Keerlevat, langevat s... on täis...

Argh, mida hommik. Öösel tuli maha umbes 20 cm lund ja see on samasugune loodusõnnetus nagu Bushi visiit Tallinna. Bussid ei liigu. Rongid ei liigu. Paar õnnetut taanlast ukerdavad oma jalgratastega lumehunnikutes. Koolid on suletud ja mõistlik taanlane istub oma läppariga kodus kamina ees, selle asemel, et tööle ronida. Eestlane selle asemel rügab oma kõrgetel kontsadel millegipärast teise linna otsa bussipeatusse, et seal pool tundi märgade jalgadega külmetada, needes Kopenhaageni linnavõimude suutmatust tänavakoristusega toime tulla. Ma mõtlesin siiani, et Tallinna võime talvega hakkama saada on nagu olematu või nii. Aga tuleb välja, et arenguruumi ses osas veel jätkub.

Undskyld jeg kommer for seeeeeeeeeeent

Eile oli mu esimene taani keele tund. Pärast pooletunnist istumist ja õpetaja eestvedamisel korrutamist "vabandust, et ma hilinesin", jõudsin ma arusaamisele, et see konkreetne kursus ilmselt mu rääkimisoskust eriti kiiresti ei boosti. Well. Positiivse külje pealt oskan ma ülalmainitud lauset nüüd PREFEKTSELT hääldada, ja see on ju suisa suurepärakuline.

Eeva sissekanne suverotist ja seast (me likey! kui ma aega saan, kirjutan ma sellenimelise varjatud roppusi täis lasteraamatu!) meenutas mulle aga lugu Kopenhaageni esimesest ja siiani viimasest halal-hotdogstandist. Nimelt tabas üks kohalik kutt ära moslemite kogukonnas peituva hot dogide alase kasutamata turupotentsiaali. Kuna normaalne hot dog ei ole tehtud halal-lihast, siis korralik moslem seda ei söö. Samas, ei ole olemas põhjust, miks hot doge põhimõtteliselt ei võiks teha halal-lihast.

Kopenhaageni esimene halal-hotdogstand sai oma lühikese eksisteerimisaja jooksul kaunis populaarseks nii moslemite kui ka pärismaalaste seas, seda lihtsal põhjusel, et kontseptsioon välistab selle tavapärase stuffi kasutamine, mida valge inimene vorstiks nimetab ja sööb. Seetõttu maitses halal-hotdog lihtsalt paremini.

Ühel ööl tulid aga kurjad mehed mustades maskides ja peksid Kopenhaageni esimese halal-hotdogstandi laiali. Olenevalt linnajaost varieerub ka legend selle põhjuste kohta. Osad teavad rääkida, et moslemid teinud seda ise, vältimaks ameerika trash-kultuuri levimist muhameedluse kasvulavadel. Teised väidavad, et konkureerivad hotdogstandid otsustasid õnnetu halali turult välja süüa, kasutades dressmenetluse võtteid. Urr seda teab, kummal õigus on.

Ega ma ise ka ei tea, miks ma selle loo siia kirja praegu panin. Ma paar päeva tagasi üritasin halal-poest lõhefileed osta, aga neil millegipärast ei olnud.

Eile Nägin Ma Eesti Saatkonda

Eile käisin ma Valimas. Eesti saatkond Kopenhaagenis asub suhteliselt kõrvalisel tänaval Hellerupis, mis on umbes nagu Kopenhaageni Nõmme. Majad on ka suhteliselt samasugused, natuke suuremad ja kallima raha eest ehitatud. Monaco saatkond asus paar maja eemal, pisikeses punases neljakandilises karbis.

Saatkonna uksekell ei töötanud, mõtlesin, et kas olen ikka õigel päeval tulnud ja kas suursaadiku aknale on viisakas koputada. Siis tuli keegi tütarlaps uksest välja ja küsis selges eesti keeles, kas ma tulin valima. Jah, tulin küll. No minge edasi, meil siin juba väike järjekord. Järjekord koosnes saatkonna sekretärist ja ühest eestlannast, kes pärast formaalsustega lõpetamist kohvi jooma ja kommi sööma asusid. Üldine õhkkond oli kodune, tundub, et Kopenhaageni eestlased tunnevad üksteist nii nägu- kui nimepidi. Sain teada, et valin ma endiselt rahvastikuregistri järgi Tartu ringkonnas, mille peale ma vihastasin ja kirjutasin avalduse, et mind tunnustataks kui alaliselt välisriigis elavat tibi.

Sigrid nägi laupäeval pornoseina ära ja jäi purju (tänusõnad siinkohal veel kord Eevale arbuusiviina eest, millelt külmkapis kogunenud tolmukord maha sai pühitud). Mina jäin ka, sest peale Sigridi/Kennethi lahkumist tuli mulle briljantne idee hakata portveini jooma. Mul oli järgmisel päeval üsna halb, mistõttu otsustasin ma kella neljani magada. David pesi sel ajal aknaid.

Sigrid lambivalgel veiniklaasiga...

...ja David/Kenneth diskuteerimas midagi ürgmehelikku, ilmselt jalgpalli.

Siis ma käisin reedel veel humanitaariatudengite ühiselamus peol, kus ma leidsin vannitoast palja poisi, köögist tulevaste ümberehituste tarbeks elektriku ja tundsin ennast veidi vanana, võrreldes selle kamba muretute boheemlastega. Paljas poiss üritas mind igaveste maasikaväljade teele tagasi keerata, aga ma vist olen juba lootusetult seduced by the Dark Side. Eriti väljendub see selles, et mida edasi seda rohkem ma tahaks nagu tõesti tööd ka vahelduse mõttes teha, aga ülemus ütles eile, et enne suve eriti lootust ei ole anyways, võta rahulikult. Vat siis.

sigakõuts ja teisi jutte

Head sõbrapäeva. Mu lemmikkiisu hüppas täna hommikul talle ainuomase graatsiaga Davidi läppari klaviatuurile, pannes seega toime teise isiku vara kahjustamise selle punkti ja kooloniga klahvi lõhkumise teel. David on suhteliselt tige, seda enam, et klaviatuuril maandus kiisu üksnes tänu ebaõnnestunud katsele end lennu pealt Davidi käsivarrest läbi närida. Püüdsin ära võluda allkorruse itimehi, et vastutasuks üht punktkoolonklahvi saada. Itimehed olid küll valmis saama võlutud, aga väitsid, et neil klahve ei ole ja need tulevad üksnes eritellimusega. Tuleb vist arvutipoodidesse silmi volksutama minna, aga ma kardan, et nad tahavad, et ma terve klaviatuuri ostaksin ja see maksab nii seitsesada raha kohalikus vääringus. Mingite plastmassitükkide eest, mõtelge. Kallid ekskolleegid, ehk õnnestub teil Mareki tagant varastada üks punktkoolonklahv ja süütõend ümbrikusse panna ja mulle saata. Ma oleks ülitänulik.

See on täiesti hämmastav, kui palju etteplaneerimist selles riigis kõik asjad nõuavad ja kuidas kalendril on vihaleajav komme end ise täita. Ma ei mäleta, et ma Eestis oleksin kunagi teinud plaane ette kauemaks kui kaks päeva, aga siin tundub kaks nädalat miinimum olevat. Näiteks: järgmisel reedel on suursaadiku vastuvõtt, aga ma ei tea, kas ma saan minna, sest andsin eile pühaliku lubaduse samal õhtul kolleegidega jooma minna, kui nad minu juuresolekul inglise keelt räägivad.

Sajab sajab kõik on lige

Sajab, tahaks öelda, et juba neljandat päeva, aga tegelikult oleks see vist siiski millestki väga väikesest (nagu kärbes) millegi väga suure (nagu koer) tegemine. Hommikust peale on tegelikult katkematult sadanud ja mul hakkab tekkima kerge Karupoeg Puhhi tunne. See, kuidas Puhh purgiga puu otsast minema sõitis, kui uputus oli.

Laupäeval ei sadanud, hästi ilus ilm oli tegelikult, aga külm kui vanakurat. Meil oli Davidiga aus plaan teha linna peal väike fototuur, aga siis pani üks meist teleka tööle, ja VH1 pealt tuli "TOP50 of greatest love songs ever". Nii et järgmised neli ja pool tundi möödus paberi ja pliiatsiga mõõtes, mitu neist viiekümnest me ära suudame arvata. Kurval kombel ei olnud see üldse MTV-põlvkonna poolt koostatud edetabel, nii et Whitney Houston ei tulnud esimeseks (tegelikult ei olnd Whitney Houstonit seal üldse. Whatever happened to Whitney?) ja David võitis, pakkudes välja "Unchained Melody". Me oleme ikka nohikud küll.

Konspiratsiooni mõttes tegin ka testi, saamaks teada, kui kuri inimene ma olen. Tuleb välja, et üsna kuri.

You are 70% evil. You are very evil. And you're too evil to care.Those who love you probably also fear you. A lot.

Ja kuidas olete Teie valmistunud homseks valentinipäevaks?

Pürokraatsia: Helista mulle mobiilile

Raisk, ma vihkan. Pärast nädalatepikkust ootamist, olles maksnud sellele urrima keeltekoolile 500 kohalikku raha, ei ole ma neist midagi kuulnud, samas kui järgmine kursus peaks algama juba nädala pärast. Kirjutan neile viisaka e-maili, et millal ja kuidas ja sooviks teada, kas ma üldse saan veebruaris alustada või lasevad nad mul septembrini oodata. Parafraseerides Juhan Pavtsi: "Kuvadi põvssad!". Ei mingit vastust. Leian nende veebilehelt, et offis on täna avatud kella kaheni (parafraseerides Juhan Pavtsi: "Kuvadi põvssad!"), võtan telefoni ja helistan. Tuleb välja, et kuigi offis on küll avatud kella kaheni, tõstavad nad sellegipoolest telefonitoru ainult kella üheni! Kuvadi põvssad!!! Mis ametiühing arvab, et telefonile vastamine põhjustab parema käevarre patoloogilist ülearengut või?! Tõstku siis telefon tööpäeva teiseks pooleks vasakule poole! Kuvadi põvssad!

Kirjutasin neile järgmise e-maili.

Remark

Mõned teist ehk mäletavad elevust, mille põhjustas avastus, et Küprose kontori kontaktisiku nimi on Neophytos Neophytou. Noh, mul on teile uudis. Ka nüüd, töötades hoopis teises firmas, on meie Küprose peamiseks kolleegiks keegi hr. Neophytou. Tõsi küll, mitte Neophytos, vaid Nicos.

Räägitakse, et Islandil pidada olema kerge inbreedimisprobleem, aga tundub, et ka kõik küprioodid on omavahel vennad. Või õed. Diskussioon on lubatud.

Do you know the muffin man?

Lõpetasin just muffiniteo. Kõik mu uued kolleegid on tähtpäevade puhuks alati kodusküpsetatud kooke kaasa toonud, nii et kõhutunne ütles, et poekeeks ei oleks ehk hea idee. Kolleeg Martin, kellel üleeile sünnipäev oli, tunnistas samas ausalt, et tegemist ei ole omaloominguga, vaid ämma ekspluateerimisega. Hetkel on siin ekspluateeritavaid lihtsalt vähevõitu, kuna mu significant other veedab aega ühe teatava muusikalise kollektiiviga. Mis iseenesest on hea, sest siis ma saan ilma igasuguse piginata Robbie Williamsit kõrvale kuulata ja juua ära veini, mille significant other vastutulelikult külmkappi oli jätnud.

Sellise väljanägemisega elukat muffineid küpsetama eriti ei pane.

Muidu, üldiselt läheb rahulikult. Kui keegi reedel peaks Kopenhaageni kanti sattuma, olete oodatud veikesele tähistamisele. Õhtusööki ei pakuta, kuna mul on siiani veel veidi valulikud mälestused Michaeli kolmekümnendast sünnipäevast, mis koosnes peamiselt neljakäigulisest söömingust kolmekümnele, kusjuures musta töö - nagu tavaliselt - tegid ära lähemad sõbrad. Seega - ei, tänan. Aga nalja saab, ja pauku ka. Homsest alates kvalifitseerun ma ka ühe teatava audiitorfirma pensioniprogrammi jaoks - alla kahekümne viieste töötajate protsent ilmselt on siin nii marginaalne, et kui mõni vahel harva juhtub, siis sellele jäetakse tema 2% kuupalgast ilusti kätte. Nautigu noorust.

Laupäeva hommik. Mehed likvideerivad seinavärvimise jääknähte.

Tööalaselt progress puudub. Nagu Trlpiga mõned päevad tagasi arusaamisele jõudsime, on osadel stress, kuna on liiga palju tööd. Ja osadel siin on stress, sest ei ole tööd, mida teha. Tegemist tundub olevat pigem üleüldise probleemiga, aga ma ei tea, kas see on hea või halb. Lootus sureb siiski viimasena.

Jawohl.

Illustreerimaks mu enesetunnet kesk taanikeelse vestluse sujuvat voolu, sobib see link ilmselt siia kui rusikas silmaauku.

Ma olen muidu kogu aeg imeks pannud, miks peaks rusikas silmaauku sobima. Minu rusikas mu silmaauku eriti ei sobi, rusikas on natuke suurem. Davidi käed on minu omadest umbes kaks korda suuremad, nii et Davidi rusikas oleks minu silmaauku ilmselt veelgi ebasobivam. Samas, minu rusikas Davidi silmaaugus - seda võiks vast juba kaaluda...

Ega ma eriti ei saagi aru, kas see õudne pohmatunne on põhjustatud sellest veinist, mis me eile Sigridiga ära jõime, või mahlakast värvilebrast, mille keskel ma täna öösel magasin. Me otsustasime nimelt, against all odds, alustada remondiga. Nüüd on meil magamistuba nigu meie oma kodune väike pornodroom, kuna värv, mille me seintele valisime, on ikka PALJU punasem kui ta poes tundus. Postkastipunane, nagu Kicki seda mõned päevad tagasi iseloomustas. Ma ise pole seda veel päevavalges näinudki.

Ja infoks kõigile, kes plaanisid märtsi alguses kaunist Kopenhaagenit külastada, pärast hoolikat kaalutlust jõudsime Sigridiga järeldusele, et meist kumbki saab ilmselt majutada kaks inimest. Eks siis ilmselt tuleb loosi tõmmata ja prioriteedid paika panna, kellele on olulisem looduslähedus ja kellele see, et kiiresti linna läbule jõuaks. Koduloomakarvaallergilised saavad mõlemas kohas vatti, hehehe.