inimestega ei tasu abielluda

Kui mul töö juures midagi teha ei ole, kasutan ma oma aega otstarbekalt ja õpin taani keelt. Allpool näide mu lemmikõppematerjalist.

- Ma ju ütlesin, et tuleb teha abieluvaraleping, kui sa inimestega abiellud! Neil on lahutusadvokaadid ja kõik muu võimalik värk!

- Nojaa, aga me olime ju armunud! Ma ei aimanudki, et ta mind ainult pähklite pärast tahtis...

Üldiselt igal hommikul kohtan ma bussis mõnda oma umbes 1000-st kolleegist, kes mulle viisakalt naeratab ja ütleb guumoouen. Enamasti ei ole mul õrna aimugi, kellega tegemist on, nii et ma mängin lolli, naeratan, ja ütlen viisakalt guumoouen vastu. Täna hommikul siis seisab bussipeatuses üks teatav ülikonnastatud tumedavereline meesterahvast, kes mind juba siis üsna nõudliku pilguga põrnitseb, kui ma alles valgusfoori juures olen. Mängin lolli, naeratan ja ütlen guumoouen. Pärast seda, kui ta bussis mu kõrvale maha potsatab ja end tutvustab, saan teada, et tegemist on täiesti suvalise taanlasega, kes töötab Saxo pangas Lähis-Ida regioonis turundusanalüütikuna või mingil sarnasel kahtlasel positsioonil.

Ega ma ilmselt ei õpigi kunagi, et kui ikka pihta ei saa, siis hea näoga kõigile vastu naeratada ei ole alati parim lahendus (vrdl. Anke isiklik peaaegu-et-patenteeritud keeleõppereklaamjuhtum "Onaneeriv venelane autos"). Samas, eluterve konkurents on turumajanduslikus keskkonnas igati tervitatav nähtus, mistõttu jään lootma, et minu bussitaanlaste kollektsiooni lisandub lähiajal ka uusi ja säravamaid eksponaate.

Hmpf.

Täna on rõve ilm nagu tavaliselt, ei mingit vaadet tuumajaamale. Väljas sajab miskit sitta. Eile toimus väljasõiduistung kogukestusega 17 tundi, millest 16,5 tundi leidis täiesti tapva järjekindlusega aset taani keeles. Mu taani keele kaubamärk, tutvustada end liibanoni türklasena, oli ka seekord täielik hitt, aga põhimõtteliselt. Põhimõtteliselt ei ole mul paaritunnise värskendava taanikeelse vestluse suhtes midagi, saab keelepraktikat ja stuffi, aeg-ajalt tunneb paar sõna isegi ära kui veab. Ma tean näiteks, kuidas on taani keeles käibemaksukohustuslane, vot. Aga no kurat, umbes kuuendal tunnil tekitab see jama ikka tungiva soovi hakata seinu närima, võtta üks õlu ja teha üks sigarett, mitte tingimata selles järjekorras. Hetkel tahan ma uriseda igaühe peale, kes mu kuuldekauguses taani keeles räägib. No kas me sellist taani riiki tahtsimegi...

Üldiselt ma tean, et ma ei tohiks viriseda ja et ise ma seda tahtsin et cetera et cetera. Aga praegusel hetkel on mul küll tunne, et ma ei õpi seda jama IIALGI ära. Et taani keel on pigem mingi geenitehnoloogiline äpardus kui mõtestatud märkide süsteem. Et need päevad, kus töö juures teinekord pauku ja nalja sai, on lõplikult möödas. Ja ma vannun pühalikult, et taanikeelset Cosmopolitani ei hakka ma IIALGI ostma.

Igale Eesti tüdrukule oma David!

Reedel käis meil külas Eeva koos oma briti Davidiga. Me sundisime neid mängima ajaloo kõige saatanlikumat lauamängu, mis on reisümbermaailma natuke rohkem advanced versioon. Peale neljatunnist mängimist, kui minu David oli meid kõiki meie sümboolsesse mängukoju kinni pannud ja täiega ruulis, otsustasime õhtu lõpetada - ka sellepärast, et tavakohane arbuusiviin hakkas selleks ajaks vähemalt osade inimeste pealuudes koos ärajoodud veiniga mingeid oma mänge mängima ja põhjustas enneaegset pohmakat.

Eeva & David

Lihtsalt Eeva...

...ja lihtsalt David...

...ja moi, ilmselt valmis surmavaks vastulöögiks...

...ja David, ausas võitluses veinipudeliga.

Üldiselt oli lõbus õhtu ja taas kord tuli mul veenduda, kui hästi mu mees süüa teha oskab. Kuigi algselt oli mul täiesti aus plaan ise kokata, ei suutnud ungarlane Davidis rahulikult pealt vaadata, kuidas täiesti asjatundmatu põhjaugri naine ungari toitu keedab ja nii võttis ta juhtimise sujuvalt üle juba siis, kui ma alles paprika hakkimisega tegelesin.

Seltskonnamängude mängimine on siin üsna popp ja ega niisama joomas tavaliselt ei käidagi. Tundub, et üks popimaid hetkel on trioominod, mis on mingi doomino edasiarendatud variant, ja siis ka näiteks veel kuue täringuga mängitav 10 000, mis hõlmab endas ka arvestatava koguse slaalomroomamist, kui seda mängida reede õhtul laeni täis baaris joogise peaga väikese laua taga. Seega on mul salakaval plaan pärismaalased lähitulevikus kaarte mängima panna ja neile valetamist õpetada.

Ka kass on enda jaoks avastanud seltskonnamängude helge külje.

Täna oli meeldivalt plaanidetu ja rahulik päev. David õppis, mistõttu sain ma rahus arvutimängu süveneda. Pärast tunde kestnud guulide, mõrtsukskeletonide ja kummitusnõidade mõrvamist olen ma nüüd surmväsinud ja kavatsen peatselt magama minna.

Lakk-kingadest ja laevadest

Ma ikkagi pean kirjutama sellest reedeõhtusest veinimaitsmisest. Kohapeal ilmnes, et õhtu pealkirjaks on portvein ja madeira. Mida oli programmis üheksa. Juba alguses tundus mulle, et see, et õhtujuht ja veiniekspert end tutvustuses professionaalseks alkohoolikuks nimetab, ei ole hea märk. Tavaliselt vist arvutatakse nii, et ühest degusteeritavast pudelist peaks jätkuma kahekümne ühele (kui tegemist on siivsa degusteerimisega, siis). Aga nii kuidas nemad seda jagasid, jätkus ühest pudelist heal juhul üheksale. Nii et iga klaasitäis oli ikka, noh, täis, noh. Ja siis pidi kõik kiiresti ära jooma, sest juba tuldi järgmise ringiga. Ma olin juba pärast esimest klaasi kergelt shvipsis, ja pärast teist oli mul ikka juba üsna poh, milline neist kümme ja milline kakskümmend aastat vana on. Hiljem läksime linna õlut jooma ja täringuid mängima; mul on hägused mälestused sellest, kuidas ma mingile katalaanile õpetasin venekeelset kultusväljendit mereleminevast pohhuipingviinist. Ja see türklane, kes meile pitsasid tegi, unustas mu pitsale sinki ja pepperonit panna. Pärismaalased räägivad, et see olla üsna levinud kohalik tava, et napsustele klientidele pitsa peale liha või selle derivatiive unustatakse panna ja selle pealt õhtu jooksul veidi raha kokku hoitakse. Aga kamoon, nii purjus ei ole ma kunagi, et ma mingi juurviljapitsa midagi kahtlustamata ära sööksin.

Muidu, üldiselt on Kopenhaagenis kevad. Muru on roheline, aiad õitsvaid lilli täis. Kohalikud räägivad ka, et see ikka päris normaalne ei ole. Puudel hakkavad vaikselt pungad puhkema. See pilt on tehtud viimasel viikendil ja meie neid õisi sinna külge ei kleepinud. Kui, siis tegi seda keegi kohalik töölisnoor ilma meie teadmata.

Pärast kolmepäevast ooteperioodi saatis pank mulle koju internetipanga lepingu koos teatega, et peale seda, kui ma allkirjastatud koopia neile postiga tagasi saadan (!), saadavad nad mulle postiga internetipanga aktiveerimiseks vajalikud koodid (!!). Neid ootan ma juba neljandat päeva nigu mingit valget laeva. Ja ma siiamaani ei saa päris täpselt aru, mis põrgu päralt ma seda lepingut juba pangas alla ei võinud kirjutada, aga ilmselt oli tõesti tegemist juhtumiga, kus printija oli juba koju läinud. Üldiselt ei oleks ma eriti üllatunud, kui ilmneks, et internetipanga näol on tegemist programmiga, mis saadab pangale soovitud ülekande kohta e-maili, misjärel pangatöötaja lähimast sularahaautomaadist vajaliku summa välja võtab ja saajale rattakulleri (või selle emaga) koju toimetab.

Friday Thank God

Selline näeb suviti välja väljak, kus me elame; meie maja on see, mis tagaplaanil puude taga on. Praegu on meil maja ees liuväli, mis lakkamatu saju tõttu küll mõnevõrra nutune välja näeb. Paar päeva tagasi võis seal näha veel mõnd vapramat uisutajat, kuid tänaseks on ka Taani parimad pojad ja tütred loodusjõududele alla pidanud vanduma.

Eile läksin magama kell kaheksa, hoolimata kõigist 'horny boyfriend monster'-teemalistest kiusatustest (vrdl. horny telephone monster). Samas tuleb tunnistada, et olenemata sellest, kui vara ma magama jään, on pool seitse ikkagi hommikuseks ärkamiseks liiga varane kellaaeg. Pettumusega olen märganud, et mu elukombed ei ole paranenud ja poole üheksaks ma endiselt tööle ei jõua. Üheksaks hädaga jõuab, peale igahommikust roppu sõimu Kopenhaageni ilma ja bussijuhtide aadressil.

Täna on meil nimelt esimene päev nädala jooksul, kus ei saja. Ühtlasi tähendab see, et öökla aknast avaneb hingemattev vaade Barsebæki tuumajaamale teisel pool väina. Vihmase ilmaga nii kaugele ei näe. Seda on plaanis tähistada väikese veinidegusteerimise ja tapasega Michaeli töökohas. Reaktsioonina D uuele fotokale ostis Michael hiljaaegu omale Gibsoni kitarri. Kardan, et peatselt pole ka meil uue kitarri ostmisest pääsu. Kuna maailma parima tüdruksõbrana olen ma aeg-ajalt ära teeninud väikseid kingitusi, ostis D mulle uue arvutimängu. Kui mul vaid oleks seda aega, millal seda mängida...

Ajee, ja uue fotokaga seoses tuleb mulle ikka ja jälle meelde see, kuidas Kusti oma õe kihluspeol (või oli see koolilõpupidu, või midagi muud?) tegi 200 pilti koerast. Tuleb tunnistada, kass on vaieldamatult populaarsem modell kui mina.

Ja reedese päeva juures on ka veel see hea asi, et tööpäeva ametlik lõpp on kell neli. Siiani pole ma täheldanud, et taanlased peale tööpäeva ametlikku lõppu palju kauem kui kümme minutit kontoris viibiksid...

Vi er et alternativ til både pengeinstitutter

Eile tegin ma endale pangaarve. Pärast seda, kui õnnetu teller oli läbi jooksnud kõigi oma kolleegide juurest, kellest ükski seda keerulist ja vastutusrikast ülesannet enda peale võtta ei tahtnud, õnnestus tal keldrikorruselt leida ülekaaluline kardinal Richelieu ("Kolme musketäri" 1993.aasta versioon Tim Curry esituses), kelle puudulikku inglise keelt kompenseeris edukalt mentaalne mahajäämus. Üldiselt võttis pangaarve avamine aega umbes tunni, mis möödus 10-minutiliste tsüklitena, kus Richelieu unelevate "Sådan... sådan... sådan" häälitsuste saatel hüsteeriliselt arvutihiirt klõpsis. Seejärel jooksis programm kokku ning Richelieu tekst mõnevõrra värvikamaks. Järgnevalt tehti kindlaks, kas internetipanga all mõtlen ma ikka surmkindlalt seda naljakat leiutist, et klõps... ja internet! ja klõps... ja raha ongi teises kohas. Paroolid lubati koos pangakaardiga posti teel koju saata - ilmselt oli internetil tolleks hetkeks tööpäev läbi ja ametiühingud on Taanis teatavasti ranged. Ootan huviga.

Täna sain ka oma esimese tööülesande, mis nähtavasti kuulub kategooriasse "jama, mida keegi teine teha ei viitsi", aga põhimõtteliselt olen ma sellega rahul, kuna keele- ja muud praktikat saab kuhjaga. Nimelt on ka meil kohustus teatavate ajavahemike järelt saata erinevatesse kohtadesse kaastöid huvitavamate uudissündmuste kohta Taani maksupraktikas. Ja ei, Taani ei ole riik, mis harrastab selle valdkonna dokumentide tõlkimist muudesse keeltesse. Päeva lõpuks oli mul edukalt läbitud kolm lõiku taanikeelset kohtulahendit, mille sisust on mulle siiani saladuseks jäänud üksnes paar tundmatut lühendit. Kõlab sarkastiliselt, aga tegelikult on see väga lahe. Vähemalt on nüüd mingi õigustus oma olemasolule, palganumbrile, mis mulle vaikselt kontole tiksub, ja ufoliku väljanägemisega uuele mobiiltelefonile.

Aga mulle meeldib, et inimesed tänaval ja poes üksteisele naeratavad, ja ülehomme lähen ma keeltekooli tegema testi, et edasijõudnute (!) tasemel taani keele tunde saada. Algajate omad nimelt olid kõik juba võetud. Kõige paremini jäävad mulle endiselt meelde pornograafilise sisuga väljendid.

Ja kõigile neile, kes on huvi tundnud, kuidas retardis lennureisi üle elas, on pühendatud alljärgnev pilt. Kassiga on kõik kõige paremas korras ;)

Boss sai öösel isaks

Eino, palju õnne. Nüüd ei ole üldse mingit lootust, et see nädal ehk mingit tegevustki tekib...

Publiku tungivale nõudmisele vastu tulles...

...võib siit leida nüüd Kopenhaageni-blogi.

Pettumusega pean tunnistama, et pärast veidi enam kui nädalast siinviibimist ei valda ma veel taani keelt perfektselt, välja arvatud teatud valik pornograafilisi väljendeid, millega pärismaalasi punastama panna. Pärismaalased on üldiselt kenad, tuleb tunnistada, et immigrantide vastu vist viisakamad kui eestlased. Kuigi taust on üldiselt taanikeelne, räägivad nad minu juuresolekul kaunis järjekindlalt inglise keelt, isegi kui jutt otseselt minu kõrvadele mõeldud ei ole. Ja seda ma hindan väga. Jutu üldise mõtte taban ma ka taanikeelses vestluses ära, aga üleeilsel koosolekul sain ma seevastu esimese doosi pooleteisetunnist maksudiskussiooni. Ürita palju tahad, aga tegemist ON hetkel veel lihtsalt müraga. Ainsaks lohutuseks on, et tean mõningaid taanlasi, kes ilmselt oleksid sellest jutust sama palju aru saanud kui mina.

Palka on mulle selle nädala jooksul makstud peamiselt kohalkäimise ja ilus väljanägemise eest. Kuna eelmine nädalavahetus möödus peamiselt power-shoppingu tähe all, siis seda ma hetkel ka suudan. Üleeile sain omale CPR-numbri - see on maagiline number, millega saab valge inimese staatuse, sotsiaalkindlustuse, kohaliku pangaarve avada ja tasuta keeletunde võtta.

Aga üldiselt - üldiselt on rahulik ja kõik tundub üsna paigas olevat. Inimesed on kenad ja tuba soe, vara ka vist veel midagi põhjapanevamat öelda. Üldiselt läks kõik paika niipea, kui ma retardise tema uues kodus kastist välja lasin. Ääremärkusena, kassi transport siia läks kokkuvõttes maksma umbes kolm korda rohkem kui mu enda, nii et ta parem käitugu.

Tere tulemast Taani - ja tulge meile külla. Vi ses.