Mulle tundub, et sünnipäevi glorifitseeritakse Taanis kuidagi oluliselt rohkem kui ma sellega harjunud olen. Mul omal ei ole sellega seoses nagu mingit erilist tunnet, välja arvatud see, et kahekümnendate teise poolde jõudes hakkab vaikselt mingi täiskasvanutunne külge hiilima. Ses mõttes, et goddammit Scarlett Johansson on nagu kaks aastat noorem kui mina. Ses mõttes, et nagu üks mu tuttav tabavalt oma 30-nda sünnipäeva künnisel märkis, nüüd see viimane võimalus karismaatilise rockstaarina noorelt surra on lännu.
Ühest küljest, ega ma eriti ei hooli. Ma sain läinud aasta lõpus sellise doosi 30-nda sünnipäeva traagikat, et ma ei oleks üldse üllatunud, kui see saatuslik kuupäev minust endast märkigi jätmata mööduks. Samas, isegi kui mul tekib teinekord tahtmine vanuse üle bitchida, kohtan ma ümberkaudsete seas vaid mõistmatuid pilke. Nii hakkas Katja näiteks eile kisama: "Kurat, sa saad aru, ma olen sinust kümme ja pool aastat vanem!" ja üks teine naiskolleeg vaid seisis ja vangutas kurvalt pead: "Sa oled ju täitsa laps veel, ainult laps..."
Ja mulle tõsiselt tundub, et kui ma oma siinse sotsiaalses võrgustikus ringi vaatan, on minust noorem ainult Elias... kes septembris aastaseks sai.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar