Laske moosekant (Pokkeri Ässä) pisut pikutab...

Alustasin täna (loodetavasti, tulevase) magistriprogrammiga. Mitte et seda akadeemilist võimekust just kõrvadest välja purskaks, aga LL.M. näeks CV-l ikke suhteliselt kena välja, onju.
Kuram, valasin just oma telefonile õlut peale, aga äkki kindlustus maksab. Need tänapäeva telefonid ei ole ikka enam üldse need, mida vastu seina visata ja merre/viina uputada saab. Kas me sellist Nokiat tahtsimegi... Moraal - õllejoomine on kurjast, tuleb veini juurde kindlaks jääda.
Kaks kuud peale pulmi olemegi lõpuks jõudnud niikaugele, et fänk-juu-nõudid on (peaaegu) vormistatud ja kuuluvad väljasaatmisele. Uskuge, asi ei ole kaugeltki mitte tänutunde puudumises (tegelikult mul siiani tulevad vaat et pisarad silma, kui ma mõtlen sellele, kui palju kõik meie sõbrad aega, energiat ja materiaalseid vahendeid pühendasid meie tähistamisele), pigem on puudused olnud projektijuhtimises.
Xbox otsustas peale kolmeaastast halastamatut (kuri)tarvitamist lõpuks lusika nurka visata. Ma ei tea, kuidas meie (abi)elu selle majapidamistarviku puudumisel püsima jääb, ilmselt tuleb hakata üksteisega rääkima ja lauamänge mängima (nali!). Aga millega ma Helene 3-aastast poega järgmine kord lõbustan, seda ma tõepoolest ei tea. Kassil saavad taas kord olema kurjad päevad tõenäoliselt.
Avastasin just vaimustusega, et Taani TV3 on hakanud Ritari Ässät näitama. Siis avastasin enam mitte nii vaimustusega, et tegemist on mingi uusversiooniga, mitte sellega, kus noor ja veel suhteliselt kena (no kenam kui nendes hilisemates teostes) David Hasselhoff mu unelmate autoga, mille jaoks juhilube vaja ei lähe, ringi kimab. Ei tänan - andke mulle mu Ameerika Järgmine Toppmodell iga aeg.
Ega ma tegelikult väga ei teagi, kuhu ma selle mõttevooga jõuda praegu tahan. Aju on õhtu vabaks võtnud.

Aga Venemaal on orav röövloom...

Uudiseid 112 rubriigist. Täna hommikul oleks ma peaaegu et vales kohas teed ületanud orava alla ajanud.
Peale seda oleks vastassuunast tulev auto orava peaaegu et alla ajanud, kuna orav tegi täispöörde ja hakkas uuesti vales kohas tänavat ületama.
Andmed orava vanuse, joobeastme ja perekonnaseisu kohta puuduvad, küll aga võib küsida, kus olid politsei silmad (nagu me teame, küsija suu pihta ei lööda). Toimetusele teadaolevatel andmetel pääses orav siiski (kehaliste) vigastusteta ja viibib hetkel eeldatavasti perekonna rüpes.
Pilt: stormfront.org

Ja veel...

Ühest küljest on plastiliinist hamburgeride vorpimine, isiksusepüramiidile kleepekate panemine ja positiivsete ning mu pühendumust coachingule kajastavate sloganite tuletamine muidugi peale kurnavat puhkust meeldiv viis tööle readapteeruda. Teisest küljest on seda kaheksa tundi järjest teha mu alandliku arvamuse kohaselt ikka selge ülepakkumine, aga see ilmselt on veel üks märk, et mu manageriaalsed võimed jätavad soovida.

One ring to rule them all and in the darkness bind them

Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, peaksin ma ilmselt alustama sellest, kuidas me pulmakülaliste nimekirja koostades jõudsime arusaamisele, et vaatamata sellele, et plaanis on väiksem ja mitteametlik üritus perekonnale ja lähimatele sõpradele, ei mängi alla 60 inimese kuidagi välja. Aga uuesti läbi käia kogu mu bridezillastumise teekond läheks liigselt pikaks ja kurnavaks; konstateerin siinkohal üksnes seda, et rõngastumine on edukalt läbi viidud, pulmakook konsumeeritud ja kaasavara (peaaegu) täies koosseisus Taani transporditud. Seda ka hoolimata Tallinna lennujaama turvameeskonna katsetest piiriületust torpedeerida tulenevalt seljakotis leiduvast hõbelusikate vormis metallihunnikust, mispuhul tundsin teatavat kiusatust osutada sellele, et hea tahtmise korral saaksin piloodile ka kulbiga armastavalt vastu pead koputada, ent otsustasin mitte tarktagumikku mängida ja selle siiski tegemata jätta.
Väljas on sügiseks pööranud, vihma sajab ja süda läigib kergelt Tallinnast kaasatoodud shokolaadist. Ega see häbeneda anna, kui laiskus liiga suur on, et suppi keeta.
Ühtlasi on, nagu osa teist ka ilmselt märganud on, osa pulmapiltidest nüüd edukalt Facebooki üles laetud (tänud siinkohal Trillepile, Kustile, Mariale ja Madsile).

Istuge, Toots - kolm miinus!

Ema tõi mulle Tallinna lennukast kaasa eestikeelse Cosmo ja Marie Claire'i. Mulle üldiselt on MC muidu hakanud viimasel ajal rohkem meeldima, sest olgem ausad, maailmas on üksnes piiratud arv kasulikke nippe, kuidas jõuda orgasmini kolmekümne sekundiga ja kuidas oma mehele järjest rohkem rõõmu valmistada - ja see, et Cosmo promob nõuandeid stiilis "lase ka temal vahelduse mõttes nõusid pesta" ja "lohista oma sokiga õrnalt üle ta kulmude", ei aita selle kõige tõsiseltvõetavusele mitte põrmugi kaasa.
Aga - kes kuramus on MC eestikeelse väljaande keeletoimetaja?! (Põhimõtselt selle saaks muidugi järgi kontrollida, aga havi käsul, luige soovitusel, jätan selle hetkel puhta laiskuse tõttu tegemata.) Esiteks muidugi see, et tõlkeartiklites räägitakse "puitmajadest, mis endisele Nõukogude Liidule on tüüpilised" - ja võtku mind Urr, ma ei suutnud välja mõelda, millised need tüüpilised NL puitmajad siis olema peaks, kuigi algandmed peaks mul ju iseenesest olemas olema. Sinna otsa parimad tunnikontrolli näited "pöab pead" ja "tõstatab üles küsimust", tipnedes kauni puändiga selle kohta, kuidas Lauren Bacalli ja Humphrey Bogarti abielu lõppes väga "draagiliselt". No tõepoolest, andke sellele isikule tähtedega klotsid ja käskige tal lõunapausi ajal laduda keerulisi sõnu nagu "rulpiskviit" ja "palletitantsia".
Endiselt on jube kiire kogu aeg, paari nädala pärast Hungaari ja loodetavasti olen ma selleks ajaks suutnud lahendada mõned neist kümne miljoni Rootsi krooni küsimustest, mis mind hetkel vaevavad.

Ilmselt on põhjuseks palmid ja papagoid

Kriisiaja kiuste on kuidagi kohatult palju tööd. Täna veetsin kuus tundi kliendis, improviseerides end läbi tolliteemalisest workshopist. Lõunapausil arutasime Ida-Euroopa küsimusi, klient arvas, et idas on raske äri teha. Märkisin, et Eesti on mitmes mõttes bürokraatlikum ja formalistlikum kui lääs, näiteks armastavad Eesti riigiasutused hirmsasti apostille ja notariaalseid tõlkeid. Klient ütles, et einojaa, aga Eesti on ikkagi Euroopa, valgete inimeste maa, põhjamaa riik ikkagi, et ta mõtles rohkem neid lõunapoolsemaid tüüpe, Leedut näiteks. Tunnistan, mulle jäi absoluutselt arusaamatuks, kust nüüd Eesti ja Leedu vahel see hiigelsuur vahe sisse tuleb - viissada kilomeetrit lõuna poole ja ongi nagu täiesti teine teema või? Mul isiklikult ei ole nagu kunagi tekkinud põhjust arvata, et Leedu oluliselt rohkem must manner oleks kui Eesti, aga noh, meeldiv muidugi kuulda, et meil on õnnestunud endast positiivne mulje jätta.
Seda ka, et kunagised hommikused multikad TV3-st on ilmselt jätnud siiani veritseva haava, sest mistahes -mon lõpuliste sõnaühendite (coca-cola lightlemon näiteks) puhul teen ma siiani kiirelt järelduse, et tegemist on mingisuguste übervõimetega animetegelasega.

No ei ole pikad hambad, ma ütlen!

Tänases Politikenis on artikkel sellest, kuidas reisijuhtides üldiselt taanlasi ja Taanit kujutada armastatakse. Politiken tundub millegipärast olevat kaunis skeptiline nende järelduste suhtes, milleni erinevad välismaalased jõudnud on, aga ilmselt olen ma endiselt piisavalt autsaider, et mulle tundub reisijuhtide tõlgendus olevat enamjaolt täiesti tõepärane. Toon siinkohal ära mõned näited (mis Politiken küll sõnaselgelt maa sisse ei tampinud, aga läbikumavast sarkasmist võib sellegipoolest aru saada, et autor väga nõustuma ei kipu):

Lonely Planet kirjeldab kopenhaagenlaste kollektiivset käitumist esimeste kevadiste päikesekiirte ajel: »The locals cast off their clothes, take to the outdoor café tables en masse and, at the weekend, really let their hair down with numerous festivals, outdoor music and, it has to be said, liver-shrilling amounts of alcohol«. - No aga nii on! Mitte just pikka aega tagasi kirjutasin sellest, kuidas isegi kampsunid nurka visatakse nii pea, kui kraadiklaas 10 plussi ligi jõuab. Ja liver-shrilling amounts of alcohol on enam kui ühel juhul viinud selleni, kuidas tänavapidudel kaaskodanike autod graffitiga ära kaunistatakse ja poeakende peal telliskividega täpsusviskamist harjutatakse.

Janteloven, tuntud skandinaavia kontseptsioon, mille võtab tabavalt kokku "Ei ole naabrist parem": »It pervades the all of Danish society, much to the irritation of the current queen who has spoken out against its self-defeating influencce. It is why, for example, everyone drives egalitarian Peugeots as opposed to exclusive Mercedes (the preserve of taxi drivers). If a Dane does buy a Mercedes, he should be prepared to put up with friends asking »How much is the fare to the airport?«,by way of a joke. As hard as it might be for foreigners to understand, Danes genuinely find it embarrassing if one of their friends exhibits their greater wealth in such a way«. - See on küll täielik jama. Isegi mu boss sõidab mersuga ja elukaaslane nuiab juba kolmandat aastat Ferrarit.

Taani kui natsionalismi pesake kesk liberalismi moosipotti, eriti võttes arvesse obsessiooni Dannebrogi suhtes: »If a Dane has a garden (or even a window box), a flagpole will feature prominently in it«. - Ma nende lipuvarraste koha pealt väga ei tea, aga seda võin ma küll öelda, et mistahes perekondlike või muidu tähtpäevade puhul on ka keedukartulite sisse pisikesed rahvuslipukesed püsti lükatud.

TimeOut kirjeldab olukorda läänerindel: »Racism is on the increase throughout Denmark, incited by, among others, the far-right nationalist Dansk Folkeparti, a deeply unattractive bunch of extremists, many of whom are simply career politicians who see the emotive issue of race as a convenient stepping stone to power. The party, led by Pia Kjærsgaard (a woman so charmless she was snubbed even by dodgy Austrian politicians on a recent visit), has increased its support from seven to 15 per cent since 1998«. - Jällegi, rassismiga mul isiklikult kokkupuuteid ei ole olnud, füüsiliselt ma kohalikest suurt ei erine ja praeguseks petan kohati ka keele mõttes ära. Aga Dansk Folkeparti on muidu partei, kes soovib kindluse mõttes välja saata kõik kodanikud, kes füüsiliselt ja/või vaimselt aarialasele ei sarnane, ja ma olen jumala veendund, et kui J.K. Rowling lõi Dolores Umbridge'i tegelaskuju, kasutas ta prototüübina Pia Kjærsgaardi.

Väike merineitsi, Kopenhaageni tuntuim turistilõks, mida külastades TimeOut'i järgi turistid »have been united in their sense of anticlimax (occasionally someone vents their disappointment by cutting her head of)«. - Jep, süüdi. See tibi on niivõrd väike, et kui sul lõpuks jaapanlased küünarnukkide abil merre puksida õnnestub, valdab sind tõeline pettumus. Ja see dekapiteerimine on täiesti fakti küsimus, s.t. juhtub küll. Umbes kord aastas.

Keel - Politiken toob ära selle, kuidas reisijuhid õpetavad elulisi fraase hääldama: »Hvor er toiletterne« (Voa ea toalettaneh), s.t. "Kus peldik on?" ja »Må jeg bede om regningen?« (moah yai beyde uhm RYningan), s.t. "Kas ma saaksin arve?" - Tõsi, taanlase jaoks on tegemist ilmselt täieliku möödahääldusega, aga ma läheksin siiski sammu kaugemale ja väidaks, et kui seda kirjapilti autentsemaks muuta, ei oleks ladina tähestikust kaugeltki küllalt. Isikliku kogemuse põhjalt võin öelda, et taanlased hakkasid must esmalt siis aru saama, kui ma hääldamisest täielikult loobusin - jep, paari umbmäärase vokaali abil jõuab tegelikult küllaltki kaugele, kui tõlgendamisprobleemid välja jätta.

Et ühesõnaga - laias laastus tundub mulle küll, et laste ja välismaalaste suust kuuled sa tõtt. Võib ju ka alustada siinkohal filosoofilist diskussiooni teemal "Mis on tõde?", aga paljukest sellest abi oleks.

Artikli täisteksti saavad taani keele oskajad muidu lugeda siit.