Palju kisa, vähe villa

Eile sai Barca ManU käest taas kord kottida. Vaatasime mängu ühes neist jalgpallibaaridest, kus üks korrus teemakohaselt Barca-stiilis on sisustatud. Anti-madridista jne. ManU fännid olid targu alumisele korrusele paigutatud ja Barca nägi oma helesinises vormis välja kergelt nagu kamp Colgate'i-poisse.

Millegipärast kerkis mul aga elavalt silme ette idee kasutada jalgpallureid nt pesupulbrireklaamis. Mõtelge - Cristiano Ronaldo seisab vannitoas ja räägib: "Pärast iga mängu on mu valged püksid kaetud inetute muruplekkidega, mis pesus kuidagi välja ei tule. Kuulsa jalgpallurina on puhastes pükstes väljakule jooksmine mulle väga oluline. Katsetasin tavalise pesupulbriga, aga plekid jäid. Kuni treener mulle Arieli soovitas. Nüüd on mu püksid alati lumivalged - isegi 30 kraadi juures."

Minu meelest oleks see väga võluv ja meeldiv vaheldus nendele Poola koduperenaistele. Või mis Poola - nad kurinahad on isegi Helena Christensenist ju suutnud täisverelise pesupulbrinaise teha.

Teine idee tuli mulle seoses sellega, et mingi auto võitis Saksas taas kord Kuldse Rooli auhinna - taani keeli "Det Gyldne Rat". Arusaadavalt tõlkisin ma selle kiirelt Kuldseks Rotiks ja sain kohe aru, kui väga mulle tegelikult meeldiks nn närilistesarja autod. Midagi analoogset Jaguarile, aga hüppevalmis kaslase kuju asemel kükitaks kapotil näiteks hamster. Mõttearendus jäi selle taha pidama, et mulle ei tulnud enam rohkem närilisi meelde; David pakkus saarmast, aga saarmas vist närilisena päris ei kvalifitseeru.

Kö kola, baszd meg...

Ma olen nii väsinud, et mul läheks tõega vaja veel ühte nädalat (ja salatidieeti), et puhkusest taastuda.

Nõustun rohkem kui kunagi varem mu ema seisukohaga, et odavlennufirmad = raisatud aeg ja raha. Malmösse lennuki peale minna võtab pool päeva pluss üsna korraliku tüki rahakotist, nii et ma panen oma kasti maha; valge inimese lennujaam on Kopenhaagen.

Saabusime kõrgendatud lootustega suvise ilma osas, mis kahe esimese päeva jooksul ka tõeks osutusid. Ülejäänud aja paraku lõdisesime vapralt oma suveriietes ja haudusime plaane riideid juurde osta (mis poepuuduse tõttu jäi küll tegemata).
Tegime ära oma parimas Sideways-stiilis veinitripi Villanysse. Turismihooaeg ei ole veel alanud ja nii olime ainsad külalised nii hotellis kui ka enam-vähem kogu külas. Villany on põhimõtselt üks külatänav, kus mõlemal pool teed paiknevad veinikeldrid. Praegusel aastaajal enamus neist küll suletud, aga kuna ka need, mis avatud on, tunduvad seda reeglina olevat vaid neli-viis tundi päevas, oleks see nagunii mitme päeva projekt need kõik läbi juua - ja meil oli vaid üks õhtu. Aga vein oli väga hea ja suhteliselt odav.

Hea vein kõrvale jättes, tundub mulle siiski hetkel, et edukas külaturism Ungaris on siiski võimalik vaid siis, kui sul algusest peale on väga konkreetselt teada, mida sa näha soovid. Sihitult ringisõitmine ja maaliliste/kentsakate külade avastamine ei ole nagu päris see; kõik need urrima külad näevad nimelt täpselt ühesugused ja suhteliselt ebasõbralikud välja. Mul tekkis tagantjärele idee teha fotoseeria Ungari pingiklatshist (s.t. igas külas leiab ka pealiskaudsel läbisõidul kolm-neli teeäärset pinki, kus istub kolm-neli suvalises vanuseklassis persooni, kes võõraste lähenedes kiirelt vait jäävad ja altkulmu saadavad signaale stiilis "sa ei ole siin teretulnud"), aga see peab ilmselt järgmiseks korraks jääma.
Käisime Szigetvaris (mis on põhimõtteliselt üks igav väike linn) ja jalutasime ümber Szigetvari kindluse (mis on põhimõtteliselt üks igav väike kindlus, õnneks oli see suletud, nii et me sisse ei saanud). Käisime ka Siklosis (mis on samuti põhimõtteliselt üks igav väike linn, ainult et Siklosis on Tesco, mida Szigetvaris ei ole) ja jalutasime ümber Siklosi lossi (mis oli paraku turistidele avatud, nii et meil ei olnud erilist valikut); Siklosi lossis asub kunagi ilmselt üsna populaarne ajaloo/kunstimuuseum, mille väljapanek vähemalt pealtnäha on kokku pandud põhimõttel "tooge meile kõik oma vana sodi ja me paneme selle vitriini üles". Ausõna, tuleb välja, et kõigel, mis pärineb varasemast ajast kui 1995, on ajalooline väärtus, ja kui ma ütlen "kõigel", ei ole tegemist vaid kirjandusliku liialdusega. Selleks ajaks, kui kindlusest välja saime, oli igavus meid peaaegu maadligi surunud, ja David ütles, et kui me oma tulevasi lapsi (Jens ja Jensine, obviously) rängalt karistada tahame, peame me nad Siklosi ekskursioonile saatma - ma usun küll, et juba üksnes ähvardusest piisab.

Meil oli ka enese kokteilikaardist läbijoomise õhtu Pécsis ja paar täiesti suurepärast restoranikülastust nii Pécsis kui Budapestis; kui kellelgi peaks vihjeid vaja minema, jagan neid lahkesti.

Ahjaa - ja ma niitsin muru. Esimest korda elus.

Veel rohkem kevadet!

Homme olen ma off ja reedel toimub start Budapesti suunas. Budapest tundub populaarne sihtkoht olevat hetkel.

Finantspõhjustel lähme Malmö lennujaamast Kbh asemel. Ega ma seal kunagi käinud ei ole, aga eelarvamusi on mul palju. Et see on selline väike asfaltlapp keset põlde, kuhu isegi hobukaarikud ei sõida, ja et lõppkokkuvõttes peame Taanist takso võtma, et sinna saada ja kokkuvõttes läheb palju kallimaks. Elame, näeme.

Täna õhtul transpordime kassi Davidi ema juurde, kus kass need vahepealsed kümme päeva rõõmsalt suvitada saab. Davidi emal on palju ilusaid asju, potililli, valgeid diivaneid ja linnukeste söögimaja akna taga. Kassil saab ilmselt lõbus olema, aga ma olen Davidi ema pärast veidi mures, et ta ehk nõustus selle loodusõnnetuse enda juurde võtmisega veidi läbimõtlematult.

Räägitakse, et Ungaris pidi suur kevad olema, Yahoo näitab 15-20 kraadi. Ja ma ostsin esimesed kontsata kingad viimase viie aasta jooksul, et kord ometi reisile praktilises mõttes ettevalmistunult minna. Loodetavasti ei unusta ma muid elulisi tarvikuid maha, näiteks aluspesu, hihi.

I am the root of all evil - but you can call me Cookie

Mõned austatud publikumi hulgast ehk mäletavad mu varasemaid tähelepanekuid seoses poisslaste nimedega Küprosel. Seoses ühe teatava Gröönimaa-küsimusega on mul nüüd tekkinud tähelepanekud seoses grööni nimedega. Ma nimelt olen viimasel ajal suhelnud persooniga, kelle nimi on Uvdloriánguaq Jensen. Tegelikult ka on.

Ilmselgelt on tegemist inimesega, kes kuigi sageli telefonikõnesid ei saa; kujutlege end helistamas firma üldnumbrile ja paluda end ühendada Uvd... Uvod... Uvadlu... su keel pöörleb ja keerleb ja ühtegi heli kuuldavale ei tule. Kui tegemist on vaid ühe indiviidiga, kujuneb ilmselt välja praktika, mille kohaselt sekretär taolised kõned automaatselt U.J.-le ühendab, aga ma tõsiselt kahtlustan, et neid võib seal ju rohkemgi olla!

Ja mõelda, et on palju inimesi, kelle nimi on lihtsalt Bob... mõned ressursid on elus ebavõrdselt jaotunud ikka küll, ma ütlen.

Oh laula ja hõiska

Oh laula ja hõiska - pool aastat on mul ila tilkuma hakanud iga jumala kord, kui ma Angelinat nendes kingades olen näinud, mis ta Cannes'is kandis. Ja nüüd on mul lõpuks omalgi sellised. Väiksema varbaauguga, aga kuna Taani kliimas nii ehk nii paljaste varvastega tihti ringi lipata ei kannata, siis ongi ehk parem. Sukkpüksid ei ole ju ka teab mis glamuurne toode.

Teiseks, sissejuhatusena oma eelseisva pensionifondivestlusele tegin Danica Pensioni kodulehel testi oma eeldatava eluea kohta. Päris originaalsed küsimused olid, muuhulgas on otsustava tähendusega näiteks alljärgnev:

• Kui mitu minutit nädalas sa keskmiselt hingeldad peale seda, kui oled füüsiliselt aktiivne olnud? - Err. Kas selline kergem kiire hingamine ja veidi tõusnud vererõhk loeb ka, või läheb arvesse ainult see, kui sa nurga taga röötsakil oled ja vere maitse on suus? Stopper käima - ja korruta seitsmega! Aga vaatame edasi:
• Kui tihti suhtud sa tõrksalt loomsete rasvade manustamisse? - No ma olen nende kotlettide suhtes põhimõtteliselt tõrges umbes kolm-neli korda nädalas, aga nad kuramuse sunnikud taltsutavad mu lõpuks ikkagi ära.
• Kui tihti sööd sa kuus tükki puu- või juurvilja päevas? - Igal hommikul lõikan õuna hästi pisikesteks tükkideks ja söön ära, mõnikord tuleb koguni kaksteist tükki.
• Kui sageli tunned sa, et sinu elus on tasakaal? - Hommikul nagu oleks, siis lõuna kandis kipub ära kaduma. Pärastlõunal hakkab vaikselt jälle tagasi tulema.

Ja nii edasi ja nii edasi. Tuletas mulle meelde seda, kui ma Eestis kunagi elukindlustuslepingut sõlmides ankeeti täitsin ja proua kindlustusagent minu eest linnukesi kastidesse tegin. Vanus, pikkus, jne. Pärilikud haigused: teil ju ei ole suguvõsas mingeid pärilikke haigusi? Ei, minu teada nagu ei ole, aga noh, ega ma nüüd käsi piibli peal seda vanduda ka ei saa... Selge, pärilikke haigusi ei ole, vaatame edasi. Suitsetate? Jaa... Selge, ei suitseta, rist kirja. Selle koha peal hakkasin protesteerima, olgu pärilike haigustega kuidas on, aga oma suitsetamise suhtes mul nagu erilisi kahtlusi ei olnud. Aga proua vaatab mulle otsa: ei, te ju ei suitseta, noor tütarlaps nagu teie, kui te ütlete, et suitsetate, läheb teie kindlustusmakse kohe põmsti lakke. No selge siis, ei suitseta, kui vaja pole, tänud liberaalse suhtumise eest!