K coжалению, ден рождения…

Planeerimine, planeerimine...

Täna sai koos paari offisitibiga kokkulepitud, et teeme ühe hyggeliggi istumise tibifilmide, drinkide, hea toidu ja muu juurdekuuluvaga. Taanlastele omaselt, mitte täna ega viikendil, vaid 16. veebruaril. No kes pagan plaanib üht väikest spontaanset õhtust dringitamist ette poolteist kuud, ma tahaks teada. Ma võin selleks ajaks juba maha koolend ju olla ja siis peab jälle kõike ümber planeerima hakkama...

Teiseks, kallutatud jõud kusagil struktuurides on hakanud järjest tungivamalt uurima, mida ma sünnipäevaks soovin. Andestust, mul tõepoolest ei ole aimugi. Kingad-kotid-hilbud ostan nagu ise. Ja muus osas - mul on kõik ju olemas, mis vaja. Välja arvatud siis tõesti ehtnaiselikult ebarealistlikud soovid - ma tahaks endale näiteks autot nagu KITT. KITT on nagu kõige coolim auto ever ja siis ma ei peaks omale lube ka kunagi tegema, sest kui võmmid küsimusi küsima hakkavad, saab KITT nende eest alati turboboostiga ära hüpata.

Heaoluühiskonda kolides on kuidagi märkamatult ära kukkunud need asjad, mida salaja poeaknal piilumas käia ja mõtelda, et ohoo, kus ma palgapäeval alles nüüd shoppan. Ja siis maksad ikkagi shoppamise asemel ära õppelaenu, sest pank on emale kurje kirju hakanud saatma, et siin on su laps, pätiks kätte läinud, palga linnas maha prassinud, ole nüüd hea, korja kokku oma jõmpsikad ja maksa nende võlg.

Nii et, soorituspinge koguneb mu kaela peale. Mis nänni teie sünnipäevaks saada tahate? Ma ise olen kuidagi jube ebaloominguline viimasel ajal.

Beatrice ütles ühes intervjuus, et tal ükskord seisis kuusk kuni jaanipäevani toas

Mul oli vahepeal täiesti meelest läinud, et vahetult enne aastavahetust luusisime me ringi Kopenhaageni keskses meelelahutusasutuses, et saada mõned kaunid jõulupildid. Jah, just nüüd, kui te kõik heauskselt arvate, et selleks korraks on üritus edukalt selja taha jäetud...

Külmas talveilmas geniaalne leiutis - söepannid, mille kõrval saab seista ja juua eliitglögi 2 cl rummiga. Tagumik on jääs, aga prillid sulavad ninal.

Mul ei ole aimugi, mis eesmärgil see esiplaanil olev puust lontrus tegelikult püstitatud sai, aga kõige tõenäolisemalt on tegemist trooja põhjapõdraga, täis tapjarootslasi.

See pilt sai võetud puhtalt austusavaldusena sponsoritele, kes üritust toetasid tasuta piletitega. Kes hoolega oma fantaasiat kasutab, leiab pildilt ühe skandinaavia lennufirma logo.

Minu salajasest kirest modellinduse vastu

Paar päeva tagasi näitas üks kohalikest telekanalitest mingit maailma seksikamate/tegijamate/paremini müüvate supermodellide Top20 (või oli see Top25 või Top40, ma hakkasin nii ehk nii vaatama alates 12-ndast). Pidin diivanilt maha kukkuma, kui välja tuli, et nimekirja neljandal kohal troonis Carmen Kass, eespool näiteks sellistest nimedest nagu Tyra Banks, Cindy Crawford ja Laetitia Casta. Ja Helena Christensen (up yours, Denmark)!

Ses mõttes, et ma ei ole Eesti väljaandeid lugedes kunagi kindel, kas näiteks Vanilla Ninja ikka on Saksamaal nii kõva bänd või on tegemist lihtsalt Eesti meedias üleshaibitud nähtusega, millest piiri taga isegi consnultandid kuulnud pole. Mul on alati tunne, et üldiselt riputatakse see "rahvusvaheliselt eduka" silt pigem kõigele kaela, mida võõrkeelses meedias korra mistahes põhjusel mainitud on. Samas ei ole sellest patust puhas ilmselt ühegi väikeriigi press puhas. Ka Taanis ületas hiljuti just uudiskünnise fakt, et mingit kohalikku bändi on mingis briti muusikaajakirjas nimetatud uueks ABBA-ks (kuigi see on ilmselt jube kahtlase väärtusega statement, sest kui ma mäletaksin selle bändi ja selle muusikaajakirja nime, saaksin ma tõenäoliselt Oliveri ja veel mõnede teiste tüüpide käest vastu päid ja jalgu, et ma seda "mingiks kohalikuks bändiks" ja "mingiks briti ajakirjaks" nimetan).

Aga tundub, et Carmen Kass ongi naine nagu tank, kuigi märkimisväärne on see, et kõikide ülejäänud tibide kohta oli kogutud tunnistusi muudelt moemaailma nägudelt, et kui tore ja seksikas ja isikupärane, yada-yada-yada, see konkreetne preili on. Neiu Kassi kohta ei öelnud keegi, et ta on tore ja isikupärane, vaid et ta kandideeris Euroopa Parlamenti ja mängib malet.

Muidu on meil elu lihtne ja rõõmus siin Taanimaal - teen tasapisi tööd ja lemmiklaul on, ee, midagi Britney Spearsilt ilmselt. Ei ole vaja naerda, me rokkisime Davidi õega vana-aasta õhtul üsna tükk aega Britney Spearsi taustal. Ja Christina Aguilera. Ka meie kodune arvuti, mis viirusetõrjeprogrammi vahetamise tõttu lolliks läks, on nüüd kargu alla võtnud, nii et me saame jälle ad nauseam pornosaitidel surfata.

Mida Oligi Tarvis Tõestada...

Which Discworld Character are you like (with pics) created with QuizFarm.com

You scored as Esmerelda (Granny) Weatherwax You are Granny Weatherwax! The most powerful witch on the Disc! You often use headology rather than actual spells, and are a very good witch, despite the fact that you sometimes wish you were a bad one. You play a mean game of Cripple Mr. Onion, and have a very powerful stare. By the way, you should really get that broom fixed… Carrot Ironfounderson 56% Esmerelda (Granny) Weatherwax 56% Death 50% The Librarian 50% Commander Samuel Vimes 44% Lord Havelock Vetinari 44% Gytha (Nanny) Ogg 44% Greebo 25% Cohen The Barbarian 19% Rincewind 13%

Minu uus avalik internetielu

Ajee, ja siis andsin ma lõpuks alla avalikkuse survele ja tegin omale Facebooki konto. Ühtlasi saab siit näha ka mõningaid fotosid (aga kuna lubatud on vaid 60 fotot per album, siis toimub nende uploadimine üsnagi meetodil klikk suvalisse kasti):
-- Clinti suvecottage Eestis (no worries, saunapildid on ammu kustutatud
-- Mu ema special request võtta pilte Mahlakse maamajast
-- Valikuline ülevaade Hispaaniast sel sügisel (pärast seda oleme fotokaga anyways suht laisad olnud, aga kuna seal sai 300 + n pilti tehtud, siis on ülevaade endiselt valikuline)

Toilet mushrooms

Björkil vist oli kunagi mingi laul "Magic Mushrooms"; tualettpaberi- seentes paraku ei tundu olevat mingit maagiat.

Ma nüüd tundsin, et on õige aeg avalikustada see, et me tegelikult oleme üritanud raamaturiiulis seeni kasvatada, sest tundub, et projekt on vett vedama läinud nii ehk nii. Sügisel, kui ma Ungaris olin, kasutas mu teinepool ära valvsa pilgu ja naiseliku kriitika kohalolu puudumist ja hankis botaanikaaiast puntra austerservikuniite. Sest et neid jagati tasuta. Üldiselt olen ma perekonna selles pooles märganud teatud soodumust allahindlustele, aga see on teine lugu. Põhimõte seisnes selles, et kui valada tualettpaberirullile sooja vett peale, seeneniidid keskele suruda, rull kilekotti panna ja pimedasse kohta asetada, saab mõne kuu pärast seeni. Ja raamaturiiul (raamatute taga) oli enam-vähem ainus kättesaadav pime koht. Välja arvatud siis... tualettruum, aga arusaadavatel põhjustel ei tundunud see eriti atraktiivne idee olevat.

Ma usun, et need seened olid rikkis, sest Davidi väitel ei paista neid siiani kusagilt. Ma olen täiesti kindel, et praeguseks on seal rullis igasugust muud huvitavat bioloogiat, aga samuti arusaadavatel põhjustel ei ole ma selle vastu väga sügavat huvi üles näidanud.

Mis veel? Püüdsin ämma sünnipäevaks teha kirjut koera. See ei olnud ka väga hästi õnnestunud projekt, sest Taani küpsiste kontseptsioon erineb Eesti omadest moel, mis kirjule koerale saab kiirelt saatuslikuks. Prügikastihaldjatel oli taas kord hea päev.

Reedel oli offisi jõulupidu, mis oli tapvalt igav. Taas kord oli tegemist üritusega, mis paneb mind end sügavalt kahtlema oma sotsiaalses kapatsiteedis üldiselt, sest paljudel inimestel tundus väga lõbus olevat - kuulsin järgmisel päeval, et üks nendest oli koju jõudnud nelja paiku järgmisel hommikul. Ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas on võimalik kümme tundi järjest istuda pika laua taga ja hoida üleval poliitiliselt korrektset blaa-blaad, aga ilmselt on tegemist hapude viinamarjadega. Sotsiaalse puudega nagu ma endiselt olen, ei peaks ma ilmselt seetõttu teiste suhtes seisukohta võtma.

Positiivne külg on muidugi see, et kuni aastavahetuseni tundub kalender obligatoorsete ürituste koha pealt tühi olema, ja ma täiesti ootan seda, et paari nädala pärast saab taas Eestisse. Ma mäletan, et Davidi ema hoiatas mind millalgi mu siiasaabumiseufooria ajal, et see ei ole nii kerge ja et ühel hetkel tekib olukord, kus sa tunned, et sa ei kuulu õieti kuhugi. Ei ole Taanis veel oma ja ei ole enam oma ka seal, kust sa tulid. Ma usun, et mingis mõttes olen ma nüüd selles punktis. Pidupäeva puhul kooke Taani lipuga kaunistama ei kipu, aga Eestisse tagasi tulla ei ole ka nagu üldse variant.

Hullud päevad

Viimasel ajal on kuidagi kiire olnud, ja eestlasterohke - eelmisel viikendil visiteerisid Trlp ja Kusti ja sellel viikendil ilmutas end Kopenhaagenis Märt.

Eile tuli DR1 pealt Michael Palini reisisari. Michael Palin on britt, kes on reisinud läbi "uue Euroopa" ja kõikidest neist riikidest doksarja teinud. Ma nädal tagasi sattusin puhtjuhuslikult vaatama seda, kuidas ta Ungaris ja Ukrainas ringi kolas, ja see oli päris huvitav, nii et kui ta eile Balti riigid ette võttis, sättisin ma end juba üsna teadlikult teleka ette.

Noh. Kes arvab esimesena ära, mida üks huumorimeelega britt valib iseloomulikeks pildikesteks, et Eestit rahvusvahelisel areenil tutvustada? Laulupidu? Tartu ülikool? Hähähä. Te kõik eksite.

Esimene episood nimelt käsitles neid tüüpe, kes umbes Paldiski maantee kaheksandal kilomeetril (?) püramiidides elavad. Intervjuu valgepäiste ja uduse äraseletatud pilguga inimestega, kes seletavad, et eestlased ikka püüdlevad selle hingelise puhastumise poole ja et püramiidis elamine annab hea energia, ja siis süütavad lõkke ja võtavad ette kollektiivse sütelkäimise.

Ma vaatasin ja mõtlesin, et kui ma seda puhta lehena vaataksin, siis peaksin ma selleks ikka väga new-age olema, et mind miski kunagi Eestit külastama motiveeriks.

Teine lugu - kohustuslik kõrvalepõige kohalike venelaste keeleküsimusse. Palin istub Tallinnas raekoja platsil koos keskealise vene ärimehega, kes vahutab diskrrrrrrrimineerimisest ja sellest, kuidas keelt mitteoskavatele seltsimeestele kodakondsuse mitteandmise küsimus on juba Euroopa Liidu tasandil tõstatatud.

Kolmas ja viimane lugu - Palin läheb Tallinna-lähedasse sanatooriumi, kus tädi Ljudmila talle kaane ja kuppusid kõhu peale paneb. Üsna vastik näeb välja ja asja ei tee paremaks ka see, kui Ljudmila oma puudulikus inglise keeles näitlikustab seda, kuidas kaanile protseduuri lõppedes ots peale tehakse: "Kkkhillj! Kkkhillj!"

Mu ainuke lohutus oli see, et ega lätlaste jaanipäevakommete tutvustamine neist ka oluliselt paremat muljet ei jätnud - üks veidrate paganate punt puha.

Siis tuli välja, et Märt on imelisel kombel kõigist Kopenhaageni urgastest täiesti juhuslikult valinud kõrvalmaja jazzbaari ja ma läksin alla, et võtta üks klaas. Mõne tunni pärast läheneb mulle baari tualettruumis suur, blond ja ilmselgelt veidi schwipsis taanlanna ja küsib, mis pagana keel see on, milles me seal vadistame? Austria? Ei, eesti, ütlen mina. Taani naine tundub suhteliselt segaduses olevat - eesti, kunagi pole kuulnud, nii austerlaste moodi kõlab. Ütlen, et Eesti on ida-Euroopas, mispeale ta peaaegu et vihastab - kas ma pean teda lolliks või, muidugi ta teab, kus ja misasi Eesti on. Ja siis luges mulle ette detaile, sellest kuidas me soomlaste ja madjaritega suguluses oleme. Lahkusime sõpradena.

Aga mismoodi austria keel kõlama peaks, sellest pole mul kahetsusväärsel kombel aimugi. Ma, loll, olen kogu aeg arvanud, et nad on seal üsna saksakeelsed.