2009-10-27

Laske moosekant (Pokkeri Ässä) pisut pikutab...

Alustasin täna (loodetavasti, tulevase) magistriprogrammiga. Mitte et seda akadeemilist võimekust just kõrvadest välja purskaks, aga LL.M. näeks CV-l ikke suhteliselt kena välja, onju.
Kuram, valasin just oma telefonile õlut peale, aga äkki kindlustus maksab. Need tänapäeva telefonid ei ole ikka enam üldse need, mida vastu seina visata ja merre/viina uputada saab. Kas me sellist Nokiat tahtsimegi... Moraal - õllejoomine on kurjast, tuleb veini juurde kindlaks jääda.
Kaks kuud peale pulmi olemegi lõpuks jõudnud niikaugele, et fänk-juu-nõudid on (peaaegu) vormistatud ja kuuluvad väljasaatmisele. Uskuge, asi ei ole kaugeltki mitte tänutunde puudumises (tegelikult mul siiani tulevad vaat et pisarad silma, kui ma mõtlen sellele, kui palju kõik meie sõbrad aega, energiat ja materiaalseid vahendeid pühendasid meie tähistamisele), pigem on puudused olnud projektijuhtimises.
Xbox otsustas peale kolmeaastast halastamatut (kuri)tarvitamist lõpuks lusika nurka visata. Ma ei tea, kuidas meie (abi)elu selle majapidamistarviku puudumisel püsima jääb, ilmselt tuleb hakata üksteisega rääkima ja lauamänge mängima (nali!). Aga millega ma Helene 3-aastast poega järgmine kord lõbustan, seda ma tõepoolest ei tea. Kassil saavad taas kord olema kurjad päevad tõenäoliselt.
Avastasin just vaimustusega, et Taani TV3 on hakanud Ritari Ässät näitama. Siis avastasin enam mitte nii vaimustusega, et tegemist on mingi uusversiooniga, mitte sellega, kus noor ja veel suhteliselt kena (no kenam kui nendes hilisemates teostes) David Hasselhoff mu unelmate autoga, mille jaoks juhilube vaja ei lähe, ringi kimab. Ei tänan - andke mulle mu Ameerika Järgmine Toppmodell iga aeg.
Ega ma tegelikult väga ei teagi, kuhu ma selle mõttevooga jõuda praegu tahan. Aju on õhtu vabaks võtnud.