Kui mul töö juures midagi teha ei ole, kasutan ma oma aega otstarbekalt ja õpin taani keelt. Allpool näide mu lemmikõppematerjalist.
- Ma ju ütlesin, et tuleb teha abieluvaraleping, kui sa inimestega abiellud! Neil on lahutusadvokaadid ja kõik muu võimalik värk!
- Nojaa, aga me olime ju armunud! Ma ei aimanudki, et ta mind ainult pähklite pärast tahtis...
Üldiselt igal hommikul kohtan ma bussis mõnda oma umbes 1000-st kolleegist, kes mulle viisakalt naeratab ja ütleb guumoouen. Enamasti ei ole mul õrna aimugi, kellega tegemist on, nii et ma mängin lolli, naeratan, ja ütlen viisakalt guumoouen vastu. Täna hommikul siis seisab bussipeatuses üks teatav ülikonnastatud tumedavereline meesterahvast, kes mind juba siis üsna nõudliku pilguga põrnitseb, kui ma alles valgusfoori juures olen. Mängin lolli, naeratan ja ütlen guumoouen. Pärast seda, kui ta bussis mu kõrvale maha potsatab ja end tutvustab, saan teada, et tegemist on täiesti suvalise taanlasega, kes töötab Saxo pangas Lähis-Ida regioonis turundusanalüütikuna või mingil sarnasel kahtlasel positsioonil.
Ega ma ilmselt ei õpigi kunagi, et kui ikka pihta ei saa, siis hea näoga kõigile vastu naeratada ei ole alati parim lahendus (vrdl. Anke isiklik peaaegu-et-patenteeritud keeleõppereklaamjuhtum "Onaneeriv venelane autos"). Samas, eluterve konkurents on turumajanduslikus keskkonnas igati tervitatav nähtus, mistõttu jään lootma, et minu bussitaanlaste kollektsiooni lisandub lähiajal ka uusi ja säravamaid eksponaate.