Skaalal ühest Steven Tylerini

Viimase paari päeva jooksul olen kõndinud ringi pideva peavaluga, sest tupsuke treenib hoolega kõrgemaid registreid. Peatselt hakkavad ilmselt naabrid kaebama; positiivne on küll see, et kui ta samas vaimus jätkab, kuulevad teda varsti ainult koerad.

Oma tuba, oma luba

Tänase päeva seisuga võib ilmselt juba öelda, et laps on edukalt vanemate magamistoast oma tuppa kolinud. Kummalisel kombel näib, et ta seetõttu ka magab hommikuti veidi kauem. Siiani ärkas laps nagu raudpolt hiljemalt hommikul kell pool kuus, värske ja väljapuhanud nagu merikotkas, ja tahtis süüa ning mängida, aga nüüd täiesti juhtub, et veab isegi poole kaheksani välja (ausalt, praegusel hetkel tundub see ikka täieliku luksusena, kui nii kaua magada lastakse).

Asjad minu kotis

Olen märganud, et mida vanemaks laps saab, seda huvitavamaks ja mitmekesisemaks läheb mu käekoti sisu. Toon siinkohal mõned näited asjadest, mida ma varasemalt uneski ei oleks oluliseks pidanud, aga mis nüüd olulise koha hõivavad mu kaubaveokapatsiteedis:
1. Lutid, vähemalt kaks tükki, üks hõlpsalt kättesaadavas kohas, teine juhuks, kui esimene kuhugi ära kaob.
2. Kaks marlilappi igasuguste jamade ärapühkimiseks (kuigi praeguseks jätavad nt. konstantsed gülbiplekid* mu paremal õlal mind juba täiesti jahedaks).
3. Vähemalt viis pesupulka (eelnimetatud marlilappide vankri külge kinnitamiseks päikesepaistelise ilmaga või kui subjekt soovitatavalt vankris veidi tukkuma peaks).
4. Vähemalt üks mänguasi, mida vankri külge riputada, kui subjekt vankris siiski üles ärkama peaks.
5. Mähkmeid 2-3 tükki (olenevalt päevast teinekord ka rohkem).
6. Tagavarasärk, -jakk ja -püksid subjektile, kui juhtub jamasid, mida marlilappide abil edukalt likvideerida ei anna.
7. Pakk niiskeid salvrätikuid (kah, khm, jamade likvideerimiseks).
8. Paar kilekotti (jamade n.-ö. jääkproduktide likvideerimiseks).
9. Suur sall (võimalike muude probleemide lahendamiseks, nt. kui subjektil avalikus kohas järsku hirmus nälg tuleb, nii et subjektil ega tema emal muidu olla enam ei anna, või kui päike vankrisse sisse paistab ja nr. 2 juba igasuguste jamadega kaetud on, või kui subjektil külm peaks hakkama).
Pole siis ime, et ma välja minnes ennast enamiku ajast täieliku koormahobusena tunnen. Sellest, kui suisa mitmeks päevaks ja autoga on minek, ma üldse ei hakka rääkimagi.

* "Gylp" tähistab taani keeles seda varieeruva seedituseastmega piimaläga, mida paljud endast lugupidavad beebid armastavad suust välja ajada. Ei hakka üldistusi tegema, aga E-l on küll täiesti suurepärane ajastus, s.t. et hoolikalt suunatud gülbivoog tabab sind garanteeritult just siis, kui sa oled endale puhtad riided selga pannud ja unustanud nr. 2 õla peale kinnitada. Igal juhul on tegemist suurepärase sõnaga, mis allakirjutanu meelest ka rahvusvaheliselt täiesti adekvaatselt ülalnimetatud olluse lõhna, konsistentsi, välimuse ja muu karakteristika edasi annab.

Läbi raskuste tähtede poole

Tupsukesel on nüüd seljalt kõhule pööramine üsna hästi käpas. Ainult et pööramine ise on väsitav ja aeganõudev, kõhuli olemine on veel väsitavam ja kõhult seljale tagasi pööramine nii hästi käpas veel ei ole. Tupsuke on oma uuest oskusest ise nii võlutud, et niipea, kui ta seljale tagasi pööratakse, et tupsuke veidi ka puhata saaks, keerab tupsuke kohe jälle kõhuli tagasi. Aga enamasti hakkab tupsuke seejärel kohe röökima, sest ta avastab, et on, raisk, jälle kõhuli, nina tekis ja niiii väsinud, näljane ja üleüldse. Mõnikord võib tupsukese maharahustamine seetõttu üsna kõvasti aega võtta.

Peegel ja beebi vol. 2

Esikupeegli beebiga on nüüd pikapeale sõbrunetud ja teinekord räägitakse päris pikad jutud maha. Aga magamistoa peeglibeebi on ilmselt mingi ilus poiss, sest igakord kui beebi magamistoapeeglisse vaatab, läheb kohe jubedaks eputamiseks, nii et lausa pool tundi võib koketselt kihistada ja nägu ema kurgu alla peita: "Ah, mis te nüüd, noormees!"

Iga päev on puhkepäev

Nagu Helene eile Davidi õepoja ristsetel tabavalt märkis, väikelapse vanematele on iga päev nagu pohmapäev. E luksus häälekalt läbi jumalateenistuse esimese poole, oksendas seejärel tapva täpsusega Davidile kinga sisse (Davidi must ülikond, kusjuures, jäi osalejate kollektiivseks üllatuseks kuni ürituse lõpuni täiesti endist värvi) ja pistis kisama. Ilmselt oli tegemist hääleka rahulolematusega orelimängu kvaliteedi suhtes. Ma pole ise kunagi kindel olnud, kas kirikute orelimängijad on profid või lihtsalt entusiastlikud amatöörid; David väitis, et tegemist peaks olema proffidega, kuna orel on keeruline ja osad manöövrid tuleb jalgadega sooritada, aga kiriku ukse tagant sooritatud proovikuulamise tulemusena tundub mulle pigem, et antud orelimängija sooritas kõik manöövrid jalgadega.
Ungari-reisi tulemusena kaalun nüüd päris põhjalikult, kas ma ikka tahan juuli alguses kodumaad väisata või peaks selle visiidi mõne kuu võrra edasi lükkama. Mitte et mõne kuu pärast midagi oluliselt muutunud oleks, lihtsalt et anda energiavarudele võimalus taastuda. Teate ju küll, kuidas väikelaste vanemad väidavad, et imikuga reisimine on kõige lihtsam asi üldse, et need magavad nagunii kogu tee. Jumalauta, see imik küll mitte - autoga 700 kilomeetrit läbi Rootsi, röökiv beebi tagaistmel, on kogemus, millest ilmajäämine mulle kõigevähematki südamevalu ei valmistaks. Aga ellu jäime - eks vaatab ja räägib, iseenesest muidugi peaks tulema ja last sugulastele-sõpradele presenteerima enne kui ülikooli läheb, ja pole Eestis kaunis tükk aega käinud ka.

She's only happy when it rains

Esimene vihmane päev üle hulga aja ja laps magab kohe paremini. Kuusteist minutit tagasi panin ta voodisse ja kui ta (nagu tavaliselt) selle peale huilgama hakkas, õnnestus mul isegi ta maha rahustada kõhule patsutamise ja shosh-shosh helide teel - tavaolukorras oleks ma pidanud teda kolm-neli korda jälle voodist üles võtma ja laskma tal rinnal natuke nätsutada, kuni ta piisavalt maha rahunenud on. Õnnis vaikus. Tunneli lõpust paistab taas kord valgust.
Homme Ungarisse, leidsin just, et ennustavad tegelikult 22-30 kraadi meie sealoleku ajaks. Kergendusohe. Meie igasuviste visiitide tavaline tausttemperatuur on ligikaudu 40 varjus ja ma ei ole just väga huvitatud sellest, et seda koos meie kolmekuuse staarmagajaga kogeda. Põnev saab kahtlemata selletagi olema.

Päää

Kogu see kuradi teooria näib eeldavat, et beebid, kes voodisse pannakse, a) natuke aega uniselt virisevad ja siis jäävad magama, b) kui a) ei leia aset, siis rahunevad maha, kui lapsevanem voodi kõrval istub ja neid natuke aega kõhu peale patsutab. Mingil põhjusel ei kirjelda aga ükski raamat seda, kuidas pagan ma pean adresseerima last, kes niipea, kui ta pea patja puutub, hüsteeriliselt röökima hakkab ja seda ad nauseam jätkab, kuni ta voodist jälle välja võetakse ja rinnale pannakse. Kas need on ainult mingid teoreetilised beebid, kelle põhjal kogu vastav kirjandus koostatud on või?!

Let me be your teddy bear

Eile oli mul poolvaba päev, David oli kodus ja hoidis last ning mina käisin juuksuris ja linna peal ostlemas. Millegipärast Davidiga magab laps alati korralikke kahe-kolmetunniseid uinakuid, aga minuga on hea, kui pool tundi jeeli-jeeli välja veab. Kahtlane.
See, et mänguasjatööstuse sihtgrupiks ei ole mitte lapsed, vaid nende vanemad, ei tule muidugi kellelegi üllatusena. Aga ma siiski keeraks sellele teesile veel ühe ringi peale ja väidaks, et mänguasjatööstuse sihtgrupiks ei ole isegi mitte vanemad, vaid naabrid, töökaaslased ja jänese sõbrad-sugulased üldiselt, s.t. kontingent, kes beebi saabumise puhul kingitusi tegema peab. Millegi muuga ma ei suuda selgitada seda, et mänguasjapoed on varustatud terve armaada pehmete mänguasjadega, mis võivad olla käsitsitehtud, ökoloogilised, kootud, heegeldatud, punutud, pestavad, mittepestavad või kõike ülaltoodut samal ajal - aga pea võimatu on aktiivsele kolmekuusele leida erksavärvilist plastmassist jubinat, mille saaks kuhugi üles riputada ja mis ilusti klõnksuks, kui sellele käega pihta taguda.
Kas on tõesti väikelapsi, kes ihaldavad endale 101 erinevas variatsioonis mängukarusid, või ongi nõudluse-pakkumise suhe siin totaalselt paigast ära? Mäletan, et ka mul endal oli paras armee neid enamasti kingituseks saadud topiseid, aga kui üks või kaks vana lemmikut välja arvata, siis ega nendega peale nurgas tolmumise suurt midagi teha ei olnud.
Oh jah. Eks ma ilmselt selle peale jõuan veel korduvalt vihastada, nagu ka selle peale, et beebiriided nii absurdselt kallid on. Jah, me nüüd lõpuks oleme jõudnud sinna, kus sõpradelt ja sugulastelt kingiks/laenuks saadud riidevarud ammenduma hakkavad ja peab ise ostma hakkama...