2008-06-29

Ohtlik jaanipäev (ehk kust rada teha tohib siis)

Pärast circa nädalast trippi Eestisse olen jälle Taanis tagasi, pool tundi tagasi saabus sissepakitud, solvunud ja kräunuv kass ning õhtul on jalgpallifinaal. Ega ma ei ole veel ära otsustanud, kelle poolt olla, perekondlikel põhjustel olen ma mõnda aega Barcelonat toetanud, nii et Hispaania oleks nagu loogiline valik, aga sakslastel on jälle Ballack. Mine võta siis kinni.
Hoolikast planeerimisest Eestis muidugi kasu ei ole, tuleb lödvestuda ja improviseerida. Aga selge on muidugi see, et kui autol süütelukk kinni kiilub (sic!), juhtub see kusagil keset metsa, tsivilisatsioonist kümnete kilomeetrite kaugusel. Nii me siis istusime neljakesi Pärnu jõe maalilisel kaldal ja logistasime umbes kolme tunni jooksul kordamööda süütelukus võtit; vahepeal, kui tüütuks muutus, viskasime ka kruusakividega lipuvarda pihta märki. Lõpuks jõudis kohale mehaanik, kes logistas võtit veel pool tunnikest ja jõudis järeldusele, et ei ole midagi teha, tuleb auto töökotta vedada.
Kuna auto, millele ma ettenägelikult nädalaid varem olin praamikoha broneerinud, seega jaanipäeval Türil töökojas vedeles, vedas Ants meid südamlikult Virtsu praamile. Vett tuli taevast nagu kosest; mu ema teooria kohaselt on traditsioonilise jaanipäevasaju näol tegemist jumaliku kaitsva käega Eesti kohal, et maa päris maha ei põleks.
Aga kõigile ootustele vastupidiselt läks taevas seda selgemaks, mida lähemale Kuressaarele me jõudsime, ja selleks ajaks, kui me Trillepi suvekoju jõudsime, säras pilvitus taevas päike ja tibid jõid õues bikiinide väel õlut. Üldiselt süüdistan ma ilma ka selles kohutavas pohmellis, mis mind piinas terve 24. juuni, sest kindel on see, et kui vihma oleks hakanud sadama enne kui viie ajal hommikul, ei oleks ma ka kuni selle ajani odava Chardonnay najal lõkke ääres lämisenud.
Bussiga Saaremaalt Tallinna tulemise pluss: ei pea kolm tundi praamisabas seisma. Autoga tulemise pluss: haiseb tõenäoliselt vähem ja joobes tiinekad ei räuska tingimata kõrva ääres. Veel üks bussiga tulemise pluss: ostsin Kuressaarest bussi peal lugemiseks ajakirju ja nägin Cosmopolitanis nupukest rahvuslike motiividega arvutikottidest, mida Kumus müüakse. Armastus esimesest silmapilgust, kohe järgmisel päeval suundusime Kadriorgu, möödudes teel mu ilmselt läbi aegade lemmikliiklusmärgist. Pean küll siinkohal märkima, et oravatega tunduvad Kadriorus olevat nukrad lood, mul on lapsepõlvest meeles, kuidas need väikesed saadananahad seal igal pool ringi sibasid, aga nüüd ei ole ma neid seal enam aastaid näinud ja ei täheldanud ühtegi ka seekord. Aga võib-olla ma hindan probleemi üle, ega ma seal nüüd binokliga oravavalves just istunud ei ole.
Projekt Arvutikoti suutsin ma igal juhul ka edukalt ära põhjendada vajadusega Eesti rahvuspärandit Euroopas massidesse viia. Kahju ainult, et ma läpparit nii harva kaasas tassida viitsin ja et Taanis nii sageli vihma sajab.
Täna oleks idee poolest kalender sisaldanud iga-aastast piknikutraditsiooni töökaaslastega, aga ma tunnen end veidi liiga loppis, et oma tagumik sinna kohale vedada. Pealegi peaks täna hakkama Roskilde festival, ja taanlased väidavad, et kui jaanipäevaga vähegi veel õnneks läheb, on Roskilde saabumise (ja kestuse) ajaks vihm garanteeritud. Jah, hall on ta küll - ja õhtuti läheb Eestiga võrreldes pagana vara pimedaks.

2008-06-12

Valged kaljud of Surm

Viikendil tegime väikese tripi Mønile. Viimatinimetatu on üks Taani paljudest saartest Sjællandist lõuna pool ja peamiselt kuulus oma valgete kaljude poolest (umbes nagu Doveri valged kaljud, ma kujutan ette, mitte et ma neid kunagi näinud oleks, aga ma olen alati mõelnud, et need olid ilmselt need, mis Tolkieni inspireerisid kirjeldama laevade jõudmist Valinori).
Møn on muidu selline väike idülliline vaikne koht; ilusaid maju oli palju müügiks, aga põhjuseks muidugi ka see, et sealt Kopenhaagenisse tööle käia iga päev on ilmselge liialdus.

Møn on ka muidugi väga ilus, aga ta raip tundub paras surmalõks olema. Igal broshüüril ja kaardil, mida kohalikus turistide tugipunktis jaotatakse, leidub vähemalt ühes kohas märge selle kohta, et ringijalutamine toimub omal vastutusel. Varingud on talviti ja kevadeti tavalisemad, aga see muidugi ei tähenda, et neid muul ajal juhtuda ei võiks. Nüüd teisipäeval kirjutasid lehed, et kaljude alt leiti surnud mees ja lähemad asjaolud on selgitamisel; muidu viimased surmajuhtumid jäävad 2005. aastasse.
Kaljud on kohati kuni 130 meetri kõrgused ja alla rannale saab treppi pidi. Trepp on natuke rohkem kui 130 meetrit pikke ja üsna järsk. Mu nõrk üldfüüsis nüüd enam isegi eriti ei anna tunda, aga nädala alguse poole komberdasin ringi nagu kahel puujalal korraga. Aga ma teatavasti olen ju ka tütarlaps, kes korra pööningule ronib ja siis haigete jalgade tõttu neli päeva järjest ainult liftiga sõidab...
Ütlevad, et see, et meri nii sinine on praegu, on peamiselt selle teene, et viimane talv varises rannikult seda kriiti alla mitmesaja meetri raadiuses. Ma ei tea, mis värvi ta muidu olema peaks, ilmselt pruunikashall nagu põhjamaa merele kohane, aga kohati tekkis küll selline teatud vahemereline tunne - et garssoon, kus mu veinilähker on, jne.

2008-06-09

Metsa pi..ile - auu, auuuu!

Vastupidiselt kõigile ootustele, ma olin absoluutselt kindel, et ma olen nüüd kõike näinud ja tagasiminekut enam ei ole, leidsin ma raamatupoest uhiuue Marian Keyesi. Nädalavahetuse lugemine oli kindlustatud, aga nüüd piinab jällegi tühi tunne: mis nüüd?!
Küsimus on ju ka selles, et ma olen kirjanduse suhtes nii kuramuse valiv. Kvaliteetkirjandus - tänan, ei. Mul seisab voodi kõrval juba mõnda aega mingi Salman Rushdie, mida ma olen end tagajärjetult üritanud lugema sundida. Mäletan, et keskkoolis lugesin "Mauri viimset ohet" ja väga meeldis, aga... Tänapäeval on krimid, naistekad ja Harry Potter nagu palju rohkem minu teema. Aga mitte igasugused krimid ja igasugused naistekad; ja mitte igasugune Harry Potter. Andke mulle rohkem lord Peter Wimsey't ja vähem kõiki neid nimetuid-näotuid inglise-rootsi-guatemaala politseinikke, kellest igaühel on probleemid a) alkoholiga; b) lähisuhetega; c) oma tööga; d) kombinatsiooniga eelnimetatutest.
Ma võiks ju alati minna ja osta endale päriseks Sõrmuste Isanda kõik kolm osa, aga see tundub liigse paigaltammumisena juba isegi minu jaoks. Et nagu, kaua võib. Tsiteerides (mälu järgi ja tõenäoliselt ebatäpselt) üht mu lemmikpoeeti: "Naisluuletajad pole enam need."
Kriis, kirjanduslik kriis. Minuga on ilmselt nii, et mida vanemaks, seda halvemaks. Sõnnikutükikesena selles kirsimoosis figureerivad üksnes jäänukid mu varasemast heast maitsest, mis nagu igasugust jama ka täiel määral nautida ei lase.
Kõrvalepõike korras: täheldasin täna Delfis artiklit sellest, kuidas taanlasi loodusesse seksima kutsutakse. Igati sümpaatne algatus ju iseenesest, aga ma olen jumala kindel selles, et aasta tagasi kirjutasid Taani ajalehed sellest, kuidas seks avalikus kohas, sh looduses, võib kaasa tuua kriminaalkaristuse (ja vahelejäämise korral ka suhteliselt tõenäoliselt seda teeb), tuues sealjuures õpetlikuks näiteks konkreetseid paarikesi, kes looduskaunite kohtade ilu väga, khm, kõrgelt hindasid. Otsiks siinkohal ka konkreetse viite, kui ainult laiskus, neljas surmapatt, mu vaimu ja liha tagasi ei hoiaks.

2008-06-04

Elämä on laiffi

Eeva ütles, et mu keskkooliaegne kallim on nüüd Levikas baarmeniks ja segab kokteile; viin mahlaga pidi näiteks eriti hästi välja tulema. Ega see mind põhimõtteliselt selle konkreetse noormehe puhul eriti ei üllata, arvestades, et kui me viimati kohtusime, rääkis tema sellest, kui vinge on Hispaanias hipikommuunis elada, ja mina sellest, et ma just advokaadibüroos praktika lõpetasin. Aga kummaline on mõelda, et selle vahepealse kümne aasta järel on mõned läinud välismaale maksukonsnultandiks, mõned teevad Oxfordis ja muudes seksikates kohtades omale PeehooDeed, mõned teevad suurt kunsti ja/või muusikat. Ja mõned on Levikas baarmeniks.
Meil keskkoolis armastati ikka kiidelda sellega, et Meie Koolist läheb 100% lõpetajatest edasi ülikooli. Vist läkski, aga siis jättis üks mu klassivend ülikooli pooleli ja läks Soome bussijuhiks. Ma ei tea, kas ta nimi on nüüd annaalidest Cillit Bang!iga maha kustutatud või otsustati, et, khm, Statistiliselt On Kõik Korrektne.
Positiivse külje pealt läheb saavutusena kirja see, et mul õnnestus chicad kallutada Reservation Roadi asemel Indiana Jonesi vaatama. Ma olen enda üle väga uhke. Kui ma natuke harjutan, siis võib-olla et õnnestub mul oma tähendusrikas teinepool ka Kepi ja Küla esilinastusele vedada (kuigi ma ei ole nüüd päris kindel, et see kogu seda hilisemat vingumist väärt oleks).
Homme on riigipüha, mis suurema osa tsiviliseeritud inimeste jaoks (jah, arvake ära, kas ma olen piisavalt tsiviliseeritud või mitte) tähendab, et viikend algab nüüd. Mõnusate ilmastikutingimuste tõttu on päevakorral park, valge vein, maasikad ja lauamängud. Jei!

2008-06-01

... ja muud loomad

Pärast kohutavat perekonnadraamat reede õhtul (mul ei ole aega, ma olen nii stressis, sa ei mõista mind kunagi, etc. etc., millele ma hädiselt vastu üritasin väita, et kõik on ju tegelikult kontrolli all), jõudis mu teinepool laupäeva hommikuks kõigile ootustele vastupidiselt järeldusele, et tegelikult ongi kõik kontrolli all ja et loomaaeda minek ongi täiesti aktsepteeritav kontseptsioon, võttes arvesse mõnusat ilma ja igapäevaelus eksisteerivaid väheseid võimalusi teleskoopläätse kasutamiseks. Sellest tulenevalt on Facebooki genereerunud ka uus fotoalbum mitmesugustest issanda elukatest; mitte-Facebooki kasutajad, kes on huvitet, andku mulle teada ja ma saadan lingi.

Kopenhaageni loomaaed anno 2006, väike vahepaus lennujaamades ja õudses halas teemal "my bonnie lies over the ocean". Siinkohal tuleks mainida, et esimene variant sellest loost, mis mulle alati pähe tuleb, on tegelikult küll "my body lies over the ocean" või "my pony lies over the ocean"; miks kõnealune subjekt tegelikult üle ookeani lamama peaks või kuidas see tegevus praktilises mõttes funktsioneerima peaks, on ka minu jaoks täielik müsteerium. Aga mitmesugustel hämaratel põhjustel olin ma ka aastaid eksiarvamusel, et Chris De Burgh laulab "Lady and rat... is dancing with me" ja olles loonud endale kujutluspildi salapärasest daamist, kes teadmata asjaoludel Chrisiga tantsib, endal rott õlal istumas, kukkus õigeid sõnu teada saades selle laulu reiting mu jaoks üsna kolinal, sest korrektne versioon tundus lihtsalt nii kohutavalt fantaasiavaene.

Ja samas kohas anno 2008 õnneliku Taani maksumaksjana, valge nigu (valge) luik hoolimata isepäevitava kreemi järjekindlast kasutamisest.