2008-06-29

Ohtlik jaanipäev (ehk kust rada teha tohib siis)

Pärast circa nädalast trippi Eestisse olen jälle Taanis tagasi, pool tundi tagasi saabus sissepakitud, solvunud ja kräunuv kass ning õhtul on jalgpallifinaal. Ega ma ei ole veel ära otsustanud, kelle poolt olla, perekondlikel põhjustel olen ma mõnda aega Barcelonat toetanud, nii et Hispaania oleks nagu loogiline valik, aga sakslastel on jälle Ballack. Mine võta siis kinni.
Hoolikast planeerimisest Eestis muidugi kasu ei ole, tuleb lödvestuda ja improviseerida. Aga selge on muidugi see, et kui autol süütelukk kinni kiilub (sic!), juhtub see kusagil keset metsa, tsivilisatsioonist kümnete kilomeetrite kaugusel. Nii me siis istusime neljakesi Pärnu jõe maalilisel kaldal ja logistasime umbes kolme tunni jooksul kordamööda süütelukus võtit; vahepeal, kui tüütuks muutus, viskasime ka kruusakividega lipuvarda pihta märki. Lõpuks jõudis kohale mehaanik, kes logistas võtit veel pool tunnikest ja jõudis järeldusele, et ei ole midagi teha, tuleb auto töökotta vedada.
Kuna auto, millele ma ettenägelikult nädalaid varem olin praamikoha broneerinud, seega jaanipäeval Türil töökojas vedeles, vedas Ants meid südamlikult Virtsu praamile. Vett tuli taevast nagu kosest; mu ema teooria kohaselt on traditsioonilise jaanipäevasaju näol tegemist jumaliku kaitsva käega Eesti kohal, et maa päris maha ei põleks.
Aga kõigile ootustele vastupidiselt läks taevas seda selgemaks, mida lähemale Kuressaarele me jõudsime, ja selleks ajaks, kui me Trillepi suvekoju jõudsime, säras pilvitus taevas päike ja tibid jõid õues bikiinide väel õlut. Üldiselt süüdistan ma ilma ka selles kohutavas pohmellis, mis mind piinas terve 24. juuni, sest kindel on see, et kui vihma oleks hakanud sadama enne kui viie ajal hommikul, ei oleks ma ka kuni selle ajani odava Chardonnay najal lõkke ääres lämisenud.
Bussiga Saaremaalt Tallinna tulemise pluss: ei pea kolm tundi praamisabas seisma. Autoga tulemise pluss: haiseb tõenäoliselt vähem ja joobes tiinekad ei räuska tingimata kõrva ääres. Veel üks bussiga tulemise pluss: ostsin Kuressaarest bussi peal lugemiseks ajakirju ja nägin Cosmopolitanis nupukest rahvuslike motiividega arvutikottidest, mida Kumus müüakse. Armastus esimesest silmapilgust, kohe järgmisel päeval suundusime Kadriorgu, möödudes teel mu ilmselt läbi aegade lemmikliiklusmärgist. Pean küll siinkohal märkima, et oravatega tunduvad Kadriorus olevat nukrad lood, mul on lapsepõlvest meeles, kuidas need väikesed saadananahad seal igal pool ringi sibasid, aga nüüd ei ole ma neid seal enam aastaid näinud ja ei täheldanud ühtegi ka seekord. Aga võib-olla ma hindan probleemi üle, ega ma seal nüüd binokliga oravavalves just istunud ei ole.
Projekt Arvutikoti suutsin ma igal juhul ka edukalt ära põhjendada vajadusega Eesti rahvuspärandit Euroopas massidesse viia. Kahju ainult, et ma läpparit nii harva kaasas tassida viitsin ja et Taanis nii sageli vihma sajab.
Täna oleks idee poolest kalender sisaldanud iga-aastast piknikutraditsiooni töökaaslastega, aga ma tunnen end veidi liiga loppis, et oma tagumik sinna kohale vedada. Pealegi peaks täna hakkama Roskilde festival, ja taanlased väidavad, et kui jaanipäevaga vähegi veel õnneks läheb, on Roskilde saabumise (ja kestuse) ajaks vihm garanteeritud. Jah, hall on ta küll - ja õhtuti läheb Eestiga võrreldes pagana vara pimedaks.

1 kommentaar:

Anneli ütles ...

Mu aluspesu tervitab Teid ja tänab siiralt päevitusriiete staatusesse ülendamise puhul!