2007-05-31

Bääd, bääd muuvi

Eile vaatasin ma üht halba seksthrillerit Sharon Stone'i ja William Baldwiniga peaosas, nimeks "Sliver", eesti keeli vist pilvelõhkuja. Olin seda ka korra varem näinud millaski, uduselt mäletasin, mis plot ja kes mõrtsukas oli, jne.
Aga! Siis tabas mind üks üllatus teise järel, millest sugugi väikseim ei olnud see, et nii mõttetu plotiga filmi ma pole ikka kaua näinud. Et, kurat võtku, otsustagu ära, ühes normaalses thrilleris ei saa ju olla korraga nii vuajeristpsühhopaat kui ka sarimõrvar, kusjuures viimase motiivid jäävad absoluutselt arusaamatuks.
Mis mu jaoks eriti müstiline on, et ma mäletan raudkindlalt, kuidas see film lõppes ja et see lõpp oli hoopis teistsugune, nagu ma seda mäletasin. Kuigi olen lugenud kunagi ka Ira Levini vastavat raamatut, olen kindel, et mälupilt ei pärine sealt, sest tegemist on konkreetse visuaalse pildiga sarimõrvarit ründavast kassist, mis mulle meelde jäi seetõttu, et tegemist oli hoopis teistsuguse stseeniga, kui ma seda raamatut lugedes ette kujutasin. Sellest libafilmist, mida ma eile nägin, oli kass muidugi hoopis välja jäetud.
Ühesõnaga, müsteerium. Üritasin google'ist infot leida, kas sellel filmil on ka mingi alternatiivlõpuga versioon olemas. Kuigi sain kinnitust sellele, et lõpu osas tehti umbes sada reshotti, sest et testpublik kippus kinosaalis ära vajuma, ei viita miski sellele, et originaallõpuga film kunagi ka ametlikult avaldatud on. Ainsaks selgituseks, mis ma leida suudan, on see, et ju siis on/olid piraatkoopiad Eestis laiema levikuga, kui arvata võiks, ja leidsid tee muuhulgas ka teleekraanidele.

Esmaspäeval käis meil külas Helene koos pea aastase Eliasega. Ilmnes, et Elias on esimene laps, kes mind nähes automaatselt nutma ei hakka; kahtlustan, et mu populaarsuse peamiseks põhjuseks on prillid.

2007-05-24

Kõrbenud armastus

Täna pakuti sööklas kartuliputru praetud sibulate ja peekonitükikestega. Nagu mulgipuder, ainult et kruubitu. Mulle tegelikult meeldib nii vaat et rohkemgi. Siis vaatab üks sekretäridest mulle taldrikusse ja ütleb, et Taanis kutsutakse seda rooga "burned love".
Kuidagi kõrgpoeetiline nimetus lihtsa talutoidu kohta, mulle tundub. Kuigi nime originaalpäritolu tundub olevat teadmata, tuli mulle käigu pealt pähe paar versiooni, kust see tulla võiks. Näiteks läheb mees õhtuks linna peale jaurama ja jooma ja järgmisel päeval lükkab naine kartulipudru sisse kõrbenud lihatükikesi. Et säh sulle, teinekord käitu, siis liha ei kõrbe põhja. Mehed muidugi enamasti nii peenetundelised ei ole, et sellisest vihjest aru saada, nii et sinna see armastus läks. Või siis unustas abielupaar peekoni pannile ja siirdus ise tagatuppa, khm, kunstikollektsiooniga tutvuma. Kui tagasi jõudsid, oli köök sinist suitsu täis ja Birthe-Maj naabermajast vangutas pead ja ütles: "See on nüüd küll üks kõrbemaläind värk!"
Anyways. Tänase õhtu plaanis on vaadata piraatide teist osa, sest David pole seda näinud ja siis me saame puhta südametunnistusega kolmandat osa vaatama minna. Ma teinekord ikka meenutan heldimusega, kuidas me Eevaga punast veini kinno sokutasime ja Narnia kroonikad vaadatavaks jõime...

2007-05-14

Laupäeva hommikul oli mul üle hulga aja tõeline pohm. Kõik sai alguse sellest, et reede õhtul helistas hispaania José ja komandeeris meid Templebari õllele. Kell oli pool kümme. Mõtlesin, et võtan ühe õlle, heal juhul kaks, isegi väsinud, peale seda võivad mehed edasi juua, aga mina saan üheteistkümneks koju kotile. Wishful thinking, ütleks ma. Kolmanda õlle ajal tiksus mul peas veel mõte vaikselt ära aurata, aga jõin kangelaslikult edasi ja neljanda õlle ajal ei olnud ma enam eriti väsinud ka. Siis hakkas kõlaritest tulema Butterly Boucheri "Changes", noh, see lugu Shrek2 soundtrackilt selle koha pealt, kus Shrek ja eesel mõlemad seksikaks saavad, ja siis ma olin juba üsna peotujus. Viienda õlle ajal sain aru, et ma olen piljardimänguks täiesti perfektses vormis. Kuuenda, seitsmenda ja kaheksanda õlle ajal flirtisin mingitest jüütidest kohalike teismelistega, kes olid äsja Tallinnas kooliekskursioonil käinud. Lõppseisuks piljardis kujunes 2:2 minu kasuks ja kell näitas umbes pool neli. Õnneks ei tulnud mulle sedakorda mingeid kahtlasi ideid seoses tequilashottidega, aga laupäeva hommik saabus valulikult sellest hoolimata. Ärkasin kella kuue ajal, vaarusin kööki, sõin peotäie valuvaigisteid. Läksin tagasi magama. Vahepeal ärkasin üles, et kassile mu varvaste närimise eest jalaga anda. Avasin silmad umbes pool kolm, et leida oma significant other elutoast heroilise pingutusega neljandat tundi xboxi mängimast, trotsides kõikehõlmavat kassiahastust. Ma ei joo enam iialgi õlut. Never, ever, ei kunagi. Seda lubadust pidasin ma ka läbi kogu pühapäeva Davidi isa 60.juubelil, kus ma läbivalt ainult veini tarbisin.

2007-05-11

Ida on uus lääs

Taani ajaleht Politiken kirjutab oma võrguväljaandes eilsest Eurovisiooni poolfinaalist, märkides muuhulgas ära, et edasisaajate hulgas domineerisid peamiselt ida-Euroopa riigid. Ainsaks, kes lääne lippu kõrgel hoidis, olevat olnud Türgi.

Ma tükk aega mõtlesin, kas Türgi on tõesti rohkem lääne pool kui Ungari. Või Läti, for that matter. Eks otsustage ise, aga mu meelest võiks taanlasi küll süüdistada katses geograafia ümber kirjutada.

2007-05-09

Päästevest on istme all

Ungari tervitas meid möödunud neljapäeval pilvise taeva ja mojitoga, mis maitses nagu Colgate. Kui ma näo poolest hitlerjuugendlasest kelneri käest küsisin, mis kuradi mürkk see on, mis ta mulle mojito pähe tõi, pilgutas poiss ehmunult neli korda silmi ja selgitas oma veidi paindumatus inglise keeles, et tegemist on uue mojitoga, UV-kaitse, noh, ja üritas zhestide kaasabil päikest matkida. No ma ei tea. Palusin neil selle innovatsioonikatse heaga lõpetada ning mu ülimaks üllatuseks toodigi mulle mõne aja pärast uus, mis maitse ja väljanägemise poolest mojitot tõepoolest ka meenutas. Jätsin isegi tipi, tänutäheks selle eest, et nad mul otse põrgu kerida ei käskinud.

Maailma kõige väiksem rong Pécsis.

Üldiselt on see mu meelest natuke imelik, et Budapestist Pécsi jõudmine võtab kaks korda nii palju kui Kopenhaagenist Budapesti. Aga see on ka ilma check-in'ita.

Viinamarjad. Neid on seal palju. Nagu ka viinamarjadest produtseeritud tooteid ;)

Kahjuks ei kõnele Davidi vanavanemad muid keeli peale ungari keele, ja välja arvatud paar valitud roppu väljendit, ei kõnele mina ungari keelt. Seetõttu tundsin end kergelt kui tõlkes kaduma läinud. Laupäeva hommikut alustasime ürgse ungari kombe kohaselt kodupaalinkaga ja jätkasime sealt edasi koduveiniga. Paalinkal on üllatavalt tõhus valuvaigistav toime; peale paari-kolme pitsi ei andnud mu muidu sigatsev tarkusehammas enam end üldse tunda. Ainuke probleem on selles, et kodupaalinka alkoholisisaldus on umbes 52-53% ja pärast seda maitseb poepaalinka nagu kergelt ploomilõhnaline vesi, kuna seal on ainult 37,5%. See pani mind natuke mõtlema, kas noorel õrnal tütarlapsel (nagu mina) on ikka sobilik kaevelda selle üle, et ligi neljakümnevoldine naps on liiga lahja.

Davidi vanavanemate kassil on kaks nädalavanust poega.

Nädalavanused kassipojad on täiesti pauernunnud...

...ja väga, väga väikesed.

Laupäeva pärastlõunal hakkas tapva täpsusega sadama just siis, kui alustasime viiekilomeetrist rännakut bussi peale, mis meid tagasi tsivilisatsiooni rüppe tooks. Ja ma mõtlen, ikka tõsiselt sadama. Põhimõtteliselt oli mul ka vihmavari, aga David oli kusagilt kuulnud, et äikese ajal ei ole vihmavari eriti hea mõte. Ega see aidanud ei oleks ka, vett tuli nagu vannist ja meil oli üsna põhjendatud mure, et telefonid, läppar ja fotoaparaat ligunevad kotis läbi. Õnneks on minu telefon natuke vedelikukindlam kui Davidi oma. Selle viimasega tegi David mõned päevad tagasi paalinkatesti, milles telefon haletsusväärselt läbi kukkus.

Aga samas, ka meie...

...ka meie oleme pauernunnud.

Esmaspäeval hakkas ka Kopenhaagenis sadama ja sajab siiamaani.

2007-05-02

Ja veel...

Lisaks toimub akna taga mingi äärmiselt kummaline ja väga vali undamine. Mu paranoiast kurnatud mõistus on praeguseks juba üsna veendunud, et Barsebæki tuumajaamas on reaktor õhku lennanud ja tegemist on signaaliga, mis annab inimestele teada, et nad peaksid varjuma - aga miks see sellisel juhul juba pool tundi kestab ja keegi midagi ei tee?

Lords of the R-kiosk

Loomulikult on minu käest viimaste päevade jooksul korduvalt küsitud, kuidas kajastab Eestis toimuvat Taani meedia. Olen korduvalt vastanud, et ei kajastagi. Välja arvatud kaks kümnerealist nupukest, mis andsid objektiivse lühiülevaate sellest, et oli sõdur, viidi minema, Tallinnas on rahutused. Eestlased ütlevad, et venelane on idioot. Venelased ütlevad, et eestlane on idioot. Surma sai üks inimene.

Üldiselt, Taani meediat kotib vähem kui kährikut. Ma ei usu, et enamik taanlasi üldse teabki - minu käest küsis ainult Maria reede õhtul, et mis teil seal toimub. Kehitasin õlgu. Töö juures üritasin Mickile selgitada, kui ma esimest korda nägin teadet, et Aljosha on minema kolitud. Mick kuulas viisakalt, noogutas ja naeratas, ise oli seda nägu, et on ikka jobud. Nojah, eks ta ole kaugel ka. Mind ennast jätsid Pariisi laamendajad ka suhteliselt külmaks.

Ah, mis seal ikka. Mul põhimõtteliselt on endiselt hea meel, et see nüüd lõpuks tehtud sai.

Poliitilise kredibiilsuse seisukohalt muidugi on olukord suhteliselt irooniline. Ma usun, et peale minu on eestlaste hulgas veel mõned inimesed, kes lähevad valima emotsionaalse üldmulje põhjal ja valimisplatvormile suuremat tähelepanu ei pööra - on ju teada, et valimislubadused teenivad eelkõige opositsioonis pingetemaandamise ja järgmise valimiskampaania eesmärke, ja point pole üldse selles, mis tegelikult tehakse või ei tehta. Nagunii koalitsioonilepingus pööratakse kõik pea peale. Aga nüüd ma enam ei tea. Ma küll ei julgeks enam mingi partei poolt hääletada ilma nende programmiga põhjalikult tutvumata - kurat neid hulle teab, järsku teevadki ära.