Unsubstantial blues

Mõned päevad lihtsalt tuleks tualetist alla lasta koos kõige sinna juurde kuuluvaga.

Ma ei mäletagi, kas Eesti offisis ka oli mõni selline tegelane, kellel õnnestus mind käigu pealt panna end tundma kui alaarenenud amööb. Kui, siis ehk the Big Boss of the Offis, aga temaga oli nagu selles mõttes vedanud, et ta eriala oli vähe teine. Mis teinekord tähendas, et ta nõudis tulemusi, mida oli keeruline, kui mitte võimatu, saavutada, aga see selleks. Noh, siin on taoline karakter olemas.

Ega asi ei ole selles, et ma ei teaks, millest ma räägin, aga tal (nimetagem teda siis konspiratsiooni mõttes Julio Iglesiaseks) on täiuseni väljaarendatud võime esitada a) põhimõtteliselt asjassepuutuvaid küsimusi nurga alt, mida ma varem isegi unes pole näinud või b) üldse mitte asjassepuutuvaid küsimusi nii agressiivse näoga, et mul tekib tahtmine laua alla pugeda ja kapuuts üle pea tõmmata. Kuna Julio on samas väga professionaalne ja intelligentne kutt, siis on temaga väga raske vaielda, isegi kui ma lõpuks avastan, et TEGELIKULT vajas mu kontseptsioon ju ainult paari väiksemat grammatilist parandust. Ja nii lõpebki taas kord üks tööpäev sellega, et ma mõtlen: krt ja koristaja postilt lasti mind ju ka kunagi lahti.

Iroonilisel kombel on Juliol minuga samal päeval sünnipäev, nii et nendel hetkedel jääb mulle vaid kättemaksuhimuline lootus, et ehk mõjun ma ka ise ühel heal päeval oma alluvatele samamoodi.

Ja siis hakkab sadama täpselt sel hetkel, kui ma offisist väljun, et koju sõita; poes streigivad mu mõlemad pangakaardid hullemini kui Taani bussijuhid ja ma vaatan ahastusega, kuidas järjekord mu taga kasvab; noormees, kes mu ees sõidab, jääb lambist järsku seisma, et vastata taskus helisevale telefonile, nii et ma äärepealt taganttulijale ette keeran, et talle otsasõitu vältida; mingi paks bitch keerab taevasse vahtides mulle ette ja ma käsen tal valjult, hüsteeriliselt ja eestikeelselt minna .... ja teha endaga teadagi mida.

Siis jõuan ma koju, viskan välja Davidi ja Michaeli, kes küll nagunii pidid bändiproovi minema ja avan selle ropu raha eest ja piinarikkalt ostetud veinipudeli. Ja oh issa ristike kesk pohlamoosi - see maitseb täpipealt kui kassikusi.

Ma joon ta raisa küll ära lõpuks, aga no kurat.

Kellel on kõige märjemad sokid (cont'd)

Ma olen siin viiendal, taani keeles neljandal, korrusel natuke nagu karupoeg Puhh purgiga oksal või kuidas see nüüd oligi. Mingit tuumajaama üle väina ei paista ja ehitusmehed pumpavad tulevasest maa-alusest parklast, mis hetkeseisuga on suur auk, vett välja; vesi pumbatakse suurde sinisesse konteinerisse, mis mõne aja eest üle ajama hakkas, nii et see lustaka vulinaga tagasi auku voolab. Juustu kõigile!

Ma olen siin peaaegu nagu taanlaseks hakanud juba - muust enam rääkida ei oska kui ilmast. Ta sajab siiski, tusind tak!

Kellel on kõige märjemad sokid

Taani ilmateade on juba mõnda aega lubanud vihma järgmiseks päevaks, mis meenutab mulle neid vanu muinasjutte, kus mingid tüübid vanakuradiga kahtlasi diile tegid ja lubasid oma hinge vms anda "homme", aga kui kurat "homme" kohale ilmus, teatasid ülbelt, et täna on "täna", "homme" seevastu" on aga alles homme. Siin on vihmaga üldiselt samamoodi. Saladuslikul kombel lubavad nad küll ka kuiva ilmaga 20 mm sademeid - ilmselt on tegemist ookeani kondenseerumisega õhus.

Pühapäeval oli sademeid küll oluliselt rohkem kui 20 mm. Nimelt pidi sel päeval aset leidma mu töökaaslaste korraldatud biznespiknik umbes kolmekümnele inimesele kaunis linnalähedases looduspargis keset lilli ja rohelust. Rongijaamast oli organiseeritud hobukaarikutega transport ja kuum kakao.

Toidu, joogi, meelelahutusvahendite ja inimeste kaarikutesse laadimine toimus päikesepaistes ja ilma oluliste vahejuhtumiteta. Samas, niipea kui hobune paigast võttis, katsid pilved päikese ja esimesed piisad hakkasid langema. Üldiselt, pole hullu, ega keegi meist suhkrust pole, mõtles enamus. Targemad langetasid pea ja palvetasid. Ja põhjusega, sest niipea kui olime jõudnud pargiväravatest piisavalt kaugele (jätke lootus, kõik, kes sisse astute), hakkas tõeliselt sadama. Kaarikupõrand täitus kiirelt veega ja läbi halli veemüüri märkasime kohati õnnetuid inimesi, kes puude all varju üritasid leida.

Sõitsime aeglaselt läbi kohutava saju ja kaarikujuht nägi üha lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Pärast lühikest sõjanõupidamist otsustati edasi sõita. Kaarikujuht nägi veel lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Kaarikujuht nägi veel lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Olles pikaajalise harjutamise tagajärjel muutunud kaunis vilunuks varustuse kiirel kokku-lahtipakkimisel, võttis enamus siiski vastu otsuse, et jokk on, ilm, raisk, keerab täiega s...., ja tuleb kapituleeruda. Nii ka tegime. Sõitsime aeglaselt läbi kohutava saju jaama tagasi ja alustasime keerulise teambuildinguülesandega varustuse ja inimeste võimalikult kiirest autossepakkimisest. See oli raske, aga mitte võimatu, ja peagi oligi kogu meie keskmise suurusega delegatsioon edukalt autode peale laiali jagatud. Siis jäi vihm järgi, päike tuli välja ja maa, mis hetk tagasi oli kaetud kümnesentimeetrise veekihiga, kuivas sekunditega. Sõitsime mornilt tagasi kontorisse, kus võrdlesime, kelle sokid on märjemad, närisime sööklas oma grillitud kanajalgu ja vahtisime süüdlaslikult õllekaste, sest kell oli alles pool üks ja millegipärast tundub vabas õhus vara jooma hakkamine alati kuidagi vabandatavamana kui kinnises ruumis.

Kass on kodust ära

Haa! Mul on täna vaba õhtu! David läks Køgesse (Køøge, Køgele,...?) isa arvutit parandama. Ainult et kuidas ma küll kõik need filmid, mida ma temaga koos vaadata ei saa (Harry Potter, Star Wars ja muud naistekad), sest et need ei ole ei mustvalged, prantsuskeelsed ega sotsrealism (tegelikult Star Wars on ikka jumala sotsrealism mu meelest) ühte õhtusse ära mahutan, seda ma ei tea.

Tillykke med nyt hår!

Esitleme pidulikult: (praeguseks peaaegu) uued juuksed. Mis te arvate, kas peaks suve puhul ka mõningad blondid triibud tellima?

Øresundi väinas on ohtralt pisikesi merekindlusi, mida taanlased tänapäeval vabaajakeskustena kasutavad, ning suveajal käib neil liinipraame tihedamalt kui Virtsu ja Muhu vahet. Ühte nendest me viikendil ka külastasime. Põhimõtteliselt oleks üksiku saare idüll ja inimtühjal rannal päiksevõtmise illusioon olnud täiuslik, kui poleks olnud neid umbes sadat inimest, kes samal saarel palavuse tõttu pisut üllatava entusiasmiga teambuildingut tegid.

Lisaks arutlesin veidi aega tagasi Anneliga selle üle, kas on ikka eetiline riputada oma bloogi üles pilt vanarootsi linalakast, kelle büst mu esmapilgul kõnevõimetuks võttis. Ma tükk aega mõtlesin, kas need on päris või on tegemist millegi pulmakingiks saaduna. Natuke spioonitööd paljastas, et vist on ikka päris.

Anneli küsis, kas suured nagu mordva saianaisel või nagu la ciccolinal. Ma ei mäleta, kes oli la ciccolina (kahtlustan, et ta ei mõelnud Mona Lisat, mille kirjapilt vististi oli veidi teistsugune, ja peale selle ei olnud Mona Lisal ka vist erilist büsti, mida näidata). Samuti ei ole ma kunagi ühtegi mordva saianaist näinud...

Laupäeva õhtul võrdlesime rõõmsalt kes meist enim ära põlenud on. Ma vist panin selle võistluse kinni, karmis konkurentsis Michaeli otsaesisega. Pühapäeval ma enam välja minna ei julgenud ja täna protestivad mu õlad pluusi kandmise vastu pideva ja torkiva valuga. Mu jalad muidugi on sama kollakasvalged kui enne, hoolimata sellest, et neid juba nädalateviisi isepruunistava kreemiga töödeldud on.

Kopenhaagen - New York

Eeva poolt forwarditud Clinti suvepropaganda ajendas meid veidi mängima GoogleMapsiga.

Eriti meeldib mulle selle vidina juures see, et tegemist on maailma kõige praktilisema reisiplaneerimisabivahendiga. Näiteks, ütleme, et te planeerite jalgrattatrippi Kopenhaagenist New Yorki. Pole midagi lihtsamat, kui sisestada Google Mapsi lähtekohana Kopenhaagen, sihtkohana New York, ja te saate detailse ning äärmiselt praktilise marsruudi, mis kahtlemata on sada protsenti usaldusväärne.

Alustame juhistega, kuidas sõita Kopenhaagenist läbi Saksamaa ja Luksemburgi Prantsusmaale, kaasa arvatud näpunäited, millistes kohtades peab kiirteemaksu maksma. Le Havre'isse jõudes tuleb Quai Colbertil paremale pöörata (0,1 km), seejärel paremale ja 0,3 km mööda Rue Marceau'd, pööra Quai Frissard'i suunas (1,0 km), siis neljas väljasõit E05-l paiknevalt ringteelt (0,9 km), uju üle Atlandi ookeani (5 572 km) ja nüüd olemegi sisenenud Ameerika Ühendriikidesse (Massachusetts). Järgnevad juhised, kuidas Massachusettsist New Yorki jõuda.

Ma arvan, et Google Mapsi arendajatel pidi ikka üksjagu huumorimeelt olema.

Mul ei ole veel pilte oma uutest juustest, aga riputan need üles niipea, kui neid tekib.

Texchturizing. We must haev moor texchturizing, arrrr.

Eile käisin ma oma Kopenhaagenis viibitud aja jooksul esimest korda juuksuris. Ega mu juustest, nagu nad pool aastat tagasi olid, enam suurt midagi alles pole. Samas aevastab David neid endiselt igal õhtul oma ninast välja, nii et ma kardan, et selle probleemi lahendab alles nulliga kiilaks ajamine.

Eile lõikas mu juukseid esimest korda elus meesjuuksur. Süüria poiss nigu ponks, tõmmu, valgete hammastega, ilusa naeratusega, hoolitseva suhtumisega. Selgitas igal sammul, mida ta nüüd tegema hakkab ja mis juhtuma peaks, veidi nagu oleks tegemist kirurgilist sekkumist nõudva operatsiooniga. Ma nüüd panen sulle natuke seda kreemi siia juustesse, see teeb nad pehmemaks. Nüüd lõikan ma siit selle tuti maha. Õde, skalpell, palun!

Ja väga, väga ilmselt oli tegemis geiga (ega ma ei kujuta tegelikult ka ette juuksurisalongis töötavat heteromeest), aga siin oli tegemist täiesti manifesteeritud geilusega - roosa t-särk ja kõnnak, millega me tavapäraselt tupsukestega kõrgekontsalisi toatuhvleid seostame, pepu vilkalt paremale-vasakule võnklemas. Mulle tuli kohe meelde noormees A.K. Tartu päevilt, kes Wildes kord kirjeldamatu intonatsiooniga kiljatas: "Oih, mu KOORE sees on ju KÄRBES!"

Üks mu kolleeg tuli samas välja teooriaga, et tegelikult naised peaksidki laskma oma juukseid meestel lõigata - et meeste lähenemine on teine, nad vaatavad asjale teise pilguga ja üldse julgevad rohkem eksperimenteerida. Et seal, kus naisjuuksur hakkab kaeblema ("Niiiiiii ilusad pikad juuksed ja misjaoks neid nüüd ikka maha lõigata kohe, järsku ikka tasandaks veidi"), võtab mees käärid ja teeb tsahh poole sekundiga kakskümmend sentimeetrit vähemaks.

Ja noh, tulemusega ma olen väga rahul tegelikult, arvestades ka, et selle raha eest peabki tulemusega rahul olema. Et, ausalt, te ei taha teada, palju Kopenhaagenis juuksuris käimine maksab. Tagasihoidlikemate nõudmistega viielapseline pere sööks selle raha eest vähemalt nädala. Minu õnn, et mul veel lapsi ei ole. Kopenhaageni omapäraks on küll see, et ka siin leiab kohti, mille akendel reklaamitakse suurtes mustades trükitähtedes juukselõikust kõigile vaid viiekümne krooni eest, kuid ma pole nendes salongides veel kunagi ühtegi naist näinud - ilmselt põhjuseks see, et täidesaatvaks jõuks on reeglina keskealine vuntsidega lähis-Ida päritolu mees, kelle ainsat kääripaari on perekonnas meesliini pidi pärandatud juba sajandeid. Või vähemalt nii see teiselt poolt akent paistab.