Mida Oligi Tarvis Tõestada...

Which Discworld Character are you like (with pics) created with QuizFarm.com

You scored as Esmerelda (Granny) Weatherwax You are Granny Weatherwax! The most powerful witch on the Disc! You often use headology rather than actual spells, and are a very good witch, despite the fact that you sometimes wish you were a bad one. You play a mean game of Cripple Mr. Onion, and have a very powerful stare. By the way, you should really get that broom fixed… Carrot Ironfounderson 56% Esmerelda (Granny) Weatherwax 56% Death 50% The Librarian 50% Commander Samuel Vimes 44% Lord Havelock Vetinari 44% Gytha (Nanny) Ogg 44% Greebo 25% Cohen The Barbarian 19% Rincewind 13%

Minu uus avalik internetielu

Ajee, ja siis andsin ma lõpuks alla avalikkuse survele ja tegin omale Facebooki konto. Ühtlasi saab siit näha ka mõningaid fotosid (aga kuna lubatud on vaid 60 fotot per album, siis toimub nende uploadimine üsnagi meetodil klikk suvalisse kasti):
-- Clinti suvecottage Eestis (no worries, saunapildid on ammu kustutatud
-- Mu ema special request võtta pilte Mahlakse maamajast
-- Valikuline ülevaade Hispaaniast sel sügisel (pärast seda oleme fotokaga anyways suht laisad olnud, aga kuna seal sai 300 + n pilti tehtud, siis on ülevaade endiselt valikuline)

Toilet mushrooms

Björkil vist oli kunagi mingi laul "Magic Mushrooms"; tualettpaberi- seentes paraku ei tundu olevat mingit maagiat.

Ma nüüd tundsin, et on õige aeg avalikustada see, et me tegelikult oleme üritanud raamaturiiulis seeni kasvatada, sest tundub, et projekt on vett vedama läinud nii ehk nii. Sügisel, kui ma Ungaris olin, kasutas mu teinepool ära valvsa pilgu ja naiseliku kriitika kohalolu puudumist ja hankis botaanikaaiast puntra austerservikuniite. Sest et neid jagati tasuta. Üldiselt olen ma perekonna selles pooles märganud teatud soodumust allahindlustele, aga see on teine lugu. Põhimõte seisnes selles, et kui valada tualettpaberirullile sooja vett peale, seeneniidid keskele suruda, rull kilekotti panna ja pimedasse kohta asetada, saab mõne kuu pärast seeni. Ja raamaturiiul (raamatute taga) oli enam-vähem ainus kättesaadav pime koht. Välja arvatud siis... tualettruum, aga arusaadavatel põhjustel ei tundunud see eriti atraktiivne idee olevat.

Ma usun, et need seened olid rikkis, sest Davidi väitel ei paista neid siiani kusagilt. Ma olen täiesti kindel, et praeguseks on seal rullis igasugust muud huvitavat bioloogiat, aga samuti arusaadavatel põhjustel ei ole ma selle vastu väga sügavat huvi üles näidanud.

Mis veel? Püüdsin ämma sünnipäevaks teha kirjut koera. See ei olnud ka väga hästi õnnestunud projekt, sest Taani küpsiste kontseptsioon erineb Eesti omadest moel, mis kirjule koerale saab kiirelt saatuslikuks. Prügikastihaldjatel oli taas kord hea päev.

Reedel oli offisi jõulupidu, mis oli tapvalt igav. Taas kord oli tegemist üritusega, mis paneb mind end sügavalt kahtlema oma sotsiaalses kapatsiteedis üldiselt, sest paljudel inimestel tundus väga lõbus olevat - kuulsin järgmisel päeval, et üks nendest oli koju jõudnud nelja paiku järgmisel hommikul. Ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas on võimalik kümme tundi järjest istuda pika laua taga ja hoida üleval poliitiliselt korrektset blaa-blaad, aga ilmselt on tegemist hapude viinamarjadega. Sotsiaalse puudega nagu ma endiselt olen, ei peaks ma ilmselt seetõttu teiste suhtes seisukohta võtma.

Positiivne külg on muidugi see, et kuni aastavahetuseni tundub kalender obligatoorsete ürituste koha pealt tühi olema, ja ma täiesti ootan seda, et paari nädala pärast saab taas Eestisse. Ma mäletan, et Davidi ema hoiatas mind millalgi mu siiasaabumiseufooria ajal, et see ei ole nii kerge ja et ühel hetkel tekib olukord, kus sa tunned, et sa ei kuulu õieti kuhugi. Ei ole Taanis veel oma ja ei ole enam oma ka seal, kust sa tulid. Ma usun, et mingis mõttes olen ma nüüd selles punktis. Pidupäeva puhul kooke Taani lipuga kaunistama ei kipu, aga Eestisse tagasi tulla ei ole ka nagu üldse variant.

Hullud päevad

Viimasel ajal on kuidagi kiire olnud, ja eestlasterohke - eelmisel viikendil visiteerisid Trlp ja Kusti ja sellel viikendil ilmutas end Kopenhaagenis Märt.

Eile tuli DR1 pealt Michael Palini reisisari. Michael Palin on britt, kes on reisinud läbi "uue Euroopa" ja kõikidest neist riikidest doksarja teinud. Ma nädal tagasi sattusin puhtjuhuslikult vaatama seda, kuidas ta Ungaris ja Ukrainas ringi kolas, ja see oli päris huvitav, nii et kui ta eile Balti riigid ette võttis, sättisin ma end juba üsna teadlikult teleka ette.

Noh. Kes arvab esimesena ära, mida üks huumorimeelega britt valib iseloomulikeks pildikesteks, et Eestit rahvusvahelisel areenil tutvustada? Laulupidu? Tartu ülikool? Hähähä. Te kõik eksite.

Esimene episood nimelt käsitles neid tüüpe, kes umbes Paldiski maantee kaheksandal kilomeetril (?) püramiidides elavad. Intervjuu valgepäiste ja uduse äraseletatud pilguga inimestega, kes seletavad, et eestlased ikka püüdlevad selle hingelise puhastumise poole ja et püramiidis elamine annab hea energia, ja siis süütavad lõkke ja võtavad ette kollektiivse sütelkäimise.

Ma vaatasin ja mõtlesin, et kui ma seda puhta lehena vaataksin, siis peaksin ma selleks ikka väga new-age olema, et mind miski kunagi Eestit külastama motiveeriks.

Teine lugu - kohustuslik kõrvalepõige kohalike venelaste keeleküsimusse. Palin istub Tallinnas raekoja platsil koos keskealise vene ärimehega, kes vahutab diskrrrrrrrimineerimisest ja sellest, kuidas keelt mitteoskavatele seltsimeestele kodakondsuse mitteandmise küsimus on juba Euroopa Liidu tasandil tõstatatud.

Kolmas ja viimane lugu - Palin läheb Tallinna-lähedasse sanatooriumi, kus tädi Ljudmila talle kaane ja kuppusid kõhu peale paneb. Üsna vastik näeb välja ja asja ei tee paremaks ka see, kui Ljudmila oma puudulikus inglise keeles näitlikustab seda, kuidas kaanile protseduuri lõppedes ots peale tehakse: "Kkkhillj! Kkkhillj!"

Mu ainuke lohutus oli see, et ega lätlaste jaanipäevakommete tutvustamine neist ka oluliselt paremat muljet ei jätnud - üks veidrate paganate punt puha.

Siis tuli välja, et Märt on imelisel kombel kõigist Kopenhaageni urgastest täiesti juhuslikult valinud kõrvalmaja jazzbaari ja ma läksin alla, et võtta üks klaas. Mõne tunni pärast läheneb mulle baari tualettruumis suur, blond ja ilmselgelt veidi schwipsis taanlanna ja küsib, mis pagana keel see on, milles me seal vadistame? Austria? Ei, eesti, ütlen mina. Taani naine tundub suhteliselt segaduses olevat - eesti, kunagi pole kuulnud, nii austerlaste moodi kõlab. Ütlen, et Eesti on ida-Euroopas, mispeale ta peaaegu et vihastab - kas ma pean teda lolliks või, muidugi ta teab, kus ja misasi Eesti on. Ja siis luges mulle ette detaile, sellest kuidas me soomlaste ja madjaritega suguluses oleme. Lahkusime sõpradena.

Aga mismoodi austria keel kõlama peaks, sellest pole mul kahetsusväärsel kombel aimugi. Ma, loll, olen kogu aeg arvanud, et nad on seal üsna saksakeelsed.

Ehitiste erekteerumine

Täna kasutasin ma kliendimemos sõna "erection", tähistamaks mingite majade püstitamist kellegi aia taha, või oli see vastupidi. Saatsin memo managerile ülevaatamiseks. Minutite pärast oli manager mu laua juures, ise näost jumala punane, ja küsis, mida paganat ma SELLEGA mõtlesin.

Seletasin, et nii ja naa, näeb ehk harjumatule silmale vähe kummaline välja, tegelikult tegemist jummala korrektse terminiga and so on and so forth. Lõpuks küsisin, kas ta tahab, et ma selle millegi siivsama vastu välja vahetan, enne kui ma valmis töö audiitoritele saadan. Manager hakkas kangesti itsitama ja ütles, et ei, pole vaja. Ega audiitorid ka nagunii ei tea, mis see tähendab, nii et võib-olla saab siit veel natuke nalja.

Rumal on see, kes rumalasti mõtleb ehk kõik sõltub rikutuse astmest.

Naugumise karpsed

Reedel käisime Michaeli offisis veinidegusteerimisõhtul, sarnane üritus sellega, kus käisime siis, kui ma värskelt siia kolinud olin, ma vist midagi kirjutasin ka selle kohta.

Üldiste tähelepanekutena võib küll kirja panna, et aasta tagasi ei saanud ma ikka mitte kottigi aru, mida see veiniesitleja seal blääbis, aga kõigil teistel oli jube lõbus. Seekordsel üritusel sain ma üsna rahuldavalt aru, millest jutt käis, aga see oli täiesti surmigav ja inimeste nägusid vaadates sain aru, et ma ei ole ainus - ma mõtlesin, et veinikaupmehed on kõik sellised joviaalsed joodikud, nagu see, kes meile aasta alguses portveine tutvustas, aga võin vanduda käsi südamel, et enamik audiitoreid on joviaalsemad joodikud kui see kutt. Kui ta alustas oma ettekannet dessertveinidest hoiatusega, et nüüd räägib ta pool tundi oma lapsepõlvest, mõtlesin ma, et see on nali, aga tuli välja, et tegemist oli täiesti tõsise kavatsusega. Tegemist oli pika ja halli lapsepõlvega, mille kestel kuuskümmend inimest näljaste nägudega ootas, millal esimene vein välja kallatakse. Siis jõudis see Minty O'Hare arusaamisele, et nüüd on aeg nalja teha, ja ta rääkis meile pikantse loo sellest, kuidas tal pärast teatud dessertveini maitsmist rongis väga paha hakkas.

Kui ma seal viimati käisin, valati klaasid degusteeritavat jooki ikka ääreni täis, nii et valdav enamus osalejaid oli õhtu lõpuks üsna, khm, ülevas meeleolus. Seekord sai igaüks klaasi põhja kahe sõrme jagu. Ma saan aru küll, et see viimane on rohkem nagu degusteerimise ideega kooskõlas, aga ikkagi, mismõttes.

Allakäik, üldine allakäik, tuleb tõdeda. Aasta tagasi ei saanud ma taani keelest kottigi aru. Nüüd saan ma aru piisavalt, et tõdeda - enamus, mida see rahvas räägib, on ikka surmigav, ilm ja ühistransport, ma ütlen.

Ah, hall novembriilm. Täna hommikul tundsin tõsist kiusatust end haigeks kuulutada ja mitte tööle minna. Kraadiklaas näitas kangekaelselt 36,54. Pärast kurnavat sisemist võitlust ajasin riided selga ja kooberdasin bussipeatusesse. Praegu mõtlen, et raip, kellele seda südametunnistust siis nüüd väga vaja on.

Veel natuke kaeblemist taani keele aadressil

Õelad norrakad teevad taani keele üle nalja...

Bussi või mitte bussi - selles on küsimus

Ilmad on läinud külmaks ja eile sadas esimest korda lund - vähe ja vesist küll, aga siiski. Ja mul on tunne, et minu jalgrattasõiduhooaeg hakkab vaikselt läbi saama, kui ma ei taha igal hommikul offisisse jõudes kulmudest härmatist välja harjata.

Nii et ilmselt pean ma jälle kuukaardi ostma ja harjutama end vaikselt Kopenhaageni ühistranspordi võludega. Mida on vähe ja nad teavad seda, mistõttu on nad välja tulnud massiivsete PR-kampaaniatega, et inimesed nende vastu vähem okkalised oleks. Üks osa kampaaniast on see, et busside tagaküljed kannavad silti "Ainult rahu, tulen veidi aja pärast uuesti." Selle sildi nägemine tekitab minus enamasti sundmõtte bussile telliskivi aknasse virutada, sest ma näen neid enamasti nelja või viie teisele poole sõitva bussi tagaküljel, olles enda oma paarkümmend minutit tagajärjetult oodanud.

Aga. Lisaks sellele taagale, mida lisaks minule veel miljon kopenhaagenlast kandma peab (Eh. Miks siis teie arust jalgratas siinmail nii populaarne on?), on mul ka veel isiklik probleem. Nimelt kasutab sama bussi üks lähis-Ida päritolu noormees, kellega ma kevadel eksikombel jutule sain, kuna ma arvasin, et me töötame samas kohas. Mis osutus valeks. Ta ei ole mind sellegipoolest ära unustanud ja iga kord, kui ta mind bussipeatuses näeb, valgub ta näole lai naeratus ja ta trügib läbi inimeste, et minuga lobiseda. Mõnikord küsib ta mu telefoninumbrit või kutsub mind lõunale. Ja ta on nii õudselt igav, mitte väga atraktiivse välimusega ja ma ei suuda välja mõelda viisakat lahendust, kuidas hommikul tööle sõita ilma selle soovimatu sotsiaalse kohustuseta...

Pealtnäha on tegemist küll lihtsa lahendusega, aga ma tean küll, et praktikas ei ole mul piisavalt tahtejõudu, et varasema bussiga minna.

Jõulubroneeringud ehk eesti poisid jõuluks koju

Ostsin eile õhtul lennukipiletid ära; käesoleva hetke seisuga siis maandun Tallinnas 20.detsembri õhtul 23.00 paiku ja lahkun 27.detsembril pärastlõunase lennuga. Kutsed jõululõunatele on oodatud ;)

Olustikupildikesed Hispaaniast

Me saabusime Hispaaniasse esmaspäeval teadmisega, et meie üüritud korter asub Almunecari rannapromenaadil, vaatega Vahemerele ja Aafrikale (oleks see vaid veidi ligemal), ja alumisel korrusel on restoran nimega Antiguo Meson. Ajal, kui me Kopenhaagenist lahkusime, tundus see informatsioon täiesti piisav, ja me veetsime mõned meeliülendavad tunnid lennujaamas, töötades välja tõsielusarja "Võtmed" (esimene etapp: sulle antakse korteri võtmed ja linna nimi, leia uks, millesse võtmed sobivad; teine etapp: sulle antakse korteri võtmed ja riigi nimi, leia uks jne.; kolmas etapp: sulle antakse korteri võtmed ja kontinent, leia uks jne.; neljas etapp: sulle antakse korteri võtmed, leia uks jne.; viies etapp: sulle ei anta midagi, leia korter).

Tegelikkus osutus mõnevõrra teistsuguseks, eelkõige tänu faktile, et Almunecaris olid umbes kuu aega tagasi aset leidnud massiivsed üleujutused. Uudistes olid need paraku kajastamata jäänud, ilmselt Kreeka metsatulekahjude tõttu. Üleujutustest tulenevalt olid aga rannapromenaadid umbes kilomeetriste vahedega minema pühitud ja me pidime kohalikelt saadud ähmaste hispaaniakeelsete juhiste põhjal leidma alternatiivseid ümbersõiduteid kitsastel ja peamiselt ühesuunalistel tänavatel, mille üks külg otse merre laskus. Esimesed kaks tundi võtsime seda süütu huumoriga, aga hiljem oli tegemist juba rohkem hüsteeriaga, sest meie lootused rõdult päikeseloojangut vaadata olid ammu hävinud, öö saabus kiirelt ja restoran nimega Antiguo Meson paistis olevat merepõhja vajunud. Lõpuks õnnestus meil ühe teesulu kõrvalt kinni püüda kohalik, kes teadis, et kõnealune restoran paikneb kolmsada meetrit edasi teisel pool teesulgu. Ühehäälselt otsustasime auto sinnapaika jätta ja oma kotid ise edasi vedada ning voilá!

Järgmised kolm päeva möödusid otsetee leidmise tähe all, kuna ilmselgelt oli majaesine parkivaid autosid täis, aga võtku meid Joosep, kui me aru oleks saanud, kuidas need sinna said.

Hispaaniast oli mul muidu idülliline ettekujutus, et tegemist on maaga, mille toidud on vürtsikad ja lõhnavad, kus inimesed istuvad väikesel valgete majadega väljakul, rüüpavad külma valget veini ja nugistavad oma tapase kallal. Ausalt, Kopenhaagenis on tapast kergem leida kui Hispaanias, ja kohalik köök on reeglina kõike muud kui gurmee. Kergemaks ei tee seda ka asjaolu, et turistilõksudest eemal on ainuke kasutatav keel hispaania keel, ning menüü lugemine on sellest tulenevalt keskmise suurusega väljakutse. Üldkasutatavatele terminitele lootmine ei aita kuhugi; nagu välja tuli, võib tortilla näiteks tähendada ka taldrikutäit friikartuleid, peekonit ja omletti.

Hispaania pangaautomaatidega nalja muidu ei ole; igaühte, kes sinna sõidab, lootuses varastatud automaatide pealt kuhjaga raha kokku kühveldada, tabab kohapeal kibe pettumus.

Mäestikuvaated olid muidugi täiesti hingematvad. Vaatasime, et kokku tegime me nelja päeva jooksul umbes nelisada pilti - ja see on ilma arvesse võtmata neid pilte, mille me kvaliteedipõhjustel hiljem ära kustutasime; absoluutne koguarv oleks ilmselt olnud umbes tuhande kandis.

Granada ümbrust külastades on must-see muidugi Alhambra. Paraku, et see on must-see, teavad üsna paljud, nii et isegi off-seasoni ajal on soovitav pilet ette broneerida või siis kohale minna hommikul vara, vastasel korral ei pruugi löögile saada.

Näide sellest, kuidas me Davidi uue paparazziläätsega kohalikku floorat kiusasime (või siis oli see fauna, mis loomi tähistas. Ma vahetan need kaks alati ära, obviously ei ole ma selles küsimuses üldse kopenhaagen).

Tükk aega ei ole ma näinud kusagil nii metsikus koguses hulkuvaid kasse. Päevasel ajal põõnas neid iga palmi all kaks-kolm tükki. Aga üldiselt näevad nad välja mõistlikult heas toitumuses ja kaunis hea tervise juures, nii et ilmselt on vähemalt turistihooajal tegemist kohalike restoranide püsiklientidega. Lisaks väitis ema, et ta nägi inimesi tänavanurkadele kassitoidukotikesi asetamas.

Aga see, et tegemist oli off-seasoniga, hammustas igal tänavanurgal. Paljud kohad olid talveks suletud, inimesi oli tänaval vähevõitu. Hoolimata palmidest, sinisest merest ja päikesest valitses kuidagi talveunemeeleolu.

Teine kohalik must-see - Nerja koopad. Pean süüdlaslikult tunnistama, et see jättis isegi mulle sügavama mulje kui Alhambra. Raske on võtta pilti, kust saaks aimu sellest, kui kolossaalse struktuuriga tegemist on, aga see on umbes nagu sisenemine Moriasse "Sõrmuste isanda" esimeses osas. Piltidel on näha, kui väiksed inimesed paistavad nende kivimassiivide kõrval, aga sellest hoolimata on tegemist üksnes murdosaga.

* * *

Ma mängin endiselt mõttega teha omale Flickri konto ja sinna üles riputada paremik neist piltidest, mis me teinud oleme, aga kuna tegemist on aeganõudva ettevõtmisega, siis teab seda vaid kõigi väikemutukate suur kaitsja, millal ma niikaugele jõuan. Esialgu valmistan end homseks tööpäevaks moraalselt ette; kummalisel kombel, kui tegemist ei ole ajaga, mil ma diivanil vedelen ja eelkõige eamiselt Xboxile/raamatutele/telekale keskendun, väsitab igasugune puhkus mind niivõrd, et tagasi jõudes on mu peamine mõte: ma vajan puhkust.

Õiguskeele nurgake

See, Kiir, oli teooria:

Seadus ei tohi reguleerida üksnes üksikjuhtu, vaid peab olema üldine ja abstraktne. Üldisus tähendab, et ta peab vähemalt teoreetiliselt hõlmama rohkem kui ühte adressaati.

...aga kui sa kive veeretama hakkad, see on praktika:

Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja ohvriabi seaduse muutmise seaduse eelnõu 939 esimene lugemine 08.11.2006, originaaltekst kättesaadaval http://web.riigikogu.ee/ems/stenograms/2006/11/t06110807-05.html#P282_64754

T. Velliste

Mul on küsimus selle eelnõu filosoofia kohta. Kas selle põhifilosoofia on lühidalt kokkuvõetav kahe järgmise näitega, et kui hunt paneb lambatalle nahka, siis see juhtum ei käi selle seaduse alla, kui aga hunt otsustab mõnevõrra näksida seda lambatalle, siis tuleb asuda lambatalle ja hundi lepitamisele?

R. Lang

Ma võiksin muidugi sügavalt süveneda sellesse küsimusse hundi ja lambatalle vahelises suhtes, aga põhimõtteliselt tõepoolest, kui on toime pandud ikkagi selline kuritegu, mille puhul on tegemist kannatanu surmaga ehk antud juhul siis tall on ära söödud, siis lepitusmenetlust rakendada tõepoolest ei saa. Nüüd selle talle näksimisega on natuke keerulisem lugu. Ka talle näksimine ehk inimesele raske kehavigastuse tekitamine teatud juhtudel on ju esimese astme kuritegu. Aga kui näiteks tallelt varastatakse ära käekott hundi poolt, siis ma leian, et talle ja hundi lepitamine peaks olema võimalik.

T. Alatalu

Meil jäi arutlemata siin see vahepealne seisund, kui hunt hammustab lambal ära, ütleme, ühe jala või kaks jalga või kolm jalga. Kas see on nüüd praegu niisugune üldine norm igal pool, et on ainult surm ja siis on juba, eks ole, kõik muu langeb ära ja on ainult siis näksimine, kui kasutada härra Velliste terminoloogiat? Või on veel midagi näksimise ja surma vahepealset teiste riikide seadusandluses ka ära märgitud?

R. Lang

Hundi seisukohalt vaadates loomulikult hunt võib käsitleda ka talle kolme jala ära söömist lihtsalt näksimisena. Ma arvan, et tallel on selles suhtes olemas erinev seisukoht.

A. Üprus

Siin olid huvitavad käsitlused seoses ilmselt nii Hemingway kui Remarque poolt, mõlema poolt püstitatud hüpoteesist, et antiloobil ja lõvil võib olla väga erinev arusaamine tõest. Aga hetkel me ei tegele tõe tuvastamisega vaid kokkuleppele jõudmisega. Nii et sellisel puhul on antiloobil ja samuti ka lõvil, või siis nendel kodumaistel variantidel võimalik kokkuleppele jõuda, mis tagab üldise rahu kogukonnas ja võib olla ka neile mõlemale kasulik.

K. Pikaro

Ma ei taha debateerida tallekese ja lamba teemal, sellepärast et kui ka talleke on ära söödud, siis kannatanu on ikkagi tema ema või üks tema vanematest.

Kes meist ei oleks kuulnud verisest lahingust muinaseestlaste ja fööniksi ordu rüütlite vahel...

Oliver küsis mu käest täna, mille poolest üks alljärgnevatest loetellu ei sobi: Hitler, Napoleon, Tšingis-Khaan, Aleksander Suur, fööniks, William Vallutaja.

Ma ei saanud esialgu essugi aru, mõtlesin, et tegemist on küsimusega sarjast "Mis on maailma kõige sõltumatum riik?*" Siis lugesin veidi tähelepanelikumalt läbi Oliveri viidatud artikli sellest, kuidas Ace of Base tuleb Tallinna comebacki tegema (jah, tõesti, milline tõsiseltvõetav lääne bänd tuleb tegema comebacki Tallinna linnahalli laval). Muuhulgas saame teada, et "bänd vallutas fööniksina muusikamaailma 1992. aastal debüütsingliga All That She Wants". Iroonia loomulikult seisneb selles, et erinevalt teistest ülalviidatud üldtuntud ajaloofiguuridest "ei vallutanud fööniks mitte s...gi".

Ach, carpe jugulum! Kui oleks ma vaid eesti keele õpetaja, oleks see mu õpikulausete top 10-s kindlasti.

Teine tänase päeva päikesekild tuleb Trlpilt (hoiatus siiski, kodukaslastega vähemtuttavad indiviidid ei pruugi asja ilust niiväga aru saada)...

* Maailma kõige sõltumatum riik on loomulikult Mongoolia.**

** Sest Mongoolia on Hiina ja Venemaa vahel. Mongooliast ei sõltu mitte s...gi.

Yessir, I can sushi

Tänase hommiku ebameeldivaks üllatuseks kujunes asjaolu, et koosolekuruumidest on eemaldatud shokolaad, mis on asendatud... porganditega. No ma teadsin ennegi, et siin tervislike eluviisidega nalja ei tehta, aga tõepoolest; kui nad selles vaimus jätkavad, saavad meist küll peagi kabjalised.

Eelmisel nädalal tegin paaripäevase kõrvalepõike Ungarisse koolitusele Käibemaks 1. Esindada ühte riiki, pärinedes ise hoopis teisest, on üsna tüütu tegelikult. Paar korda üritasin pääseda standardküsimusest "Where are you from?" vastusega, et olen Taanist. Aga see viis kiirelt erinevate arusaamatusteni, tipnedes sellega, et üks tütarlaps Küproselt või kuskilt sealtkandist mu oma pilguga läbi puuris, sisistades: " You don't look like a Dane at all, you know." No tere hommikust, kas Euroopas on avaldatud mingi taanlaste välimääraja, et valgete juuste ja sarvedega kiivri järgi peaks nad alati ära tundma. Ma olin alati sunnitud lõpuks üles tunnistama, et ee, nojah, ma ikkagi päris taanlane ei ole või nii.

Minevikku on jäänud ka päevad, kus ma enamasti brittidega vennastusin. Neljapäeva öösel (v)allutasime Budapesti ainsa avatud baari, mis meil leida õnnestus. See ilmnes olema mingi kahtlane ungari karaokebaar, kus me kiirelt ruineerisime õhtu nende kuue ungarlase jaoks, kes ilmselt olid oma repertuaari nädalaid hoolikalt ette valmistanud. Aga karaoket laulvad britid on siiski natuke lärmakad ja joviaalsed mu jaoks. Kummalisel kombel õnnestus mul hoopiski vennastuda kaasskandinaavlastega (kaks rootslast ja norralane), kes mulle varajaste hommikutundideni õlut ostsid ja seejärel taksoga hotelli tagasi toimetasid. Tagantjärele mõeldes olen ma jumala kindel, et taksojuht tõmbas meid, khm, tillist, kuna see ei saa lihtsalt olla, et Erzsebeti silla juurest West Endi maksab 5000 forintit. Lennujaamast West Endi on 3500-4000 forintit ja lennujaam on ikka kõvasti kaugemal. Aga noh, teisest küljest rikast põhjamaade turisti sellised asjad reeglina ei koti.

Üldiselt olen ma viimasel ajal üllatavalt palju kohalikega suhelnud ja tundub, et pärismaalased hakkavad mind hoolimata mu endiselt puudulikust dialektist omaks võtma. Tänase õhtu plaanis on siis kolme offisitibiga shoppamine kuni poodide sulgemiseni ja peale seda vein/sushi kellegi pool, peale mida saame me rõõmsalt Bastat vaadata. Jah, ma küsisin ka, mis krt on Basta. Tuleb välja, et Basta on mingi tarbijaprogramm erinevate kosmeetikumide reklaamitavatest ja tegelikest omadustest. Järgmisel korral, kui te mind näete, ei tunne te mind enam äragi - ma olen niivõrd tibistunud!

Karjuv ebaõiglus

Kujutate ette, üks allkorruse tüdrukutest andis täna sisse lahkumisavalduse... sest ta võitis lotoga 15 miljonit kohalikku ühikut (umbes 30 miljonit Eesti krooni siis) ja tahab nüüd puhata ja mängida. Ta oli nimelt viikendil kööki koristades leidnud selle lotopileti ja esiotsa tahtnud selle minema visata, aga siis otsustanud igaks juhuks järgi kontrollida.

Milline karjuv ebaõiglus! Ainus, mida mina kunagi õnnemängudega võitnud olen, on paar pesupulka nende "iga pilet võidab" mängudega. Ja nüüd mingid tibid lähevad ja võidavad lambist viisteist milli. Sellised asjad ei peaks juhtuma kellegagi, keda sa isiklikult tead; need juhtuvad Jennifer Lopezi filmides.

Lapsed on jumalikud

Ma soovitan täiesti soojalt lugeda 25.septembri sissekannet ühe noore USA õpetaja blogis. Naersin end herneks.

Kõikide riikide proletaarlased, ühinege.

Niisiis, nad otsustasid kinni panna selle keeltekooli, kus ma käima hakkasin, sest Kopenhaageni linnavalitsus väidab, et kool on neile neli ja pool miljonit kohalikku ühikut võlgu, ja kool muidugi väidab, et nad ei ole kellelegi midagi võlgu. Ühesõnaga otsustas linnavalitsus kooliga finantseerimislepingu ära lõpetada, mis tekitab minus põhimõtteliselt tahtmise Ritt Bjerregaardi pihta visata purgitäis Avada Kedavrat, sest vahe selle eelmise kooliga, kus ma taani keelt õppida üritasin, on ikka nagu öö ja päev. Sõjaväeline kord, see selleks, aga me õigupoolest õppisime midagi.

Aga taanlased, demokraatliku ühiskonna sigitised, ei anna niisama kergelt alla ja meelitavad ka meid, sinisilmseid immigrante, streikide ja demonstratsioonide libedale teele astuma. Kooli sulgemisele järgneval päeval kell 11 hommikul toimus demonstratsioon kooli sulgemise vastu. Ega ma sinna ei läinud, isegi kui ma sel ajal tööl ei oleks olnud - ma olen avalike meeleavalduste ja miitingute suhtes üsna allergiliseks muutunud. Ja üldiselt tundub mulle, et arvestades neid mastaapseid demonstratsioone, mis siin viimase aasta jooksul toimunud on, ei läheks küll vaja midagi vähemat kui üks väike ja hästi läbimõeldud pronksöö, et Kopenhaageni linnavalitsust kottima hakkaks; nad on siin enam-vähem juba kõike näinud. Millest annab tunnistust ka asjaolu, et kui keegi küsis, miks demo nii kummalisel ajal toimub, kell 11 hommikul, laiutas koolidirektor käsi ja ütles: "Ei ole midagi teha, linnavalitsus ei olnud nõus muud aega kooskõlastama, enne seda on hommikune tipptund ja kella kaheteistkümnest tulevad juba järgmised demonstrandid peale."

...ja ööd on meil mustad

Töönädala kaks viimast päeva veetsin kolleegidega Korsøris, mille tulemusena on mul tõsine taani keele üledoos. Ma enne olin arvamusel, et ma saan suuremast osast blääbimisest nagu aru, aga nüüd lülitab mu aju end lihtsalt sujuvalt tühikäigule, kui mu ümber kohalik sotsialiseerumine toimub.

Helgema poole pealt sain ma näiteks teada, et mu bossi tüdruksõbra perekonnanimi on Käibemaksusson (otsetõlge taani keelest siis muidugi). Ausalt, sobivamat nime on mul raske ette kujutada.

Nelikümmend kaks

Lihtsuse mõttes avalikustan siinkohal vastused mu ema saadetud ankeedile.

Mis juhtunud tugeva(et mitte öelda - võimuka) kassiga?

Suurt midagi. Hetkel närin end läbi kliendi SAP-süsteemi käibemaksukoodide. Ärge küsige. Te ei taha teada.

Kas maha murdnu igavus?

Ei, igav mul küll ei ole. Nädalavahetusel käisin kõigi sakslaste lemmikkuurordis Blåvandis (Blåvandil, ...? Krdi taani kohanimed). Blåvand on umbes nagu Jurmala, ainult et Blåvandis on Burger King (mida Jurmalas minu mäletamist mööda ei olnud. Võib-olla praeguseks on.). Külm oli. Puhus tuul ja tolmu tikkus silma.

Või suur töötegemine?

No ma räägin. Krdi SAP. Ja taani keele tunnid, mis järjest raskemaks lähevad. Kaks korda nädalas, peale tööd neli tundi. Eilses tunnis otsustasime kambakese tuumikinvestoritega täna õppimisgrupi moodustada (loe: minna linna õlut jooma). Well, sõna "Carlsberg" läheb keelepraktikana arvesse küll. Ja Tuborg eriti.

Või veel midagi kolmandat., millest me midagi ei tea ega aima?

Maitea. Võimalik. Praegu ei tule nagu eriti meelde.

Kuidas elab väike hiir?

Kass sõi ära. Kuna sügise saabudes ei lenda ka enam eriti kärbseid akendest sisse, siis praeguseks on järg oliivide ja pähklite käes. Te ei usuks, kui kaua võtab aega ühe oliivi tapmine. Ja ma ei räägi siin surnuksjõllitamisest.

Mis oli eilses menüüs?

Mingi kahtlane riisi-kana-krevetivärk. Kaks juustuvõileiba. Marsi shokolaad. Halb offisikohv. Veel halvem keeltekoolikohv, mis pole isegi mitte tasuta. Kaks õlut ja pool pudelit veini.

Kas ilmad sama halvad kui meil?

Ei, välja arvatud need á 15 minutit, mis mul hommikul tööle ja õhtul koju sõitmiseks kulub.

Kas poodides midagi huvitavat ka on?

Ma täna lähen vaatan järgi, siis annan teada. Ma pean omale nagunii uued kingad ostma. Või noh, ei pea, kui aus olla, aga ma nagu teatavas mõttes tahan või nii...

Ahjaa, ja ma kuskilt lugesin, et H&M kavatseb ka lõpuks Eestisse laieneda? Palju õnne, aplaus ja potililled!

Yes, it's f... political

Taanis tulevad varsti jälle valimised, erakorralised valimised. Ma kohe läksin elevile, et mis nüüd juhtus ja kes nii suure ämbriga hakkama sai, et kohe erakorralised valimised peab tegema. Aga tuli välja, et tegemist pidada normaalse nähtusega olema. Et kui valitsuse krediit on hetkel kõrgel, rahva seas suht pop ja muidu seksikas, siis kuulutatakse kiirelt erakorralised valimised välja, et saada bigger, better ja uncut mandaat. Muidu ootad need korraliste valimisteni jäänud kaks aastat, selle aja jooksul ujub jälle välja mõni kirgi ülesküttev immigrandiprobleem või koolide alarahastamine või jääb mõni minister pordumajas vahele, reiting langeb kolinal ja ongi hüvasti, relvad!

Vahepeal on kuulda olnud kaebusi, et kassipilte ei ole enam olnud. Ma riputan nüüd üles vahelduseks ühe teise kassi, tundmatu nälginud hulkuri, kelle kurnatus on jalapealt maha murdnud.

Kaasmaalased lähivälismaal

Lugesin just Jyllands-Postenist artiklit selle kohta, kuidas rootslased on pissed taanlaste üle, kes Rootsis odavaid kortereid ja maju üürivad/ostavad ja üle Øresundi Kopenhaagenis tööl käivad. Pissed on nad sellepärast, et Taani saab maksuraha ja Rootsi saab sotsiaalkindlustusega kaasnevad kohustused. Aga tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et Malmö linnapea on eestlane Ilmar Reepalu!

Itaaliapäraste magustoitude talumatu komplekssus

Alljärgnevaga esitan ilukirjanduslikus vormis raporti reedesest läbust ja veel mõningatest asjadest siis:

• Kella seitsmeks hommikul inimesi bussi peale kamandada on ebainimlik loomapiinamine. Samas, kompensatsiooniks pakuti vahetult peale bussist mahaastumist Taani Kõige Valjema Häälega Meest. Nii mõnedki publiku hulgast pühkisid pisaraid - osad ilmselt selle tõttu, et muusika sügavalt puudutas nende hinge- ja südamekeeli, teised seetõttu, et puudutatud said nende kuulmekiled.
• Ma õppisin joonistama õuna. Ja pudelit. Ka paberile vaatamata.
• Jõin kamba tüdrukutega hotellitoas shampanjat, sain kõhuvalu ja läksin seetõttu frötschile üle. Ja sain kuulsaks kui neiu, kes õlleletist keerulisi jooke tellib.
• Istusin kuti kõrval, kes täiesti süüdimatu näoga endale magustoiduvaagnalt ca 400-grammise tüki gorgonzolat lõikas. Ma kannatasin kakskümmend minutit, enne kui julguse kokku võtsin ja küsisin, kas ta tõesti sõi selle kõik ära. Ei söönud. Vaene poiss oli arvanud, et tegemist on jäätisega, ja nii jäi ta ka koogist ilma.
• Hüppasin kui segane umbes viisteist minutit Taani kõige popima bändi Nephew kontserdil lava ees, sest kogu kollektiiv viibis in corpore sealsamas ja midagi paremat polnud nagunii teha. Profülaktika mõttes kuulasin veidi aega kodus nende viimast albumit ja lootsin, et ehk nad on laivis paremad. Ei olnud. Olgu öeldud, et tegemist on ühe harukordselt s... bändiga, aga seda arvamust ei tasu taanlaste kuuldes kõva häälega väljendada.
• Sain ohtralt korporatiivset nänni ja nentisin üllatusega, et on isegi võimalik toota firmalogoga gadgeteid, mis tõenäoliselt tulevikus ka kasutust leiavad. On võimalik.
• Magasin maha järjekordse idiootide marsi kõrvaltänaval.
• Konstateerisin, et Shrek hakkab väsima, kuigi ka kolmandas osas on omad Hetked.
• Ja tutvusin täna hommikul korporatiivmaksudesse saabunud soome tüdrukuga. Soomeugrilased hakkavad nüüd vaikselt, aga julmalt Taani pealinna infiltreeruma.

Tagasi boksis, toodan paberit

Ühesõnaga, pärast suurepärast Eesti-nädalat olen jälle tagasi oma Taani boksis ja toodan paberit. Kalender on end septembrikuuks taas kord ise ära täitnud ja homme ootab mind kuusteist tundi kestev lõbus läbu koos tuhande kahesaja kolleegiga.

Esimese uudisena tagasi jõudes sain teada, et septembrist ootab mind nii ameti- kui ka palgakõrgendus. Küsisin, kas mind tõesti nüüd konsultandiks edutatakse. Ei, siiski mitte, aga kuna firmapoliitika kohaselt trainee'dele nii kõrget palka ei maksta kui mulle, siis pidid nad mulle mingi muu positsiooni välja mõtlema. Lubage tutvustada: teie ees seisab alates 1. septembrist Assistant Consnultant. Peale minu on Taani offisis veel ainult üks Assistant Consnultant. Ja Consnultandid on palju lahedamad kui Consultandid pealegi.

Ma lisan allpool ka väikese nädala pildis. Ilmselt tuleb omale lähitulevikus teha ka Flickri konto vms., kuhu ülejäänud saab üles riputada, sest nagu ma eile avastasin, kulutab isegi väiksemaks formaaditud piltide e-maili teel saatmine rohkem aega ja närve kui asi väärt on. Ja lõpuks saabub ikkagi vältimatu failure notice selle kohta, et attachment on liiga suur.Käisime ratastega Keila-Joal. Nagu välja tuleb, ei ole kõige paeluvam kohalik atraktsioon mitte see teatav kosk, vaid kolm tuhkrut, kes jõe ääres asuva kohaliku kergelt rullnokliku hõnguga baari suveterrassi all elavad. Näha õnnestus meil ühte, kes üsna enesestmõistetavalt laudade all ringi kolistas ja põranda puhastas kõigist mõeldavatest toidujääkidest. Ma miskipärast mõtlesin, et tuhkrud on kiskjad, aga tuleb välja, et kartul ja leib läheb ka täiesti, kiievi kotleti paneeringust rääkimata. Ilus läikiv karv oli loomal, peab ütlema.

Siis me käisime Nõval, mille puhul tahaks siia veel kord lisada tänusõnad Clintile kui idee autorile ja Eevale kui kohalikule organisatsioonikomitee esinaisele. Which reminds me... Eeva, kui sa seda loed, palun saada mulle oma kontonumber raha jaoks. David teatas südametäiega, et pagan, isegi Eestis on parem ilm kui Taanis, hoolimata sellest, et Eesti rohkem põhja pool asub.

Mulle meeldib selle pildi juures eriti üks kaevav koer tagaplaanil.

Pildi keskel on näha kummalist tornaadosarnast nähtust. Ilmselt on tegemist vesipüksiga, või nagu loomingulisemad inimesed armastavad öelda, pöörispask.

Nõvalt läksime me mu vanemate suvilasse Padise lähistel, kus Davidile korraldati viivitamatult ülim test, kas ta on ikka vääriline minuga koos elama. Vasakul on näha Davidit testi sooritamas. Keskel ja paremal Ants ja mu ema inspekteerimas.

Ja hiljem lõbustasime end õhtusöögiks pühvlite laskmisega.

Wanted: gorjatshie estonskije parnji

Danmarks Radio palvel otsitakse eesti mehi vanuses 25-55 statistiks Taani teleseriaali "Forbrydelsen", kus tuleb mängida meremehi. Osalemise eest saab tasu, filmimine leiab aset Christianshavni lähistel 11.sept. kl 12-22. Huvilistel tuleb võtta ühendust Victoria Sundbergiga (tlf. +45 2854 0223, vict@dr.dk). Võite teabe edasi saata kõigile, kes võiks selle vastu huvi tunda.

Noh, kuumad eesti poisid. Kellel siiani pole olnud mõistlikku põhjust kaunist Kopenhaagenit külastada, siis meremehe kehastamine peaks ju olema igati ahvatlev väljakutse. Viikingid my ass - mäletate, kuidas me Sigtunas käisime?!

Ilusad mehed vene poliitikas

Viikendil oli Nielsi ja Mie ühine 30.juubel. Hakkasin mõtlema, et ega ma tegelikult vist ei teagi, kas seda ka Eestis sama võimsalt tähistatakse. Et kutsed saadetakse laiali 3-4 kuud varem, külaliste arv on keskmiselt 50-60, kingituste hinnaklass on 1000-2000 kohalikku raha (Eesti rahas siis x 2), aias on suur valge telk koos baariga, disko mängib öö läbi, pakutakse kolmekäigulist õhtusööki ja kassi leiab põllult üles alles järgmise päeva pealelõunal. Mainimata seda, et järgmine päev möödub padupohma tähe all (mis on absoluutselt ebaõiglane, sest mina olin praktiliselt kaine, vähemalt piisavalt, et oma teinepool koju jõudes lusikaga vannitoa põrandalt kokku kraapida ja voodisse paigutada).

Ma ei usu, et ma olen Eestis üldse kellegi 30. sünnipäeval käinud - enamus mu sõpru tuttavaid on veel mõnevõrra sellest keskeakriisi piirist allpool või selle juba mugavalt paari aastaga ületanud. Aga millegipärast tundub mulle siiski kuidagi loogilisem, et eestlasele on hea tava pigem seda suurt sündmust ignoreerida ja heal juhul ehk paarile paremale sõbrale läbu koos kojutellitava pitsaga korraldada. Ma ei tea, võib-olla ma eksin. Igal juhul seisab see katsumus ka mul endal sel sügisel ees, umbes nii nagu mu ema igal aastal kurdab, et ta nüüd läheb esimesse/teise/kolmandasse/jne klassi ja et see on hullult raske.

Eile püüdsin Eestisse kaasatoomiseks Taani nänni shopata. Aga Anton Bergi saab ka Tallinna kaubamajast ja muudest seksikamatest poodidest ja Taani disain on kohutavalt igav ja kohutavalt kallis (võrdluseks näiteks Iittala, mis on ka kohutavalt igav, aga palju mõistlikumas hinnaklassis).

Kuskilt, enam täpselt ei mäleta kust, leidsin lingi New York Timesi tehtud lühidokumentaalile Nashidest. Seda vaadates tuli mulle taas kord meelde järjekordne kinokogemus Eevaga, kui me eelviimast Harry Potterit vaadates arutlesime, kas see on okei, kui me leiame, et teatud teismelised koolipoisid on tegelikult täitsa pandavad. Ega põhjus seda dokki vaadata ei ole ka mitte peamiselt sügavamõttelises sisevaates Nashide psühholoogiale, mis nad seal ikka uut räägivad - palju parem põhjus seda vaadata on intervjuu kutiga opositsioonist, kes In My Humble Opinion on jumala nunnu.

Kusti saatis mulle selle pildi, märkides, et Taani vihmades oleks ilmselt mõistlik midagi taolist endale soetada. Vaadates aknast välja, kus tuumajaam üle väina läbi halli vihma kätte ei paista, kaldun ma arvama, et umbes järgmiseks nädalaks võib vabalt tegemist olla selle suve tippmoega Kopenhaageni tänavatel.

Igavus ei tapa tulles

Oh jummel. Kellegi Marise blogis (imearmas blogi muidu, soovitan soojalt) on suur kell, vaatasin seda ja rõõmustasin, et ainult paar tundi veel jäänud (minuit, chrétiens! minut, kretiinid!). Siis sain aru, et enesestmõistetavalt elab Maris Eesti ajatsoonis. Mis on Taani omast tund aega ees, jopptvajuu.

Sõnaga, passime siis edasi, daamid ja härrad, ja vajutame aeg-ajalt Ctrl + P, et tunda end endiselt elusana. Mul õnnestus küll Mieniga kella neljaks kohvipaus kokku leppida, nii et ehk õnnestub pool tundi varem minema hiilida (okei, tund, ma jõudsin pool tundi hiljem hommikul kohale ka).

Laalaalaalalalaalaalaaa.

Häbiväärne läbikukkumine

Täna tuli Linda puhkuselt tagasi ja küsis mu käest, millega ma vahepeal tegelenud olen. Nii ja naa, niisama logelenud ja Ungaris käisin.
"Ungari, seal oli kindlasti vahva?"
"Jaa, kole kuum ainult, 40 kraadi või rohkem."
"Oi, aga sina peaksid sellega ju harjunud olema?"
"Ee. Mismõttes...?" Mu esimene assotsiatsioon oli, et maal, mis asub nii kaugel põhjas nagu Eesti, peaks kõik inimesed omale olema kasvatanud nii vägeva karvkatte, et kolides lõunasse (Taani), piinab neid pidevalt kohutav palavus.
"Noh, Eesti on ju kusagil lõunas, ei ole või?"
Minu Eesti-alane selgitus- ja tutvustustöö Lääne-Eurooopas on ilmselgelt häbiväärselt läbi kukkunud. Või ehk siis pidas ta silmas Eesti lõunapoolseid kolooniaid, nagu näiteks brittidel Indias oli, Tartut näiteks.

Lauldes vihmas

Minuga sama korruse peal töötava malaisia tüdruku silmad läksid suureks nagu traktorirattad, kui ma ütlesin, et mul on nädalavahetusel plaanis külastada Davidi eksnaise isa Århusi lähistel, ja kui David ise sel hetkel seal oleks viibinud, oleks ta ilmselt paraja malaisia stiilis koosa saanud selgitusi kuulamatagi. Tegelikult asi nii intrigeeriv ei ole, kui pealtnäha paistab, ja eksnaise endaga on seal väga vähe pistmist.

Mogens ja ta abikaasa on seitsmekümnele liginev elurõõmus ja liikuv paar, kes armastab mängida kõikvõimalikke laua- ja hasartmänge ning sinna kõrvale juua vaadiviisi punast veini. Ühtlasi meeldib Mogensile väga võita, mistõttu peab hoolikalt meeles pidama, et tõsiselt ei tohi võtta midagi, mis mängu jooksul öeldud on. See oli samas teinekord kaunis raske, kuna kommentaarium võis vabalt varieeruda salakavalatest soovitustest kuni värvikate solvanguteni, kui Mogens seisuga rahul ei olnud.

Üldiselt tundub mulle, et parim osa igasugustest ringikolamistest on ikkagi koju tagasi jõudmine. See on kardetavasti märk lähenevast vanadusest.

Illustreerin seda ka mõningate dramaatiliste loodusvaadetega Molsilt (metsik loodus Århusi lähiselt) ja praami taguotsalt. Jüütimaa suveilm oli Taani kohta päris pandav, aga juba praamilt oli näha Sjællandi kohal laiuv must pilv ja Kopenhaagenis bussi pealt maha tulles sadas jälle.

Mind ei hoiatatud ette, et plaan hõlmab endas mõnetunnist jalutuskäiku metsaradadel, inter alia künkad, lehmakoogid, elektrikarjused ja muda, mistõttu õnnestus mul taas kord hoida kõrgel Sihtasutus Quo Vadis, Daamilikkus Eestis? lippu ja tõestada, et tõeline Daam ei vaheta kontsakingi spordijalatsite vastu ka siis, kui surm, sääreluumurd ja muud sportlikud vigastused silme ees on.

Ma peaaegu arvasin lollil kombel, et kõnealune mägi ongi Taani kõrgeim tipp (ca 114 m). Ei ole, aga Suur Munamägi on kõrgem ikka. Up yours, Taani mäed!
Kui hoolega vaadata, võib tagaplaanil natuke Århusi näha.

Åh Hærry

Hähä, ma olen nüüd uue Harry Potteri läbi lugenud ja sellega juba kogu hommikupooliku terroriseerinud oma mittepuhkavaid töökaaslasi. Te ei tea veel, kas Harry saab surma või kas Ron ja Hermione abielluvad? Või kas Dumbledore ärkab surnuist üles? Hähä, mina tean, ja kui te mu vastu kenad ei ole, siis ma ütlen teile!

Õpetussõnu nahkköites

Veetsin kümme päeva Ungaris ja sain jälle natuke targemaks. Põhijäreldused, milleni seekord jõudsin, olid:

1. Jah, kaks kuud kestev vihmasadu ja seitseteist kraadi on kuradi ärritav, kui iseenesest on igal inimesel põhiõigus suvele. Vaheta see varjus 40+ kraadi ja pilvitu taeva vastu ning umbes kolme päevaga sain ma aru, et tegelikult pole Taani ilmastikul suurt häda midagi.

2. Kaubanduskeskused kannavad suurt, tänuväärset ja hädavajalikku funktsiooni - neis on õhukonditsioneer.

3. Kotis purunenud tuub paprikapastat jätab kõige hullemad laigud alati valgele kampsunile (ja mitte näiteks mustale dressipluusile, millest sul põhimõtteliselt nagunii poh oli). Hence, kasutagem kilekotte. Selleks nad ju ongi tehtud.

4. Ungari vähem poshimates kohtades väljas süües tuleb küsida pool portsu või lastepraad. Vastasel korral pead sa ülejäägid hobusega koju vedama ja peale vaadates pole nagu arugi saada, et sa midagi söönud oled.

5. VH1 valitseb! (Ma muidu oleks öelnud ruulib, aga minus on tekkinud hirm, et mu eestikeelne sõnavara vananeb kiiremini kui kaasaegne arvutitehnoloogia, nii et püüan jääda kirjakeele piiresse. Teisest küljest suurenevad mu taanikeelsed verbaalsed võimed järjepidevalt, välja arvatud üksikud apsakad, kus mul õnnestub tõlkida näiteks "asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud dokument" "seespidiseks kasutamiseks mõeldud dokumendiks". Näiteks.

Ajee, ja eile ostsin ma ära ka lennukipiletid, nii et 20-27 august väisan ma taas kord Eestit, alates 22ndast teatava taani printsi seltskonnas. 21ndaks lubas Trlp kohale organiseerida mustikad, et need margariitadeks töödelda ja nina korralikult täis tõmmata. See kõlab tõeliselt hästi, peab ausalt ütlema.

Armastusega Taanist, koos saba ja sarvedega

Üks ameeriklane küsis mu käest hiljuti, kas meil Taanis on samamoodi nagu USA-s, et põlisrahvas elab reservaatides nagu neil indiaanlased. Ma algul ei saanud aru, mis põlisrahvast jutt käib, aga siis ta täpsustas, et viikingitest, noh.

Ma ei osanudki nagu alguses midagi öelda, kohmasin, et jah, linnas ringi tuiates näevad nad päris valge inimese moodi välja, aga siis kui tagasi reservaati jõuavad, tõmbavad sarvilise kiivri pähe ja sõuavad röökides Rootsi linnasi põletama. Või mis sa ikka ütled sellise küsimuse peale.

Assotsiatsioonid õhuseppadest

Mu ema kaebused seoses Aerosmithi kontserdiga Tallinnas (vilets helikvaliteet; naabri küünarnukk silmakoopas; et selle eest raha tuleb maksta; muiduvahtimine, kuni isandad õllejoomise lõpetavad ja end pööblile näitama tulevad; lühikese kasvu tõttu lava mittenägemine; meeste karvased kõverad sääred) meenutasid mulle Michaeli räägitud lustakat lugu Roskilde festivalist 1997. aastal, mis teadaolevalt olla olnud kõige märjem Roskilde. Kuni praeguseni siis.

Nimelt, kuna trampiv rahvamass kiirelt kogu festivaliala mudaauguks muutis, lõbustasid osad enamate vaimuannetega õnnistatud tegelased end teedesse aukude kaevamisega. Muda ja vett oli absoluutselt igal pool, nii et augud täitusid küllaltki kiiresti, nii et möödaminejal neid praktiliselt võimatu märgata oli. Augu olemasolu tuvastamine enne kaelani muttakukkumist käis põhiliselt nii, et kui sa täheldasid tee kõrval toolidel istumas mingeid kutte, kes su lähenedes kahtlaselt vaikseks jäid ja itsitama hakkasid, oli põhjust olla väga-väga ettevaatlik, kuhu sa astud.

Et noh, igati loominguline meelelahutus ju. Kuigi üldiselt on hetkel vähe neid kohti, kus ma tahaksin vähem olla kui Roskildes telgis. Ehk, nagu kommenteeris festivali pressiesindaja: "Praeguseks on enamik telkijaid leidnud endale koha, kus on lihtsalt märg, aga mitte otseselt üleujutatud."

Loo moraal: alati on keegi, kellel on veel halvem kui sul. Ema, mõtle, kui Aerosmithi ajal oleks sadanud ja sa oleks pidanud seda telgist kuulama.

Rødglød med fløde

Mu esimesed kuus kuud Taanis on möödunud täiesti märkamatult ja kogu tempo juures ununes ka tähtpäeva tähistamine täielikult.

Aeg-ajalt saan ka juba taanikeelsest ibast aru. Näiteks kui nad ilmast räägivad. Esmaspäeval söögilauas ütles mu kolleeg Katja, et väidetavalt pidada sadama järgmised kuus nädalat. Mõnikord oleksin ma ilmselt ignorantsemana õnnelikum.

Laupäeval tuvusin esimese avaliku natsionalismipuhanguga mu siinviibitud aja jooksul. Tahtsin avada rõduukse, kuna sees kippus õhk suitsuseks minema, saateks tavapärane sajatamine ja füüsiline vägivald, kuna võõrad uksed/aknad enamasti mu provokatsioonidele ei allu. Mispeale bassimees Niels mind sõbralikult informeerib, et see on "Baltic-proof door" ja et läbi saavad vaid need, kes suudavad veatult hääldada "Rødglød med fløde". Nojah siis. Ma küsisin, kas tema suudab kolm korda järjest kiiresti öelda "Jüriöö ülestõus", aga ta paraku ei hakanud isegi mitte proovima.

Unsubstantial blues

Mõned päevad lihtsalt tuleks tualetist alla lasta koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Ma ei mäletagi, kas Eesti offisis ka oli mõni selline tegelane, kellel õnnestus mind käigu pealt panna end tundma kui alaarenenud amööb. Kui, siis ehk the Big Boss of the Offis, aga temaga oli nagu selles mõttes vedanud, et ta eriala oli vähe teine. Mis teinekord tähendas, et ta nõudis tulemusi, mida oli keeruline, kui mitte võimatu, saavutada, aga see selleks. Noh, siin on taoline karakter olemas.

Ega asi ei ole selles, et ma ei teaks, millest ma räägin, aga tal (nimetagem teda siis konspiratsiooni mõttes Julio Iglesiaseks) on täiuseni väljaarendatud võime esitada a) põhimõtteliselt asjassepuutuvaid küsimusi nurga alt, mida ma varem isegi unes pole näinud või b) üldse mitte asjassepuutuvaid küsimusi nii agressiivse näoga, et mul tekib tahtmine laua alla pugeda ja kapuuts üle pea tõmmata. Kuna Julio on samas väga professionaalne ja intelligentne kutt, siis on temaga väga raske vaielda, isegi kui ma lõpuks avastan, et TEGELIKULT vajas mu kontseptsioon ju ainult paari väiksemat grammatilist parandust. Ja nii lõpebki taas kord üks tööpäev sellega, et ma mõtlen: krt ja koristaja postilt lasti mind ju ka kunagi lahti.

Iroonilisel kombel on Juliol minuga samal päeval sünnipäev, nii et nendel hetkedel jääb mulle vaid kättemaksuhimuline lootus, et ehk mõjun ma ka ise ühel heal päeval oma alluvatele samamoodi.

Ja siis hakkab sadama täpselt sel hetkel, kui ma offisist väljun, et koju sõita; poes streigivad mu mõlemad pangakaardid hullemini kui Taani bussijuhid ja ma vaatan ahastusega, kuidas järjekord mu taga kasvab; noormees, kes mu ees sõidab, jääb lambist järsku seisma, et vastata taskus helisevale telefonile, nii et ma äärepealt taganttulijale ette keeran, et talle otsasõitu vältida; mingi paks bitch keerab taevasse vahtides mulle ette ja ma käsen tal valjult, hüsteeriliselt ja eestikeelselt minna .... ja teha endaga teadagi mida.

Siis jõuan ma koju, viskan välja Davidi ja Michaeli, kes küll nagunii pidid bändiproovi minema ja avan selle ropu raha eest ja piinarikkalt ostetud veinipudeli. Ja oh issa ristike kesk pohlamoosi - see maitseb täpipealt kui kassikusi.

Ma joon ta raisa küll ära lõpuks, aga no kurat.

Kellel on kõige märjemad sokid (cont'd)

Ma olen siin viiendal, taani keeles neljandal, korrusel natuke nagu karupoeg Puhh purgiga oksal või kuidas see nüüd oligi. Mingit tuumajaama üle väina ei paista ja ehitusmehed pumpavad tulevasest maa-alusest parklast, mis hetkeseisuga on suur auk, vett välja; vesi pumbatakse suurde sinisesse konteinerisse, mis mõne aja eest üle ajama hakkas, nii et see lustaka vulinaga tagasi auku voolab. Juustu kõigile!

Ma olen siin peaaegu nagu taanlaseks hakanud juba - muust enam rääkida ei oska kui ilmast. Ta sajab siiski, tusind tak!

Kellel on kõige märjemad sokid

Taani ilmateade on juba mõnda aega lubanud vihma järgmiseks päevaks, mis meenutab mulle neid vanu muinasjutte, kus mingid tüübid vanakuradiga kahtlasi diile tegid ja lubasid oma hinge vms anda "homme", aga kui kurat "homme" kohale ilmus, teatasid ülbelt, et täna on "täna", "homme" seevastu" on aga alles homme. Siin on vihmaga üldiselt samamoodi. Saladuslikul kombel lubavad nad küll ka kuiva ilmaga 20 mm sademeid - ilmselt on tegemist ookeani kondenseerumisega õhus.

Pühapäeval oli sademeid küll oluliselt rohkem kui 20 mm. Nimelt pidi sel päeval aset leidma mu töökaaslaste korraldatud biznespiknik umbes kolmekümnele inimesele kaunis linnalähedases looduspargis keset lilli ja rohelust. Rongijaamast oli organiseeritud hobukaarikutega transport ja kuum kakao.

Toidu, joogi, meelelahutusvahendite ja inimeste kaarikutesse laadimine toimus päikesepaistes ja ilma oluliste vahejuhtumiteta. Samas, niipea kui hobune paigast võttis, katsid pilved päikese ja esimesed piisad hakkasid langema. Üldiselt, pole hullu, ega keegi meist suhkrust pole, mõtles enamus. Targemad langetasid pea ja palvetasid. Ja põhjusega, sest niipea kui olime jõudnud pargiväravatest piisavalt kaugele (jätke lootus, kõik, kes sisse astute), hakkas tõeliselt sadama. Kaarikupõrand täitus kiirelt veega ja läbi halli veemüüri märkasime kohati õnnetuid inimesi, kes puude all varju üritasid leida.

Sõitsime aeglaselt läbi kohutava saju ja kaarikujuht nägi üha lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Pärast lühikest sõjanõupidamist otsustati edasi sõita. Kaarikujuht nägi veel lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Kaarikujuht nägi veel lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Olles pikaajalise harjutamise tagajärjel muutunud kaunis vilunuks varustuse kiirel kokku-lahtipakkimisel, võttis enamus siiski vastu otsuse, et jokk on, ilm, raisk, keerab täiega s...., ja tuleb kapituleeruda. Nii ka tegime. Sõitsime aeglaselt läbi kohutava saju jaama tagasi ja alustasime keerulise teambuildinguülesandega varustuse ja inimeste võimalikult kiirest autossepakkimisest. See oli raske, aga mitte võimatu, ja peagi oligi kogu meie keskmise suurusega delegatsioon edukalt autode peale laiali jagatud. Siis jäi vihm järgi, päike tuli välja ja maa, mis hetk tagasi oli kaetud kümnesentimeetrise veekihiga, kuivas sekunditega. Sõitsime mornilt tagasi kontorisse, kus võrdlesime, kelle sokid on märjemad, närisime sööklas oma grillitud kanajalgu ja vahtisime süüdlaslikult õllekaste, sest kell oli alles pool üks ja millegipärast tundub vabas õhus vara jooma hakkamine alati kuidagi vabandatavamana kui kinnises ruumis.

Kass on kodust ära

Haa! Mul on täna vaba õhtu! David läks Køgesse (Køøge, Køgele,...?) isa arvutit parandama. Ainult et kuidas ma küll kõik need filmid, mida ma temaga koos vaadata ei saa (Harry Potter, Star Wars ja muud naistekad), sest et need ei ole ei mustvalged, prantsuskeelsed ega sotsrealism (tegelikult Star Wars on ikka jumala sotsrealism mu meelest) ühte õhtusse ära mahutan, seda ma ei tea.

Tillykke med nyt hår!

Esitleme pidulikult: (praeguseks peaaegu) uued juuksed. Mis te arvate, kas peaks suve puhul ka mõningad blondid triibud tellima?

Øresundi väinas on ohtralt pisikesi merekindlusi, mida taanlased tänapäeval vabaajakeskustena kasutavad, ning suveajal käib neil liinipraame tihedamalt kui Virtsu ja Muhu vahet. Ühte nendest me viikendil ka külastasime. Põhimõtteliselt oleks üksiku saare idüll ja inimtühjal rannal päiksevõtmise illusioon olnud täiuslik, kui poleks olnud neid umbes sadat inimest, kes samal saarel palavuse tõttu pisut üllatava entusiasmiga teambuildingut tegid.

Lisaks arutlesin veidi aega tagasi Anneliga selle üle, kas on ikka eetiline riputada oma bloogi üles pilt vanarootsi linalakast, kelle büst mu esmapilgul kõnevõimetuks võttis. Ma tükk aega mõtlesin, kas need on päris või on tegemist millegi pulmakingiks saaduna. Natuke spioonitööd paljastas, et vist on ikka päris.

Anneli küsis, kas suured nagu mordva saianaisel või nagu la ciccolinal. Ma ei mäleta, kes oli la ciccolina (kahtlustan, et ta ei mõelnud Mona Lisat, mille kirjapilt vististi oli veidi teistsugune, ja peale selle ei olnud Mona Lisal ka vist erilist büsti, mida näidata). Samuti ei ole ma kunagi ühtegi mordva saianaist näinud...

Laupäeva õhtul võrdlesime rõõmsalt kes meist enim ära põlenud on. Ma vist panin selle võistluse kinni, karmis konkurentsis Michaeli otsaesisega. Pühapäeval ma enam välja minna ei julgenud ja täna protestivad mu õlad pluusi kandmise vastu pideva ja torkiva valuga. Mu jalad muidugi on sama kollakasvalged kui enne, hoolimata sellest, et neid juba nädalateviisi isepruunistava kreemiga töödeldud on.

Kopenhaagen - New York

Eeva poolt forwarditud Clinti suvepropaganda ajendas meid veidi mängima GoogleMapsiga.

Eriti meeldib mulle selle vidina juures see, et tegemist on maailma kõige praktilisema reisiplaneerimisabivahendiga. Näiteks, ütleme, et te planeerite jalgrattatrippi Kopenhaagenist New Yorki. Pole midagi lihtsamat, kui sisestada Google Mapsi lähtekohana Kopenhaagen, sihtkohana New York, ja te saate detailse ning äärmiselt praktilise marsruudi, mis kahtlemata on sada protsenti usaldusväärne.

Alustame juhistega, kuidas sõita Kopenhaagenist läbi Saksamaa ja Luksemburgi Prantsusmaale, kaasa arvatud näpunäited, millistes kohtades peab kiirteemaksu maksma. Le Havre'isse jõudes tuleb Quai Colbertil paremale pöörata (0,1 km), seejärel paremale ja 0,3 km mööda Rue Marceau'd, pööra Quai Frissard'i suunas (1,0 km), siis neljas väljasõit E05-l paiknevalt ringteelt (0,9 km), uju üle Atlandi ookeani (5 572 km) ja nüüd olemegi sisenenud Ameerika Ühendriikidesse (Massachusetts). Järgnevad juhised, kuidas Massachusettsist New Yorki jõuda.

Ma arvan, et Google Mapsi arendajatel pidi ikka üksjagu huumorimeelt olema.

Mul ei ole veel pilte oma uutest juustest, aga riputan need üles niipea, kui neid tekib.

Texchturizing. We must haev moor texchturizing, arrrr.

Eile käisin ma oma Kopenhaagenis viibitud aja jooksul esimest korda juuksuris. Ega mu juustest, nagu nad pool aastat tagasi olid, enam suurt midagi alles pole. Samas aevastab David neid endiselt igal õhtul oma ninast välja, nii et ma kardan, et selle probleemi lahendab alles nulliga kiilaks ajamine.

Eile lõikas mu juukseid esimest korda elus meesjuuksur. Süüria poiss nigu ponks, tõmmu, valgete hammastega, ilusa naeratusega, hoolitseva suhtumisega. Selgitas igal sammul, mida ta nüüd tegema hakkab ja mis juhtuma peaks, veidi nagu oleks tegemist kirurgilist sekkumist nõudva operatsiooniga. Ma nüüd panen sulle natuke seda kreemi siia juustesse, see teeb nad pehmemaks. Nüüd lõikan ma siit selle tuti maha. Õde, skalpell, palun!

Ja väga, väga ilmselt oli tegemis geiga (ega ma ei kujuta tegelikult ka ette juuksurisalongis töötavat heteromeest), aga siin oli tegemist täiesti manifesteeritud geilusega - roosa t-särk ja kõnnak, millega me tavapäraselt tupsukestega kõrgekontsalisi toatuhvleid seostame, pepu vilkalt paremale-vasakule võnklemas. Mulle tuli kohe meelde noormees A.K. Tartu päevilt, kes Wildes kord kirjeldamatu intonatsiooniga kiljatas: "Oih, mu KOORE sees on ju KÄRBES!"

Üks mu kolleeg tuli samas välja teooriaga, et tegelikult naised peaksidki laskma oma juukseid meestel lõigata - et meeste lähenemine on teine, nad vaatavad asjale teise pilguga ja üldse julgevad rohkem eksperimenteerida. Et seal, kus naisjuuksur hakkab kaeblema ("Niiiiiii ilusad pikad juuksed ja misjaoks neid nüüd ikka maha lõigata kohe, järsku ikka tasandaks veidi"), võtab mees käärid ja teeb tsahh poole sekundiga kakskümmend sentimeetrit vähemaks.

Ja noh, tulemusega ma olen väga rahul tegelikult, arvestades ka, et selle raha eest peabki tulemusega rahul olema. Et, ausalt, te ei taha teada, palju Kopenhaagenis juuksuris käimine maksab. Tagasihoidlikemate nõudmistega viielapseline pere sööks selle raha eest vähemalt nädala. Minu õnn, et mul veel lapsi ei ole. Kopenhaageni omapäraks on küll see, et ka siin leiab kohti, mille akendel reklaamitakse suurtes mustades trükitähtedes juukselõikust kõigile vaid viiekümne krooni eest, kuid ma pole nendes salongides veel kunagi ühtegi naist näinud - ilmselt põhjuseks see, et täidesaatvaks jõuks on reeglina keskealine vuntsidega lähis-Ida päritolu mees, kelle ainsat kääripaari on perekonnas meesliini pidi pärandatud juba sajandeid. Või vähemalt nii see teiselt poolt akent paistab.

Bääd, bääd muuvi

Eile vaatasin ma üht halba seksthrillerit Sharon Stone'i ja William Baldwiniga peaosas, nimeks "Sliver", eesti keeli vist pilvelõhkuja. Olin seda ka korra varem näinud millaski, uduselt mäletasin, mis plot ja kes mõrtsukas oli, jne.

Aga! Siis tabas mind üks üllatus teise järel, millest sugugi väikseim ei olnud see, et nii mõttetu plotiga filmi ma pole ikka kaua näinud. Et, kurat võtku, otsustagu ära, ühes normaalses thrilleris ei saa ju olla korraga nii vuajeristpsühhopaat kui ka sarimõrvar, kusjuures viimase motiivid jäävad absoluutselt arusaamatuks.

Mis mu jaoks eriti müstiline on, et ma mäletan raudkindlalt, kuidas see film lõppes ja et see lõpp oli hoopis teistsugune, nagu ma seda mäletasin. Kuigi olen lugenud kunagi ka Ira Levini vastavat raamatut, olen kindel, et mälupilt ei pärine sealt, sest tegemist on konkreetse visuaalse pildiga sarimõrvarit ründavast kassist, mis mulle meelde jäi seetõttu, et tegemist oli hoopis teistsuguse stseeniga, kui ma seda raamatut lugedes ette kujutasin. Sellest libafilmist, mida ma eile nägin, oli kass muidugi hoopis välja jäetud.

Ühesõnaga, müsteerium. Üritasin google'ist infot leida, kas sellel filmil on ka mingi alternatiivlõpuga versioon olemas. Kuigi sain kinnitust sellele, et lõpu osas tehti umbes sada reshotti, sest et testpublik kippus kinosaalis ära vajuma, ei viita miski sellele, et originaallõpuga film kunagi ka ametlikult avaldatud on. Ainsaks selgituseks, mis ma leida suudan, on see, et ju siis on/olid piraatkoopiad Eestis laiema levikuga, kui arvata võiks, ja leidsid tee muuhulgas ka teleekraanidele.

Esmaspäeval käis meil külas Helene koos pea aastase Eliasega. Ilmnes, et Elias on esimene laps, kes mind nähes automaatselt nutma ei hakka; kahtlustan, et mu populaarsuse peamiseks põhjuseks on prillid.

Kõrbenud armastus

Täna pakuti sööklas kartuliputru praetud sibulate ja peekonitükikestega. Nagu mulgipuder, ainult et kruubitu. Mulle tegelikult meeldib nii vaat et rohkemgi. Siis vaatab üks sekretäridest mulle taldrikusse ja ütleb, et Taanis kutsutakse seda rooga "burned love".

Kuidagi kõrgpoeetiline nimetus lihtsa talutoidu kohta, mulle tundub. Kuigi nime originaalpäritolu tundub olevat teadmata, tuli mulle käigu pealt pähe paar versiooni, kust see tulla võiks. Näiteks läheb mees õhtuks linna peale jaurama ja jooma ja järgmisel päeval lükkab naine kartulipudru sisse kõrbenud lihatükikesi. Et säh sulle, teinekord käitu, siis liha ei kõrbe põhja. Mehed muidugi enamasti nii peenetundelised ei ole, et sellisest vihjest aru saada, nii et sinna see armastus läks. Või siis unustas abielupaar peekoni pannile ja siirdus ise tagatuppa, khm, kunstikollektsiooniga tutvuma. Kui tagasi jõudsid, oli köök sinist suitsu täis ja Birthe-Maj naabermajast vangutas pead ja ütles: "See on nüüd küll üks kõrbemaläind värk!"

Anyways. Tänase õhtu plaanis on vaadata piraatide teist osa, sest David pole seda näinud ja siis me saame puhta südametunnistusega kolmandat osa vaatama minna. Ma teinekord ikka meenutan heldimusega, kuidas me Eevaga punast veini kinno sokutasime ja Narnia kroonikad vaadatavaks jõime...

Laupäeva hommikul oli mul üle hulga aja tõeline pohm. Kõik sai alguse sellest, et reede õhtul helistas hispaania José ja komandeeris meid Templebari õllele. Kell oli pool kümme. Mõtlesin, et võtan ühe õlle, heal juhul kaks, isegi väsinud, peale seda võivad mehed edasi juua, aga mina saan üheteistkümneks koju kotile. Wishful thinking, ütleks ma. Kolmanda õlle ajal tiksus mul peas veel mõte vaikselt ära aurata, aga jõin kangelaslikult edasi ja neljanda õlle ajal ei olnud ma enam eriti väsinud ka. Siis hakkas kõlaritest tulema Butterly Boucheri "Changes", noh, see lugu Shrek2 soundtrackilt selle koha pealt, kus Shrek ja eesel mõlemad seksikaks saavad, ja siis ma olin juba üsna peotujus. Viienda õlle ajal sain aru, et ma olen piljardimänguks täiesti perfektses vormis. Kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda õlle ajal flirtisin mingitest jüütidest kohalike teismelistega, kes olid äsja Tallinnas kooliekskursioonil käinud. Lõppseisuks piljardis kujunes 2:2 minu kasuks ja kell näitas umbes pool neli. Õnneks ei tulnud mulle sedakorda mingeid kahtlasi ideid seoses tequilashottidega, aga laupäeva hommik saabus valulikult sellest hoolimata. Ärkasin kella kuue ajal, vaarusin kööki, sõin peotäie valuvaigisteid. Läksin tagasi magama. Vahepeal ärkasin üles, et kassile mu varvaste närimise eest jalaga anda. Avasin silmad umbes pool kolm, et leida oma significant other elutoast heroilise pingutusega neljandat tundi xboxi mängimast, trotsides kõikehõlmavat kassiahastust. Ma ei joo enam iialgi õlut. Never, ever, ei kunagi. Seda lubadust pidasin ma ka läbi kogu pühapäeva Davidi isa 60.juubelil, kus ma läbivalt ainult veini tarbisin.

Ida on uus lääs

Taani ajaleht Politiken kirjutab oma võrguväljaandes eilsest Eurovisiooni poolfinaalist, märkides muuhulgas ära, et edasisaajate hulgas domineerisid peamiselt ida-Euroopa riigid. Ainsaks, kes lääne lippu kõrgel hoidis, olevat olnud Türgi.

Ma tükk aega mõtlesin, kas Türgi on tõesti rohkem lääne pool kui Ungari. Või Läti, for that matter. Eks otsustage ise, aga mu meelest võiks taanlasi küll süüdistada katses geograafia ümber kirjutada.

Päästevest on istme all

Ungari tervitas meid möödunud neljapäeval pilvise taeva ja mojitoga, mis maitses nagu Colgate. Kui ma näo poolest hitlerjuugendlasest kelneri käest küsisin, mis kuradi mürkk see on, mis ta mulle mojito pähe tõi, pilgutas poiss ehmunult neli korda silmi ja selgitas oma veidi paindumatus inglise keeles, et tegemist on uue mojitoga, UV-kaitse, noh, ja üritas zhestide kaasabil päikest matkida. No ma ei tea. Palusin neil selle innovatsioonikatse heaga lõpetada ning mu ülimaks üllatuseks toodigi mulle mõne aja pärast uus, mis maitse ja väljanägemise poolest mojitot tõepoolest ka meenutas. Jätsin isegi tipi, tänutäheks selle eest, et nad mul otse põrgu kerida ei käskinud.

Maailma kõige väiksem rong Pécsis.

Üldiselt on see mu meelest natuke imelik, et Budapestist Pécsi jõudmine võtab kaks korda nii palju kui Kopenhaagenist Budapesti. Aga see on ka ilma check-in'ita.

Viinamarjad. Neid on seal palju. Nagu ka viinamarjadest produtseeritud tooteid ;)

Kahjuks ei kõnele Davidi vanavanemad muid keeli peale ungari keele, ja välja arvatud paar valitud roppu väljendit, ei kõnele mina ungari keelt. Seetõttu tundsin end kergelt kui tõlkes kaduma läinud. Laupäeva hommikut alustasime ürgse ungari kombe kohaselt kodupaalinkaga ja jätkasime sealt edasi koduveiniga. Paalinkal on üllatavalt tõhus valuvaigistav toime; peale paari-kolme pitsi ei andnud mu muidu sigatsev tarkusehammas enam end üldse tunda. Ainuke probleem on selles, et kodupaalinka alkoholisisaldus on umbes 52-53% ja pärast seda maitseb poepaalinka nagu kergelt ploomilõhnaline vesi, kuna seal on ainult 37,5%. See pani mind natuke mõtlema, kas noorel õrnal tütarlapsel (nagu mina) on ikka sobilik kaevelda selle üle, et ligi neljakümnevoldine naps on liiga lahja.

Davidi vanavanemate kassil on kaks nädalavanust poega.

Nädalavanused kassipojad on täiesti pauernunnud...

...ja väga, väga väikesed.

Laupäeva pärastlõunal hakkas tapva täpsusega sadama just siis, kui alustasime viiekilomeetrist rännakut bussi peale, mis meid tagasi tsivilisatsiooni rüppe tooks. Ja ma mõtlen, ikka tõsiselt sadama. Põhimõtteliselt oli mul ka vihmavari, aga David oli kusagilt kuulnud, et äikese ajal ei ole vihmavari eriti hea mõte. Ega see aidanud ei oleks ka, vett tuli nagu vannist ja meil oli üsna põhjendatud mure, et telefonid, läppar ja fotoaparaat ligunevad kotis läbi. Õnneks on minu telefon natuke vedelikukindlam kui Davidi oma. Selle viimasega tegi David mõned päevad tagasi paalinkatesti, milles telefon haletsusväärselt läbi kukkus.

Aga samas, ka meie...

...ka meie oleme pauernunnud.

Esmaspäeval hakkas ka Kopenhaagenis sadama ja sajab siiamaani.