Tegelikkus osutus mõnevõrra teistsuguseks, eelkõige tänu faktile, et Almunecaris olid umbes kuu aega tagasi aset leidnud massiivsed üleujutused. Uudistes olid need paraku kajastamata jäänud, ilmselt Kreeka metsatulekahjude tõttu. Üleujutustest tulenevalt olid aga rannapromenaadid umbes kilomeetriste vahedega minema pühitud ja me pidime kohalikelt saadud ähmaste hispaaniakeelsete juhiste põhjal leidma alternatiivseid ümbersõiduteid kitsastel ja peamiselt ühesuunalistel tänavatel, mille üks külg otse merre laskus. Esimesed kaks tundi võtsime seda süütu huumoriga, aga hiljem oli tegemist juba rohkem hüsteeriaga, sest meie lootused rõdult päikeseloojangut vaadata olid ammu hävinud, öö saabus kiirelt ja restoran nimega Antiguo Meson paistis olevat merepõhja vajunud. Lõpuks õnnestus meil ühe teesulu kõrvalt kinni püüda kohalik, kes teadis, et kõnealune restoran paikneb kolmsada meetrit edasi teisel pool teesulgu. Ühehäälselt otsustasime auto sinnapaika jätta ja oma kotid ise edasi vedada ning voilá!
Järgmised kolm päeva möödusid otsetee leidmise tähe all, kuna ilmselgelt oli majaesine parkivaid autosid täis, aga võtku meid Joosep, kui me aru oleks saanud, kuidas need sinna said.
Hispaaniast oli mul muidu idülliline ettekujutus, et tegemist on maaga, mille toidud on vürtsikad ja lõhnavad, kus inimesed istuvad väikesel valgete majadega väljakul, rüüpavad külma valget veini ja nugistavad oma tapase kallal. Ausalt, Kopenhaagenis on tapast kergem leida kui Hispaanias, ja kohalik köök on reeglina kõike muud kui gurmee. Kergemaks ei tee seda ka asjaolu, et turistilõksudest eemal on ainuke kasutatav keel hispaania keel, ning menüü lugemine on sellest tulenevalt keskmise suurusega väljakutse. Üldkasutatavatele terminitele lootmine ei aita kuhugi; nagu välja tuli, võib tortilla näiteks tähendada ka taldrikutäit friikartuleid, peekonit ja omletti.
Hispaania pangaautomaatidega nalja muidu ei ole; igaühte, kes sinna sõidab, lootuses varastatud automaatide pealt kuhjaga raha kokku kühveldada, tabab kohapeal kibe pettumus.
Mäestikuvaated olid muidugi täiesti hingematvad. Vaatasime, et kokku tegime me nelja päeva jooksul umbes nelisada pilti - ja see on ilma arvesse võtmata neid pilte, mille me kvaliteedipõhjustel hiljem ära kustutasime; absoluutne koguarv oleks ilmselt olnud umbes tuhande kandis.
Granada ümbrust külastades on must-see muidugi Alhambra. Paraku, et see on must-see, teavad üsna paljud, nii et isegi off-seasoni ajal on soovitav pilet ette broneerida või siis kohale minna hommikul vara, vastasel korral ei pruugi löögile saada. 
Näide sellest, kuidas me Davidi uue paparazziläätsega kohalikku floorat kiusasime (või siis oli see fauna, mis loomi tähistas. Ma vahetan need kaks alati ära, obviously ei ole ma selles küsimuses üldse kopenhaagen).
Tükk aega ei ole ma näinud kusagil nii metsikus koguses hulkuvaid kasse. Päevasel ajal põõnas neid iga palmi all kaks-kolm tükki. Aga üldiselt näevad nad välja mõistlikult heas toitumuses ja kaunis hea tervise juures, nii et ilmselt on vähemalt turistihooajal tegemist kohalike restoranide püsiklientidega. Lisaks väitis ema, et ta nägi inimesi tänavanurkadele kassitoidukotikesi asetamas.
Aga see, et tegemist oli off-seasoniga, hammustas igal tänavanurgal. Paljud kohad olid talveks suletud, inimesi oli tänaval vähevõitu. Hoolimata palmidest, sinisest merest ja päikesest valitses kuidagi talveunemeeleolu.
Teine kohalik must-see - Nerja koopad. Pean süüdlaslikult tunnistama, et see jättis isegi mulle sügavama mulje kui Alhambra. Raske on võtta pilti, kust saaks aimu sellest, kui kolossaalse struktuuriga tegemist on, aga see on umbes nagu sisenemine Moriasse "Sõrmuste isanda" esimeses osas. Piltidel on näha, kui väiksed inimesed paistavad nende kivimassiivide kõrval, aga sellest hoolimata on tegemist üksnes murdosaga.* * *
Ma mängin endiselt mõttega teha omale Flickri konto ja sinna üles riputada paremik neist piltidest, mis me teinud oleme, aga kuna tegemist on aeganõudva ettevõtmisega, siis teab seda vaid kõigi väikemutukate suur kaitsja, millal ma niikaugele jõuan. Esialgu valmistan end homseks tööpäevaks moraalselt ette; kummalisel kombel, kui tegemist ei ole ajaga, mil ma diivanil vedelen ja eelkõige eamiselt Xboxile/raamatutele/telekale keskendun, väsitab igasugune puhkus mind niivõrd, et tagasi jõudes on mu peamine mõte: ma vajan puhkust.
3 kommentaari:
kusjuures hispaanias tähendabki tortilla omletti, täpsemalt kartuliomletti. oma päris ehedas variatsioonis peaksid kartulid, mitte friikartulid, asuma omleti sees.
Oki, hea teada. Aga mingeid kartuleid seal sees päris kindlasti ei olnud.
Aga kust muidu tuleb siis see väärarusaam, et tortilla on see pannkook, mille sisse sa hakkliha ja paprikat ja tomateid ja muud stuffi keerata saad? Mehhikost?
tõenäoliselt sealt jah, sest vaata, üle ookeani on päris pikk maa hispaaniast mehhikosse ja võis väga vabalt juhtuda, et tee peal läks kokal merehaigusest meelest ära, kuidas tortilla käib ja mehhikosse jõudes tabas teda paanikahoog ja nii sündiski mehhiko versioon.
Postita kommentaar