2007-08-30

Tagasi boksis, toodan paberit

Ühesõnaga, pärast suurepärast Eesti-nädalat olen jälle tagasi oma Taani boksis ja toodan paberit. Kalender on end septembrikuuks taas kord ise ära täitnud ja homme ootab mind kuusteist tundi kestev lõbus läbu koos tuhande kahesaja kolleegiga.
Esimese uudisena tagasi jõudes sain teada, et septembrist ootab mind nii ameti- kui ka palgakõrgendus. Küsisin, kas mind tõesti nüüd konsultandiks edutatakse. Ei, siiski mitte, aga kuna firmapoliitika kohaselt trainee'dele nii kõrget palka ei maksta kui mulle, siis pidid nad mulle mingi muu positsiooni välja mõtlema. Lubage tutvustada: teie ees seisab alates 1. septembrist Assistant Consnultant. Peale minu on Taani offisis veel ainult üks Assistant Consnultant. Ja Consnultandid on palju lahedamad kui Consultandid pealegi.

Ma lisan allpool ka väikese nädala pildis. Ilmselt tuleb omale lähitulevikus teha ka Flickri konto vms., kuhu ülejäänud saab üles riputada, sest nagu ma eile avastasin, kulutab isegi väiksemaks formaaditud piltide e-maili teel saatmine rohkem aega ja närve kui asi väärt on. Ja lõpuks saabub ikkagi vältimatu failure notice selle kohta, et attachment on liiga suur.Käisime ratastega Keila-Joal. Nagu välja tuleb, ei ole kõige paeluvam kohalik atraktsioon mitte see teatav kosk, vaid kolm tuhkrut, kes jõe ääres asuva kohaliku kergelt rullnokliku hõnguga baari suveterrassi all elavad. Näha õnnestus meil ühte, kes üsna enesestmõistetavalt laudade all ringi kolistas ja põranda puhastas kõigist mõeldavatest toidujääkidest. Ma miskipärast mõtlesin, et tuhkrud on kiskjad, aga tuleb välja, et kartul ja leib läheb ka täiesti, kiievi kotleti paneeringust rääkimata. Ilus läikiv karv oli loomal, peab ütlema.

Siis me käisime Nõval, mille puhul tahaks siia veel kord lisada tänusõnad Clintile kui idee autorile ja Eevale kui kohalikule organisatsioonikomitee esinaisele. Which reminds me... Eeva, kui sa seda loed, palun saada mulle oma kontonumber raha jaoks. David teatas südametäiega, et pagan, isegi Eestis on parem ilm kui Taanis, hoolimata sellest, et Eesti rohkem põhja pool asub.
Mulle meeldib selle pildi juures eriti üks kaevav koer tagaplaanil.

Pildi keskel on näha kummalist tornaadosarnast nähtust. Ilmselt on tegemist vesipüksiga, või nagu loomingulisemad inimesed armastavad öelda, pöörispask.

Nõvalt läksime me mu vanemate suvilasse Padise lähistel, kus Davidile korraldati viivitamatult ülim test, kas ta on ikka vääriline minuga koos elama. Vasakul on näha Davidit testi sooritamas. Keskel ja paremal Ants ja mu ema inspekteerimas.

Ja hiljem lõbustasime end õhtusöögiks pühvlite laskmisega.

2007-08-17

Wanted: gorjatshie estonskije parnji

Danmarks Radio palvel otsitakse eesti mehi vanuses 25-55 statistiks Taani teleseriaali "Forbrydelsen", kus tuleb mängida meremehi. Osalemise eest saab tasu, filmimine leiab aset Christianshavni lähistel 11.sept. kl 12-22. Huvilistel tuleb võtta ühendust Victoria Sundbergiga (tlf. +45 2854 0223, vict@dr.dk). Võite teabe edasi saata kõigile, kes võiks selle vastu huvi tunda.
Noh, kuumad eesti poisid. Kellel siiani pole olnud mõistlikku põhjust kaunist Kopenhaagenit külastada, siis meremehe kehastamine peaks ju olema igati ahvatlev väljakutse. Viikingid my ass - mäletate, kuidas me Sigtunas käisime?!

2007-08-15

Ilusad mehed vene poliitikas

Viikendil oli Nielsi ja Mie ühine 30.juubel. Hakkasin mõtlema, et ega ma tegelikult vist ei teagi, kas seda ka Eestis sama võimsalt tähistatakse. Et kutsed saadetakse laiali 3-4 kuud varem, külaliste arv on keskmiselt 50-60, kingituste hinnaklass on 1000-2000 kohalikku raha (Eesti rahas siis x 2), aias on suur valge telk koos baariga, disko mängib öö läbi, pakutakse kolmekäigulist õhtusööki ja kassi leiab põllult üles alles järgmise päeva pealelõunal. Mainimata seda, et järgmine päev möödub padupohma tähe all (mis on absoluutselt ebaõiglane, sest mina olin praktiliselt kaine, vähemalt piisavalt, et oma teinepool koju jõudes lusikaga vannitoa põrandalt kokku kraapida ja voodisse paigutada).

Ma ei usu, et ma olen Eestis üldse kellegi 30. sünnipäeval käinud - enamus mu sõpru tuttavaid on veel mõnevõrra sellest keskeakriisi piirist allpool või selle juba mugavalt paari aastaga ületanud. Aga millegipärast tundub mulle siiski kuidagi loogilisem, et eestlasele on hea tava pigem seda suurt sündmust ignoreerida ja heal juhul ehk paarile paremale sõbrale läbu koos kojutellitava pitsaga korraldada. Ma ei tea, võib-olla ma eksin. Igal juhul seisab see katsumus ka mul endal sel sügisel ees, umbes nii nagu mu ema igal aastal kurdab, et ta nüüd läheb esimesse/teise/kolmandasse/jne klassi ja et see on hullult raske.

Eile püüdsin Eestisse kaasatoomiseks Taani nänni shopata. Aga Anton Bergi saab ka Tallinna kaubamajast ja muudest seksikamatest poodidest ja Taani disain on kohutavalt igav ja kohutavalt kallis (võrdluseks näiteks Iittala, mis on ka kohutavalt igav, aga palju mõistlikumas hinnaklassis).

Kuskilt, enam täpselt ei mäleta kust, leidsin lingi New York Timesi tehtud lühidokumentaalile Nashidest. Seda vaadates tuli mulle taas kord meelde järjekordne kinokogemus Eevaga, kui me eelviimast Harry Potterit vaadates arutlesime, kas see on okei, kui me leiame, et teatud teismelised koolipoisid on tegelikult täitsa pandavad. Ega põhjus seda dokki vaadata ei ole ka mitte peamiselt sügavamõttelises sisevaates Nashide psühholoogiale, mis nad seal ikka uut räägivad - palju parem põhjus seda vaadata on intervjuu kutiga opositsioonist, kes In My Humble Opinion on jumala nunnu.

Kusti saatis mulle selle pildi, märkides, et Taani vihmades oleks ilmselt mõistlik midagi taolist endale soetada. Vaadates aknast välja, kus tuumajaam üle väina läbi halli vihma kätte ei paista, kaldun ma arvama, et umbes järgmiseks nädalaks võib vabalt tegemist olla selle suve tippmoega Kopenhaageni tänavatel.

2007-08-07

Igavus ei tapa tulles

Oh jummel. Kellegi Marise blogis (imearmas blogi muidu, soovitan soojalt) on suur kell, vaatasin seda ja rõõmustasin, et ainult paar tundi veel jäänud (minuit, chrétiens! minut, kretiinid!). Siis sain aru, et enesestmõistetavalt elab Maris Eesti ajatsoonis. Mis on Taani omast tund aega ees, jopptvajuu.
Sõnaga, passime siis edasi, daamid ja härrad, ja vajutame aeg-ajalt Ctrl + P, et tunda end endiselt elusana. Mul õnnestus küll Mieniga kella neljaks kohvipaus kokku leppida, nii et ehk õnnestub pool tundi varem minema hiilida (okei, tund, ma jõudsin pool tundi hiljem hommikul kohale ka).
Laalaalaalalalaalaalaaa.

2007-08-06

Häbiväärne läbikukkumine

Täna tuli Linda puhkuselt tagasi ja küsis mu käest, millega ma vahepeal tegelenud olen. Nii ja naa, niisama logelenud ja Ungaris käisin.
"Ungari, seal oli kindlasti vahva?"
"Jaa, kole kuum ainult, 40 kraadi või rohkem."
"Oi, aga sina peaksid sellega ju harjunud olema?"
"Ee. Mismõttes...?" Mu esimene assotsiatsioon oli, et maal, mis asub nii kaugel põhjas nagu Eesti, peaks kõik inimesed omale olema kasvatanud nii vägeva karvkatte, et kolides lõunasse (Taani), piinab neid pidevalt kohutav palavus.
"Noh, Eesti on ju kusagil lõunas, ei ole või?"
Minu Eesti-alane selgitus- ja tutvustustöö Lääne-Eurooopas on ilmselgelt häbiväärselt läbi kukkunud. Või ehk siis pidas ta silmas Eesti lõunapoolseid kolooniaid, nagu näiteks brittidel Indias oli, Tartut näiteks.