Viikendil tegime väikese tripi Mønile. Viimatinimetatu on üks Taani paljudest saartest Sjællandist lõuna pool ja peamiselt kuulus oma valgete kaljude poolest (umbes nagu Doveri valged kaljud, ma kujutan ette, mitte et ma neid kunagi näinud oleks, aga ma olen alati mõelnud, et need olid ilmselt need, mis Tolkieni inspireerisid kirjeldama laevade jõudmist Valinori). 
Møn on ka muidugi väga ilus, aga ta raip tundub paras surmalõks olema. Igal broshüüril ja kaardil, mida kohalikus turistide tugipunktis jaotatakse, leidub vähemalt ühes kohas märge selle kohta, et ringijalutamine toimub omal vastutusel. Varingud on talviti ja kevadeti tavalisemad, aga see muidugi ei tähenda, et neid muul ajal juhtuda ei võiks. Nüüd teisipäeval kirjutasid lehed, et kaljude alt leiti surnud mees ja lähemad asjaolud on selgitamisel; muidu viimased surmajuhtumid jäävad 2005. aastasse. 
Kaljud on kohati kuni 130 meetri kõrgused ja alla rannale saab treppi pidi. Trepp on natuke rohkem kui 130 meetrit pikke ja üsna järsk. Mu nõrk üldfüüsis nüüd enam isegi eriti ei anna tunda, aga nädala alguse poole komberdasin ringi nagu kahel puujalal korraga. Aga ma teatavasti olen ju ka tütarlaps, kes korra pööningule ronib ja siis haigete jalgade tõttu neli päeva järjest ainult liftiga sõidab...
Ütlevad, et see, et meri nii sinine on praegu, on peamiselt selle teene, et viimane talv varises rannikult seda kriiti alla mitmesaja meetri raadiuses. Ma ei tea, mis värvi ta muidu olema peaks, ilmselt pruunikashall nagu põhjamaa merele kohane, aga kohati tekkis küll selline teatud vahemereline tunne - et garssoon, kus mu veinilähker on, jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar