2008-02-26

Kill Notes

Käed üles, kes veel vihkab Lotus Notesi!
Prse küll, ma panin oma südamevere sellesse e-maili, mis mu arvutiekraanilt just kadus parastava noodi saatel, et ainuke põhjus, miks ma seda veel viimased kaks minutit imetleda saan, on see, et Notesil võtab isegi cräshimine kaks minutit aega.
Kui see loll programm seda korra, veel ainult korra tegema peaks, siis... siis lähen ma allkorrusele IT-osakonda ja hakkan Vinguma. Jah, hakkan!

2008-02-25

Tshernobõl - EI tänavavalgustusele!

Sellest, kui vähe õieti Taanis juhtub, saad sa aru ainult nendel hetkedel, kui sa avad hommikul DR-i uudistelehe (DR on noh, umbes nagu etv24 või nii) ja avastad, et esiküljeuudiseks on teade sellest, et Kolding, kohalik omavalitsus Jüütimaal (Kolding on noh, umbes nagu Järva-Jaani või nii) on pärast pikki ja unetuid öid nii omavalitsuse enda töötajate kui ka väljastpoolt palgatud konsultantidega nüüd lõplikult otsustanud maha matta unistuse sellest, et Kolding endale oma slogani saaks.
Ühest küljes austan ma Koldingi otsust, ma tõesti austan. Teisest küljest tahaksin ma puhtinimlikust uudishimust teada, palju maksumaksja rahasid sellesse projekti maeti, enne kui see surnult sündinud lapseks kuulutada otsustati. Tõepoolest, kui bilansi kuludekülg hakkab lähenema kaheksakohalisele numbrile, on maksumaksja meelerahu huvides ilmselt otstarbekam kuulutada maakonna ametlikuks sloganiks: "Welcome to Kolding!"
Sest ei saa öelda, et Kolding ei oleks endast inimeste mällu pitserit vajutanud. Enamik taanlasi teab Koldingit - kohana, kus asus ilutulestikuvabrik, mis mõned aastad tagasi õnnetul kombel õhku lendas. Ehk oleks Kolding pidanud oma sloganiks valima "Kolding - get a bang in your life!"?
Positiivne on muidugi see, et ei saa öelda, et Eesti oleks koht, kus midagi kunagi ei juhtu. Millisesse päeva ei tooks päikesepaistet tuntud opositsioonipoliitik, kes pingi pealt püsti kargab ja valimatult röökima pistab, et peaminister on üks urrima valetaja. Urrima lasteaed, ma ütlen.
Ma ei taha muidugi üldse väita, et riigieelarve on tasakaalus või et peaminister räägib tõtt - selleks olen ma kahetsusväärselt väheinformeeritud või õnnistatult ignorantne. Küsimus on pigem nagu väljenduskuntsis, aga statistikat vaadates ei pane mind ka eriti imestama, et laus-, vabandage väljendust, -pasa ja kopaga peale minnes loodetakse järgmistel valimistel paremat tulemust saada.

2008-02-21

Jätke nüüd teie ka oma rumalad kommentaarid, noormees!

Natuke üldist möla ja keelekretinismi - muutsin hiljuti siin blogis seadeid, nii et see, mis enne oli taanikeelne, sai eestikeelseks, jne. Sellega seoses panin just tähele, et kommenteerimissektsioonis tähendab eesti keele valik mõningasi keelevärdjaid nagu "Jätke oma kommentaar!" ja "Kirjastage oma kommentaar siin!"
Mis effing mõttes, kirjasta oma kommentaar? Mul assotsieerus see esmalt nende legendaarsete siltidega Hiiumaa prügikonteinerite kõrval: "Ära reosta Hiiumaa loodust. Viska oma sodi siia!", mida me vaimustusega ekspluateerisime kõigis võimalikes Eestimaa paikades. Tõepoolest, visates oma sodi maha suvalise Rannamõisa kadaka alla, jääb Hiiumaa loodus puhtaks ja puutumatuks.
Nii et, kui mul muidu oli kavatsus oma kommentaar Varrakule saata, siis nüüd saan ma selle siin täitsa ise kirjastada. Ega ei ole ka mõtet ju Varrakut igasuguse sodiga pommitada - saabki Eesti kirjandusmaastiku puhtamaks.

2008-02-20

L'Oreal - because you're worth it, bitch

Jaa, ma tean, et ma ei ole tükk aega kirjutanud, aga see on peamiselt sellepärast, et kui mul tuleb mõni briljantne idee, millest kirjutada, unustan ma selle kohe ära. Vanadus? Ilmselt.
Eile tuli Anneli ja tõi mulle kolm karpi krevetiga Creme Bonjouri. Selle best before kestab juunini, nii et paar järgmist kuud on nüüd hooleta. Kreembonzhuuri nimelt Taanis ei müüda ja üldse on mul tunne, et keskmine kaubavalik on siin tegelikult nigelam kui Eestis. Kopenhaagenis on suht tavaline käia läbi kolmest poest, enne kui leiad selle, mida otsid. Prismade-Rimidega ma nagu eriti ei mäleta seda probleemi, aga võib-olla on asi ka selles, et Eestis nagunii kunagi raha ei olnud, et midagi osta - viimastel perioodidel läks ikka iga vaba sent lennukipiletite peale ja enne seda ma ei mäleta. Ma ilmselt ei olnud ka kokkamise ja koostisosade suhtes nii nõudlik.
Aga mis mind tegelikult jätkuvalt ärritab, on see õudne olukord kohalikul kosmeetika- ja vannitoakraami turul. Tihti meenutan heldimusega Prisma dushigeeliriiuleid, mis kaugel horisondil sinisesse vinesse kadusid, nii et silm lõppu ei seletanud. Siin on valida nagu kahe erineva vahel - võtad või jätad. Või hakkad Elizabeth Ardeni või Christian Diori seepi ostma - see on samuti võimalus, ainult natuke mõrvarlik rahakotis.
Alternatiivselt on võimalik tarbida teatavat kohalikku tootesarja - the name of which is in the language of Mordor, which I will not utter here. Pärismaalased räägivad, et olla naha- ja keskkonnasõbralikum ja suhteliselt odav ka. Ma ühekorra nuusutasin läbi terve riiulitäie neid tooteid ja võtku mind urr, kui ma hakkan end pesema millegagi, mille lõhn on nagu mu saabastel peale seda, kui kass nad täis kuses, ükskõik kui odav ja keskkonnasõbralik see õnn mu õuel on.
Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada muidugi. Mul on selge mälestus eilsest õhtust, et meil oli hulka huvitavamaid teooriaid, millest ma rääkida tahtsin, aga juba magama minnes olin ma selle unustanud. Ma mäletan, et meil oli teooria, mille kohaselt taani keel kategoriseerub kui lingua vomita, aga see vist ka ei olnud päris see.
Eh, vanadus. Veel natuke ja mu mälu on nagu kuldkalal - poolteist sekundit ja kõik on jälle uus ja huvitav.

2008-02-08

Hallpead austa - kulupead kummarda

Mulle tundub, et sünnipäevi glorifitseeritakse Taanis kuidagi oluliselt rohkem kui ma sellega harjunud olen. Mul omal ei ole sellega seoses nagu mingit erilist tunnet, välja arvatud see, et kahekümnendate teise poolde jõudes hakkab vaikselt mingi täiskasvanutunne külge hiilima. Ses mõttes, et goddammit Scarlett Johansson on nagu kaks aastat noorem kui mina. Ses mõttes, et nagu üks mu tuttav tabavalt oma 30-nda sünnipäeva künnisel märkis, nüüd see viimane võimalus karismaatilise rockstaarina noorelt surra on lännu.
Ühest küljest, ega ma eriti ei hooli. Ma sain läinud aasta lõpus sellise doosi 30-nda sünnipäeva traagikat, et ma ei oleks üldse üllatunud, kui see saatuslik kuupäev minust endast märkigi jätmata mööduks. Samas, isegi kui mul tekib teinekord tahtmine vanuse üle bitchida, kohtan ma ümberkaudsete seas vaid mõistmatuid pilke. Nii hakkas Katja näiteks eile kisama: "Kurat, sa saad aru, ma olen sinust kümme ja pool aastat vanem!" ja üks teine naiskolleeg vaid seisis ja vangutas kurvalt pead: "Sa oled ju täitsa laps veel, ainult laps..."
Ja mulle tõsiselt tundub, et kui ma oma siinse sotsiaalses võrgustikus ringi vaatan, on minust noorem ainult Elias... kes septembris aastaseks sai.