Peegel ja beebi vol. 2

Esikupeegli beebiga on nüüd pikapeale sõbrunetud ja teinekord räägitakse päris pikad jutud maha. Aga magamistoa peeglibeebi on ilmselt mingi ilus poiss, sest igakord kui beebi magamistoapeeglisse vaatab, läheb kohe jubedaks eputamiseks, nii et lausa pool tundi võib koketselt kihistada ja nägu ema kurgu alla peita: "Ah, mis te nüüd, noormees!"

Iga päev on puhkepäev

Nagu Helene eile Davidi õepoja ristsetel tabavalt märkis, väikelapse vanematele on iga päev nagu pohmapäev. E luksus häälekalt läbi jumalateenistuse esimese poole, oksendas seejärel tapva täpsusega Davidile kinga sisse (Davidi must ülikond, kusjuures, jäi osalejate kollektiivseks üllatuseks kuni ürituse lõpuni täiesti endist värvi) ja pistis kisama. Ilmselt oli tegemist hääleka rahulolematusega orelimängu kvaliteedi suhtes. Ma pole ise kunagi kindel olnud, kas kirikute orelimängijad on profid või lihtsalt entusiastlikud amatöörid; David väitis, et tegemist peaks olema proffidega, kuna orel on keeruline ja osad manöövrid tuleb jalgadega sooritada, aga kiriku ukse tagant sooritatud proovikuulamise tulemusena tundub mulle pigem, et antud orelimängija sooritas kõik manöövrid jalgadega.
Ungari-reisi tulemusena kaalun nüüd päris põhjalikult, kas ma ikka tahan juuli alguses kodumaad väisata või peaks selle visiidi mõne kuu võrra edasi lükkama. Mitte et mõne kuu pärast midagi oluliselt muutunud oleks, lihtsalt et anda energiavarudele võimalus taastuda. Teate ju küll, kuidas väikelaste vanemad väidavad, et imikuga reisimine on kõige lihtsam asi üldse, et need magavad nagunii kogu tee. Jumalauta, see imik küll mitte - autoga 700 kilomeetrit läbi Rootsi, röökiv beebi tagaistmel, on kogemus, millest ilmajäämine mulle kõigevähematki südamevalu ei valmistaks. Aga ellu jäime - eks vaatab ja räägib, iseenesest muidugi peaks tulema ja last sugulastele-sõpradele presenteerima enne kui ülikooli läheb, ja pole Eestis kaunis tükk aega käinud ka.

She's only happy when it rains

Esimene vihmane päev üle hulga aja ja laps magab kohe paremini. Kuusteist minutit tagasi panin ta voodisse ja kui ta (nagu tavaliselt) selle peale huilgama hakkas, õnnestus mul isegi ta maha rahustada kõhule patsutamise ja shosh-shosh helide teel - tavaolukorras oleks ma pidanud teda kolm-neli korda jälle voodist üles võtma ja laskma tal rinnal natuke nätsutada, kuni ta piisavalt maha rahunenud on. Õnnis vaikus. Tunneli lõpust paistab taas kord valgust.
Homme Ungarisse, leidsin just, et ennustavad tegelikult 22-30 kraadi meie sealoleku ajaks. Kergendusohe. Meie igasuviste visiitide tavaline tausttemperatuur on ligikaudu 40 varjus ja ma ei ole just väga huvitatud sellest, et seda koos meie kolmekuuse staarmagajaga kogeda. Põnev saab kahtlemata selletagi olema.

Päää

Kogu see kuradi teooria näib eeldavat, et beebid, kes voodisse pannakse, a) natuke aega uniselt virisevad ja siis jäävad magama, b) kui a) ei leia aset, siis rahunevad maha, kui lapsevanem voodi kõrval istub ja neid natuke aega kõhu peale patsutab. Mingil põhjusel ei kirjelda aga ükski raamat seda, kuidas pagan ma pean adresseerima last, kes niipea, kui ta pea patja puutub, hüsteeriliselt röökima hakkab ja seda ad nauseam jätkab, kuni ta voodist jälle välja võetakse ja rinnale pannakse. Kas need on ainult mingid teoreetilised beebid, kelle põhjal kogu vastav kirjandus koostatud on või?!

Let me be your teddy bear

Eile oli mul poolvaba päev, David oli kodus ja hoidis last ning mina käisin juuksuris ja linna peal ostlemas. Millegipärast Davidiga magab laps alati korralikke kahe-kolmetunniseid uinakuid, aga minuga on hea, kui pool tundi jeeli-jeeli välja veab. Kahtlane.
See, et mänguasjatööstuse sihtgrupiks ei ole mitte lapsed, vaid nende vanemad, ei tule muidugi kellelegi üllatusena. Aga ma siiski keeraks sellele teesile veel ühe ringi peale ja väidaks, et mänguasjatööstuse sihtgrupiks ei ole isegi mitte vanemad, vaid naabrid, töökaaslased ja jänese sõbrad-sugulased üldiselt, s.t. kontingent, kes beebi saabumise puhul kingitusi tegema peab. Millegi muuga ma ei suuda selgitada seda, et mänguasjapoed on varustatud terve armaada pehmete mänguasjadega, mis võivad olla käsitsitehtud, ökoloogilised, kootud, heegeldatud, punutud, pestavad, mittepestavad või kõike ülaltoodut samal ajal - aga pea võimatu on aktiivsele kolmekuusele leida erksavärvilist plastmassist jubinat, mille saaks kuhugi üles riputada ja mis ilusti klõnksuks, kui sellele käega pihta taguda.
Kas on tõesti väikelapsi, kes ihaldavad endale 101 erinevas variatsioonis mängukarusid, või ongi nõudluse-pakkumise suhe siin totaalselt paigast ära? Mäletan, et ka mul endal oli paras armee neid enamasti kingituseks saadud topiseid, aga kui üks või kaks vana lemmikut välja arvata, siis ega nendega peale nurgas tolmumise suurt midagi teha ei olnud.
Oh jah. Eks ma ilmselt selle peale jõuan veel korduvalt vihastada, nagu ka selle peale, et beebiriided nii absurdselt kallid on. Jah, me nüüd lõpuks oleme jõudnud sinna, kus sõpradelt ja sugulastelt kingiks/laenuks saadud riidevarud ammenduma hakkavad ja peab ise ostma hakkama...

Õnn peitub väikestes asjades

Järgmisel nädalal on mul eksam käibemaksuõiguses, mida ma juba praegu õhinaga ootan.
Veidi punastades pean küll tunnistama, et eksam ise ei olegi see, mis mind seda sündmust elevusega ootama paneb, samuti ei ole ma eriti närviline tulemuse pärast. Mitte et mul just üleliia aega oleks ette valmistada hetkel, aga ma olen ikkagi käibemaksuga ju aastat neli süviti töötanud, nii et täitsa metsa vast ikka ka ei lähe.
Aga - eksam on Århusis. Århus on Kopenhaagenist nelja tunni rongisõidu kaugusel, s.t. edasi-tagasi kokku kaheksa tundi. Kaheksa tundi rongis, mõtelge! Kaheksa õnnistatud tundi, mille jooksul ma võin segamatult näiteks raamatut lugeda, magada, kohvi juua, aknast välja vaadata, või muusikat kuulata! Ja kui ma rongiajad hoolikalt planeerin, siis saab pärast eksamit ka veel rongijaama kõrval olevas kaubanduskeskuses tunnikese jooksul jäätist süüa ja shopata!
Selle kõige kõrval tundub see, et vahepeal ka mingi 15-punktise eksami ära peab tegema, täiesti teisejärgulisena, kui aus olla.

Hhhhokei, no more Mr. Nice Baby

Täna oli jälle noorte emade vestlusring. E pidas end esimesed poolteist tundi jumala eeskujulikult üleval, hoolimata sellest, et ülejäänud viis titte üksteise võidu kriiskasid. Teised noored emad õnnitlesid mind, et mul nii tasakaalukas ja rahulik laps. Ega ma kolm nädalat tagasi ka ei oleks uskunud, et keegi minu väikest tütart ja neid kahte omadussõna samas lauses kasutab, aga kirjeldasin siis tagasihoidlikult, kuidas E on viimased kaks nädalat täielik kukununnu olnud, magab ja sööb ja põhimõtselt kogu ülevaloleku aja mängib ja naerab ja laliseb õnnelikult. Teised olid jumala kadedad. Veerand tundi hiljem sõitis E-l katus minema nagu tuulispasast kantud ja röökimist oli nii, et üle väina Rootsis ka koerad saateks ulusid. Püüdsin küll last rahustada, aga need tissid oleks ma sama vabalt võinud endale ... toppida ja muidu ka. Ega muud ei jäänudki üle, kui see tige ja üleväsinud titt vankrisse toppida ja koju tagasi viia.
Siit moraal, et ei ole vaja oma tupsukesega küla peale uhkustama minna, kui sa just koostöös ette väga kindel ei ole (ma isegi ei tea, mis selleks vaja peaks minema - unerohtu ilmselt).