2009-02-24

Kommid siia, kuvadi põvssad!

Ka taanlastel on oma vastlapäev (vrdl. oinad ja mihklipäev), kohalikus keeles fastelavn. Tegemist on üritusega, mis sisuliselt kõigi kohalike laste rõõmuks kattub meie mardipäeva ja ameeriklaste halloweeniga. Nooremad jooksevad ringi ülesvuntsitud kassi- ja printsessikostüümides, mängitakse pinjata-mängu (peksa kepiga alla midagi, mis on ülesriputatud? ma ei ole detailide koha pealt väga käpp...) ja käivad laulu-tantsu saatel naabritelt maiustusi norimas. Pakutakse vastlakukleid - suur tükk lehttainast, millele on vahele pressitud moosi, vahukoort, suhkruglasuuri ja muud head; ühesõnaga, dieedile mõjub veelgi hullemini, kui eesti vastlakukkel, mis statistiliste vaatluste kohaselt on tavapäraselt veidi väiksem.
Vastlapäeva õhtul ilmusid niisiis ka meie ukse taha kaks vastelt jooksvat kohalikku immigrandilapsukest. Olles saanud pihta asja üldisele ideele, ei saa ju niivõrd säravat biznesplaani kasutamata jätta. Avasin koputuse peale ukse ja seal nad olid - kaks teksapükstes varateismelist kutti, kes aega viitmata tulid lagedale ultimaatumiga: kommid või raha. Või muidu? Panin ukse jälle ilusti kinni, ega nad väga kaua ei lärmanud ka. Kus integratsioon ebaõnnestub, võtab ligimesearmastus kenasti üle. Nørrebros elatud kahe aasta jooksul olen tõeliseks rassistiks muutunud.
Mu teinepool otsustas eelseisva tähtsündmuse puhul pakkima hakata, aga kuhu me need kastid vahepeal paneme, seda ma tõesti ei tea.

2009-02-19

Och, fhor õundssway

Nüüd on siis lõplikult käest ära läinud, kui mul sõna "veebruar" nähes esimene reaktsioon on, et ajalehel on mingi eriti postmodernistliku suhtumisega keeletoimetaja, et vana hea f enam ei kõlba. Vaatasin kakskümmend sekundit antud tekstiga tõtt, pärast mida jõudis kohale, et tegelikult on ka veebruar, mitte feebruar, või veel hullem, februar. Pikemalt hiljem.

2009-02-02

Kus on, sinna tuleb juurde

Ma ise ka ei usu, et ma seda ütlen, aga tunnen tekkimas kolmekümnenda eluaasta paanikat. Kõik need kuramuse ameerika järgmised tippmodellid on minust nooremad, ma ütlen!
Siis on muidugi ohtralt tarkussõnu nahkköites sellest, kuidas naisterahvastel küpsemas vanuses elu alles algab, lihalikud, khm, rõemud aina lihalikumad tunduvad (millest ma küll kunagi täpselt aru ei ole saanud, arvestades, et statistika kohaselt vastassugupoolele pidada vastupidised tendentsid kohalduma, aga see selleks) ja tütarlapsest sirgub lõpuks Naene. No mu mentaalne vanus on nagunii viiekümne viie ringis ja teismeliseiga tagasi ma jumala eest ei tahaks, ma näen praegu ikke tunduvalt kobedam välja.
Loodetavasti läheb see selleks ajaks üle, kui ma tõega kolmkümmend saan.