Shopatud on nüüd nii et veri ninast väljas

Nagu David seda tabavalt iseloomustas, kolime me nüüd peagi pisikuritegude linnaosast suuremõõduliste finantspettuste rajooni. Ega üldise finantskriisi tingimustes ju midagi paremat ei olegi peale hakata kui kinnisvara soetada. Mu ainuke mure on see, et vannituba saab suht väike olema, ja kuhu me kassikasti paneme, seda ma tõesti ei tea. Aga klassik Juhan Liivi sõnadega: "Pesumasinat, mõtelge!"

Rohkem Lapimaa pilte...

...saab vaadata siit.

Musta lehma saba valge lehma taga

Kirjutama ajendab mind sedakorda Delfis mõned päevad tagasi ilmunud ja ebaselgeid töötuskindlustusega seonduvaid legaaldefinitsioone käsitlev artikkel. Kohe selline soe ja kodune tunne tuli, kuna ma ka ise hetkel üritan enda töötuskindlustussituatsiooni joonele saada.

Taanis on töötuskindlustus rangelt eraisiku eraprojekt, automaatselt ei saa keegi midagi. Tööturaha (mis heaoluriigile kohaselt on üsna arvestatav) saab siis kui sa töötukassa liige oled. Töötukassa liikmeks astumine on rangelt vabatahtlik ja töötuskindlustusmakse on mõnisada kohalikku raha kuus, mis enamiku Taani töövõtjate jaoks on maapähklid.

Kui sa aga oled välismaalane (ja hoidku jumal, ühest neist väikestest ja imelikest uutest ida-Euroopa riikides), komistad sa omal käel asju ajada püüdes kiirelt ringdefinitsioonide otsa, millest ei esma- ega teisepilgul mõhkugi aru ei saa.

Näiteks:

A: Töötuskindlustusraha maksab töötukassa sulle juhul, kui sul on kehtiv tööluba Taanis.

B: Ida-Euroopa töötaja tööluba on üldjuhul seotud konkreetse töökohaga ja kui ta töö kaotab, on reeglina ka tööloaga p...s.

Loogiline järeldus A+B: Nii et see ida-Euroopa isik, kes töötukassat puhtast kohusetundest on igakuiselt finantseerinud, on töökoha kaotades ilmselt, khm, veidi õnnetu.

Kuna ma aga siin juba soliidse aja jooksul olen Taanit oma võluva isiku kohaloluga rikastanud, on mul siiski võimalus "teatud tingimustel" Taani jääda ja riigilt raha saada ka töö kaotamise korral. Sellest, mis need "teatud tingimused" on, vaikivad riigiasutuste koduleheküljed kaunis üksmeelselt.

Niisiis alustasin kurnavat telefonimaratoni riigiaparaadiga. E-maili nad nagunii ei loe, Taani immigratsiooniinstitutsioonide koostöövalmidus (ehk selle puudumine) on siinmail pea legendaarne.

Sain teada, et:

A: Töötuskindlustusraha maksab töötukassa juhul, kui sul on kehtiv tööluba Taanis.

B: Tööluba Taanis jääb kehtima niikaua, kui töötukassa on nõus sulle töötuskindlustusraha maksma.

Halleluuja! Tundub, et nõrgima lüli väljaselgitamine selles saates ebaõnnestus, aga kui majanduskriis samas tempos jätkub, tekib mul ehk võimalus süsteemi infiltreeruda.

Lalalala talve võlumaal

Eeva eeskujul teeksin ka siinkohal siis veidi hilinenult kokkuvõtte anno dominist 2008:

Uusi linnasi nähtud - Barcelona, Düsseldorf ja see äkane suusamägi Rootsis,

Kilosi maha võetud - 1-2, samas 1-2 ka kiirelt juurde võetud,

Suitsetamist maha jäetud - 0 korda, siiani plaanin, et kui kord paljunema hakatakse, küll siis ka see teema päevakorda võetakse,

Abieluettepanekuid saadud - 1,

Abieluettepanekuid vastu võetud - 1,

Ametikõrgendusi saadud - puhttehnilises mõttes ilmselt 2,

Videomängude alla magama pandud aega - mõttetult palju,

Surematut kunsti loodud - tunduvalt vähem kui võiks,

Veini joodud - tunduvalt rohkem kui võiks,

Polaarjoone taga ära käidud kordi - 1,

Mootorsaani tagaistmel väntsutatud kordi - 1, kui kohvipausi mitte arvestada (sellest on juba umbes nädal, aga ausõna, mu istmik on siiani haige),

Kassi poolt inimesi mõrvatud - 0, aga tulevane ämm kurvastab oma hävitatud toataimede ja ümberläinud jõulupuu pärast,

välja arvatud ühes aspektis siis, 2008 just erakordsusega eriti millegi poolest ei hiilanud.

Aastavahetus ise möödus rahulikult ja parimas "minu pere ja muud loomad" stiilis talve võluriigis Soome Lapimaal (või noh, puhttehnilises mõttes paarkümmend kilomeetrit Lapimaa piirist lõuna pool).
Iga kord, kui võtame ette projekti "Lappi suuskama", tekib meil kollektiivselt mõte, et seal võiks ju täitsa elada (granted, kõlab veidi kummaliselt koha puhul, kus pool aastat on päevavalgust vaid paariks tunniks ja temperatuur hõlpsasti langeb -20-30 kanti). Aga sellest hoolimata, imeilusad valged metsad, kaminas praksuv tuli, telefon on vait ja kiiret pole kuhugi. Ainuke küsimus on, kust leida see iseregenereeruv pangakonto, millega seda ettevõtmist finantseerida.
Pärast mõnevõrra valulikult möödunud esimest tundi suusamäel, mis meil kulus selleks, et David mäe otsast jälle alla saada, võib öelda, et Davidi suuskadelepanek läks võrdlemisi edukalt - nädala lõpuks tuli talispordi harrastamine ka temal täiesti rahuldavalt välja. Mida ma salamisi ka lootnud olin, aga pärast seda kevadist piinavat lumelauakogemust olid mul täiesti põhjendatult omad (õnneks põhjendamatud) kahtlused.
Põhjapõdrad sedakorda mökki ümber ringi ei uidanud, hoolimata kõigist neist porganditest, mis me lootusrikkalt ukse ette kuhjasime. Mingi muu väikelooma jälgi ja junne oli küll näha - kahtlustame, et tegemist oli siiski mõne lapi talikoeraga. Viimasel õhtul teatasid Soome televisiooni uudised, et Rukal olid inimesed suusalifti külge kinni külmunud (või oli suusalift ise kinni külmunud) ja pidid poolteist tundi ootama, kuni nad sealt jälle lahti päästetakse (ma isegi ei kujuta ette kuidas, kuumaveekahuri abil?). Konstateerisime, et meie ajastus oli taas kord suurepärakuline.
Ja nüüd siis tagasi Taanis - majanduskriisi tingimustes kõlab veidi kummaliselt, aga tööd on jube palju ja motivatsiooni vähe. Tunnen, et paar lisanädalat Lapimaal oleks just see, mida vaja - ja selle asemel pean rattaga läbi lõikava vastutuule hambaarsti juurde sõitma.

Et ühesõnaga siis - head uut 2009ndat kõigile!