Kö kola, baszd meg...

Ma olen nii väsinud, et mul läheks tõega vaja veel ühte nädalat (ja salatidieeti), et puhkusest taastuda.

Nõustun rohkem kui kunagi varem mu ema seisukohaga, et odavlennufirmad = raisatud aeg ja raha. Malmösse lennuki peale minna võtab pool päeva pluss üsna korraliku tüki rahakotist, nii et ma panen oma kasti maha; valge inimese lennujaam on Kopenhaagen.

Saabusime kõrgendatud lootustega suvise ilma osas, mis kahe esimese päeva jooksul ka tõeks osutusid. Ülejäänud aja paraku lõdisesime vapralt oma suveriietes ja haudusime plaane riideid juurde osta (mis poepuuduse tõttu jäi küll tegemata).
Tegime ära oma parimas Sideways-stiilis veinitripi Villanysse. Turismihooaeg ei ole veel alanud ja nii olime ainsad külalised nii hotellis kui ka enam-vähem kogu külas. Villany on põhimõtselt üks külatänav, kus mõlemal pool teed paiknevad veinikeldrid. Praegusel aastaajal enamus neist küll suletud, aga kuna ka need, mis avatud on, tunduvad seda reeglina olevat vaid neli-viis tundi päevas, oleks see nagunii mitme päeva projekt need kõik läbi juua - ja meil oli vaid üks õhtu. Aga vein oli väga hea ja suhteliselt odav.

Hea vein kõrvale jättes, tundub mulle siiski hetkel, et edukas külaturism Ungaris on siiski võimalik vaid siis, kui sul algusest peale on väga konkreetselt teada, mida sa näha soovid. Sihitult ringisõitmine ja maaliliste/kentsakate külade avastamine ei ole nagu päris see; kõik need urrima külad näevad nimelt täpselt ühesugused ja suhteliselt ebasõbralikud välja. Mul tekkis tagantjärele idee teha fotoseeria Ungari pingiklatshist (s.t. igas külas leiab ka pealiskaudsel läbisõidul kolm-neli teeäärset pinki, kus istub kolm-neli suvalises vanuseklassis persooni, kes võõraste lähenedes kiirelt vait jäävad ja altkulmu saadavad signaale stiilis "sa ei ole siin teretulnud"), aga see peab ilmselt järgmiseks korraks jääma.
Käisime Szigetvaris (mis on põhimõtteliselt üks igav väike linn) ja jalutasime ümber Szigetvari kindluse (mis on põhimõtteliselt üks igav väike kindlus, õnneks oli see suletud, nii et me sisse ei saanud). Käisime ka Siklosis (mis on samuti põhimõtteliselt üks igav väike linn, ainult et Siklosis on Tesco, mida Szigetvaris ei ole) ja jalutasime ümber Siklosi lossi (mis oli paraku turistidele avatud, nii et meil ei olnud erilist valikut); Siklosi lossis asub kunagi ilmselt üsna populaarne ajaloo/kunstimuuseum, mille väljapanek vähemalt pealtnäha on kokku pandud põhimõttel "tooge meile kõik oma vana sodi ja me paneme selle vitriini üles". Ausõna, tuleb välja, et kõigel, mis pärineb varasemast ajast kui 1995, on ajalooline väärtus, ja kui ma ütlen "kõigel", ei ole tegemist vaid kirjandusliku liialdusega. Selleks ajaks, kui kindlusest välja saime, oli igavus meid peaaegu maadligi surunud, ja David ütles, et kui me oma tulevasi lapsi (Jens ja Jensine, obviously) rängalt karistada tahame, peame me nad Siklosi ekskursioonile saatma - ma usun küll, et juba üksnes ähvardusest piisab.

Meil oli ka enese kokteilikaardist läbijoomise õhtu Pécsis ja paar täiesti suurepärast restoranikülastust nii Pécsis kui Budapestis; kui kellelgi peaks vihjeid vaja minema, jagan neid lahkesti.

Ahjaa - ja ma niitsin muru. Esimest korda elus.