Let me be your teddy bear

Eile oli mul poolvaba päev, David oli kodus ja hoidis last ning mina käisin juuksuris ja linna peal ostlemas. Millegipärast Davidiga magab laps alati korralikke kahe-kolmetunniseid uinakuid, aga minuga on hea, kui pool tundi jeeli-jeeli välja veab. Kahtlane.
See, et mänguasjatööstuse sihtgrupiks ei ole mitte lapsed, vaid nende vanemad, ei tule muidugi kellelegi üllatusena. Aga ma siiski keeraks sellele teesile veel ühe ringi peale ja väidaks, et mänguasjatööstuse sihtgrupiks ei ole isegi mitte vanemad, vaid naabrid, töökaaslased ja jänese sõbrad-sugulased üldiselt, s.t. kontingent, kes beebi saabumise puhul kingitusi tegema peab. Millegi muuga ma ei suuda selgitada seda, et mänguasjapoed on varustatud terve armaada pehmete mänguasjadega, mis võivad olla käsitsitehtud, ökoloogilised, kootud, heegeldatud, punutud, pestavad, mittepestavad või kõike ülaltoodut samal ajal - aga pea võimatu on aktiivsele kolmekuusele leida erksavärvilist plastmassist jubinat, mille saaks kuhugi üles riputada ja mis ilusti klõnksuks, kui sellele käega pihta taguda.
Kas on tõesti väikelapsi, kes ihaldavad endale 101 erinevas variatsioonis mängukarusid, või ongi nõudluse-pakkumise suhe siin totaalselt paigast ära? Mäletan, et ka mul endal oli paras armee neid enamasti kingituseks saadud topiseid, aga kui üks või kaks vana lemmikut välja arvata, siis ega nendega peale nurgas tolmumise suurt midagi teha ei olnud.
Oh jah. Eks ma ilmselt selle peale jõuan veel korduvalt vihastada, nagu ka selle peale, et beebiriided nii absurdselt kallid on. Jah, me nüüd lõpuks oleme jõudnud sinna, kus sõpradelt ja sugulastelt kingiks/laenuks saadud riidevarud ammenduma hakkavad ja peab ise ostma hakkama...