2009-03-30

Kiilike, kurask, jalad põhjas!

Klemmid, ma olen elus! Tegelikult ka, ja ega midagi põrutavat vahepeal juhtunud ei olegi. Lihtsalt Jaanus Piirsalu kuldsete sõnadega: ega blogi kõrts ei ole, et siin iga päev käima peab. Ja üldiselt on mul pisukesed Kontseptsiooniprobleemid, meelelahutuslikke ja kummastavaid juhtumisi Taani argipäevast satub ette märksa harvemini, kui see mulle meeldiks, ja seetõttu on ka inspiratsioonipuudus kerge tulema.
Me nüüd oleme kolinud Richville'i, meie uus postiindeks on 2900 Happiness (Taani populaarse teleseriaali pealkiri, mille tegevus umbkaudu samas piirkonnas toimub. Mitte pealkirja, teleseriaali tegevus siis). Teleseriaalide jälgimine on küll endiselt küsitav, kuivõrd sisse kolides avastasime, et müügibroshüüris reklaamitud ühisantenn on alles poes ja kaabeltelevisiooniotstarbeline auk seinas ei tööta, s.t. töötab, aga seda üht kanalit näitab purk paremini tegelikult siis, kui kaabel seinas ei ole. Sellega seoses jõudis kohale argipäev ja ma avastasin selle, kui rõvedalt kallis kaabeltelevisioon tegelikult Taanis on (kuid sellele vaatamata äärmiselt populaarne, sest tehnik lubati saata juunikuus. Mistõttu palusime juhtival telekompaniil viisakalt istmikule siirduda ja vaatame nüüd alternatiivseid pakkumisi, aga ma olen jumala kindel, et ega me enne juunikuud telepurki tööle nagunii ei saa.) Noh. Praegu DVD-sid veel jätkub, aga mis siis saab, kui ma Seksi ja Linna kingakarbi põhja olen jõudnud, ma tõesti ei tea (tegelikult tean küll, ilmselt alustan ma siis uuesti algusest peale).
Pilte ma ka vahepeal teinud ei ole, kompromiteerivaid või mitte, püüan end välja vabandada sellega, et Taani talveilm on nii harukordselt hall ja inspiratsioonitu, et ma kuidagi ei suuda endas leida sisemist jõudu Davidile öelda, et ta kaamera mulle ära seadistama peab, nii et ma nupule saaksin vajutada. Tegelikult on viimaste nädalate jooksul näha olnud üsnagi kaunist varakevadet rohelise muru ja tärkavate ülastega. However, kaunis varakevad kestab reeglina tööpäeviti üheksast viieni, nii et laupäeva hommikul kella kuue paiku särab päikseke kui mölakas sulle veel silma, aga nii poole kümne paiku tekivad taevasse juba paksud kihtpilved, et jääda ja mitte ära minna enne esmaspäeva hommikut. Kahtlustan, et tegemist on sama vandenõuga, mille raames tuul ALATI hommikuti puhub lõunast ja õhtuti põhjast, s.t. nii et ma nii tööle kui koju sõites iga jumala kord vastutuult pean rügama. Seda kinnitab ka asjaolu, et siis kui me veel kesklinnas elasime, puhus tuul tavaliselt hommikuti põhjast ja õhtuti lõunast (ja siis, kui ma Trianglenilt kodu poole keerasin, enamasti lääne poolt). Ehk olen ma enesele teadmatagi tuulejumal.
Pärast kaht ja peaaegu poolt Taanis elatud aastat kaotasin laupäeval lõpuks ka oma Ikea-süütuse. Selle tähistamiseks tahtsin osta kunstjääkarunahast vaiba, mille peal hea oleks kamina ees püherdada (that is, kui kass sellele eelnevalt alternatiivset otstarvet ei leiaks), aga David ei lubanud.