Kui tuhapilv Taanimaa kohale jõudis...

... oli Kopenhaageni lennujaam juba suletud.

Ainuke asi, mis mulle sealjuures arusaamatuks jääb, on see, et nii päikesepaistelist ja selget ilma nagu viimase kolme päeva jooksul, pole ma ikka juba pikka aega näinud.

Liiv ja vesi

Taanis on lihavõttepühad meeldivalt pikad, neljapäevast esmaspäevani (k.a.). Sellest johtuvalt laenasime Davidi ema käest kõigi autode vanaema (pisike punane Daihatsu, mis kõigi eelduste kohaselt on vanem kui mina, aga sellegipoolest kiirteel 140 ilusasti sisse võtab, kuigi sellise sõidukiiruse juures tekib vibratsiooni tõttu väike hirm, et ehk kukuvad rattad alt ära) ja võtsime suuna Jüütimaa põhjatippu Skagenisse.Skagenis kohtuvad Kattegat ja Skagerrak, ehk siis Läänemeri ja Põhjameri. Taanlased hirmsasti armastavad selle kohta öelda, et seal neeme tipus saab seista kummagi jalaga erinevas meres, kuigi aprilli alguses see pakkumine enamikus ilmselt erilisi kiusatusi ei tekita. Tuleb ka tunnistada, et visuaalne efekt on tõepoolest selline, nagu kollideeruksid neeme tipus hirmsa kiirusega kaks merd, kuigi ilmselt on see pigem tänu mingile veealusele geograafiale.

Randa külastas kõigi kohalviibivate turistide rõõmuks põgusalt ka üks hüljes, kuid kuna paparazzi-objektiivi kaamerale külgekruvimine võttis häbitult kaua, siis hülgest seekord fotomaterjali ei saanud.Skagen on lisaks tuntud ka kui varasem kunstikoloonia, kus Taani kunsti lemmiklapsed (Ancher, Krøyer, Drachmann jt.) sajandivahetuse paiku merd, kohalikke ja iseendid maalisid. Mitmesuguseid galeriisid ja kunstipoekesi on seal ka tänapäeval ohtralt.Jüütimaa põhjatippu on aastasadade vältel kummitanud lendliiv (või noh, lihtsalt liiv? Ega ma tegelikult ei tea, mis see täpne eestikeelne vaste olema peaks...) Taanikeelne väljend on sandflugt, mis samal ajal tähendab nii lendavat kui ka põgenevat liiva. Põhimõtteliselt ja mitteteaduslikult väljendudes on tegu liivakuhjadega, mida tuul ühest kohast teise puhub. Ja tuult oli vähemalt meie külastuse ajal rohkem kui rubla eest. Kõlab nagu no biggie, aga kui liivakuhi on umbes ruutkilomeetrise pindalaga ja kakskümmend meetrit kõrge, ei ole siin naljanatukestki. Suurim neist, Råbjerg Mile, liigub keskmiselt 15 meetrit aastas, neelates enda alla puud, majad ja muu, mis teele ette jääb.Kohalikeks vaatamisväärsusteks on ülaltoodust tulenevalt muuhulgas tuletorn ja kirik, mis osaliselt liiva alla mattunud on. Tegemist ei ole muidugi niivõrd dramaatilise vaatepildiga, kui esmapilgul arvata võiks - kiriku juures leidunud infomaterjalide kohaselt võitles kogudus liivaga vapralt umbes kakskümmend aastat, enne kui lõplikult kapituleeruda otsustas, mistõttu ei saa just väga rääkida mingist teisest Pompejist (tea, kas meil on aega kass majast välja tuua?).Üldiselt, soovitan, Skagen on just nimelt selline idülliline kohake värviliste hütikeste, valge liiva ja sinise taevaga, kuhu peale vaadates saab aru küll, miks taanlasi maailma õnnelikuimaks rahvaks loetakse. Pealinlase jaoks on tegemist ka suhteliselt rahakotisõbraliku kohaga (jah, Kopenhaagenis elamise üheks plussiks on paraku see, et peaaegu igal pool mujal tundub kõik olevat nii odav, nii odav, v.a. Norras, aga seal ma pole käinud).

Ülejäänud pilte saab näha ka siit.

Värv on vaataja silmades

Täna hommikul avastasin, et roheline paprika, mille mõned päevad tagasi olin uljalt külmkapi peale visanud, suurepäraselt teades, et ma selle umbes kolme nädala pärast, kui selle külje alt juba üsna mitmesugust huvitavat bioloogiat leida võib, prügikastis arhiveerin, sest David keeldub mingil müstilisel põhjusel just nimelt rohelisi paprikaid söömast, ja ma üksi ka nagu hästi ei viitsi seda paprikat järada, on vahepeal täiesti punaseks muutunud.

Siit ka päeva filosoofiaküsimus: kas rohelised paprikad on üldse tegelikult olemas, või ongi ainult punased paprikad, mis lihtsalt veel punaseks ei ole läinud (ahaa!)?

Ma saan ise ka aru, et see kõlab täiesti hirmutavalt samamoodi nagu zooloogia valdkonda kuuluv probleem, kas kärbsed on tegelikult ka olemas, või on ainult sipelgad, kellele vanast peast tiivad selga kasvavad, aga ma tegelikult ka tahaks teada.

Pilt on muidu pärit siit.

Lammas kah mõtles...

Avasin Päewalehe veebi ja esimene pealkiri kohe suurelt: Mupo mõtleb sunniviisilisest purikakoristamisest.

No tore teada vahelduseks, millest Mupo mõtleb. Täiesti õigustatud küsimus siinkohal oleks ka ilmselt, millise kohaga või organiga Mupo mõtleb. Ja et kas Mupo on nagu kollektiivne keha, kus kõik liikmed korraga mõtlevad sama küsimuse peale (nagu mesilaspere) või on näiteks ainult üks, kes on volitatud mõtlema ülejäänute nimel.

Ma ka aeg-ajalt mõtlen, et peaks kontoritööga lõpparve tegema ja minema palmisaarele mojitosid müüma, aga nagu vanarahva tarkus ütleb, käega ei kärbsepesagi.

Eile õhtul mõtlesin teleka ees muuhulgas ka veel sellest, et miks küll on tehtud n seriaali haiglaõdede, politseinike ja disainerite elust, aga ei ühtegi (vähemalt minu kasinate teadmiste põhjal) näiteks audiitorite, maksuametnike või pankrotihaldurite elust. Ka viimatinimetatute elu on praktikas vägagi dünaamiline, dramaatiline ja teatavate situatsioonikoomiliste elementidega, vähemasti piisavalt ühe keskmise teleseriaali jaoks. ("Kasumiaruanne siia!" karjatas konsultant ja virutas kalkulaatori raevukalt pearaamatupidaja kirjutuslauale.)