Avasin Päewalehe veebi ja esimene pealkiri kohe suurelt:
Mupo mõtleb sunniviisilisest purikakoristamisest.
No tore teada vahelduseks, millest Mupo mõtleb. Täiesti õigustatud küsimus siinkohal oleks ka ilmselt, millise kohaga või organiga Mupo mõtleb. Ja et kas Mupo on nagu kollektiivne keha, kus kõik liikmed korraga mõtlevad sama küsimuse peale (nagu mesilaspere) või on näiteks ainult üks, kes on volitatud mõtlema ülejäänute nimel.
Ma ka aeg-ajalt mõtlen, et peaks kontoritööga lõpparve tegema ja minema palmisaarele mojitosid müüma, aga nagu vanarahva tarkus ütleb, käega ei kärbsepesagi.
Eile õhtul mõtlesin teleka ees muuhulgas ka veel sellest, et miks küll on tehtud n seriaali haiglaõdede, politseinike ja disainerite elust, aga ei ühtegi (vähemalt minu kasinate teadmiste põhjal) näiteks audiitorite, maksuametnike või pankrotihaldurite elust. Ka viimatinimetatute elu on praktikas vägagi dünaamiline, dramaatiline ja teatavate situatsioonikoomiliste elementidega, vähemasti piisavalt ühe keskmise teleseriaali jaoks. ("Kasumiaruanne siia!" karjatas konsultant ja virutas kalkulaatori raevukalt pearaamatupidaja kirjutuslauale.)