Beebid pisaraid ei usu

Kui tänane hommik oleks aset leidnud veel kaks nädalat tagasi, oleks ma ilmselt jälle peatäie lahinal nutnud. Laps röökis nagu kurjast vaimust vaevatu kaks tundi järjest ilma mingi nähtava (kuuldava, kombatava, haistava) põhjuseta ja ma ei osanud muud teha, kui toast tuppa tuiata, lõugav imik õla peal, ja teha imbetsilseid hääli, mis isegi mulle endale rahustavalt ei mõjunud.
Siis nagu võluväel järsku haigutas, suu ja silmad klõpsti kinni ja ära unemaale. Eks see karjumine on raske töö. Ja nüüdseks maganud juba (vaatab kella) tund ja kuusteist minutit. Tunnen kerget soorituspinget, et aega peaks kuidagi efektiivselt kasutama ja tegema midagi püsivama väärtusega, kui arvuti taga istumine ja mustsõstrajäätisega närvide rahustamine. Muidu investeeriks ilusse ja heasse enesetundesse ning lakiks varbaküüned ära, aga küünelakk on magamistoas sahtli põhjas ja uinuva kaunitari häirimine niivõrd triviaalsel põhjusel oleks ilmselge lollus. Nagunii kohe ärkab, naabrite pesumasin hakkas tsentrifuugima sellise paueriga nagu stardiks kohe kuu poole. Arvestades meie maja olematut heliisolatsiooni, ma üldse ei oleks üllatunud, kui tegemist oleks teatava vorst-vorsti-vastu poliitikaga. Et sina mulle karjuv imik kella kolmest viieni, mina sulle pesumasin ja Sõrmuste Isand kell üksteist õhtul.

Kui tuhapilv Taanimaa kohale jõudis...

... oli Kopenhaageni lennujaam juba suletud.

Ainuke asi, mis mulle sealjuures arusaamatuks jääb, on see, et nii päikesepaistelist ja selget ilma nagu viimase kolme päeva jooksul, pole ma ikka juba pikka aega näinud.

Liiv ja vesi

Taanis on lihavõttepühad meeldivalt pikad, neljapäevast esmaspäevani (k.a.). Sellest johtuvalt laenasime Davidi ema käest kõigi autode vanaema (pisike punane Daihatsu, mis kõigi eelduste kohaselt on vanem kui mina, aga sellegipoolest kiirteel 140 ilusasti sisse võtab, kuigi sellise sõidukiiruse juures tekib vibratsiooni tõttu väike hirm, et ehk kukuvad rattad alt ära) ja võtsime suuna Jüütimaa põhjatippu Skagenisse.Skagenis kohtuvad Kattegat ja Skagerrak, ehk siis Läänemeri ja Põhjameri. Taanlased hirmsasti armastavad selle kohta öelda, et seal neeme tipus saab seista kummagi jalaga erinevas meres, kuigi aprilli alguses see pakkumine enamikus ilmselt erilisi kiusatusi ei tekita. Tuleb ka tunnistada, et visuaalne efekt on tõepoolest selline, nagu kollideeruksid neeme tipus hirmsa kiirusega kaks merd, kuigi ilmselt on see pigem tänu mingile veealusele geograafiale.

Randa külastas kõigi kohalviibivate turistide rõõmuks põgusalt ka üks hüljes, kuid kuna paparazzi-objektiivi kaamerale külgekruvimine võttis häbitult kaua, siis hülgest seekord fotomaterjali ei saanud.Skagen on lisaks tuntud ka kui varasem kunstikoloonia, kus Taani kunsti lemmiklapsed (Ancher, Krøyer, Drachmann jt.) sajandivahetuse paiku merd, kohalikke ja iseendid maalisid. Mitmesuguseid galeriisid ja kunstipoekesi on seal ka tänapäeval ohtralt.Jüütimaa põhjatippu on aastasadade vältel kummitanud lendliiv (või noh, lihtsalt liiv? Ega ma tegelikult ei tea, mis see täpne eestikeelne vaste olema peaks...) Taanikeelne väljend on sandflugt, mis samal ajal tähendab nii lendavat kui ka põgenevat liiva. Põhimõtteliselt ja mitteteaduslikult väljendudes on tegu liivakuhjadega, mida tuul ühest kohast teise puhub. Ja tuult oli vähemalt meie külastuse ajal rohkem kui rubla eest. Kõlab nagu no biggie, aga kui liivakuhi on umbes ruutkilomeetrise pindalaga ja kakskümmend meetrit kõrge, ei ole siin naljanatukestki. Suurim neist, Råbjerg Mile, liigub keskmiselt 15 meetrit aastas, neelates enda alla puud, majad ja muu, mis teele ette jääb.Kohalikeks vaatamisväärsusteks on ülaltoodust tulenevalt muuhulgas tuletorn ja kirik, mis osaliselt liiva alla mattunud on. Tegemist ei ole muidugi niivõrd dramaatilise vaatepildiga, kui esmapilgul arvata võiks - kiriku juures leidunud infomaterjalide kohaselt võitles kogudus liivaga vapralt umbes kakskümmend aastat, enne kui lõplikult kapituleeruda otsustas, mistõttu ei saa just väga rääkida mingist teisest Pompejist (tea, kas meil on aega kass majast välja tuua?).Üldiselt, soovitan, Skagen on just nimelt selline idülliline kohake värviliste hütikeste, valge liiva ja sinise taevaga, kuhu peale vaadates saab aru küll, miks taanlasi maailma õnnelikuimaks rahvaks loetakse. Pealinlase jaoks on tegemist ka suhteliselt rahakotisõbraliku kohaga (jah, Kopenhaagenis elamise üheks plussiks on paraku see, et peaaegu igal pool mujal tundub kõik olevat nii odav, nii odav, v.a. Norras, aga seal ma pole käinud).

Ülejäänud pilte saab näha ka siit.

Värv on vaataja silmades

Täna hommikul avastasin, et roheline paprika, mille mõned päevad tagasi olin uljalt külmkapi peale visanud, suurepäraselt teades, et ma selle umbes kolme nädala pärast, kui selle külje alt juba üsna mitmesugust huvitavat bioloogiat leida võib, prügikastis arhiveerin, sest David keeldub mingil müstilisel põhjusel just nimelt rohelisi paprikaid söömast, ja ma üksi ka nagu hästi ei viitsi seda paprikat järada, on vahepeal täiesti punaseks muutunud.

Siit ka päeva filosoofiaküsimus: kas rohelised paprikad on üldse tegelikult olemas, või ongi ainult punased paprikad, mis lihtsalt veel punaseks ei ole läinud (ahaa!)?

Ma saan ise ka aru, et see kõlab täiesti hirmutavalt samamoodi nagu zooloogia valdkonda kuuluv probleem, kas kärbsed on tegelikult ka olemas, või on ainult sipelgad, kellele vanast peast tiivad selga kasvavad, aga ma tegelikult ka tahaks teada.

Pilt on muidu pärit siit.

Lammas kah mõtles...

Avasin Päewalehe veebi ja esimene pealkiri kohe suurelt: Mupo mõtleb sunniviisilisest purikakoristamisest.

No tore teada vahelduseks, millest Mupo mõtleb. Täiesti õigustatud küsimus siinkohal oleks ka ilmselt, millise kohaga või organiga Mupo mõtleb. Ja et kas Mupo on nagu kollektiivne keha, kus kõik liikmed korraga mõtlevad sama küsimuse peale (nagu mesilaspere) või on näiteks ainult üks, kes on volitatud mõtlema ülejäänute nimel.

Ma ka aeg-ajalt mõtlen, et peaks kontoritööga lõpparve tegema ja minema palmisaarele mojitosid müüma, aga nagu vanarahva tarkus ütleb, käega ei kärbsepesagi.

Eile õhtul mõtlesin teleka ees muuhulgas ka veel sellest, et miks küll on tehtud n seriaali haiglaõdede, politseinike ja disainerite elust, aga ei ühtegi (vähemalt minu kasinate teadmiste põhjal) näiteks audiitorite, maksuametnike või pankrotihaldurite elust. Ka viimatinimetatute elu on praktikas vägagi dünaamiline, dramaatiline ja teatavate situatsioonikoomiliste elementidega, vähemasti piisavalt ühe keskmise teleseriaali jaoks. ("Kasumiaruanne siia!" karjatas konsultant ja virutas kalkulaatori raevukalt pearaamatupidaja kirjutuslauale.)

Päevakaja: Vhõib-olla Heuroopa khõige khuulim jõuluturg

Taani turismiveeb tgt.dk (aka Turen Går Til ehk Tuur Läheb ...sse) nimetab Rooma, Salzburgi, Londoni ja mitme teise kõrval Tallinna jõuluturgu üheks Euroopa khuulimaks.

Alapealkirja "Õdus ja autentne jõuluturg" all kirjutab Stine Daugaard, et rohkem jõul olla ei saagi, kui Tallinna 15. sajandist pärit majade vahel jäitega kaetud tänavatel ringi patseerides ja meelitavalt vilkuva elava tulega keldribaare visiteerides. Stine soovitab, et huvilised peaksid hoolt kandma selle eest, et kohvrites kõvasti ruumi oleks ja tõstab esile käsitsikootud villaseid kampsuneid-salle ning puust mänguasju, millest ilusamaid leidub vaid vähestes kohtades.

Vana hea ärapanemise huvides võin öelda seda, et Vilnius ega Riia ei ole äramärkimist leidnud. Up yours, Baltimaade Veneetsia!

(Ega ma tegelikult ei tea, kas Riiat kutsutakse Veneetsiaks, aga kuna üleüldiselt tundub regiooni Veneetsiale alati olevat hirmus kõva konkurents, siis on see kindlasti sobilik metafoor ka antud kon- ja/või metatekstis.)

Pilt pärineb samuti tgt.dk-st.

Taani jõulumüüte vol. x

Üks Taani levinumaid jõuluteemalisi vanarahvatarkusi on, et kui jõulukalendrist valel päeval shokolaadi sööd, saad rippuvad rinnad. Juba vanad viikinginaised teadsid, et...