Päevakaja: Vhõib-olla Heuroopa khõige khuulim jõuluturg

Taani turismiveeb tgt.dk (aka Turen Går Til ehk Tuur Läheb ...sse) nimetab Rooma, Salzburgi, Londoni ja mitme teise kõrval Tallinna jõuluturgu üheks Euroopa khuulimaks.

Alapealkirja "Õdus ja autentne jõuluturg" all kirjutab Stine Daugaard, et rohkem jõul olla ei saagi, kui Tallinna 15. sajandist pärit majade vahel jäitega kaetud tänavatel ringi patseerides ja meelitavalt vilkuva elava tulega keldribaare visiteerides. Stine soovitab, et huvilised peaksid hoolt kandma selle eest, et kohvrites kõvasti ruumi oleks ja tõstab esile käsitsikootud villaseid kampsuneid-salle ning puust mänguasju, millest ilusamaid leidub vaid vähestes kohtades.

Vana hea ärapanemise huvides võin öelda seda, et Vilnius ega Riia ei ole äramärkimist leidnud. Up yours, Baltimaade Veneetsia!

(Ega ma tegelikult ei tea, kas Riiat kutsutakse Veneetsiaks, aga kuna üleüldiselt tundub regiooni Veneetsiale alati olevat hirmus kõva konkurents, siis on see kindlasti sobilik metafoor ka antud kon- ja/või metatekstis.)

Pilt pärineb samuti tgt.dk-st.

Taani jõulumüüte vol. x

Üks Taani levinumaid jõuluteemalisi vanarahvatarkusi on, et kui jõulukalendrist valel päeval shokolaadi sööd, saad rippuvad rinnad. Juba vanad viikinginaised teadsid, et...

Technically speaking, shokolaad on juurvili

Taani üks traditsioonilisi jõulutoite on æbleskiver, otsetõlkes õunaviilud. Müstilisel kombel ei ole neil asjakestel õunaga mitte kõige vähematki ühist, tegemist on pontshikulaadsete pallikestega, mida süüakse näiteks tuhksuhkru ja maasikamoosiga. Paras kaloripomm, pärast viit hakkab kergelt halb. Küsisin abikaasa käest, et kust urrima kohast see nimi on tulnud. Sain vastuseks, et "õunaviilud" lihtsalt kõlab paremini, kui "rasvapommid". Põhimõtselt muidugi õige, aga ma kujutan elavalt ette, kuidas mõni pettunud autsaider raevunult tarbijakaitsesse helistab, et raisk, kus mu õunad on...

Pilt on pärit siit.

25.11.2009 18:47

from: peter100@hotmail.com

to: puupood@puupood.dk

Armas Puupood,

Kirjutan teile, kuna olen nüüd teilt kaks korda tellinud ahjukuivi küttepuid. Esimesel korral olid puud tõepoolest kuivad, sellel korral on aga asi sellest kaugel. Mu naine ja mina elame korteris ja kamin on meie peamine soojusallikas. Nende puudega, mis teilt seekord ostsime, peame paraku kõiki aknaid iga päev mitu tundi pärani lahti hoidma, kuna neid on peaaegu võimatu põlema saada – ja sealt tuleb nii palju suitsu, et korteris on võimatu olla.

Nende puude kütteväärtus on täiesti olematu ja see on täiesti ebamõistlik, et me maksame teile lisaraha ”ahjukuivade” puude eest, kui me saame puud, mis on nii niisked, et neid on täiesti võimatu süüdata.

Lisaks sellele lubate oma kodulehel, et ”võtame teiega kohe peale tellimuse saamist ühendust, muuhulgas täpse tarneaja suhtes”. Mõlemal korral olen palunud teid mulle teada anda, millal puud saabuvad, ja kummalgi korral ei ole me midagi teist kuulnud.

Palun teiepoolset tagasisidet.

Parimate soovidega,

Peter Petersen

25.11.2009 19:52

from: jens@puupood.dk

to: peter100@hotmail.com

Tere Peter,

Me helistame alati umbes 1 tund enne puude kohaletoimetamist, kui kliendil on teised soovid, tuleb see tellimusse kirjutada.

Mul on ainult ahjukuivad puud laos ja ma toimetan need alati kohale suletud kaubikus. Erandiks on ainult juhud, kui klient on tellinud kraana.

Meie puude veesisaldus on alati alla soovitusliku 20%. Meie mõõtmised näitavad, et veesisaldus on tavaliselt 15 ja 20% vahel.

Sul on loomulikult täielik õigus puud meile tagastada, nii et anna mulle teada, kuskohas torn seisab, kuna sa ei ole öelnud, kes sa oled ja kus sa elad. Kui torn on puutumata ja samas seisukorras kui ta teile toimetatud sai, maksame kogu raha tagasi.

Parimate soovidega,

Jens Jensen

26.11.2009 09:02

from: peter100@hotmail.com

to: jens@puupood.dk

Kallis Jens,

Tänan sinu kiire ja mõistva vastuse eest. See on sinust ülimalt armas, et sa kompensatsiooniks meie kannatuste eest soovid meile hästitoimiva keskkütte paigaldada. Võtame sinuga selles osas ühendust nii kiiresti kui võimalik.

Selles suhtes, et te alati 1 tund enne saabumist helistate, on sul täielik õigus. Kontrollisin just, ja tuleb välja, et härjapõlvlane, kelle olen palganud oma telefonile vastama, oli mõlemal korral just sel ajal puhkusel.

Nagu kokku lepitud, tahame meeleldi puud teile tagastada ja samuti ka makstud raha tagasi saada. Arusaadavalt on torn puutumata ja seisab endiselt ukse ees, kuhu te ta jätsite, välja arvatud väike osa, mis neljandal või viiendal katsel tule süül hävis. Selles osas olen oma kindlustusandjaga jooksvalt ühenduses.

Mul on kahju kuulda, et postituvi, kes puud mõlemal korral meile toimetanud on, vahepeal röövlite küüsi on langenud, mistõttu mu kontaktandmed on kaduma läinud. Kas me sellist Taanit tahtsimegi... Loodan, et süüdlased varsti kätte saadakse ja õiglase karistuse kannavad.

Palju tänu,

Peter

26.11.2009 09:05

from: jens@puupood.dk

to: peter100@hotmail.com

Kuskohas ma oma kirjas ütlesin, et ma teile keskkütte installeerin?! Ma pole midagi sellist lubanud!

Jens

26.11.2009 11:12

from: peter100@hotmail.com

to: jens@puupood.dk

Armas Jens,

Kirja manusest leiad nimekirja keskkütteteenusepakkujatest, keda eelistaksime kasutada – olen kahe esimesega kokku leppinud, et võtad nendega järgmise paari päeva jooksul ühendust.

Mõistan täiesti, et kuna ahi, mida puude kuivatamiseks kasutate, asub tiigi põhjas, on 20%-line veesisaldus juba iseenesest märkimisväärne saavutus. Anna oma töötajatele edasi mu komplimendid.

Parimatega,

Peter

26.11.2009 11:29

from: jens@puupood.dk

to: peter100@hotmail.com

Sa oled täiesti haige! Kui sa mulle veel kirjutad, kaeban su ahistamise eest kohtusse!

26.11.2009 12:15

from: peter100@hotmail.com

to: jens@puupood.dk

Kallis Jens,

Tahtsin sind veelkord tänada mõistva suhtumise eest. Oleme vahepeal otsustanud oma korteris avada suitsutatud delikatesside müügipunkti, mistõttu keskküttega võib umbes kuu aega oodata. Võtan ühendust niipea, kui teema jälle aktuaalne on. Kuna minu korteris asuvast kaminast on nüüdseks saanud linnaosa suurim keskkonnasaasteallikas, on sinu pakkumine sellega seotud trahvid maksta väga suuremeelne – millisele aadressile võin ma arve saata?

Tervitustega,

Peter

26.11.2009 12:30

from: jens@puupood.dk

to: peter100@hotmail.com

Kuradi ahv!

Meie igapäevane banaan anna meile ka tänapäev

Võtsin just vastu kliendilt kulleriga saabunud paki tollidokumente, mille külge oli kellegi armastav käsi meremehesõlmega sidunud kilekotikese kahe mandariini ja kergelt plekiliseks tõmbunud banaani ilma mingi täiendava selgituseta. Ilmselt siis a) klient arvab, et ma söön liiga vähe, b) klient arvab, et ma söön liiga ebatervislikult, c) kliendi sekretär sööb liiga palju ja/või tervislikult ja otsustas seetõttu oma puuviljad mulle kureerida, et kiusatustest edaspidi hoiduda.

Anton, külmutatud part

Täna koju tulles nägin meie kohaliku supermarketi ees suurt silti "Anton, külmutatud part - 59.50 kg". Mul läks kohe süda härdaks, kui ma kujutasin ette ilusat hästitoidetud punase nokaga Antonit üle muru tatsamas - ja siis järsku selline halastamatu finaal toidupoe külmletis.
Ega ma mingi taimetoitlane ei ole, kaugel sellest - ma olen surmkindel, et valdav enamus retseptidest meie vegetaarkokaraamatus ainult võidaksid tagasihoidlikust annusest peekonikuubikutest on the top. Aga toidu personifitseerimine on nagu ka see, mis mulle hästi ei istu. Et kõigepealt kutsume Mustikuks, krõpitseme kõrva tagant ja viime porgandeid - ja siis Mustiku-nimelised kotletid jõululaual?
Ma pole kindel, kas see oli Eestis või Taanis (arvan, et siiski Taanis), kus mõnda aega tagasi lavastati etendust kolme põrsakesega peaosas ja kohe alguses uhkelt välja kuulutati, et etenduse lõpupeoks saab peaosalised avalikult grillitud ja söödud. Inimsoost osatäitjad ütlesid ajakirjanikule kurvalt, et jube intelligentsed loomakesed, armsad ja sõnakuulelikud, kohe selline vaimne side on tekkinud, aga käsk on vanem kui meie ja kui hästi praadida, siis hamba all ei karju kah.
Sellised mõtted siis täna.
Võiksin ju ka oma kassi külmade talvepäevade rõõmuks kraeks teha, muidusööja selline (kauni krae saaks muidu, kuigi kasuka jaoks ilmselt jääks väheseks). Kuulsid, kass? Aeg end kasulikuks teha ja poest õlletoomine ära õppida.

Laske moosekant (Pokkeri Ässä) pisut pikutab...

Alustasin täna (loodetavasti, tulevase) magistriprogrammiga. Mitte et seda akadeemilist võimekust just kõrvadest välja purskaks, aga LL.M. näeks CV-l ikke suhteliselt kena välja, onju.
Kuram, valasin just oma telefonile õlut peale, aga äkki kindlustus maksab. Need tänapäeva telefonid ei ole ikka enam üldse need, mida vastu seina visata ja merre/viina uputada saab. Kas me sellist Nokiat tahtsimegi... Moraal - õllejoomine on kurjast, tuleb veini juurde kindlaks jääda.
Kaks kuud peale pulmi olemegi lõpuks jõudnud niikaugele, et fänk-juu-nõudid on (peaaegu) vormistatud ja kuuluvad väljasaatmisele. Uskuge, asi ei ole kaugeltki mitte tänutunde puudumises (tegelikult mul siiani tulevad vaat et pisarad silma, kui ma mõtlen sellele, kui palju kõik meie sõbrad aega, energiat ja materiaalseid vahendeid pühendasid meie tähistamisele), pigem on puudused olnud projektijuhtimises.
Xbox otsustas peale kolmeaastast halastamatut (kuri)tarvitamist lõpuks lusika nurka visata. Ma ei tea, kuidas meie (abi)elu selle majapidamistarviku puudumisel püsima jääb, ilmselt tuleb hakata üksteisega rääkima ja lauamänge mängima (nali!). Aga millega ma Helene 3-aastast poega järgmine kord lõbustan, seda ma tõepoolest ei tea. Kassil saavad taas kord olema kurjad päevad tõenäoliselt.
Avastasin just vaimustusega, et Taani TV3 on hakanud Ritari Ässät näitama. Siis avastasin enam mitte nii vaimustusega, et tegemist on mingi uusversiooniga, mitte sellega, kus noor ja veel suhteliselt kena (no kenam kui nendes hilisemates teostes) David Hasselhoff mu unelmate autoga, mille jaoks juhilube vaja ei lähe, ringi kimab. Ei tänan - andke mulle mu Ameerika Järgmine Toppmodell iga aeg.
Ega ma tegelikult väga ei teagi, kuhu ma selle mõttevooga jõuda praegu tahan. Aju on õhtu vabaks võtnud.

Aga Venemaal on orav röövloom...

Uudiseid 112 rubriigist. Täna hommikul oleks ma peaaegu et vales kohas teed ületanud orava alla ajanud.
Peale seda oleks vastassuunast tulev auto orava peaaegu et alla ajanud, kuna orav tegi täispöörde ja hakkas uuesti vales kohas tänavat ületama.
Andmed orava vanuse, joobeastme ja perekonnaseisu kohta puuduvad, küll aga võib küsida, kus olid politsei silmad (nagu me teame, küsija suu pihta ei lööda). Toimetusele teadaolevatel andmetel pääses orav siiski (kehaliste) vigastusteta ja viibib hetkel eeldatavasti perekonna rüpes.
Pilt: stormfront.org

Ja veel...

Ühest küljest on plastiliinist hamburgeride vorpimine, isiksusepüramiidile kleepekate panemine ja positiivsete ning mu pühendumust coachingule kajastavate sloganite tuletamine muidugi peale kurnavat puhkust meeldiv viis tööle readapteeruda. Teisest küljest on seda kaheksa tundi järjest teha mu alandliku arvamuse kohaselt ikka selge ülepakkumine, aga see ilmselt on veel üks märk, et mu manageriaalsed võimed jätavad soovida.

One ring to rule them all and in the darkness bind them

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, peaksin ma ilmselt alustama sellest, kuidas me pulmakülaliste nimekirja koostades jõudsime arusaamisele, et vaatamata sellele, et plaanis on väiksem ja mitteametlik üritus perekonnale ja lähimatele sõpradele, ei mängi alla 60 inimese kuidagi välja. Aga uuesti läbi käia kogu mu bridezillastumise teekond läheks liigselt pikaks ja kurnavaks; konstateerin siinkohal üksnes seda, et rõngastumine on edukalt läbi viidud, pulmakook konsumeeritud ja kaasavara (peaaegu) täies koosseisus Taani transporditud. Seda ka hoolimata Tallinna lennujaama turvameeskonna katsetest piiriületust torpedeerida tulenevalt seljakotis leiduvast hõbelusikate vormis metallihunnikust, mispuhul tundsin teatavat kiusatust osutada sellele, et hea tahtmise korral saaksin piloodile ka kulbiga armastavalt vastu pead koputada, ent otsustasin mitte tarktagumikku mängida ja selle siiski tegemata jätta.
Väljas on sügiseks pööranud, vihma sajab ja süda läigib kergelt Tallinnast kaasatoodud shokolaadist. Ega see häbeneda anna, kui laiskus liiga suur on, et suppi keeta.
Ühtlasi on, nagu osa teist ka ilmselt märganud on, osa pulmapiltidest nüüd edukalt Facebooki üles laetud (tänud siinkohal Trillepile, Kustile, Mariale ja Madsile).

Istuge, Toots - kolm miinus!

Ema tõi mulle Tallinna lennukast kaasa eestikeelse Cosmo ja Marie Claire'i. Mulle üldiselt on MC muidu hakanud viimasel ajal rohkem meeldima, sest olgem ausad, maailmas on üksnes piiratud arv kasulikke nippe, kuidas jõuda orgasmini kolmekümne sekundiga ja kuidas oma mehele järjest rohkem rõõmu valmistada - ja see, et Cosmo promob nõuandeid stiilis "lase ka temal vahelduse mõttes nõusid pesta" ja "lohista oma sokiga õrnalt üle ta kulmude", ei aita selle kõige tõsiseltvõetavusele mitte põrmugi kaasa.
Aga - kes kuramus on MC eestikeelse väljaande keeletoimetaja?! (Põhimõtselt selle saaks muidugi järgi kontrollida, aga havi käsul, luige soovitusel, jätan selle hetkel puhta laiskuse tõttu tegemata.) Esiteks muidugi see, et tõlkeartiklites räägitakse "puitmajadest, mis endisele Nõukogude Liidule on tüüpilised" - ja võtku mind Urr, ma ei suutnud välja mõelda, millised need tüüpilised NL puitmajad siis olema peaks, kuigi algandmed peaks mul ju iseenesest olemas olema. Sinna otsa parimad tunnikontrolli näited "pöab pead" ja "tõstatab üles küsimust", tipnedes kauni puändiga selle kohta, kuidas Lauren Bacalli ja Humphrey Bogarti abielu lõppes väga "draagiliselt". No tõepoolest, andke sellele isikule tähtedega klotsid ja käskige tal lõunapausi ajal laduda keerulisi sõnu nagu "rulpiskviit" ja "palletitantsia".
Endiselt on jube kiire kogu aeg, paari nädala pärast Hungaari ja loodetavasti olen ma selleks ajaks suutnud lahendada mõned neist kümne miljoni Rootsi krooni küsimustest, mis mind hetkel vaevavad.

Ilmselt on põhjuseks palmid ja papagoid

Kriisiaja kiuste on kuidagi kohatult palju tööd. Täna veetsin kuus tundi kliendis, improviseerides end läbi tolliteemalisest workshopist. Lõunapausil arutasime Ida-Euroopa küsimusi, klient arvas, et idas on raske äri teha. Märkisin, et Eesti on mitmes mõttes bürokraatlikum ja formalistlikum kui lääs, näiteks armastavad Eesti riigiasutused hirmsasti apostille ja notariaalseid tõlkeid. Klient ütles, et einojaa, aga Eesti on ikkagi Euroopa, valgete inimeste maa, põhjamaa riik ikkagi, et ta mõtles rohkem neid lõunapoolsemaid tüüpe, Leedut näiteks. Tunnistan, mulle jäi absoluutselt arusaamatuks, kust nüüd Eesti ja Leedu vahel see hiigelsuur vahe sisse tuleb - viissada kilomeetrit lõuna poole ja ongi nagu täiesti teine teema või? Mul isiklikult ei ole nagu kunagi tekkinud põhjust arvata, et Leedu oluliselt rohkem must manner oleks kui Eesti, aga noh, meeldiv muidugi kuulda, et meil on õnnestunud endast positiivne mulje jätta.
Seda ka, et kunagised hommikused multikad TV3-st on ilmselt jätnud siiani veritseva haava, sest mistahes -mon lõpuliste sõnaühendite (coca-cola lightlemon näiteks) puhul teen ma siiani kiirelt järelduse, et tegemist on mingisuguste übervõimetega animetegelasega.

No ei ole pikad hambad, ma ütlen!

Tänases Politikenis on artikkel sellest, kuidas reisijuhtides üldiselt taanlasi ja Taanit kujutada armastatakse. Politiken tundub millegipärast olevat kaunis skeptiline nende järelduste suhtes, milleni erinevad välismaalased jõudnud on, aga ilmselt olen ma endiselt piisavalt autsaider, et mulle tundub reisijuhtide tõlgendus olevat enamjaolt täiesti tõepärane. Toon siinkohal ära mõned näited (mis Politiken küll sõnaselgelt maa sisse ei tampinud, aga läbikumavast sarkasmist võib sellegipoolest aru saada, et autor väga nõustuma ei kipu):

Lonely Planet kirjeldab kopenhaagenlaste kollektiivset käitumist esimeste kevadiste päikesekiirte ajel: »The locals cast off their clothes, take to the outdoor café tables en masse and, at the weekend, really let their hair down with numerous festivals, outdoor music and, it has to be said, liver-shrilling amounts of alcohol«. - No aga nii on! Mitte just pikka aega tagasi kirjutasin sellest, kuidas isegi kampsunid nurka visatakse nii pea, kui kraadiklaas 10 plussi ligi jõuab. Ja liver-shrilling amounts of alcohol on enam kui ühel juhul viinud selleni, kuidas tänavapidudel kaaskodanike autod graffitiga ära kaunistatakse ja poeakende peal telliskividega täpsusviskamist harjutatakse.

Janteloven, tuntud skandinaavia kontseptsioon, mille võtab tabavalt kokku "Ei ole naabrist parem": »It pervades the all of Danish society, much to the irritation of the current queen who has spoken out against its self-defeating influencce. It is why, for example, everyone drives egalitarian Peugeots as opposed to exclusive Mercedes (the preserve of taxi drivers). If a Dane does buy a Mercedes, he should be prepared to put up with friends asking »How much is the fare to the airport?«,by way of a joke. As hard as it might be for foreigners to understand, Danes genuinely find it embarrassing if one of their friends exhibits their greater wealth in such a way«. - See on küll täielik jama. Isegi mu boss sõidab mersuga ja elukaaslane nuiab juba kolmandat aastat Ferrarit.

Taani kui natsionalismi pesake kesk liberalismi moosipotti, eriti võttes arvesse obsessiooni Dannebrogi suhtes: »If a Dane has a garden (or even a window box), a flagpole will feature prominently in it«. - Ma nende lipuvarraste koha pealt väga ei tea, aga seda võin ma küll öelda, et mistahes perekondlike või muidu tähtpäevade puhul on ka keedukartulite sisse pisikesed rahvuslipukesed püsti lükatud.

TimeOut kirjeldab olukorda läänerindel: »Racism is on the increase throughout Denmark, incited by, among others, the far-right nationalist Dansk Folkeparti, a deeply unattractive bunch of extremists, many of whom are simply career politicians who see the emotive issue of race as a convenient stepping stone to power. The party, led by Pia Kjærsgaard (a woman so charmless she was snubbed even by dodgy Austrian politicians on a recent visit), has increased its support from seven to 15 per cent since 1998«. - Jällegi, rassismiga mul isiklikult kokkupuuteid ei ole olnud, füüsiliselt ma kohalikest suurt ei erine ja praeguseks petan kohati ka keele mõttes ära. Aga Dansk Folkeparti on muidu partei, kes soovib kindluse mõttes välja saata kõik kodanikud, kes füüsiliselt ja/või vaimselt aarialasele ei sarnane, ja ma olen jumala veendund, et kui J.K. Rowling lõi Dolores Umbridge'i tegelaskuju, kasutas ta prototüübina Pia Kjærsgaardi.

Väike merineitsi, Kopenhaageni tuntuim turistilõks, mida külastades TimeOut'i järgi turistid »have been united in their sense of anticlimax (occasionally someone vents their disappointment by cutting her head of)«. - Jep, süüdi. See tibi on niivõrd väike, et kui sul lõpuks jaapanlased küünarnukkide abil merre puksida õnnestub, valdab sind tõeline pettumus. Ja see dekapiteerimine on täiesti fakti küsimus, s.t. juhtub küll. Umbes kord aastas.

Keel - Politiken toob ära selle, kuidas reisijuhid õpetavad elulisi fraase hääldama: »Hvor er toiletterne« (Voa ea toalettaneh), s.t. "Kus peldik on?" ja »Må jeg bede om regningen?« (moah yai beyde uhm RYningan), s.t. "Kas ma saaksin arve?" - Tõsi, taanlase jaoks on tegemist ilmselt täieliku möödahääldusega, aga ma läheksin siiski sammu kaugemale ja väidaks, et kui seda kirjapilti autentsemaks muuta, ei oleks ladina tähestikust kaugeltki küllalt. Isikliku kogemuse põhjalt võin öelda, et taanlased hakkasid must esmalt siis aru saama, kui ma hääldamisest täielikult loobusin - jep, paari umbmäärase vokaali abil jõuab tegelikult küllaltki kaugele, kui tõlgendamisprobleemid välja jätta.

Et ühesõnaga - laias laastus tundub mulle küll, et laste ja välismaalaste suust kuuled sa tõtt. Võib ju ka alustada siinkohal filosoofilist diskussiooni teemal "Mis on tõde?", aga paljukest sellest abi oleks.

Artikli täisteksti saavad taani keele oskajad muidu lugeda siit.

Valimisvõitlus on alanud! (vist)

Sain just meili, et Juhan Parts on kinnitanud mu oma sõprade nimekirja Facebookis. No Piki ja Tohotiise küll, mõtlesin mina, mis see on nüüd mingi seksikam valimiskampaania, et kui välireklaamid ära keelatakse, häkivad tüübid end su kontosse ja seavad end sõpradena ilusasti ritta. Mitte et mul Juhaniga mingi konkreetne probleem oleks, aga ma ju ei tunnegi teda õieti, korra teisel kursusel käisin teda kuulamas, kui ta keemiaringis mingit avaliku halduse alast loengut pidas (sel ajal oli Juhan veel riigikontrolör), aga sellega mu tutvus Juhaniga ka piirdub.

Püha viha täis, logisin end sisse (tööajal!), et öelda Juhanile, mis ma nendest ja teistest valimispropaganda meetmetest arvan. Ennäe imet, tuli välja, et Juhani nime all varjab ennast hoopis mu armas vend, kes muidu kaunis anonüümselt, ainult et viis aastat vanemana esineb (probleemid alaealistele keelatud kauba tellimisel?). No tõesti. Lapsevanemalt oleks ikkagi oodanud vastutustundlikumat käitumist.

Kaal ja krediit

Mu boksinaaber offisis läheb kahe nädala pärast poiss-sõbraga Balile peesitama. Kuna Balil olevat kohustus bikiine kanda, on ta nüüd juba umbes nädala olnud porgandi- ja küüslaugumahladieedil. Täna vaatasin, et menüüsse on lisandunud ka toores paprika ja kurk.

Imetlen siiralt tütarlapse tahtejõudu, pean tunnistama. Sama probleemipüstituse puhul läheneksin mina sellele pigem isepäevitava kehapiima ja võimalikult mittepekkipaljastavate rannariietega. Ja needless to say, silma järgi ei tee ma ka mingit vahet, on ta nüüd talve jooksul juurde võtnud, või selle nädalase porgandisöömise järel paarsada grammi alla võtnud.

Üritasin end eile äkilises "mu-keha-on-mu-tempel"-sööstus ka ise kaaluda. Kaal näitas 54,2 kilo. Ossa kurat, mõtlesin ma uhkelt, näedsasiis, kuidas igapäevane jalgrattasõit ja söö-mida-tahad dieet läbi raskuste tähtedeni viib, nüüd kaalungi sama palju kui kunagi kolmeteistaastasena. Siis avastasin, et kaalu ühe nurga alt on mingi väike, aga ilmselt väga oluline vidin lahti tulnud. Kruvisin selle tagasi, kasutades lollikindlat tehnikat "Füüsiline jõud on lahendus", ja kaal näitas kohe kümme kilo rohkem.

Läksin tegin omale selle peale lohutuseks ühe mojito, sest laupäevase Barca-mängu jääknähud andsid ikka veel tunda ja David oli nädal tagasi tiramisu jaoks pudeli Bacardit ostnud. Eks ma tunnistan ka, et mu juhtnöörid olid võrdlemisi umbmäärased, aga nagu ma aru sain, vedas mul sellega isegi, mingil hetkel oli ta kaalunud Bacardi asemel vodka ostmist. Vodka oli nimelt odavam.

Põhimõtteliselt saaks vist ka vodkaga tiramisut teha, ma seda klassikalise variandi amarettot või mis sinna sisse käib, nagunii kunagi pole kasutanud, sest mul on põhimõtteline probleem sellega, et osta pudel mingit hirmkallist alkoholi, mida keegi kunagi juua ei taha. Rummitiramisut tehes meenutasin muidu hellusega rummikooki, mille me keskkooli ajal Eeva vanemate Õismäe köögis valmistasime käepärastest ainetest, rummi tol hetkel baarikapis ei leidunud, aga see muidugi mingi ületamatu takistus ei olnud. Käiku läks muu olemasolev alkohol, et politseikoerad pärast aru ei saaks, et keegi on varude kallal käinud, võtsime igast pudelist natuke (s.t. natuke viskit, natuke mingit Kalevi veini, natuke õlut, natuke Camparit jne.). Kook tuli igati pandav, aga Eeva väikevennale me seda igaks juhuks anda ei julgenud, pärast läheb veel ja hingab kellelegi näkku.

Taanis on aprill suvekuu

Üks fenomen, mis Eestis eksisteerib suhteliselt mõõdukal kujul ja Taanis vägagi arenenult, on see, et niipea, kui päike kevadel esimest korda välja tuleb, viskavad inimesed seljast kõik riided. Hoolimata sellest, et kraadiklaas näitab vaid üheksat või kümmet kraadi, on välikohvikud sellegipoolest täis t-särgi väel tegelasi ja õhtustel tänavatel kannab üheksa kümnest klubi poole suunduvast preilist miniseelikut ja paljaste jalgade otsa tõmmatud sandaale. Veel enam, müstilisel kombel ei näe neist keegi välja sedamoodi, nagu neil oleks külm.
Eriti arenenud eneseveenmisvõime? Võimalik, aga nagu üks mu tuttav eile märkis, on ta veendunud, et kevadine riietuskultuur on vähemalt osaline süüdlane selles, miks paljud taanlased kuus keskmiselt kaks haiguspäeva võtavad (statistika põhineb isiklikel vaatlustel, mitte ametlikel järeldustel, siit ka allikaviite puudumine).

Mõnusa ilma tõttu on see töötuba mõnda aega suletud olnud

Klemmid! Ma olen ikka veel elus! [saatanlik naer kulisside tagant]

Taani Kuningriik on üllatanud ääretult meeldiva kevadilmaga, juba teist nädalat järjest püsib kraadiklaas viieteistkümne soojakraadi peal, vahelduv päikeselisus, puud hakkavad vaikselt roheliseks minema, tee ääres õitsevad nartsissid. Linnud hakkavad kell viis hommikul akna taga lõugama ja kass hakkab hommikul kell viis akna teisel pool lõugama. Nagu isegi aru saate, on minust esmakordselt elus saanud varajane ärkaja. Hommikul olin offisis veerand tundi enne tööpäeva ametlikku algust.

Üldiselt muidugi, ega see naljaasi ei ole peale peaaegu kahenädalast puhkust tööle tagasi minna. Nagu David eile tabavalt märkis, nädal puhkust läheb praktikas kiiremini kui üks pärastlõuna offisis. Ja nii ongi.

Suurte uudiste koha pealt nii palju, et minust on ametlikult saanud Tädi. Võrreldes sellega, et mu emast on saanud vanaema ja mu 10-aastasest vennast onu, on mul ilmselt hästi läinud. Tuli tüdruk ära, ma alguses mõtlesin, et lõpuks ometi õiglus võidutseb (Taanis on mu tutvusringkond vist küll ainult poisse sünnitanud), aga pikemalt järele mõeldes sain aru, et tegelikult on ka demograafia ja väljarände statistika mõttes tegemist täiesti loogilise asjade käiguga. Kipub ju nii olema, et Eesti tüdrukud lähevad pigem Taani poistele mehele, mitte vastupidi. Emake loodus tundub status quo säilitamise eest hoolitsevat...

Eesti pilte saab muidu vaadata siit... (otse loomulikult on meil sadu pilte Jaku tantsuvõistluselt, aga ega ma neid kõiki siis üles ei laadinud.)

Ja pildikesi Taani kevadest saab vaadata siit. Märgin ka ära, et nüüd on mul fototõend sellest, et ka tuvid munevad. Tabasime nimelt teolt hauduva tuvi, ma siiamaani olen küll olnud siiralt veendunud, et tuvid vormiti savist ja sulgedest kunagi maailma alguses välja ja siiani on nad olnud muutumatu konstant - sest ütelge, on keegi teist kunagi tuvipoega näinud?

Kiilike, kurask, jalad põhjas!

Klemmid, ma olen elus! Tegelikult ka, ja ega midagi põrutavat vahepeal juhtunud ei olegi. Lihtsalt Jaanus Piirsalu kuldsete sõnadega: ega blogi kõrts ei ole, et siin iga päev käima peab. Ja üldiselt on mul pisukesed Kontseptsiooniprobleemid, meelelahutuslikke ja kummastavaid juhtumisi Taani argipäevast satub ette märksa harvemini, kui see mulle meeldiks, ja seetõttu on ka inspiratsioonipuudus kerge tulema.

Me nüüd oleme kolinud Richville'i, meie uus postiindeks on 2900 Happiness (Taani populaarse teleseriaali pealkiri, mille tegevus umbkaudu samas piirkonnas toimub. Mitte pealkirja, teleseriaali tegevus siis). Teleseriaalide jälgimine on küll endiselt küsitav, kuivõrd sisse kolides avastasime, et müügibroshüüris reklaamitud ühisantenn on alles poes ja kaabeltelevisiooniotstarbeline auk seinas ei tööta, s.t. töötab, aga seda üht kanalit näitab purk paremini tegelikult siis, kui kaabel seinas ei ole. Sellega seoses jõudis kohale argipäev ja ma avastasin selle, kui rõvedalt kallis kaabeltelevisioon tegelikult Taanis on (kuid sellele vaatamata äärmiselt populaarne, sest tehnik lubati saata juunikuus. Mistõttu palusime juhtival telekompaniil viisakalt istmikule siirduda ja vaatame nüüd alternatiivseid pakkumisi, aga ma olen jumala kindel, et ega me enne juunikuud telepurki tööle nagunii ei saa.) Noh. Praegu DVD-sid veel jätkub, aga mis siis saab, kui ma Seksi ja Linna kingakarbi põhja olen jõudnud, ma tõesti ei tea (tegelikult tean küll, ilmselt alustan ma siis uuesti algusest peale).

Pilte ma ka vahepeal teinud ei ole, kompromiteerivaid või mitte, püüan end välja vabandada sellega, et Taani talveilm on nii harukordselt hall ja inspiratsioonitu, et ma kuidagi ei suuda endas leida sisemist jõudu Davidile öelda, et ta kaamera mulle ära seadistama peab, nii et ma nupule saaksin vajutada. Tegelikult on viimaste nädalate jooksul näha olnud üsnagi kaunist varakevadet rohelise muru ja tärkavate ülastega. However, kaunis varakevad kestab reeglina tööpäeviti üheksast viieni, nii et laupäeva hommikul kella kuue paiku särab päikseke kui mölakas sulle veel silma, aga nii poole kümne paiku tekivad taevasse juba paksud kihtpilved, et jääda ja mitte ära minna enne esmaspäeva hommikut. Kahtlustan, et tegemist on sama vandenõuga, mille raames tuul ALATI hommikuti puhub lõunast ja õhtuti põhjast, s.t. nii et ma nii tööle kui koju sõites iga jumala kord vastutuult pean rügama. Seda kinnitab ka asjaolu, et siis kui me veel kesklinnas elasime, puhus tuul tavaliselt hommikuti põhjast ja õhtuti lõunast (ja siis, kui ma Trianglenilt kodu poole keerasin, enamasti lääne poolt). Ehk olen ma enesele teadmatagi tuulejumal.

Pärast kaht ja peaaegu poolt Taanis elatud aastat kaotasin laupäeval lõpuks ka oma Ikea-süütuse. Selle tähistamiseks tahtsin osta kunstjääkarunahast vaiba, mille peal hea oleks kamina ees püherdada (that is, kui kass sellele eelnevalt alternatiivset otstarvet ei leiaks), aga David ei lubanud.

Kommid siia, kuvadi põvssad!

Ka taanlastel on oma vastlapäev (vrdl. oinad ja mihklipäev), kohalikus keeles fastelavn. Tegemist on üritusega, mis sisuliselt kõigi kohalike laste rõõmuks kattub meie mardipäeva ja ameeriklaste halloweeniga. Nooremad jooksevad ringi ülesvuntsitud kassi- ja printsessikostüümides, mängitakse pinjata-mängu (peksa kepiga alla midagi, mis on ülesriputatud? ma ei ole detailide koha pealt väga käpp...) ja käivad laulu-tantsu saatel naabritelt maiustusi norimas. Pakutakse vastlakukleid - suur tükk lehttainast, millele on vahele pressitud moosi, vahukoort, suhkruglasuuri ja muud head; ühesõnaga, dieedile mõjub veelgi hullemini, kui eesti vastlakukkel, mis statistiliste vaatluste kohaselt on tavapäraselt veidi väiksem.
Vastlapäeva õhtul ilmusid niisiis ka meie ukse taha kaks vastelt jooksvat kohalikku immigrandilapsukest. Olles saanud pihta asja üldisele ideele, ei saa ju niivõrd säravat biznesplaani kasutamata jätta. Avasin koputuse peale ukse ja seal nad olid - kaks teksapükstes varateismelist kutti, kes aega viitmata tulid lagedale ultimaatumiga: kommid või raha. Või muidu? Panin ukse jälle ilusti kinni, ega nad väga kaua ei lärmanud ka. Kus integratsioon ebaõnnestub, võtab ligimesearmastus kenasti üle. Nørrebros elatud kahe aasta jooksul olen tõeliseks rassistiks muutunud.
Mu teinepool otsustas eelseisva tähtsündmuse puhul pakkima hakata, aga kuhu me need kastid vahepeal paneme, seda ma tõesti ei tea.

Och, fhor õundssway

Nüüd on siis lõplikult käest ära läinud, kui mul sõna "veebruar" nähes esimene reaktsioon on, et ajalehel on mingi eriti postmodernistliku suhtumisega keeletoimetaja, et vana hea f enam ei kõlba. Vaatasin kakskümmend sekundit antud tekstiga tõtt, pärast mida jõudis kohale, et tegelikult on ka veebruar, mitte feebruar, või veel hullem, februar. Pikemalt hiljem.

Kus on, sinna tuleb juurde

Ma ise ka ei usu, et ma seda ütlen, aga tunnen tekkimas kolmekümnenda eluaasta paanikat. Kõik need kuramuse ameerika järgmised tippmodellid on minust nooremad, ma ütlen!
Siis on muidugi ohtralt tarkussõnu nahkköites sellest, kuidas naisterahvastel küpsemas vanuses elu alles algab, lihalikud, khm, rõemud aina lihalikumad tunduvad (millest ma küll kunagi täpselt aru ei ole saanud, arvestades, et statistika kohaselt vastassugupoolele pidada vastupidised tendentsid kohalduma, aga see selleks) ja tütarlapsest sirgub lõpuks Naene. No mu mentaalne vanus on nagunii viiekümne viie ringis ja teismeliseiga tagasi ma jumala eest ei tahaks, ma näen praegu ikke tunduvalt kobedam välja.
Loodetavasti läheb see selleks ajaks üle, kui ma tõega kolmkümmend saan.

Shopatud on nüüd nii et veri ninast väljas

Nagu David seda tabavalt iseloomustas, kolime me nüüd peagi pisikuritegude linnaosast suuremõõduliste finantspettuste rajooni. Ega üldise finantskriisi tingimustes ju midagi paremat ei olegi peale hakata kui kinnisvara soetada. Mu ainuke mure on see, et vannituba saab suht väike olema, ja kuhu me kassikasti paneme, seda ma tõesti ei tea. Aga klassik Juhan Liivi sõnadega: "Pesumasinat, mõtelge!"

Rohkem Lapimaa pilte...

...saab vaadata siit.

Musta lehma saba valge lehma taga

Kirjutama ajendab mind sedakorda Delfis mõned päevad tagasi ilmunud ja ebaselgeid töötuskindlustusega seonduvaid legaaldefinitsioone käsitlev artikkel. Kohe selline soe ja kodune tunne tuli, kuna ma ka ise hetkel üritan enda töötuskindlustussituatsiooni joonele saada.

Taanis on töötuskindlustus rangelt eraisiku eraprojekt, automaatselt ei saa keegi midagi. Tööturaha (mis heaoluriigile kohaselt on üsna arvestatav) saab siis kui sa töötukassa liige oled. Töötukassa liikmeks astumine on rangelt vabatahtlik ja töötuskindlustusmakse on mõnisada kohalikku raha kuus, mis enamiku Taani töövõtjate jaoks on maapähklid.

Kui sa aga oled välismaalane (ja hoidku jumal, ühest neist väikestest ja imelikest uutest ida-Euroopa riikides), komistad sa omal käel asju ajada püüdes kiirelt ringdefinitsioonide otsa, millest ei esma- ega teisepilgul mõhkugi aru ei saa.

Näiteks:

A: Töötuskindlustusraha maksab töötukassa sulle juhul, kui sul on kehtiv tööluba Taanis.

B: Ida-Euroopa töötaja tööluba on üldjuhul seotud konkreetse töökohaga ja kui ta töö kaotab, on reeglina ka tööloaga p...s.

Loogiline järeldus A+B: Nii et see ida-Euroopa isik, kes töötukassat puhtast kohusetundest on igakuiselt finantseerinud, on töökoha kaotades ilmselt, khm, veidi õnnetu.

Kuna ma aga siin juba soliidse aja jooksul olen Taanit oma võluva isiku kohaloluga rikastanud, on mul siiski võimalus "teatud tingimustel" Taani jääda ja riigilt raha saada ka töö kaotamise korral. Sellest, mis need "teatud tingimused" on, vaikivad riigiasutuste koduleheküljed kaunis üksmeelselt.

Niisiis alustasin kurnavat telefonimaratoni riigiaparaadiga. E-maili nad nagunii ei loe, Taani immigratsiooniinstitutsioonide koostöövalmidus (ehk selle puudumine) on siinmail pea legendaarne.

Sain teada, et:

A: Töötuskindlustusraha maksab töötukassa juhul, kui sul on kehtiv tööluba Taanis.

B: Tööluba Taanis jääb kehtima niikaua, kui töötukassa on nõus sulle töötuskindlustusraha maksma.

Halleluuja! Tundub, et nõrgima lüli väljaselgitamine selles saates ebaõnnestus, aga kui majanduskriis samas tempos jätkub, tekib mul ehk võimalus süsteemi infiltreeruda.

Lalalala talve võlumaal

Eeva eeskujul teeksin ka siinkohal siis veidi hilinenult kokkuvõtte anno dominist 2008:

Uusi linnasi nähtud - Barcelona, Düsseldorf ja see äkane suusamägi Rootsis,

Kilosi maha võetud - 1-2, samas 1-2 ka kiirelt juurde võetud,

Suitsetamist maha jäetud - 0 korda, siiani plaanin, et kui kord paljunema hakatakse, küll siis ka see teema päevakorda võetakse,

Abieluettepanekuid saadud - 1,

Abieluettepanekuid vastu võetud - 1,

Ametikõrgendusi saadud - puhttehnilises mõttes ilmselt 2,

Videomängude alla magama pandud aega - mõttetult palju,

Surematut kunsti loodud - tunduvalt vähem kui võiks,

Veini joodud - tunduvalt rohkem kui võiks,

Polaarjoone taga ära käidud kordi - 1,

Mootorsaani tagaistmel väntsutatud kordi - 1, kui kohvipausi mitte arvestada (sellest on juba umbes nädal, aga ausõna, mu istmik on siiani haige),

Kassi poolt inimesi mõrvatud - 0, aga tulevane ämm kurvastab oma hävitatud toataimede ja ümberläinud jõulupuu pärast,

välja arvatud ühes aspektis siis, 2008 just erakordsusega eriti millegi poolest ei hiilanud.

Aastavahetus ise möödus rahulikult ja parimas "minu pere ja muud loomad" stiilis talve võluriigis Soome Lapimaal (või noh, puhttehnilises mõttes paarkümmend kilomeetrit Lapimaa piirist lõuna pool).
Iga kord, kui võtame ette projekti "Lappi suuskama", tekib meil kollektiivselt mõte, et seal võiks ju täitsa elada (granted, kõlab veidi kummaliselt koha puhul, kus pool aastat on päevavalgust vaid paariks tunniks ja temperatuur hõlpsasti langeb -20-30 kanti). Aga sellest hoolimata, imeilusad valged metsad, kaminas praksuv tuli, telefon on vait ja kiiret pole kuhugi. Ainuke küsimus on, kust leida see iseregenereeruv pangakonto, millega seda ettevõtmist finantseerida.
Pärast mõnevõrra valulikult möödunud esimest tundi suusamäel, mis meil kulus selleks, et David mäe otsast jälle alla saada, võib öelda, et Davidi suuskadelepanek läks võrdlemisi edukalt - nädala lõpuks tuli talispordi harrastamine ka temal täiesti rahuldavalt välja. Mida ma salamisi ka lootnud olin, aga pärast seda kevadist piinavat lumelauakogemust olid mul täiesti põhjendatult omad (õnneks põhjendamatud) kahtlused.
Põhjapõdrad sedakorda mökki ümber ringi ei uidanud, hoolimata kõigist neist porganditest, mis me lootusrikkalt ukse ette kuhjasime. Mingi muu väikelooma jälgi ja junne oli küll näha - kahtlustame, et tegemist oli siiski mõne lapi talikoeraga. Viimasel õhtul teatasid Soome televisiooni uudised, et Rukal olid inimesed suusalifti külge kinni külmunud (või oli suusalift ise kinni külmunud) ja pidid poolteist tundi ootama, kuni nad sealt jälle lahti päästetakse (ma isegi ei kujuta ette kuidas, kuumaveekahuri abil?). Konstateerisime, et meie ajastus oli taas kord suurepärakuline.
Ja nüüd siis tagasi Taanis - majanduskriisi tingimustes kõlab veidi kummaliselt, aga tööd on jube palju ja motivatsiooni vähe. Tunnen, et paar lisanädalat Lapimaal oleks just see, mida vaja - ja selle asemel pean rattaga läbi lõikava vastutuule hambaarsti juurde sõitma.

Et ühesõnaga siis - head uut 2009ndat kõigile!