulnud on ja et kui mul vajadus on isikliku konsultandi järgi maksuametis, siis ta seisab joondu ja valvel ja ootab mu kõnet. Kui jumalikult professionaalne suhtumine, tõepoolest. Mõtlesin, et tegu on ilmselt mu võluva aktsendiga, aga siis noormees tutvustas end Emilina Liibanonist. Mulle sai kohe selgeks, milles kühvel. Ilmselt teen ma küll paljudele selle põhjendamatu üldistusega liiga, aga tõesti, ma pole üheski teises rahvusgrupis nii suurt hulka nii kõrge kiimalisuskoefitsiendiga mehi täheldanud, kui Lähis-Ida päritolu meeste hulgas.

Täna on aga vaikne, rauge ja kergelt pohmas pühapäev ja pliidi peal podiseb bolognese, mille tegemine on keskmiselt neljatunnine projekt. Tulemus on reeglina ajakulu väärt, kui ma ainult juba praegu nii näljane ei oleks (või siis viitsiks näiteks poodi leiva järele minna).

Läbi raskuste finishi poole

Eile toimus siis Kopenhaageni maraton. Terve kesklinn oli autodest tühjaks aetud ja spontaanselt plaksutavaid möödakäijaid võis kohata pea igal pool. Natuke nagu arvutimängu kogemus in real life, et inimesed viskavad üksteisele paar täiesti seosetut lauset (nt. "Eile nägin ma jõe ääres mudakrabi.") ja siis hakkavad vastust ära ootamata sporaadiliselt (?) plaksutama. Sellegipoolest, täna on siis offisis näha, kuidas valuliste nägudega inimesed end vaevaliselt treppidest üles ja alla veavad. Taanlased on meil üldiselt ju sportlikud siin. Mu roomie Mick kurdab juba kolmandat päeva õudset seljavalu, mis tulevat alati siis, kui tal piisavalt aega spordiga tegeleda ei ole. Huvitav, mulle hakkab selg haiget tegema just siis, kui mind on sunnitud spordiga tegelema... Aga neid tegelasi on siin küll ja küll, kes iga päev 11 kilomeetrit mõlemas suunas (tööle ja koju) rattaga sõidavad ja sööklas diskuteerivad, et kuidas Vasaloppet sel aastal läks.

Ma võtaks selle sõnavõtu kokku Freddy Mercury esitatud kaunite sõnadega: "Too much sport will kill you."

Põhimõtteliselt olen ma nüüd valmis selle käibemaksukohustuslaseks registreerimise avalduse (TM) seenele saatma ja alustama oma sushi-veini-maniküüriõhtut Tyra Banksi ja Ameerika Järgmise Toppmodelliga - Davidil on nimelt bändiproov.

Edit: Kui keegi veel mäletab, kuidas see käibemaksukohustuslaseks registreerimise avalduse mäng käis, siis palun mulle lahkesti teada anda, ma mõtlen seda järgmisel offisivälisel koosolekul tutvustada kui uut ja põnevat seltskonnamängu eksootilisest ida-Euroopast. Dialoogiosa on mul meeles, aga ma ei mäleta, mis selle tegevuse üldine point oli - et see kes midagi valesti ütles, pidi mingit alkoholi jooma vä?

Lammas all paremas nurgas

Niisiis, suvi Taanimaal on selleks korraks ilmselt läbi nüüd. Oli ilus, aga otsa sai.

Täna ostsin ära lennukipiletid, nii et 19.-28. juuni viibime taas kord Eestimaal ja ettepanekud on teretulnud.

Taani maksuministeerium avaldas täna pressiteate, kus öeldi, et bensiinihinna tõusuga riigi käibemaksutulu ei suurene, sest inimesed ostavad bensiini võrra muud nodi vähem. Rullnokkade ministeerium, tundub... ega seda varianti muidugi ei ole, et bensiini vähem osta. Näiteks.

Avastasin õudusega, et eesti keel hakkab meelest ära minema. Kohtusin eesti kliendiga ja sain aru, et pagan, mul tegelikult on inglise keeles lihtsam rääkida. Käibeväljendid jne. Rääkimata sellest, et ma oma ema kõnetan inglise keeles, kui mulle järsku mingi mõte tuleb. Einoh, hea, et vähemalt passiivne keeleoskus on olemas, ei pea häbenema, kui paeluss pea välja pistab ja ütleb, et saia tahab. Ma olen eluaeg vaadanud põlgusega neid kirjutisi, kus ingliskeelne lausestruktuur lausest välja kargab ja sind tagumikust hammustab hetkel, mil sa seda kõige vähem ootad, aga kardetavasti liitun ka ma ise lähemas tulevikus nende ridadega. Kui ma seda juba mitte teinud ei ole, praktikat on vähevõitu.

Üldiselt olen ma nigelas tujus, nii et hence ka see sihitu irisemine.

Ussidest rääkides muidu: sõitsime viikendil mööda Helsingøri viivat jalgrattarada, mis läheb läbi sellise mõnusa lehtmetsa; et tee kohale kaarduvad pähklipuud ja igati poeetiline. Ja järsku kukub mulle puu otsast noor nastik (hiljem profülaktilistel põhjustel Rudolfiks nimetatud) ratta ette. Nagu teada, madude ootamatu juuresolek päästab reeglina silmapilkselt valla minus peituva hüsteerilise idioodi, kes edulisematel hetkedel on ratsionaalsema alter ego poolt õnneks suutropitud ja radiaatori külge aheldatud. Metsa ma ilmselt niipea uuesti ei lähe.

Mõnusa ilma tõttu on see töötuba suletud

Ei saa mitte vaiki olla seda prognoosi vaadates:

Minus tekib ohjeldamatu tung haarata pudel külma valget veini ja minna parki murumänge mängima. Needless to say, kontoris istuda ja läbi akna sillerdavat merd vaadata tundub ikka täieliku ajaraiskamisena.

Et kokkuvõttes, väike teoreetiline kingsepa-Andersi situatsioon siis. Statistikat vaadates tuleks muidugi olukorrast viimast võtta - kõige tõenäolisemalt on see esimene ja viimane nädal, kus me hamletitemaal anno 2008 päikest näeme.

Pühade puhul

Riputasin just Facebooki mõned Ungari-fotod üles.

Mitte Facebooki-kasutajatel, kel huvi on, andke mulle teada, ma siis saadan eraldi lingi.

Palju kisa, vähe villa

Eile sai Barca ManU käest taas kord kottida. Vaatasime mängu ühes neist jalgpallibaaridest, kus üks korrus teemakohaselt Barca-stiilis on sisustatud. Anti-madridista jne. ManU fännid olid targu alumisele korrusele paigutatud ja Barca nägi oma helesinises vormis välja kergelt nagu kamp Colgate'i-poisse.

Millegipärast kerkis mul aga elavalt silme ette idee kasutada jalgpallureid nt pesupulbrireklaamis. Mõtelge - Cristiano Ronaldo seisab vannitoas ja räägib: "Pärast iga mängu on mu valged püksid kaetud inetute muruplekkidega, mis pesus kuidagi välja ei tule. Kuulsa jalgpallurina on puhastes pükstes väljakule jooksmine mulle väga oluline. Katsetasin tavalise pesupulbriga, aga plekid jäid. Kuni treener mulle Arieli soovitas. Nüüd on mu püksid alati lumivalged - isegi 30 kraadi juures."

Minu meelest oleks see väga võluv ja meeldiv vaheldus nendele Poola koduperenaistele. Või mis Poola - nad kurinahad on isegi Helena Christensenist ju suutnud täisverelise pesupulbrinaise teha.

Teine idee tuli mulle seoses sellega, et mingi auto võitis Saksas taas kord Kuldse Rooli auhinna - taani keeli "Det Gyldne Rat". Arusaadavalt tõlkisin ma selle kiirelt Kuldseks Rotiks ja sain kohe aru, kui väga mulle tegelikult meeldiks nn närilistesarja autod. Midagi analoogset Jaguarile, aga hüppevalmis kaslase kuju asemel kükitaks kapotil näiteks hamster. Mõttearendus jäi selle taha pidama, et mulle ei tulnud enam rohkem närilisi meelde; David pakkus saarmast, aga saarmas vist närilisena päris ei kvalifitseeru.

Kö kola, baszd meg...

Ma olen nii väsinud, et mul läheks tõega vaja veel ühte nädalat (ja salatidieeti), et puhkusest taastuda.

Nõustun rohkem kui kunagi varem mu ema seisukohaga, et odavlennufirmad = raisatud aeg ja raha. Malmösse lennuki peale minna võtab pool päeva pluss üsna korraliku tüki rahakotist, nii et ma panen oma kasti maha; valge inimese lennujaam on Kopenhaagen.

Saabusime kõrgendatud lootustega suvise ilma osas, mis kahe esimese päeva jooksul ka tõeks osutusid. Ülejäänud aja paraku lõdisesime vapralt oma suveriietes ja haudusime plaane riideid juurde osta (mis poepuuduse tõttu jäi küll tegemata).
Tegime ära oma parimas Sideways-stiilis veinitripi Villanysse. Turismihooaeg ei ole veel alanud ja nii olime ainsad külalised nii hotellis kui ka enam-vähem kogu külas. Villany on põhimõtselt üks külatänav, kus mõlemal pool teed paiknevad veinikeldrid. Praegusel aastaajal enamus neist küll suletud, aga kuna ka need, mis avatud on, tunduvad seda reeglina olevat vaid neli-viis tundi päevas, oleks see nagunii mitme päeva projekt need kõik läbi juua - ja meil oli vaid üks õhtu. Aga vein oli väga hea ja suhteliselt odav.

Hea vein kõrvale jättes, tundub mulle siiski hetkel, et edukas külaturism Ungaris on siiski võimalik vaid siis, kui sul algusest peale on väga konkreetselt teada, mida sa näha soovid. Sihitult ringisõitmine ja maaliliste/kentsakate külade avastamine ei ole nagu päris see; kõik need urrima külad näevad nimelt täpselt ühesugused ja suhteliselt ebasõbralikud välja. Mul tekkis tagantjärele idee teha fotoseeria Ungari pingiklatshist (s.t. igas külas leiab ka pealiskaudsel läbisõidul kolm-neli teeäärset pinki, kus istub kolm-neli suvalises vanuseklassis persooni, kes võõraste lähenedes kiirelt vait jäävad ja altkulmu saadavad signaale stiilis "sa ei ole siin teretulnud"), aga see peab ilmselt järgmiseks korraks jääma.
Käisime Szigetvaris (mis on põhimõtteliselt üks igav väike linn) ja jalutasime ümber Szigetvari kindluse (mis on põhimõtteliselt üks igav väike kindlus, õnneks oli see suletud, nii et me sisse ei saanud). Käisime ka Siklosis (mis on samuti põhimõtteliselt üks igav väike linn, ainult et Siklosis on Tesco, mida Szigetvaris ei ole) ja jalutasime ümber Siklosi lossi (mis oli paraku turistidele avatud, nii et meil ei olnud erilist valikut); Siklosi lossis asub kunagi ilmselt üsna populaarne ajaloo/kunstimuuseum, mille väljapanek vähemalt pealtnäha on kokku pandud põhimõttel "tooge meile kõik oma vana sodi ja me paneme selle vitriini üles". Ausõna, tuleb välja, et kõigel, mis pärineb varasemast ajast kui 1995, on ajalooline väärtus, ja kui ma ütlen "kõigel", ei ole tegemist vaid kirjandusliku liialdusega. Selleks ajaks, kui kindlusest välja saime, oli igavus meid peaaegu maadligi surunud, ja David ütles, et kui me oma tulevasi lapsi (Jens ja Jensine, obviously) rängalt karistada tahame, peame me nad Siklosi ekskursioonile saatma - ma usun küll, et juba üksnes ähvardusest piisab.

Meil oli ka enese kokteilikaardist läbijoomise õhtu Pécsis ja paar täiesti suurepärast restoranikülastust nii Pécsis kui Budapestis; kui kellelgi peaks vihjeid vaja minema, jagan neid lahkesti.

Ahjaa - ja ma niitsin muru. Esimest korda elus.

Veel rohkem kevadet!

Homme olen ma off ja reedel toimub start Budapesti suunas. Budapest tundub populaarne sihtkoht olevat hetkel.

Finantspõhjustel lähme Malmö lennujaamast Kbh asemel. Ega ma seal kunagi käinud ei ole, aga eelarvamusi on mul palju. Et see on selline väike asfaltlapp keset põlde, kuhu isegi hobukaarikud ei sõida, ja et lõppkokkuvõttes peame Taanist takso võtma, et sinna saada ja kokkuvõttes läheb palju kallimaks. Elame, näeme.

Täna õhtul transpordime kassi Davidi ema juurde, kus kass need vahepealsed kümme päeva rõõmsalt suvitada saab. Davidi emal on palju ilusaid asju, potililli, valgeid diivaneid ja linnukeste söögimaja akna taga. Kassil saab ilmselt lõbus olema, aga ma olen Davidi ema pärast veidi mures, et ta ehk nõustus selle loodusõnnetuse enda juurde võtmisega veidi läbimõtlematult.

Räägitakse, et Ungaris pidi suur kevad olema, Yahoo näitab 15-20 kraadi. Ja ma ostsin esimesed kontsata kingad viimase viie aasta jooksul, et kord ometi reisile praktilises mõttes ettevalmistunult minna. Loodetavasti ei unusta ma muid elulisi tarvikuid maha, näiteks aluspesu, hihi.

I am the root of all evil - but you can call me Cookie

Mõned austatud publikumi hulgast ehk mäletavad mu varasemaid tähelepanekuid seoses poisslaste nimedega Küprosel. Seoses ühe teatava Gröönimaa-küsimusega on mul nüüd tekkinud tähelepanekud seoses grööni nimedega. Ma nimelt olen viimasel ajal suhelnud persooniga, kelle nimi on Uvdloriánguaq Jensen. Tegelikult ka on.

Ilmselgelt on tegemist inimesega, kes kuigi sageli telefonikõnesid ei saa; kujutlege end helistamas firma üldnumbrile ja paluda end ühendada Uvd... Uvod... Uvadlu... su keel pöörleb ja keerleb ja ühtegi heli kuuldavale ei tule. Kui tegemist on vaid ühe indiviidiga, kujuneb ilmselt välja praktika, mille kohaselt sekretär taolised kõned automaatselt U.J.-le ühendab, aga ma tõsiselt kahtlustan, et neid võib seal ju rohkemgi olla!

Ja mõelda, et on palju inimesi, kelle nimi on lihtsalt Bob... mõned ressursid on elus ebavõrdselt jaotunud ikka küll, ma ütlen.

Oh laula ja hõiska

Oh laula ja hõiska - pool aastat on mul ila tilkuma hakanud iga jumala kord, kui ma Angelinat nendes kingades olen näinud, mis ta Cannes'is kandis. Ja nüüd on mul lõpuks omalgi sellised. Väiksema varbaauguga, aga kuna Taani kliimas nii ehk nii paljaste varvastega tihti ringi lipata ei kannata, siis ongi ehk parem. Sukkpüksid ei ole ju ka teab mis glamuurne toode.

Teiseks, sissejuhatusena oma eelseisva pensionifondivestlusele tegin Danica Pensioni kodulehel testi oma eeldatava eluea kohta. Päris originaalsed küsimused olid, muuhulgas on otsustava tähendusega näiteks alljärgnev:

• Kui mitu minutit nädalas sa keskmiselt hingeldad peale seda, kui oled füüsiliselt aktiivne olnud? - Err. Kas selline kergem kiire hingamine ja veidi tõusnud vererõhk loeb ka, või läheb arvesse ainult see, kui sa nurga taga röötsakil oled ja vere maitse on suus? Stopper käima - ja korruta seitsmega! Aga vaatame edasi:
• Kui tihti suhtud sa tõrksalt loomsete rasvade manustamisse? - No ma olen nende kotlettide suhtes põhimõtteliselt tõrges umbes kolm-neli korda nädalas, aga nad kuramuse sunnikud taltsutavad mu lõpuks ikkagi ära.
• Kui tihti sööd sa kuus tükki puu- või juurvilja päevas? - Igal hommikul lõikan õuna hästi pisikesteks tükkideks ja söön ära, mõnikord tuleb koguni kaksteist tükki.
• Kui sageli tunned sa, et sinu elus on tasakaal? - Hommikul nagu oleks, siis lõuna kandis kipub ära kaduma. Pärastlõunal hakkab vaikselt jälle tagasi tulema.

Ja nii edasi ja nii edasi. Tuletas mulle meelde seda, kui ma Eestis kunagi elukindlustuslepingut sõlmides ankeeti täitsin ja proua kindlustusagent minu eest linnukesi kastidesse tegin. Vanus, pikkus, jne. Pärilikud haigused: teil ju ei ole suguvõsas mingeid pärilikke haigusi? Ei, minu teada nagu ei ole, aga noh, ega ma nüüd käsi piibli peal seda vanduda ka ei saa... Selge, pärilikke haigusi ei ole, vaatame edasi. Suitsetate? Jaa... Selge, ei suitseta, rist kirja. Selle koha peal hakkasin protesteerima, olgu pärilike haigustega kuidas on, aga oma suitsetamise suhtes mul nagu erilisi kahtlusi ei olnud. Aga proua vaatab mulle otsa: ei, te ju ei suitseta, noor tütarlaps nagu teie, kui te ütlete, et suitsetate, läheb teie kindlustusmakse kohe põmsti lakke. No selge siis, ei suitseta, kui vaja pole, tänud liberaalse suhtumise eest!

It's the little voices in my head that tell me to go shopping

Punkthaaval siis kokku võtta vahepealsed tähtsündmused:

• Ostsin omale mõned kuud tagasi punase lilledega ehtbaabaliku kaelarätiku. Väga värvikas ja kaunis, eriti musta mantli peal. Nüüd saan bussis naispensionäridelt komplimente oma ilusa rätiku puhul. Mõtlen, et kas see on nüüd hea või halb...
• Iiri kontor pöördus meie poole Gröönimaa tolliregulatsioone puudutava küsimustega, kuna rahvusvahelisel areenil oleme me nii-öelda reference point Gröönimaa suhtes. Kontrollisin järgi, kuigi Gröönimaal on hulk õigusakte á la "Uus seadus jääkarude kohta", "Tervishoiunõuded kelgukoerte kasutamisel" ja "Alkohoolsete jookide keelamine", ei ole neil absoluutselt mitte midagi öelda ekspordilitsentside kohta. Ilmselt võib kokkuvõtvalt öelda, et gröönlased on nagu kährikud - ehk siis, gröönlast ei koti.
• Käisime suursaadiku vastuvõtul ja kuulsime muuhulgas seda kuulsat Muusikalist Kingitust Taanile. Üsna tüütu kingitus oli, peab ütlema - regilaulu ad nauseam ja skandeerimist teemal "Kaitse Taani ema, kaitse Taani isa, kaitse Taani last, ugh, ugh, ugh!" Kingituse lõppedes olid kõik kuidagi kergendunud nägudega. Võib vist jälle kirja panna selle kuulsa tsitaadi, mille autori ma alati ära unustan: "Tahtsime kõige paremat, aga välja kukkus nii nagu alati."
• Lehitsesin ühte neist koju kättetoodavatest värvilistest supermarketikataloogidest ja, võtku mind urr, aga vormi põhjal otsustades tundus igal pesumodellitaril väike peenis pükstes olevat. Probleem on ilmselt minus.
• On Teatav Shants, et 12-15 mai tuulutan end Londonis, nii et palume end lahkesti meldida kõigil, kes end samal ajal Londonis potentsiaalselt tuulutavad.

Massiivne rünnak?

Lugesin Delfist, et Massive Attack esineb juunikuus Tallinnas. Väga vahva ja tegemist on kindlasti bändiga, mida ma a) elusast peast näinud veel ei ole ja b) mis kuulub mu isiklikku nende bändide Top10-sse, keda elusast peast näha tahaks.

Ainus, mis mind veidi murelikuks teeb, on see, et see Delfi artikkel (ja vist ka EPL, millel see põhineb), on peaaegu et ainukesed allikad Internetis, mis viitavad sellele, et Massive Attackil mingid Euroopa-kontserdid, muuhulgas ka Tallinna kontsert, sel suvel toimuvad. Ja see teeb mind nagu veidi ettevaatlikuks, sest on ju küllalt olnud neid enam või vähem tõeseid lugusid nendest Kahtlase Kasumi Biznesi OÜ-dest, kes suure hurraaga Madonna või Metallica vms. kontserdi lauluväljakule püsti panevad, ja siis paar päeva enne kontserti tuleb välja, et tegelikult nagu artistiga mingit diili ei olnudki. Nii et kui kellelgi on täiendavaid andmeid, ma oleks väga tänulik.

B&W PHOTO -MAN,WOMAN AND MOON

Kopenhaagenis esinevate artistide nimekiri on muidugi üsna võimas - järgmise kuue kuu esinejatelistis on muuhulgas (trummipõrin ja käteplagin) Portishead, Jean Michel Jarre, Backstreet Boys, Dianne Reeves, Roger Waters, Nick Cave, Mary J. Blige, Kiss, Prince, Bon Jovi, Iron Maiden, Def Leppard, Leonard Cohen, Lou Reed, Bruce Springsteen, Celine Dion, The National, R.E.M - ja Roskildest me üldse ei räägigi. Ainuke probleem, et piletite saamine on üks rist ja viletsus, kuna popimate bändide piletid rabatakse ära umbes kümne minuti jooksul peale müükitulekut. Näiteks ma kujutan ette, et Backstreet Boysi müüakse küll viis minutit enne veel viiekümneprotsendise alega, aga Bruce Springsteeni (29.juuni) saab juba praegu veel ainult väga, väga heade tuttavate kaudu või mõningaste sms-võistluste kaudu. Ja ma millegipärast arvan, et Massive Attack kuuluks samasse kategooriasse.

But now for something completely different:

http://www.youtube.com/watch?v=UBJ4ekzclPk

Investeeringud kinnisvarasse

Eile leidsin ma lõpuks koha, kuhu ma oleksin täiesti nõus omale maja soetama. See asjaolu on märkimisväärne ka selle poolest, et ma olen alati olnud rohkem see Carrie Bradshaw tüüp, kellele Manhattanilt lahkumine kublad käte peale tekitab, aga kõnealune koht on umbes 10 km Kopenhaagenist.

Küla nimi on Dragør ja tegemist on täiesti fantastiliselt idüllilise kalurikülaga Amageril teisel pool lennujaama. See on nagu see koht, kus kunstikooli õpilased peaks suvi läbi guashvärvide ja joonistusplokiga ringi hulkuma. Nagu Itaalia, kui väljas nii pagana külm kogu aeg poleks.

Tegelikult nii külm muidugi ei ole ja loodus tegelikult kipub juba õitsema ja lehkama, nagu pildi pealt näha. Meie maja ees õitsevad võõrasemad ja maja taga on midagi, mis kahtlaselt õitsvaid kirsipuid meenutab (ma tegelikult küll ei usu, et tegemist kirssidega on, kuigi visuaalne efekt on üsna sama). Lumikellukesed ja krookused ei üllata juba ammu enam kedagi. Muidu oleks ju vahva, aga see, et tegemist on märtsi algusega, tekitab kuidagi õõnsa tunde.
Mu teinepool on juba mõnda aega käinud ringi ja luninud, et "lähme ostame maja-maja-maja". Materiaalse tüdrukuna olen ma küll ise rohkem selle poolt, et "lähme ja hangime kõigepealt raha-raha-raha, et osta maja-maja-maja". Majad Dragøris maksavad viis kuni seitse miljonit kohalikku ühikut, mida üldiselt peegeldab ka tänaval parkivate autode koosseis. Nii rikkad ja tsiviliseeritud kui me siin Taanimaal reeglina ka oleme, maksta kolmekümnekilost pangalaenu kuus oleks tsipa utoopiline. See plaan ilmselt kuulub sinna kategooriasse, et siis, kui me Viking Loto jackpoti võidame.

Välja arvatud muidugi fakt, et Taani rannikul kinnisvara osta järgmise saja aasta perspektiivis ilmselt kuigi tulus investeering ei ole. Lastele pärandada suurt midagi ei oleks, v.a. juhul kui lapsed juba lõpustega sünnivad (aga ma loodan, et vast midagi nii hullu veel lambist juhtuma ei hakka; niipalju, kui ma tean, on perekonnas siiani kõik imetajad olnud, nii et geenifondiga peaks nagu kõik korras olema).

Mis veel? Igaõhtune Ameerika Järgmise Toppmodelli vaatamine on end lõpuks hakanud ära tasuma. Kehakeelega on mul veel raskusi, aga varsti läheb mul rind ette ja kõht sisse automaatselt nii kui ma kaamerat näen. Siis lähen ma telepurki, ja kõik saavad mind armastama ja meelt heitma!

Õnnelik eutanaasia magamistoas

Ma muidu üldiselt väga Elu24 ei loe (okei, see on tegelikult täielik vale, see on peamine põhjus, miks ma üldse Postimeest loen). Ja seal figureerivate rohkem või vähem prominentsete tegelaste väljaütlemised mind ka enamasti imestama ei pane (see on tegelikult tõsi ka).

Aga nüüd olen ma küll kerges hämmingus. Nimelt, mis pagana loom on "halastusseks"??

Ma mõtlen, selline formuleering seondub nagu pigem piirsituatsioonide ja õudse traagikaga. Et kui ma nüüd KOHE ei saa, siis kukub noku küljest ära. Või näiteks kui parimais aastais niruvõitu seksapiiliga, ülekaaluline ja väikse rõngas seasabaga mees kloostriväravast sisse astub - et ega enne ka suurt lootust ei olnud, aga nüüd on küll rong lõplikult läinud. Või näiteks vanas ja traditsioonidega eunuhhiperekonnas päev enne saatuslikku lõikust. Või mingi müstilise hommikumaise tapva haiguse põdejale, mille ainsaks teadaolevaks raviks on seks. Ma võiks neid näiteid veel mitu tuua.

Et sellistes situatsioonides ma saaks aru. Aga no kuule, Kadri, igasugune ad hoc seksivajaduse rahuldamine nüüd ka HALASTUSseks ei ole. Või noh, ega ma pole taustaga nii täpselt kursis ka. Ehk oligi tegemist äärmusliku olukorraga, kus antud noormehel oli kõigest neli sentimeetrit taevalikku naudingut pakkuda, nii et ükski naisolevus enne ega pärast preili Kõusaart selle kuuli ette viskunud ei ole ja ei visku ka. Aga muidu ma leian pigem, et tegemist oli täiesti asjatu eneseohverdusega - traagika traagikaks, statistika põhjal võib öelda, et mehed enamasti suudavad taolistest olukordadest täitsa edukalt ja suurema halastusvajaduseta ka ise välja tulla.

Kellel pole tulevikku, sellel pole ka hambaid vaja

Ma nüüd kirjutan natuke sellest, kuidas me viikendil Rootsis suusatamas käisime. Eks ta üldiselt selline veesuusatamise moodi üritus oli, need kolm nõlva, mis avatud olid (ja see on koos beebinõlvaga) olid nagu konkreetselt ainuke paik, kus tinglikult rääkides lund oli. Ülejäänud Rootsi oli pruunikashall nagu Taanigi, välja arvatud kohad, kus krookused ja lumikellukesed õitsesid. Üldiselt on üsna kummaline suusatada, kui väljas on +5C ja mäele jõudmiseks peab läbi mudajärve pladistama. Taevast sadas enamuse ajast mingit kahtlast substantsi, mis vähese olemasoleva lume millekski närimiskummisarnaseks muutis. Aga peame vist olema tänulikud - kuni mäele jõudmiseni oli seda päris raske uskuda, et kusagil üldse suusatamiseks piisavalt lund võiks olla.

Mul oli üritusega seoses kerge lootus, et ehk õnnestub ka mu teisepoole silmad avada ses suhtes, et kõik (tali)sport ei ole ju ometigi kurjast. Aga ma kardan, et sellega läks nii nagu läks. Valides talle lumelaua, tegime ilmselt algusest peale saatusliku vea ja olles end esimesel päeval kirjuks kukkunud, hulkus David pühapäeval peamiselt fotokaga ringi.

Luid seekord keegi ei murdnud (vähemalt mitte meist, mul muidu oli küll tunne, et inimesi veeti sealt traumapunkti umbes iga kümne minuti järel), prillid jäid terveks, ainult ribidel on sinine laik seal, kuhu ma ankruga obaduse sain.

Õhtul mängisime Redneck Life'i. Võidab mängija, kellel mängu lõpuks enim hambaid alles on. Soovitan absoluutselt soojalt. Eks ta muidugi üks ühiskonna vähemkindlustatud kihtide pilamine on, aga ma ei mäleta, et see meid kunagi enne takistanud oleks.

Ma ilmselt panen kunagi facebooki üles ka ülejäänud suusatamispildid, aga häid pilte seekord eriti ei saanud - valgus oli nõrgavõitu ja mul ei olnud meiki näos.