Too many variations to consider

Võimalikud variandid, miks tupsuke öösel mitu korda suure nutuga üles ärkab, põhimõtteliselt kõigest keeldub, k.a. edasimagamisest ja v.a. suurest nutmisest veel mõnda aega:
1) Kõrvapõletik (raamatu kohaselt valutab enim öösiti, võib kesta sümptomiteta, kui komplikatsioone ei teki, paraneb ravita 4-7 päeva jooksul, aga kas ravi vaja läheb, võib otsustada ainult arst. P... küll. Kui muid sümptomeid ei ole, siis lidun iga kord, kui laps nutma hakkab, kohe arsti juurde ja karjun: "Kõrvapõletik, kõrvapõletik!" või mis?)
2) Järjekordne tiigrihüpe (ärkveloleku ajal ei ole tupsuke roomamisele karvavõrragi lähemal kui kolm kuud tagasi, aga vat magamajäämise ajal põrutab küll teinekord peaga vastu voodiseina)
3) Hambad (kahe ülemise tulekut just saatis nädalajagu magamata öid, arvasin juba, et selleks korraks on ehk ühel pool, kui mitte arvestada seda, et tupsuke on kiirelt omandanud oskuse mõnuga hambaid üksteise vastu krigistada. Aga kas neid on seal veel tulemas, ei ole õnnestunud tuvastada. Tupsuke nimelt ei hoia just suud pärani ja taskulampi peos, et oleks hea talle sellega kurku piiluda, mis seal toimub.
Hammastega üldiselt on ka nii, et hambaarst räägib, et jaa, tuleb hoolega pesta ühelt poolt ja teiselt poolt, ja peale iga söögikorda ja kui öösiti sööb, siis ka öösiti hambaid pesta. Minge kukele, urrima teoreetikud.)
4) Lutisõltuvus (et tupsuke on lutisõltlane, on väljaspool igasugust kahtlust. Mu teooria on, et need hüsteeriahood tekivad sellepärast, et lutt kaob suust ära, tupsuke ei leia seda enam üles, tupsukese ema reaktsiooniaeg ei ole piisavalt kiire ja tupsuke õudselt vihastab kogu situatsiooni peale. Sama hea selgitus kui iga teinegi. Mõtlen, et kas peaks külma kalkunit tegema, aga mu vaim pole selleks veel praegu valmis. Teoreetikud muidugi ütlevad, et esimesel õhtul röögib ja järgmisel magab juba nagu miki, aga mul on omad kahtlused ses suhtes.)
5) Pimedusekartus (seda ma tegelikult ei usu ise ka)
6) Hirm üksiolemise ees (seda ma ka tegelikult ei usu, aga urr teda teab. Kui nii, siis too bad, sest ma võin pühalikult ja käsi südamel lubada, et meie tuppa ja voodisse tupsuke vähemalt statsionaarselt küll tagasi ei koli.)
7) Nälg (kindlasti mitte)
8) Kuna ta on beebi (kõige tõenäolisem)
Ühesõnaga, valik on sinu. Mõnikord on tõesti selline tunne, et varsti annan lahkumisavalduse sisse.

Meeleheitel koduperenaise väikesed rõõmud

Tunnistan, ega ma ei ole kunagi väga tõsiselt kippunud võtma kõiki neid reklaame, kus Poola koduperenaised end in corpore rõõmust rõngasse keeravad, kuna nende pesu/kodu/lapsed on [sisesta suvaline puhastusvahend] abil nii valgeks, nii valgeks muutunud, et pane või päikseprillid ette ja mine vesikringleid tooma. Nüüd olen sunnitud oma suhtumist korrigeerima, sest Vanishi abiga kaotasin just (edukalt) meie valgelt elutoavaibalt klaasi punast veini, mis mõned päevad tagasi vaibahaldjatele ohverdatud sai. I'm bloody impressed.

... mispeale ka linnud pargis üles ärkasid

Täna kell viis hommikul otsustas tupsuke lõpuks, et aitab jamast ja üldse, kes need kaks idiooti omast arust on, kes mulle lolli järjekindlusega lutti suhu käivad toppimas, alanud on uus päev ja minge te kõik p... . Sellest hetkest saadik on tupsuke maganud 27 minutit. Isegi kassi päevarutiin on seega kuu peale kurke müüma lennanud, nii et kass käib kurja näoga ringi, näub ja ei tea täpselt, mida endaga peale hakata. Mina ka ei tea. Kassile andsin tuunikala, aga ise istun lolli näoga põrandal ja soovin palavalt, et keegi mu voodisse topiks, teki lõuani tõmbaks, luti suhu pistaks ja käseks kolm tundi magada.

Peaosas meie kõigi lemmiknäitleja Dim Weasel

Kusti leidis mõnda aega tagasi osta.ee-st selle surematu kunstiteose. Sai Facebookis veidi lõõbitud, et antiik ja nii edasi, ise pidasin seda nii heaks naljaks, et saatsin lingi ka abikaasale edasi.
Abikaasa ütles, et väga kena, ja küsis, kas tegemist on oksjoniga või lihtsalt pilt müüa.
Mul polnud tol hetkel aega sellesse vastusesse lähemalt süveneda, järeldasin, et tegu on irooniaga, ja ei mõelnud sellele pikemalt, kuni abikaasa siis eile küsis, kas ma tegin pakkumise ära ja et kas Kusti hoolitseb transpordi eest.
Ma ei saanud tükk aega midagi aru, kuni lõpuks hakkas koitma, millest jutt käib. Mul oli hirmus naljakas, abikaasal jälle ei olnud üldse naljakas. Küsisin siis, et kas talle tõsimeeli pilt meeldis või milles asi on. Abikaasa ütles, et eriti ei meeldinud, aga et nende 7 kuu jooksul on elu talle õpetanud, et parim lähenemisviis lastetoa sisustusse puutuvate küsimuste puhul on noogutada ja öelda: "Jah, kallis."
Et vat kui hästi kasvatatud mees mul on!

Carpe(t) diem

Ma olen Kopenhaagenis ringi kõndides juba pikemat aega mõelnud, et fotoaparaat võiks olla selle standardvarustuse hulgas, mida ma käekotis endaga ringi kannan.
Eelkõige tikuvad sellised mõtted pähe näiteks siis, kui märkan, et mingi loominguline kollektiiv on koduse bussipeatuse tulba ümber meeste jalgratta paigutanud. Ja nii ikka, et bussipeatuse tulp sealt keskelt raami vahelt läbi läheb. Pidi ikka projekt olema - ma üldse ei saa aru, kuidas nad seda tegid, mulle kangastuvad kaks treppredelit, kolm politseinikku - ja palju õnne kohalikule omavalitsusele, kes mingil hetkel ratast sealt ilmselt eemaldama peab hakkama.
Või näiteks siis, kui märkan kõrvaltänavale pargitud kabriolett-Jaguari, millele omanik on suure musta-valgekirju päevavarju peale kinnitanud, kindluse mõttes veel teibiga, et tuule käes minema ei lendaks. No muidugi, Taani kliimas ilma Meetmete tarvituselevõtuta vihm täiesti kindlasti rikuks kalli auto istmed ära.
Või näiteks siis, kui lähen reede õhtul üle kuninganna Louise'i silla linna poole ja näen, et tiigi ääres joob kohvi mees, kelle jalgratta lenkstangil istub suur pirakas haigur. Algul mõtlesin, et topis, aga siis lind pilgutas silma ja hakkas nokaga end tiiva alt sügama.
Aga pole viga, naised saunas rääkisid, et algaval hooajal pidi tööandja kõigile iPhone'id andma, nii et küll siis ka see probleem lahenduse leiab. (Allakirjutanule iPhone'i andmine on muidugi täielik ressursi raiskamine, ma nagunii seda muuks kasutama ei hakka kui helistamiseks ja sms-i saatmiseks, kusjuures tõenäoliselt läheb mul vaja vähemalt kaks vägisõnadega täidetud kuud, et sms-i saatma õppida.)

Kui ma suureks saan, siis käin ainult PizzaHutis, alapealkirjaga 101 nippi, kuidas beebit kureks tõmmata

Tupsuke kodust toitu täiesti põhimõtteliselt ei söö, välja arvatud, kui tegemist on lillkapsa või puuviljadega. Hippi purgitoitu seevastu võiks hommikust õhtuni näost sisse ajada, kui ainult kurjad vanemad lubaksid. Kuna kurjad vanemad tahavad, et tupsuke ikkagi vähemalt nii õrnas eas tervislikult toituks ja sööks peamiselt asju, mille põhikoostisosad ei alga suure e-tähega, on olukorra sunnil kasutusele võetud mõned alatud trikid. Näiteks kui tupsuke herne- ja kartulipüree peale nägusid tegema hakkab, antakse tupsukesele lusikatäis virsikumoosi, mille tupsuke aplalt alla neelab ja seejärel nagu näljane linnupoeg järgmise lusikatäie järele sukeldub. Uues lusikatäies aga - ülla-ülla - ei ole mitte virsikud, vaid samad jälestusväärsed herned ja kartul. Taolisel kombel süüakse lõpuks küll ära nii virsikud kui herned, viinud on see aga üsna uudsete ja algupäraste roogadeni meie restorani päevamenüüs, näiteks kartulipuder nektariinimoosiga, porgandi-pastinaagipüree banaanidega ja suvekõrvits kalkuniliha- ja pirnikastmes.
Lisaks olen paaril korral teinud selle vea, et pesumasina käima pannud vahetult enne, kui tupsuke sööma hakkab. Pärast seda, kui laps ennast oma söögitoolis täiesti kaheksaks keeras, et pesumasinat vaadata, halastasin ja keerasin söögitooli näoga pesumasina poole. Nii me siis istume siin nagu kaks öökulli ooperimajas esietendusel, vaatame silmad jõllis pesumasinat ja määrime hautatud porgandeid mööda köögipõrandat laiali.

Oli nagu miskit

Eile jõi tupsuke tassist lõpuks ometi nii, et suurem osa veest läks kurgust alla ja mitte laua, tooli, põranda ja särgiesise peale. Progress milline. Ma midagi tahtsin veel kirjutada, aga nüüd, kui mul lõpuks on aega maha istuda, on mul muidugi kapitaalselt meelest läinud, mis see oli.

Edit: Ahjaa, meelde tuli. Sellise kuuekuuse tupsukesega ringijalutamine garanteerib ikka absoluutselt vastutulijate tähelepanu, eriti kui vastutulijad on pealt kuuekümne pensionieas naisterahvad, kellel ilmselt a) lapselapsi ei ole või b) lapselapsi eriti tihti külla ei tooda. Eriti siis, kui viimatinimetatud tupsuke kõhukotist jalgu kõigutab ja maailma uudistab (kuigi ma ei tea, kui kaua me seda praktiseerida saame, tupsuke varsti ei mahu lihtsalt kõhukotti enam ära ja kuramuse raske on ta, sunnik, kah). Ainuke asi, millest ma aru ei saa, on see, kui vastutulijad küsivad, kas tegemist on poisi või tüdrukuga, olenemata sellest, et tupsuke pealaest jalatallani heleroosas ja punases on. Värvipimedus või on taanlased lihtsalt laste riietamisel ülimalt liberaalsed?

Mull-mull

Ühtlasi mõistsin, et on hea põhjus, miks kõik beebide ujumistunnid alati hommikupoolsele ajale on sätitud. Kui me Mariaga need kaks paksu oma pool tonni kaaluvates turvahällides hädavaevu olime parklast ujulasse lohistanud, oli kell juba kolme ligi, ja hoolimata sellest, et mõlemad asjaosalised suhteliselt värskelt ärganud-söönud-kustud-pestud-kammitud said, läks sealt alates kõik ainult allamäge. Jonas hakkas enam-vähem kohe röökima, kui ta varbad vett puutusid. Liisu röökima ei hakanud, aga ma kahtlustan, et see oli küll ainult sellepärast, et lapsel oli enda elu päästmisega liiga kiire - tupsuke üritas kõigest väest kaldale kroolida, näol kerge paanikailme. Kümne minuti pärast andsime alla, pakkisime vääksud jälle kokku ja lohistasime autosse tagasi. Mõlemad kustusid niipea, kui Maria süütevõtit pööras, ja mul on tunne, et need rakud mu peopesas said sinna sedakorda täiesti ilmaasjata tekitatud.

Sajab, sajab, kõik on lige, kass on kuri, laps on tige

Hommikust saati on ainult sadanud, sadanud ja sadanud, nii et ma tõesti ei tea, kuidas me oma pärastlõunasse beebirütmikatundi saame, ilma sealjuures põhjalikult läbiligunemata. Aga eks see ole taas kord jälle peamiselt minu probleem - tõenäosus, et tupsuke oma magamiskotis ja kiletatud vankris soojaks ja kuivaks jääb, on küllaltki suur.
Neid asju, mida ma ei tea, on muidugi veel mitmeid. Näiteks seda, kui kaua tupsuke veel rinnapiima üldse saab, sest ta sunnik ongi nüüd hammustama hakanud. Ja need pisikesed nunnud valged riisiterakesed on ikka põrgulikult teravad, nii et see ei ole üldse naljakas. Selles mõttes ei ole tragöödia muidugi suur, et ma nagunii olin mõelnud vaikselt otsi kokku tõmbama hakata, kuu aja pärast tööle tagasi ja nii. Aga kuna tatitõvesesoon on just algamas, oleks ju ilus, kui tupsuke vähemasti hommikul ja õhtul edasi rinda saaks, kuigi hetkel on see üsna suure küsimärgi all.
Kummaline on ainult see, et ega mulle ju kogu see tissitamine kunagi eriti meeldinud polegi - olen kogu aeg pigem oodanud seda aega, et millal see läbi saab, laps inimese moodi sööma hakkab, saab ise volilt veini juua ja nii edasi. Ja sellegipoolest on nüüd, kui Selle Ajastu Lõpp üsna ähvardavalt horisondil terendab, kuidagi kurblik olla. Hormoonid ilmselt, mis muud.

Õhuloss, mis õhku lasti

Eile tulin poest koju ja leidsin oma abikaasa elutoa vaibalt meie kuuekuusele tütrele kõva häälega Stieg Larssoni triloogia kolmandat raamatut, seda kõige verisemat, ette lugemas. Mu küsimuse peale, et kas näiteks H.C. Andersen veidi eakohasem ei oleks, vastati: "But what's in it for me?"

Sleep is overrated anyways

Täna öösel ärkas tupsuke: kell 21:32, 22:59, 23:30, 0:47, 1:28, 4:45. Pärast seda David halastas ja tõusis üles, nii et sealt edasi mul puudub ülevaade. Meil liigub siin hetkel mingi viirus ringi ja nii mina kui tupsuke oleme mõlemad kergelt tatised, nii et ma siiralt loodan, et see on sellepärast, mitte et see on mingi uus magamiskomme, mis on tulnud, et jääda.

Larry Potter ja muusikaline koer

Sa saad aru, et su elus on ruumi ainult täiskohaga lapsevanemaks olemisele, kui kinos automaatselt käe telekapuldi järele sirutad, et heli maha keerata.

What goes up must come down

Tupsuke on ilmselgelt oma isa tütar. Isale meeldib magada diagonaalis üle voodi, tekk konspiratsiooni mõttes kõhu alla vorstiks väänatult, ja kaasmagajale kord tunnis küünarnukiga silmakoopasse äsada. Nüüd on ka tupsuke avastamas, et ega ikka ei pea küll voodis lesima selili nagu mauk, tekk kenasti kurguni tõmmatud. Seetõttu on tupsukese magamasaamisega jälle tükk tegu, sest enne magamajäämist peab mööda voodit ringi tuuritama, käsi ja jalgu üle voodi serva ja varbade vahele toppima, teki serva märjaks lutsutama, luti vähemalt ühe korra ära kaotama ja kaisukaru endale ümber kaela keerama. Mõnikord on mul tunne nagu ma üritaks peotujus ja purjakil kaheksajalale tekki peale panna, tõepoolest.

Oh õunapuu, oh õunapuu - nii haljad on su oksad

Olgu, ma siis olen ka hakanud lapsele ise süüa tegema. Ei olegi nii aeganõudev ja keeruline, kui ma alguses arvasin. Välja arvatud pudrud, mida ma lihtsalt ei suuda end motiveerida nullist ise keetma, kui riisijahupulbrile natuke sooja vett sisse segades saab täiesti pudrumoodi pudru. Ja laps sööb ja on (enamasti) rahul. Aga juurvilju olen küll täitsa ise keetnud-püreestanud-mööda köögipõrandat laiali määrinud.

Ainuke probleem on see, kuskohast toorainet saada. Olen kohusetundlikult püüdnud tupsukesele ainult ökoloogilisi möginaid valmistada ja ega see ökoloogiavalik meie tavalises SuperBeastis iseenesest nii vilets olegi. Aga just avastasin, et ökoloogilised õunad tulevad nähtavasti Tshiilist ja ökoloogilised pirnid Argentiinast. Rääkimata sellest, et paar päeva tagasi ostsin vaakumpakendis murulauku (potimurulauk oli otsas), koju jõudes vaatasin, mis sildi peal kirjas, ja murulauk, tuleb välja, jõuab meieni Keeniast.

Et nagu mis mõttes?! Taani mullas õunad ei kasva, tuleb välja. Häguselt meenub, kuidas mõned kuud tagasi lugesin põllumajanduskoolide kommentaare, et nad Taani tulevastele talunikele ökoloogiat ei õpeta, sest sihtgrupil huvi täiesti puudub ja õpilased arvavad, et tegemist on mingi lillelaste jamaga. Ja nii siis ongi käesoleva hetke dilemmaks valik kahe halva vahel - kummas on vähem pestitsiide ja/või muud jama, purgitoidus või "tavalistes" juur- ja puuviljades.

Hambahaldjas ei helista ühtegi korda, hiilib vaikselt tagauksest sisse, raisk

Täiesti ootamatult ja lapsevanemate suureks üllatuseks produtseeris tupsuke pühapäeva hommikul oma esimese hamba - pisikese, aga terava. Ma muidu mõtlesin, et see hammaste tulek on mingi eriliselt pikk ja piinarikas protsess, kus lapse suu valuvaigistavast geelist suisa vahus, neli nädalat majapidamises keegi magada ei saa ja õhtud mööduvad teleri ees sõrmenukiga kipitavaid igemeid sügades. Tupsuke ilmselgelt ei ole perekooli foorumist lugenud, kuidas hammaste tulek tegelikult käima peab. Jääb üle ainult loota, et järgmistega samavõrra õnneks läheb. Ja jääb üle ainult loota, et rinnaga toites seintel verekaari ei lahma, kui tupsuke rinda järab, lahmat, lahmat.

Tänase päeva avastus

Ma olen umbes sama vana (pluss-miinus pool aastat) kui dieetkokakoola.

Aga mina istun karmoshkal

Tupsuke sai üleeile viiekuuseks. Palju õnne! Samuti üritab tupsuke roomama hakata. Edasi roomamine veel iseseisvalt välja ei kuku, aga ringiratast roomamine küll. Eile roomas tupsuke 270 kraadise ringi. Sellele kulus umbes kolmveerand tundi ja tupsuke oli peale seda surmväsinud ning pistis (loomulikult) röökima. Ega see beebi elu kerge ei ole.
Oh, aga mis ma ikka räägin. Eile avalikustas üks meie noorte emade vestlusringist, et tal on oma kahe kiisuga jalge all roheline miil loomaarsti juurde. Nähtavasti kiisud mängisid omavahel liiga metsikult ja ei lasknud lapsel magada. Nutsin terve õhtu. Ma ühest küljest saan küll aru, et ega üksikemana kahe kassi ja väikese beebiga kerge ilmselt ei ole, aga no kurat küll, kassid olid ju enne kui beebi, kas siis ei olnud võimalik mingi plaan B välja mõelda puhuks, kui kiisud ja laps omavahel mingil põhjusel ei sobi. Oleks vähemalt varem oma plaanist teada andnud, oleks saanud ise ringi kuulata, kas leiab kellegi, kes saaks kiisudele uue kodu pakkuda. Oleks, oleks... Esimesel hetkel tahtsin isegi päästele söösta, aga siis sain aru, et kolme konkureeriva isakassi ja beebiga siin korteris elu võimalik ei oleks. Ega mul palju muud teha ei olnudki, kui oma kassile tuunikalakonserv avada.

Sooja läga, mõtelge...

Eile ladusin parasjagu pitsale katet peale, kui mu abikaasa midagi eriti ärritavat ütles. Vastutasuks patsutasin teda oma singiribadega kaetud käega põse peale. David ei pannud tähelegi, et midagi valesti oleks olnud. Kümne minuti pärast ei pidanud ma ise enam vastu ja juhtisin ta tähelepanu sellele, et, khm, vast tuleks pikemas perspektiivis kasuks põsele kerge puhastuskuur teha, enne kui kärbsed kiusama hakkavad ja nii edasi. David märkis seepeale, et ta juba nii harjunud, et kellegi kõikvõimalike vastikute ollustega kaetud väikesed käed teda igasse kohta patsutavad, et ta tõepoolest enam ei märkagi. Tõsi ta on. Ka ma ise tunnen end peaaegu et alasti, kui mu paremal õlal ei ole vähemalt ühte suurt poolseeditud piima laiku.

Kas kuu on tehtud juustust?

Kuigi ma vist olen sellest ka varem kirjutanud, ei kao kahtlused ja küsimused lapse kasvades kuhugi, vaid närivad vanamoodi edasi, kasvades võrdeliselt sellega, mida targemaks saad nii kogemuste kui ka teooria võrra. Eile tegin selle vea, et lugesin raamatust läbi peatükid laste toitumise, haiguste ja allergiate kohta. Nüüd mõtlen, et a) kas oleks ikka pidanud nii vara lisatoiduga alustama, järsku tulevad mingid koledad neeruprobleemid või allergiad, b) kas see, et laps teinekord aevastab ja/või silmi hõõrub, ongi juba märk mingist koledast allergiast, c) kas ta kipub kisama kipitavate igemete tõttu või, hoidku jumal, algava kõrvapõletiku pärast. Üldiselt, õndsat Jerome K. Jerome'i parafraseerides, ainuke haigus, mida ei tundu olevat, on põlvekedra põletik.
Lootsin vaikselt, et ehk kasvades läheb nende päevaunedega paremaks, kui laps iseseisvalt magama jääma õpib, aga praegu läheb küll ainult hullemaks. Magamaminek ise ei olegi nii valus probleem, aga tupsu on poole tunni pärast kõpsti jälle üleval, silmad peas säramas ja hambutu naeratus laialt suus. Tunnistan küll ausalt, et see rohkem mu enda pärast, et oleks ilus, kui ta vähemalt korra päevas magaks kaks tundi või nii, aga ikkagi...

Rongaema pihtimused

Mõnikord tunnen ma end tõesti nagu täielik rongaema.
Näiteks siis, kui külastame emadegrupi teisi liikmeid, kelle kodud on nagu mingid kuramuse titetivolid vähemalt seitsme erineva tegevuskeskuse, beebikiige ja mängutekiga, saja erineva kõrina ja täiuslikkuseni sisustatud lastetoaga. Mitte, et Liisul mänguasju ei oleks, aga ma ei ole siiamaani tundnud mingit erilist kihu investeerida mõnituhat raha erinevatesse värvilistesse vidinatesse, et järgnevalt konstateerida, et jah, lapse tähelepanu oli hõivatud nii umbes kolmeks minutiks.
Või siis, kui teised noored emad ahastavad, et oih, pidin lapse pooleks tunniks kellegi teise hoolde jätma ja kuidas nii saab, ikkagi nii pisike veel, ja üldse, kuidas ta veel siis hakkama saab, kui tööle tagasi minema peab. Ma ei tea, võib-olla see muutub, kui see aeg kätte jõuab, aga ma pigem ootan seda tööle tagasiminekut, ja üldse ei muretse, kui Liisu mõneks tunniks kellegi teise hoida on. (Ses mõttes, et lapse pärast ei muretse, tema saab ikka hakkama, hoidja pärast on küll kerge mure, et kui palju juukseid tollel halliks läheb, kui Liisu näiteks magada ei viitsi. Aga ega see beebi eest hoolitsemine ju mingi raketiteadus ei ole, et õudselt palju asju on, mida valesti teha saab; üldjuhul antakse sulle ju viivitamatult ja valjuhäälselt teada, kui miskit ei sobi.)
Või näiteks siis, kui Liisu purgist Hippi porgandipüreed süüa vohmib ja ma mõtlen, et tea, kas peaks ka jalad rakku jooksma ökoloogiliste juurviljade pärast ja köögis lapsele kodutoitu vaaritama, mis siis, et ära süüakse vast ainult teelusikatäis ja ülejäänu ühtlase kihina põrandale, lamamistoolile ja riietele määritakse.
Edit: valmis just testportsjon täiesti omatehtud ökoloogilist brokoli-kartulimöginat. Eks me siis vaata, kas võidab kodutoit või fastfood.