Barcelona, linn kui prostituut

Barcelona on väga ilus linn. Imeliselt palju asju teha.

Barcelona on väga kallis linn. Ilmselt ainuke linn siiamaani, kus mulle tundub, et muidu legendaarselt kallist lennujaamaõlut juua on odav.

Barcelona on linn, kus kõik on müüa ja müügiks ja kus ellujäämine on raske võitlus ühelt poolt turistidele ja teiselt poolt kohalikele.

Saabusime Kopenhaageni hallist 12-kraadisest sügisest päikeselisse 22-kraadisesse Hispaaniasse esmaspäeva pärastlõunal, et kotid parkida tikutopsisuurusesse hotellituppa, mille domineerivaks elemendiks oli pooleldi puuduva kerega õhukonditsioneer. Vannitoas seisis silt, mis otsetõlkes juhtis meie tähelepanu sellele, et põranda sisse paigutatud rätikud tähendavad: "Palun, muutke rätikud minuks."

Pildilt on näha, et tagaplaan on kaetud hallika vinega. Ma ei tea, kas tegemist oli suduga või merelt tuleva uduga (Barcelona ei ole ju ometi nii suur ja saastatud, või on?), aga horisont hääbus alati kaunis lähedalt ebamäärasse udusse, ükskõik kui päikeseline ilm muidu valitses. Pilt on muidu võetud katedraali katuselt, kus meile sai osaks üks kummalisemaid kogemusi seoses kaamera kasutamisega avalike vaatamisväärsuste läheduses. David oli nimelt äsja ostnud uue statiivi kaamera jaoks, aga kui ta selle katedraali uhkelt üles seadis, et üldisest pimedusest hoolimata mõned kaunid interjöörivõtted teha, lähenes meile keskealisest naisolevusest ülevaataja, kes tugeva katalaani aktsendiga inglise keeles teatas: "Kemera - okei. Trrripod - no!" Ainuke järeldus, mis ma sellest teha oskan, on see, et mingil põhjusel on statiivid siis järelikult kuradist...

Ilm oli kena ja üldiselt on väga värskendav saada Taani enamjaolt hallist sügisest kahekümne soojakraadi ja päikese juurde. Aga ma üldiselt jään siiski selle juurde, et hispaanlased süüa teha ei oska - toit oli kallis ja keskpärane ning portsjonid imeväikesed. Tuunikala maitses nagu kala, mõtelge. Salati sees tomatid, mis ilmselgelt on toored, ja kelner teatab ülbe näoga, et mis värvi see salat siis olema peab kui mitte roheline. Jah, eks me põhjamaalased ei olegi ilmselt õiget tomatit ihusilmaga elus näinud...

Turistiraamat iseloomustas Barcelona loomaaeda põhimõtteliselt kui väikest ja viletsat. Sellest hoolimata otsustasime isikliku ülevaatuse teostada. Polnud nii väike ja vilets midagi - veetsime seal õnnelikult kolm-neli tundi, pildistades erinevate elukate taguotsi. Ülalpool näide Davidist ja kaelkirjaku taguotsast.

La Rambla, Barcelona peamine turistilõks. Hoidke oma kottidest kinni, poisid ja tüdrukud! Ja õppige vältima ja ära tundma a) prostituute (saab mängida näiteks lõbusat perekonnamängu: "Arva kes?", b) mehi, kes lähenevad tekstiga: "Rrrrrose for a lady for 2 eurrrros, sirrr?", c) mehi, kes parseldavad neoonvärvides plinkivaid päikeseprille ja sõrmuseid, d) teistpoolt Vahemerd pärit noormehi, kes kaubitsevad võlts-Pradade, võlts-Dolce&Gabbanade ja võlts-Dioridega, e) erinevaid kõrgema klassi kerjuseid, kes püüavad kas ennast või oma loomingut ühes või teises vormis sulle isiklikult maha müüa. Positiivse poole pealt võib muidu öelda, et 7-8 euro eest saab Ramblal pool liitrit Sangriat, millest tühja kõhu ja hea õnne korral üsna mõnusalt shvipsi võib jääda.

Ma arvan, et see peamine, mis mulle Barcelona juures masendavalt mõjus, oli see üleüldine mulje, et elu on karm olelusvõitlus. Ma olen ilmselt liiga kaua Kopenhaagenis elanud, harjunud sellega, et inimesed üldiselt on eluga rahul ja naeratavad üksteisele, söök ja magamiskott ei ole peamised prioriteedid (no shoppamiseks peab ju ka aega jääma).
Konkurents tuvide ja papagoide vahel on samuti tänavapildis tugev.

Sagrada Familia ei ole endiselt valmis (mis mind, võhikut, muidugi tabas täieliku üllatusena, ma olin kogu elu arvanud, et tegemist on sama lõpetatud maamärgiga kui Notre-Dame või Tower Bridge). Järgmise 20 aasta jooksul, kui raha jätkub ja kolmas maailmasõda ei tule. Sagrada Familiaga seoses tuli mul muidu kohe meelde episood "Seksi ja linna" filmist, kus tibid vitriinis üht teatavat ehet imetlevad ja Samantha õhkab: "See sõrmus on täpselt nagu mina! Ainulaadne, täis tuld..." ja Carrie täiendab: "...ja natuke liiga palju." Sagrada Familia meenutab mulle tugevalt Samantha Jonesi, seda kõike on igas mõttes natuke liiga palju (eriti siis, kui nad valmis ehitavad selle keskmise torni, mis vististi oli umbes 200 meetri kõrgune ja kuhu tippu käis hiiglaslik roosa krutsifiks). Aga sellest hoolimata ei suuda ma imetlemata jätta juba puhtalt mõõtusid ja neid tillukesi (kogu projekti suuruse skaalal siis) detaile, millest enamikuga käib kaasas mingi lugu.

Laupäeval oli Davidi sünnipäev ja väga mugava ajastusega leidis samal õhtul aset jalgpallimatsh FC Barcelona ja Almeria vahel. Päevale igati kohaselt pühkis Barca vastasega põrandat viis-null. Aga ma saan aru nüüd, miks jalgpall on masside sport - vaadata seda staadionil, mille mahutavus on umbes 100 000 pealtvaatajat ja kus seda täiesti suvalist mängu on vaatamas neist 70 000 inimest (ja neist vähemalt 90% tulihingelised Barca fännid) on täiesti omaette elamus. Muidu olen ma rohkem selline pühapäevajalgpallifänn, et kui MM on või nii.
Mu teine suur ja pettumusttekitav eksimus Barcelona suhtes oli, et ma millegipärast arvasin, et kogu linn on täis istutatud Gaudi maju. Tegelikkuses on neid muidugi ainult kolm või neli kogu linna peale...

Just täna nägin, et Taani üks suuremaid päevalehti on avaldanud top-10 maailma popimatest reisisihtkohtadest. Barcelona on seal vist viies, kui ma ei eksi. Ma ei tea, mul on hetkel tunne, et Hispaaniaga (ja suurlinnapuhkustega üldiselt) olen ma mõneks ajaks nüüd ühel pool. Liiga palju rahvast, liiga palju liiklust, liiga vilets toit.

Ma muidugi nii üleüldiselt mürgine ei ole nagu ülaltoodust ehk tundub. Barcelonal oli pakkuda ka vägagi mõnusaid hetki, aga nagu tavaliselt, jääb peamiselt muidugi meelde see, mis vähemalt veidi ärritas. Puhtalt turistimiseks on Barcelona suurepärane koht. Loomaaias oli väljapaistev delfiinishow ja Barcelona kalad ruulivad (vähemalt niikaua, kuni nad paellasse paigutatakse).