Truudus - juhuse puudumine või mitte?

Hiljuti Politikenis avaldatud uuringus tehti kindlaks, et taksid on kõige agressiivsemad koerad maailmas - iga viies taks on hammustanud kas inimest või teist koera.

Ma olen ühest küljest täiesti valmis uskuma, et taksid on kõige lärmakamad koerad, kuigi see valmidus põhineb kõigest ühel selle tõu esindajal, keda diskreetsuse huvides nimetaksime siin M-iks (ja mainigem ka ühtlasi, et oleks ta omanik indiaanlane ameerika sõjaväes, oleks ta nimi ilmselt Privaatsed Osad). Samas on mul tugev kahtlus, et takside domineerimist nimetatud uuringus võib põhjendada ka võimaluse puudumisega traditsiooniliste tigekoerte hulgas. Ma ei tea, kui paljud tagasi kohkuksid võõrasse aeda sisenemisel, nähes ukse ees taksi, samas kui dobermann oleks kaunis mõjuv argument ilmselt enamusele. Ja ma olen ka suhteliselt kindel, et rottveileri omanik võtab reeglina kasutusele oluliselt rohkem meetmeid, et tema kullake naabrile kõri kallale ei läheks, kui taksi peremees.

Illustratsiooniks võin tuua näite omaenda perekonnast: mu isal (või õigemini tema abikaasal) oli või on praegugi kaukaasia lambakoer, kes väliste tunnuste põhjal kuulis peas käsklust "Tapa!" iga jumala kord, kui võõras inimene tema silma alla sattus. Umbes 70 kg raevunud kaukaasia lambakoera on kah üsna mõjuv argument ilmselt paljudele. Samas statistika kohaselt oleks võinud tegemist olla ka kuldkalakesega, sest ma ei usu, et ta praktikas kunagi kellelegi hambad sisse lõi (külaliste saabudes vedas isa tavaliselt koera veerand tundi varem kuuri, pani uksele taba ette ja külalisi hoiatati karmilt, et daamid ja härrad, juhul, kui te seda lõrinast juba ise ei järeldanud, majast omal algatusel väljumine ei ole ilma naljata üldse hea mõte. Kui külalised üle õue olid eskorditud, lasti koer kuurist välja ja siis ta kappas põlevate silmadega ühe akna alt teise alla, hoides värskel lihal silma peal.). Vedamise asi, oleks see loomake oma võimaluse saanud, oleks see kurvemal juhul asjassepuutuvale kodanikule ilmselt surnuaias lõppenud. Aga mu isa pluss abikaasa olid ise väga rahul: ei olegi igasugustel vaja nende õuele luusima tulla.

Teisel kohal muidu olid tshihuahuad, nii et nüüd on siis teada, kelle eest end hoida tuleb.

Reedel pidin kinno minema, aga lõpetasin arusaamatul kombel hoopis Tivolis Dodo ja Dodode kontserdil. Ja ma ütlen, ei ole üldse lihtne kaasa lõuata laule, mida sa a) kunagi varem kuulnud ei ole, b) sõnadest aru ei saa, c) muusikaline kvaliteet absoluutselt külmaks jätab. Tundsin end veidi kui polüneeslane üritamas kaasa laulda "Jätke võtmed väljapoole", samal ajal kui ülejäänud lauluväljakutäis rahvast täiesti pöördesse läheb. Muidugi ei ole mul samal ajal iseenesest midagi kohaliku kultuuriga täiendava tutvumise vastu, absoluutselt mitte.

Ja homsest jälle tagasi boksi paberit tootma.

Blame Canada...

Päewaleht kirjutab, et audiitor kaebas Alta Capitali arve pärast Läti kohtusse.
Eino, mis seal ikka, pretsedent on loodud. Eks ma leian ka mõned arved, milles Lätit võib süüdistada, kui vaja - homme lähen elektriarvega. Ma juba mõtlesin, et peab ise ära maksma, aga selline asjade korraldus on ju ütlemata mugav...

Prius, kalleim anne

Mõnusa ilma tõttu on see töötuba mõnda aega suletud olnud.

Vale, tegelikult on töötuba suletud olnud tõsise motivatsiooni- ja ajapuuduse tõttu. Eks mu viimase kuu aja kõige huvitavam atraktsioon on olnud ka pühapäevane pesupesu ja selle meelelahutuslik tase kolmandate isikute suhtes eriti kriitikat ei kannata. However - neli viimast vaba päeva on elutahte jälle minuni tagasi toonud ja algava nädala suhtes on mul üksnes positiivsed ootused.

Esimene pulm mu elus, kus ma käisin, oli ilmselt mu isa oma. See oli juba suti aega tagasi, vahepeal on neid veel mõni olnud ja nüüd reedel abiellus üks Davidi sõpru oma tshehhitarist tüdruksõbraga.

Ühine joon kõigil pulmadel, kus ma külalisena viibinud olen (peale teatavate ülikonnastatud-valgekleidistatud personnaazhide muidugi), on see, et tseremoonia muusikaline taust on reeglina haruldaselt halb. Mulle tundub, et eriti kehtib see kiriklike laulatuste suhtes, aga sellest on muidugi ka mõnda aega, kui ma viimati perekonnaseisuametis käisin. Igatahes vaidlesime pärast pikalt, kumb oli halvem, laulja või orelimängija - selle viimase standard oli veel tükk maad allpool keskkooliaegse muusikaõpetaja Malle E. tasemest, kes õige(te)st klahvi(de)st möödapanekut heastas hästi valjusti mängimisega. Keskkooliga käisime ka ooperiteatris Estonia Bizet' kuulsat ooperit "Carmen" vaatamas, kus Escamillo rõõmsalt nagu linnuke oma aaria esimesed kaks minutit orkestrist pool tooni madalamalt lõõritas. Uuesti asjast rääkides - asja ei teinud sugugi paremaks ka see, et Taani kiriklike teenistuste (ma ei mäleta, ehk on ka Eestis sama?) juurde kuulub lahutamatult see, et rahvas kirikus peab koraale kaasa laulma. Taanlased on ses suhtes vägagi püüdlikud, aga paraku on lauldava viisi saladustesse pühendatud vaid vähesed. Note to self - oma pulmas mängida biitleid, "Juulikuu lund" või muud, mida rahvas ka kaines olekus oleks suuteline kaasa laulma.

Mul üldiselt on mulje, et Taanis vist väga värvikaid pulmakombeid ei ole, mida eraldi välja tuua; märkimist väärib ilmselt siiski alljärgnev:

- "Kibe, kibe!" karjumist asendab noaga vastu taldrikut või jalgadega vastu põrandat tagumine. Esimesel juhul peab pruutpaar püstijalu toolide peale ronima ja suudlema; teisel laua alla pugema ja suudlema. Vastuvaidlemine on välistatud, nii et õelamaid külalisi tihti täheldatakse sadistliku naudinguga viis-kümme minutit järjest nii ühte kui teist tegemas; positiivse poole pealt annab pidev üles-alla ronimine pruutpaarile muidugi suurepärase võimaluse rikkalikku õhtusööki veidi allapoole raputada.

- Kui peigmees toast välja pissile läheb, jooksevad kõik toas viibivad mehed järgemööda pruuti suudlema. Kui pruut pissile läheb, suudlevad naised peigmeest. Selles pulmas vähemalt pruut minu teada pissil ei käinud...

- Pulmavalss on õhtu kohustuslik osa, olenemata sellest, kas pruutpaar tantsida oskab. Pulmakülalised seisavad ringis tantsiva pruutpaari ümber ja hakkavad tantsu edenedes järjest pruutpaari poole liikuma, nii et lõpuks pruutpaaril enam ruumi tantsida ei ole. Selle järel nabitakse peigmees kinni, tiritakse tal kingad jalast ja lõigatakse sokkidel varbad maha. (Ma olen kohalike käest uurida püüdnud, et mis selle kombe taust on, aga seda teavet ilmselt nii kergekäeliselt autsaideritele ei jagata.)

Kokkuvõtvalt oli tegemist õnnestunud üritusega ja kui me umbes nelja ajal koju jõudsime, ootas meid tihenevas vihmasajus uksel kollane A4-formaadis teade, et naabritel järgmisel õhtul tagahoovis pidu plaanis on ja sellest tulenevalt õhtu "veidi lärmikaks" kujuneda võib. Kihistasime kahjurõõmsalt ja läksime voodisse - ja tõepoolest, lausvihma sadas ka terve järgmise päeva. Hommikul lugesime lehest, et õnnetuseks jäime poole tunni võrra ilma koloriitsest ööprojektist, kus kohalik noorsugu teisel pool väljakut raamatukogu pihta tulistas ja möödasõitvaid jalgrattureid terroriseeris. Elu on meil huvitav siin Taanimaal.

Goluboi vagon

Mõned päevad tagasi kirjutas Taani press, kuidas DSB (kohalik Eesti Raudtee) hakkab 112 miljoni kohaliku ühiku eest renoveerima raudteelõiku, mida päevas kasutab 8 reisijat. Lihtne matemaatika näitab, et ka pikemas perspektiivis oleks odavam rong vanarauaks teha ja kõik reisijad selle asemel takso peale panna. DSB ise raiub, et neil on transpordiministeeriumiga leping, mis ütleb, et kord päevas peab rong sõitma, ja seda nad ka teevad, nuga neljaks ja üle kasumiaruande laiba.

Mul tuli kohe selline hea soe kodune tunne, kui seda lugesin. Meil on koalitsioonilepingus kirjas, et sammas peab tulema, ja pärgli päralt, see sammas tuleb, ma ütlen teile!

Tulin linnast. Oli kõva...

... lumesadu. Aru ei saand midagist.

Õudne ikka, kuidas teinekord õnnestub näost näkku endast täiesti intelligentne mulje jätta, ja siis paar päeva hiljem helistab sama indiviid ja telefoni teel võiks ta sama vabalt mulle ka "Äzhuzhuzhu-muhaghagha-lükka-tilli" öelda, ma ikka saaks sama palju aru. Probleemid kohaliku keelega, endiselt, ka seetõttu, et mulle endiselt jääb arusaamatuks, kuidas kõigile kohalikele tundub see sügavalt mõttekas, kui ma käin ringi ja pläägutan eelpoolmainitud stiilis. Probleemid kohaliku mentaliteediga, mismõttes inimesed lähevad muretult kolmeks nädalaks puhkusele ja lükkavad kõik oma suured projektid minu lauale, sest et ma pole ettenägelikult omale juulikuuks broneerinud seksikat ja hirmkallist pakettreisi Gröönimaale.

Iga päev tekib mul peale lõunat õudne kihu shokolaadi järele ja kui ma lollist peast omale varu laua peale soetan, on mul lõunaks süda paha ja pool kilo aknet näos, sest shokolaad on ju ometi söömiseks, mitte lauasahtlis hoidmiseks.

Näo järgi näeb Radovan Karadzic (kirjapilt? liiga laisk, et kontrollida) välja nagu muhe väike vanamees, mul on raske uskuda, et tegu võib julma sõjakurjategijaga olla. Aga ega ma sõjakurjategijatega tavaelus väga kokku ei puutu ka, mõnikord on mul oma erialavaliku üle siiralt hea meel, et abielulahutused, laste jagamised ja vanglakaristuse pikkus minust tööalaselt kaugelt üle ja kõrvalt läheb.

Positiivse külje pealt õnnestus viikendil tõestada, et minust saaks ehk üsna korralik pokkerimängija, kui vaid praktikat rohkem oleks. Alternatiivne karjäärivalik? Tea nüüd... ma parema meelega oleks vist see tüüp, kes MMORPG-des lahedat träni kokku korjab ja selle siis e-Bays lollidele maha parseldab.

... ja Toamasina ei ole ka mitte küla Järvamaal.

Jõudsin tööle. Postkasti, oh imet, öö jooksul ainult üks uus e-mail tekkinud. Aega järelikult uudiseid lugeda.
Politikeni suvekuiizi teemaks on pealinnad. Esimene küsimus: millises linnas asub Petronase kaksiktorn?
Mu esimene reaktsioon on ikka ja alati, et see on kuramuse Vilnius.

Kabjad või mitte kabjad - selles on küsimus

Nagu juba eespool kirjeldatud, olen ma see, kes tööl telefonile vastab ja tulekahjusid kustutab, kui enamik ülejäänud rahvastikust kas on puhkusel, läheb puhkusele või on äsja puhkuselt naasnud ning vajab aeglases tempos tööõhkkonda reaklimatiseerimist. Ja puhkust võetakse Taanis üldiselt kaunis tõsiselt - Taanile on kombeks vähemalt kolm nädalat korraga. Millest ma aru ei saa, on see, et kui toimub mingi üleüldine puhkamine, siis kust kõik see töö tuleb, mis mu kirjutuslauale kuhjub.

Tööst vabal ajal on muidu rahu ja vaikus. David on Ungaris, nii et kui ma selleks aega leian, võin ma vabalt tibidega ringi jaurata, lord Peter Wimsey't lugeda ja käia kinos vaatamas filme, mille kohta ma tavaolukorras peaksin aru andma, mis pagana pärast ma neid vaatama tahan minna. Täna käisin ma vaatamas uut Narniat. Esimest osa käisime Eevaga vaatamas millalgi jube ammu (ilmselt siis, kui see kolm aastat tagasi välja tuli), ja ega ma sellest palju ei mäleta peale paari üpris pedofiiliahõngulise stseeni ja selle, et filmi kõige pandavamal kutil olid kahjuks kabjad. Pean ütlema, et võrreldes esimese osaga on progress märgatav - noorhärra, kes nimiosalist mängib, on nii nunnu, et ma heameelega võtaks ta endaga koju kaasa, paneks ta kappi ja siis mõnikord võtaks välja ja mängiks temaga. Samas tundub mulle ebatõenäoline, et ta mulle väga muljet avaldaks filmides, kus ta keskaegset vormirõivastust ei kanna ja tõrvikuga hobuse seljas ringi ei kappa, mis iseenesest on kurb, sest sellisel juhul ei jää mul muud üle, kui oodata seeria järgmist väljaannet, kus noorhärra IMDB andmetel samuti figureerib.

Muidu - läänerindel on muutusteta, kui välja arvata uudis, et David läinud nädalal austas ülikooli oma magistritöö üleandmisega ja ühtlasi skooris hästitasuva töökoha ühes kohalikus personaliotsingufirmas.