Mõned päevad lihtsalt tuleks tualetist alla lasta koos kõige sinna juurde kuuluvaga.
Ma ei mäletagi, kas Eesti offisis ka oli mõni selline tegelane, kellel õnnestus mind käigu pealt panna end tundma kui alaarenenud amööb. Kui, siis ehk the Big Boss of the Offis, aga temaga oli nagu selles mõttes vedanud, et ta eriala oli vähe teine. Mis teinekord tähendas, et ta nõudis tulemusi, mida oli keeruline, kui mitte võimatu, saavutada, aga see selleks. Noh, siin on taoline karakter olemas.
Ega asi ei ole selles, et ma ei teaks, millest ma räägin, aga tal (nimetagem teda siis konspiratsiooni mõttes Julio Iglesiaseks) on täiuseni väljaarendatud võime esitada a) põhimõtteliselt asjassepuutuvaid küsimusi nurga alt, mida ma varem isegi unes pole näinud või b) üldse mitte asjassepuutuvaid küsimusi nii agressiivse näoga, et mul tekib tahtmine laua alla pugeda ja kapuuts üle pea tõmmata. Kuna Julio on samas väga professionaalne ja intelligentne kutt, siis on temaga väga raske vaielda, isegi kui ma lõpuks avastan, et TEGELIKULT vajas mu kontseptsioon ju ainult paari väiksemat grammatilist parandust. Ja nii lõpebki taas kord üks tööpäev sellega, et ma mõtlen: krt ja koristaja postilt lasti mind ju ka kunagi lahti.
Iroonilisel kombel on Juliol minuga samal päeval sünnipäev, nii et nendel hetkedel jääb mulle vaid kättemaksuhimuline lootus, et ehk mõjun ma ka ise ühel heal päeval oma alluvatele samamoodi.
Ja siis hakkab sadama täpselt sel hetkel, kui ma offisist väljun, et koju sõita; poes streigivad mu mõlemad pangakaardid hullemini kui Taani bussijuhid ja ma vaatan ahastusega, kuidas järjekord mu taga kasvab; noormees, kes mu ees sõidab, jääb lambist järsku seisma, et vastata taskus helisevale telefonile, nii et ma äärepealt taganttulijale ette keeran, et talle otsasõitu vältida; mingi paks bitch keerab taevasse vahtides mulle ette ja ma käsen tal valjult, hüsteeriliselt ja eestikeelselt minna .... ja teha endaga teadagi mida.
Siis jõuan ma koju, viskan välja Davidi ja Michaeli, kes küll nagunii pidid bändiproovi minema ja avan selle ropu raha eest ja piinarikkalt ostetud veinipudeli. Ja oh issa ristike kesk pohlamoosi - see maitseb täpipealt kui kassikusi.
Ma joon ta raisa küll ära lõpuks, aga no kurat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar