Aga mina istun karmoshkal

Tupsuke sai üleeile viiekuuseks. Palju õnne! Samuti üritab tupsuke roomama hakata. Edasi roomamine veel iseseisvalt välja ei kuku, aga ringiratast roomamine küll. Eile roomas tupsuke 270 kraadise ringi. Sellele kulus umbes kolmveerand tundi ja tupsuke oli peale seda surmväsinud ning pistis (loomulikult) röökima. Ega see beebi elu kerge ei ole.
Oh, aga mis ma ikka räägin. Eile avalikustas üks meie noorte emade vestlusringist, et tal on oma kahe kiisuga jalge all roheline miil loomaarsti juurde. Nähtavasti kiisud mängisid omavahel liiga metsikult ja ei lasknud lapsel magada. Nutsin terve õhtu. Ma ühest küljest saan küll aru, et ega üksikemana kahe kassi ja väikese beebiga kerge ilmselt ei ole, aga no kurat küll, kassid olid ju enne kui beebi, kas siis ei olnud võimalik mingi plaan B välja mõelda puhuks, kui kiisud ja laps omavahel mingil põhjusel ei sobi. Oleks vähemalt varem oma plaanist teada andnud, oleks saanud ise ringi kuulata, kas leiab kellegi, kes saaks kiisudele uue kodu pakkuda. Oleks, oleks... Esimesel hetkel tahtsin isegi päästele söösta, aga siis sain aru, et kolme konkureeriva isakassi ja beebiga siin korteris elu võimalik ei oleks. Ega mul palju muud teha ei olnudki, kui oma kassile tuunikalakonserv avada.

Sooja läga, mõtelge...

Eile ladusin parasjagu pitsale katet peale, kui mu abikaasa midagi eriti ärritavat ütles. Vastutasuks patsutasin teda oma singiribadega kaetud käega põse peale. David ei pannud tähelegi, et midagi valesti oleks olnud. Kümne minuti pärast ei pidanud ma ise enam vastu ja juhtisin ta tähelepanu sellele, et, khm, vast tuleks pikemas perspektiivis kasuks põsele kerge puhastuskuur teha, enne kui kärbsed kiusama hakkavad ja nii edasi. David märkis seepeale, et ta juba nii harjunud, et kellegi kõikvõimalike vastikute ollustega kaetud väikesed käed teda igasse kohta patsutavad, et ta tõepoolest enam ei märkagi. Tõsi ta on. Ka ma ise tunnen end peaaegu et alasti, kui mu paremal õlal ei ole vähemalt ühte suurt poolseeditud piima laiku.

Kas kuu on tehtud juustust?

Kuigi ma vist olen sellest ka varem kirjutanud, ei kao kahtlused ja küsimused lapse kasvades kuhugi, vaid närivad vanamoodi edasi, kasvades võrdeliselt sellega, mida targemaks saad nii kogemuste kui ka teooria võrra. Eile tegin selle vea, et lugesin raamatust läbi peatükid laste toitumise, haiguste ja allergiate kohta. Nüüd mõtlen, et a) kas oleks ikka pidanud nii vara lisatoiduga alustama, järsku tulevad mingid koledad neeruprobleemid või allergiad, b) kas see, et laps teinekord aevastab ja/või silmi hõõrub, ongi juba märk mingist koledast allergiast, c) kas ta kipub kisama kipitavate igemete tõttu või, hoidku jumal, algava kõrvapõletiku pärast. Üldiselt, õndsat Jerome K. Jerome'i parafraseerides, ainuke haigus, mida ei tundu olevat, on põlvekedra põletik.
Lootsin vaikselt, et ehk kasvades läheb nende päevaunedega paremaks, kui laps iseseisvalt magama jääma õpib, aga praegu läheb küll ainult hullemaks. Magamaminek ise ei olegi nii valus probleem, aga tupsu on poole tunni pärast kõpsti jälle üleval, silmad peas säramas ja hambutu naeratus laialt suus. Tunnistan küll ausalt, et see rohkem mu enda pärast, et oleks ilus, kui ta vähemalt korra päevas magaks kaks tundi või nii, aga ikkagi...

Rongaema pihtimused

Mõnikord tunnen ma end tõesti nagu täielik rongaema.
Näiteks siis, kui külastame emadegrupi teisi liikmeid, kelle kodud on nagu mingid kuramuse titetivolid vähemalt seitsme erineva tegevuskeskuse, beebikiige ja mängutekiga, saja erineva kõrina ja täiuslikkuseni sisustatud lastetoaga. Mitte, et Liisul mänguasju ei oleks, aga ma ei ole siiamaani tundnud mingit erilist kihu investeerida mõnituhat raha erinevatesse värvilistesse vidinatesse, et järgnevalt konstateerida, et jah, lapse tähelepanu oli hõivatud nii umbes kolmeks minutiks.
Või siis, kui teised noored emad ahastavad, et oih, pidin lapse pooleks tunniks kellegi teise hoolde jätma ja kuidas nii saab, ikkagi nii pisike veel, ja üldse, kuidas ta veel siis hakkama saab, kui tööle tagasi minema peab. Ma ei tea, võib-olla see muutub, kui see aeg kätte jõuab, aga ma pigem ootan seda tööle tagasiminekut, ja üldse ei muretse, kui Liisu mõneks tunniks kellegi teise hoida on. (Ses mõttes, et lapse pärast ei muretse, tema saab ikka hakkama, hoidja pärast on küll kerge mure, et kui palju juukseid tollel halliks läheb, kui Liisu näiteks magada ei viitsi. Aga ega see beebi eest hoolitsemine ju mingi raketiteadus ei ole, et õudselt palju asju on, mida valesti teha saab; üldjuhul antakse sulle ju viivitamatult ja valjuhäälselt teada, kui miskit ei sobi.)
Või näiteks siis, kui Liisu purgist Hippi porgandipüreed süüa vohmib ja ma mõtlen, et tea, kas peaks ka jalad rakku jooksma ökoloogiliste juurviljade pärast ja köögis lapsele kodutoitu vaaritama, mis siis, et ära süüakse vast ainult teelusikatäis ja ülejäänu ühtlase kihina põrandale, lamamistoolile ja riietele määritakse.
Edit: valmis just testportsjon täiesti omatehtud ökoloogilist brokoli-kartulimöginat. Eks me siis vaata, kas võidab kodutoit või fastfood.

Koostöös on edu võti

Vahetult pärast seda, kui olin lapse ligase särgi tänase hommiku jooksul kolmandat korda puhta vastu vahetanud, oksendas kass demonstratiivselt ja ohtralt esikuvaibale. Mõnikord tekib mul tõepoolest tunne, et why bother.

I was going to conquer the world today, but got distracted by something sparkly

Täna käisime üht müügiks olevat maja vaatamas*. Mis mulle kõige rohkem imponeeris, oli omanike mõnekuune kassipoeg. Ilmselgelt on mu prioriteedid täiesti vales kohas.

* Ei, me ei hakka midagi ostma veel, aga tore on ju end asjade seisuga kursis hoida.

Öös on asju, aga mitte palju

Täna magas tupsuke teist korda järjest kogu öö. S.t. kella poole kaheksast õhtul kuni kuueni hommikul, mitte see viis tundi, mis imikutel tavaliselt kogu öö magamiseks loetakse. Ärkasin paar minutit enne kuut ise, vaatasin kella, mõistsin, et ma pole teisest toast ikka eelmisest õhtust saadik piuksugi kuulnud, ja läksin kontrollima, kas tupsuke ikka hingab veel. Tupsuke magas õndsat und, nina magamiskoti servas soojas.
Olen paar korda õhtuti mõelnud, kas peaks pudelist lisa andma, kuna laps näeb näljane välja, aga ilmselgelt nälg silmanägemist just ei võta, kui niimoodi magatud saab.