Investeeringud kinnisvarasse

Eile leidsin ma lõpuks koha, kuhu ma oleksin täiesti nõus omale maja soetama. See asjaolu on märkimisväärne ka selle poolest, et ma olen alati olnud rohkem see Carrie Bradshaw tüüp, kellele Manhattanilt lahkumine kublad käte peale tekitab, aga kõnealune koht on umbes 10 km Kopenhaagenist.

Küla nimi on Dragør ja tegemist on täiesti fantastiliselt idüllilise kalurikülaga Amageril teisel pool lennujaama. See on nagu see koht, kus kunstikooli õpilased peaks suvi läbi guashvärvide ja joonistusplokiga ringi hulkuma. Nagu Itaalia, kui väljas nii pagana külm kogu aeg poleks.

Tegelikult nii külm muidugi ei ole ja loodus tegelikult kipub juba õitsema ja lehkama, nagu pildi pealt näha. Meie maja ees õitsevad võõrasemad ja maja taga on midagi, mis kahtlaselt õitsvaid kirsipuid meenutab (ma tegelikult küll ei usu, et tegemist kirssidega on, kuigi visuaalne efekt on üsna sama). Lumikellukesed ja krookused ei üllata juba ammu enam kedagi. Muidu oleks ju vahva, aga see, et tegemist on märtsi algusega, tekitab kuidagi õõnsa tunde.
Mu teinepool on juba mõnda aega käinud ringi ja luninud, et "lähme ostame maja-maja-maja". Materiaalse tüdrukuna olen ma küll ise rohkem selle poolt, et "lähme ja hangime kõigepealt raha-raha-raha, et osta maja-maja-maja". Majad Dragøris maksavad viis kuni seitse miljonit kohalikku ühikut, mida üldiselt peegeldab ka tänaval parkivate autode koosseis. Nii rikkad ja tsiviliseeritud kui me siin Taanimaal reeglina ka oleme, maksta kolmekümnekilost pangalaenu kuus oleks tsipa utoopiline. See plaan ilmselt kuulub sinna kategooriasse, et siis, kui me Viking Loto jackpoti võidame.

Välja arvatud muidugi fakt, et Taani rannikul kinnisvara osta järgmise saja aasta perspektiivis ilmselt kuigi tulus investeering ei ole. Lastele pärandada suurt midagi ei oleks, v.a. juhul kui lapsed juba lõpustega sünnivad (aga ma loodan, et vast midagi nii hullu veel lambist juhtuma ei hakka; niipalju, kui ma tean, on perekonnas siiani kõik imetajad olnud, nii et geenifondiga peaks nagu kõik korras olema).

Mis veel? Igaõhtune Ameerika Järgmise Toppmodelli vaatamine on end lõpuks hakanud ära tasuma. Kehakeelega on mul veel raskusi, aga varsti läheb mul rind ette ja kõht sisse automaatselt nii kui ma kaamerat näen. Siis lähen ma telepurki, ja kõik saavad mind armastama ja meelt heitma!

Õnnelik eutanaasia magamistoas

Ma muidu üldiselt väga Elu24 ei loe (okei, see on tegelikult täielik vale, see on peamine põhjus, miks ma üldse Postimeest loen). Ja seal figureerivate rohkem või vähem prominentsete tegelaste väljaütlemised mind ka enamasti imestama ei pane (see on tegelikult tõsi ka).

Aga nüüd olen ma küll kerges hämmingus. Nimelt, mis pagana loom on "halastusseks"??

Ma mõtlen, selline formuleering seondub nagu pigem piirsituatsioonide ja õudse traagikaga. Et kui ma nüüd KOHE ei saa, siis kukub noku küljest ära. Või näiteks kui parimais aastais niruvõitu seksapiiliga, ülekaaluline ja väikse rõngas seasabaga mees kloostriväravast sisse astub - et ega enne ka suurt lootust ei olnud, aga nüüd on küll rong lõplikult läinud. Või näiteks vanas ja traditsioonidega eunuhhiperekonnas päev enne saatuslikku lõikust. Või mingi müstilise hommikumaise tapva haiguse põdejale, mille ainsaks teadaolevaks raviks on seks. Ma võiks neid näiteid veel mitu tuua.

Et sellistes situatsioonides ma saaks aru. Aga no kuule, Kadri, igasugune ad hoc seksivajaduse rahuldamine nüüd ka HALASTUSseks ei ole. Või noh, ega ma pole taustaga nii täpselt kursis ka. Ehk oligi tegemist äärmusliku olukorraga, kus antud noormehel oli kõigest neli sentimeetrit taevalikku naudingut pakkuda, nii et ükski naisolevus enne ega pärast preili Kõusaart selle kuuli ette viskunud ei ole ja ei visku ka. Aga muidu ma leian pigem, et tegemist oli täiesti asjatu eneseohverdusega - traagika traagikaks, statistika põhjal võib öelda, et mehed enamasti suudavad taolistest olukordadest täitsa edukalt ja suurema halastusvajaduseta ka ise välja tulla.

Kellel pole tulevikku, sellel pole ka hambaid vaja

Ma nüüd kirjutan natuke sellest, kuidas me viikendil Rootsis suusatamas käisime. Eks ta üldiselt selline veesuusatamise moodi üritus oli, need kolm nõlva, mis avatud olid (ja see on koos beebinõlvaga) olid nagu konkreetselt ainuke paik, kus tinglikult rääkides lund oli. Ülejäänud Rootsi oli pruunikashall nagu Taanigi, välja arvatud kohad, kus krookused ja lumikellukesed õitsesid. Üldiselt on üsna kummaline suusatada, kui väljas on +5C ja mäele jõudmiseks peab läbi mudajärve pladistama. Taevast sadas enamuse ajast mingit kahtlast substantsi, mis vähese olemasoleva lume millekski närimiskummisarnaseks muutis. Aga peame vist olema tänulikud - kuni mäele jõudmiseni oli seda päris raske uskuda, et kusagil üldse suusatamiseks piisavalt lund võiks olla.

Mul oli üritusega seoses kerge lootus, et ehk õnnestub ka mu teisepoole silmad avada ses suhtes, et kõik (tali)sport ei ole ju ometigi kurjast. Aga ma kardan, et sellega läks nii nagu läks. Valides talle lumelaua, tegime ilmselt algusest peale saatusliku vea ja olles end esimesel päeval kirjuks kukkunud, hulkus David pühapäeval peamiselt fotokaga ringi.

Luid seekord keegi ei murdnud (vähemalt mitte meist, mul muidu oli küll tunne, et inimesi veeti sealt traumapunkti umbes iga kümne minuti järel), prillid jäid terveks, ainult ribidel on sinine laik seal, kuhu ma ankruga obaduse sain.

Õhtul mängisime Redneck Life'i. Võidab mängija, kellel mängu lõpuks enim hambaid alles on. Soovitan absoluutselt soojalt. Eks ta muidugi üks ühiskonna vähemkindlustatud kihtide pilamine on, aga ma ei mäleta, et see meid kunagi enne takistanud oleks.

Ma ilmselt panen kunagi facebooki üles ka ülejäänud suusatamispildid, aga häid pilte seekord eriti ei saanud - valgus oli nõrgavõitu ja mul ei olnud meiki näos.

Kill Notes

Käed üles, kes veel vihkab Lotus Notesi!

Prse küll, ma panin oma südamevere sellesse e-maili, mis mu arvutiekraanilt just kadus parastava noodi saatel, et ainuke põhjus, miks ma seda veel viimased kaks minutit imetleda saan, on see, et Notesil võtab isegi cräshimine kaks minutit aega.

Kui see loll programm seda korra, veel ainult korra tegema peaks, siis... siis lähen ma allkorrusele IT-osakonda ja hakkan Vinguma. Jah, hakkan!

Tshernobõl - EI tänavavalgustusele!

Sellest, kui vähe õieti Taanis juhtub, saad sa aru ainult nendel hetkedel, kui sa avad hommikul DR-i uudistelehe (DR on noh, umbes nagu etv24 või nii) ja avastad, et esiküljeuudiseks on teade sellest, et Kolding, kohalik omavalitsus Jüütimaal (Kolding on noh, umbes nagu Järva-Jaani või nii) on pärast pikki ja unetuid öid nii omavalitsuse enda töötajate kui ka väljastpoolt palgatud konsultantidega nüüd lõplikult otsustanud maha matta unistuse sellest, et Kolding endale oma slogani saaks.

Ühest küljes austan ma Koldingi otsust, ma tõesti austan. Teisest küljest tahaksin ma puhtinimlikust uudishimust teada, palju maksumaksja rahasid sellesse projekti maeti, enne kui see surnult sündinud lapseks kuulutada otsustati. Tõepoolest, kui bilansi kuludekülg hakkab lähenema kaheksakohalisele numbrile, on maksumaksja meelerahu huvides ilmselt otstarbekam kuulutada maakonna ametlikuks sloganiks: "Welcome to Kolding!"

Sest ei saa öelda, et Kolding ei oleks endast inimeste mällu pitserit vajutanud. Enamik taanlasi teab Koldingit - kohana, kus asus ilutulestikuvabrik, mis mõned aastad tagasi õnnetul kombel õhku lendas. Ehk oleks Kolding pidanud oma sloganiks valima "Kolding - get a bang in your life!"?

Positiivne on muidugi see, et ei saa öelda, et Eesti oleks koht, kus midagi kunagi ei juhtu. Millisesse päeva ei tooks päikesepaistet tuntud opositsioonipoliitik, kes pingi pealt püsti kargab ja valimatult röökima pistab, et peaminister on üks urrima valetaja. Urrima lasteaed, ma ütlen.

Ma ei taha muidugi üldse väita, et riigieelarve on tasakaalus või et peaminister räägib tõtt - selleks olen ma kahetsusväärselt väheinformeeritud või õnnistatult ignorantne. Küsimus on pigem nagu väljenduskuntsis, aga statistikat vaadates ei pane mind ka eriti imestama, et laus-, vabandage väljendust, -pasa ja kopaga peale minnes loodetakse järgmistel valimistel paremat tulemust saada.

Jätke nüüd teie ka oma rumalad kommentaarid, noormees!

Natuke üldist möla ja keelekretinismi - muutsin hiljuti siin blogis seadeid, nii et see, mis enne oli taanikeelne, sai eestikeelseks, jne. Sellega seoses panin just tähele, et kommenteerimissektsioonis tähendab eesti keele valik mõningasi keelevärdjaid nagu "Jätke oma kommentaar!" ja "Kirjastage oma kommentaar siin!"

Mis effing mõttes, kirjasta oma kommentaar? Mul assotsieerus see esmalt nende legendaarsete siltidega Hiiumaa prügikonteinerite kõrval: "Ära reosta Hiiumaa loodust. Viska oma sodi siia!", mida me vaimustusega ekspluateerisime kõigis võimalikes Eestimaa paikades. Tõepoolest, visates oma sodi maha suvalise Rannamõisa kadaka alla, jääb Hiiumaa loodus puhtaks ja puutumatuks.

Nii et, kui mul muidu oli kavatsus oma kommentaar Varrakule saata, siis nüüd saan ma selle siin täitsa ise kirjastada. Ega ei ole ka mõtet ju Varrakut igasuguse sodiga pommitada - saabki Eesti kirjandusmaastiku puhtamaks.

L'Oreal - because you're worth it, bitch

Jaa, ma tean, et ma ei ole tükk aega kirjutanud, aga see on peamiselt sellepärast, et kui mul tuleb mõni briljantne idee, millest kirjutada, unustan ma selle kohe ära. Vanadus? Ilmselt.

Eile tuli Anneli ja tõi mulle kolm karpi krevetiga Creme Bonjouri. Selle best before kestab juunini, nii et paar järgmist kuud on nüüd hooleta. Kreembonzhuuri nimelt Taanis ei müüda ja üldse on mul tunne, et keskmine kaubavalik on siin tegelikult nigelam kui Eestis. Kopenhaagenis on suht tavaline käia läbi kolmest poest, enne kui leiad selle, mida otsid. Prismade-Rimidega ma nagu eriti ei mäleta seda probleemi, aga võib-olla on asi ka selles, et Eestis nagunii kunagi raha ei olnud, et midagi osta - viimastel perioodidel läks ikka iga vaba sent lennukipiletite peale ja enne seda ma ei mäleta. Ma ilmselt ei olnud ka kokkamise ja koostisosade suhtes nii nõudlik.

Aga mis mind tegelikult jätkuvalt ärritab, on see õudne olukord kohalikul kosmeetika- ja vannitoakraami turul. Tihti meenutan heldimusega Prisma dushigeeliriiuleid, mis kaugel horisondil sinisesse vinesse kadusid, nii et silm lõppu ei seletanud. Siin on valida nagu kahe erineva vahel - võtad või jätad. Või hakkad Elizabeth Ardeni või Christian Diori seepi ostma - see on samuti võimalus, ainult natuke mõrvarlik rahakotis.

Alternatiivselt on võimalik tarbida teatavat kohalikku tootesarja - the name of which is in the language of Mordor, which I will not utter here. Pärismaalased räägivad, et olla naha- ja keskkonnasõbralikum ja suhteliselt odav ka. Ma ühekorra nuusutasin läbi terve riiulitäie neid tooteid ja võtku mind urr, kui ma hakkan end pesema millegagi, mille lõhn on nagu mu saabastel peale seda, kui kass nad täis kuses, ükskõik kui odav ja keskkonnasõbralik see õnn mu õuel on.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada muidugi. Mul on selge mälestus eilsest õhtust, et meil oli hulka huvitavamaid teooriaid, millest ma rääkida tahtsin, aga juba magama minnes olin ma selle unustanud. Ma mäletan, et meil oli teooria, mille kohaselt taani keel kategoriseerub kui lingua vomita, aga see vist ka ei olnud päris see.

Eh, vanadus. Veel natuke ja mu mälu on nagu kuldkalal - poolteist sekundit ja kõik on jälle uus ja huvitav.