Viikendil oli Nielsi ja Mie ühine 30.juubel. Hakkasin mõtlema, et ega ma tegelikult vist ei teagi, kas seda ka Eestis sama võimsalt tähistatakse. Et kutsed saadetakse laiali 3-4 kuud varem, külaliste arv on keskmiselt 50-60, kingituste hinnaklass on 1000-2000 kohalikku raha (Eesti rahas siis x 2), aias on suur valge telk koos baariga, disko mängib öö läbi, pakutakse kolmekäigulist õhtusööki ja kassi leiab põllult üles alles järgmise päeva pealelõunal. Mainimata seda, et järgmine päev möödub padupohma tähe all (mis on absoluutselt ebaõiglane, sest mina olin praktiliselt kaine, vähemalt piisavalt, et oma teinepool koju jõudes lusikaga vannitoa põrandalt kokku kraapida ja voodisse paigutada).
Ma ei usu, et ma olen Eestis üldse kellegi 30. sünnipäeval käinud - enamus mu sõpru tuttavaid on veel mõnevõrra sellest keskeakriisi piirist allpool või selle juba mugavalt paari aastaga ületanud. Aga millegipärast tundub mulle siiski kuidagi loogilisem, et eestlasele on hea tava pigem seda suurt sündmust ignoreerida ja heal juhul ehk paarile paremale sõbrale läbu koos kojutellitava pitsaga korraldada. Ma ei tea, võib-olla ma eksin. Igal juhul seisab see katsumus ka mul endal sel sügisel ees, umbes nii nagu mu ema igal aastal kurdab, et ta nüüd läheb esimesse/teise/kolmandasse/jne klassi ja et see on hullult raske.
Eile püüdsin Eestisse kaasatoomiseks Taani nänni shopata. Aga Anton Bergi saab ka Tallinna kaubamajast ja muudest seksikamatest poodidest ja Taani disain on kohutavalt igav ja kohutavalt kallis (võrdluseks näiteks Iittala, mis on ka kohutavalt igav, aga palju mõistlikumas hinnaklassis).
Kuskilt, enam täpselt ei mäleta kust, leidsin lingi New York Timesi tehtud lühidokumentaalile Nashidest. Seda vaadates tuli mulle taas kord meelde järjekordne kinokogemus Eevaga, kui me eelviimast Harry Potterit vaadates arutlesime, kas see on okei, kui me leiame, et teatud teismelised koolipoisid on tegelikult täitsa pandavad. Ega põhjus seda dokki vaadata ei ole ka mitte peamiselt sügavamõttelises sisevaates Nashide psühholoogiale, mis nad seal ikka uut räägivad - palju parem põhjus seda vaadata on intervjuu kutiga opositsioonist, kes In My Humble Opinion on jumala nunnu.
Kusti saatis mulle selle pildi, märkides, et Taani vihmades oleks ilmselt mõistlik midagi taolist endale soetada. Vaadates aknast välja, kus tuumajaam üle väina läbi halli vihma kätte ei paista, kaldun ma arvama, et umbes järgmiseks nädalaks võib vabalt tegemist olla selle suve tippmoega Kopenhaageni tänavatel.
1 kommentaar:
Jumal tänatud. Ma hakkasin juba kartma, et igavus ikkagi tappis su tulles. Aga ei, oled kohe maha saanud eriti pika sissekandega. Mis pani mind motlema, et kuidas küll möödus minu 30. juubel ja ma pean tunnistama, et ei mäleta mitte kui midagi. HäBI! Järelikult möödus see kas enesesalgamise tähe all voi mis veel hullem - järgi on jäänud ainult mäluauk. Ma ei teagi kumb parem on. Vist mäluauk ikka.
Alates eilsest üritan jälle välja moelda mida külalistele Zürichis näidata. Nimelt saabusid Virx, Six ja Marju. No midagi jube ilusat ja olulist nagu polegi näidata. Tuleb lihtsalt olla ja monuleda üldises heaolus ja shopata shokolaadi. Eks vaatame, mida nad sellest asjast arvavad.
Postita kommentaar