Mida Oligi Tarvis Tõestada...

Which Discworld Character are you like (with pics) created with QuizFarm.com

You scored as Esmerelda (Granny) Weatherwax You are Granny Weatherwax! The most powerful witch on the Disc! You often use headology rather than actual spells, and are a very good witch, despite the fact that you sometimes wish you were a bad one. You play a mean game of Cripple Mr. Onion, and have a very powerful stare. By the way, you should really get that broom fixed… Carrot Ironfounderson 56% Esmerelda (Granny) Weatherwax 56% Death 50% The Librarian 50% Commander Samuel Vimes 44% Lord Havelock Vetinari 44% Gytha (Nanny) Ogg 44% Greebo 25% Cohen The Barbarian 19% Rincewind 13%

Minu uus avalik internetielu

Ajee, ja siis andsin ma lõpuks alla avalikkuse survele ja tegin omale Facebooki konto. Ühtlasi saab siit näha ka mõningaid fotosid (aga kuna lubatud on vaid 60 fotot per album, siis toimub nende uploadimine üsnagi meetodil klikk suvalisse kasti):
-- Clinti suvecottage Eestis (no worries, saunapildid on ammu kustutatud
-- Mu ema special request võtta pilte Mahlakse maamajast
-- Valikuline ülevaade Hispaaniast sel sügisel (pärast seda oleme fotokaga anyways suht laisad olnud, aga kuna seal sai 300 + n pilti tehtud, siis on ülevaade endiselt valikuline)

Toilet mushrooms

Björkil vist oli kunagi mingi laul "Magic Mushrooms"; tualettpaberi- seentes paraku ei tundu olevat mingit maagiat.

Ma nüüd tundsin, et on õige aeg avalikustada see, et me tegelikult oleme üritanud raamaturiiulis seeni kasvatada, sest tundub, et projekt on vett vedama läinud nii ehk nii. Sügisel, kui ma Ungaris olin, kasutas mu teinepool ära valvsa pilgu ja naiseliku kriitika kohalolu puudumist ja hankis botaanikaaiast puntra austerservikuniite. Sest et neid jagati tasuta. Üldiselt olen ma perekonna selles pooles märganud teatud soodumust allahindlustele, aga see on teine lugu. Põhimõte seisnes selles, et kui valada tualettpaberirullile sooja vett peale, seeneniidid keskele suruda, rull kilekotti panna ja pimedasse kohta asetada, saab mõne kuu pärast seeni. Ja raamaturiiul (raamatute taga) oli enam-vähem ainus kättesaadav pime koht. Välja arvatud siis... tualettruum, aga arusaadavatel põhjustel ei tundunud see eriti atraktiivne idee olevat.

Ma usun, et need seened olid rikkis, sest Davidi väitel ei paista neid siiani kusagilt. Ma olen täiesti kindel, et praeguseks on seal rullis igasugust muud huvitavat bioloogiat, aga samuti arusaadavatel põhjustel ei ole ma selle vastu väga sügavat huvi üles näidanud.

Mis veel? Püüdsin ämma sünnipäevaks teha kirjut koera. See ei olnud ka väga hästi õnnestunud projekt, sest Taani küpsiste kontseptsioon erineb Eesti omadest moel, mis kirjule koerale saab kiirelt saatuslikuks. Prügikastihaldjatel oli taas kord hea päev.

Reedel oli offisi jõulupidu, mis oli tapvalt igav. Taas kord oli tegemist üritusega, mis paneb mind end sügavalt kahtlema oma sotsiaalses kapatsiteedis üldiselt, sest paljudel inimestel tundus väga lõbus olevat - kuulsin järgmisel päeval, et üks nendest oli koju jõudnud nelja paiku järgmisel hommikul. Ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas on võimalik kümme tundi järjest istuda pika laua taga ja hoida üleval poliitiliselt korrektset blaa-blaad, aga ilmselt on tegemist hapude viinamarjadega. Sotsiaalse puudega nagu ma endiselt olen, ei peaks ma ilmselt seetõttu teiste suhtes seisukohta võtma.

Positiivne külg on muidugi see, et kuni aastavahetuseni tundub kalender obligatoorsete ürituste koha pealt tühi olema, ja ma täiesti ootan seda, et paari nädala pärast saab taas Eestisse. Ma mäletan, et Davidi ema hoiatas mind millalgi mu siiasaabumiseufooria ajal, et see ei ole nii kerge ja et ühel hetkel tekib olukord, kus sa tunned, et sa ei kuulu õieti kuhugi. Ei ole Taanis veel oma ja ei ole enam oma ka seal, kust sa tulid. Ma usun, et mingis mõttes olen ma nüüd selles punktis. Pidupäeva puhul kooke Taani lipuga kaunistama ei kipu, aga Eestisse tagasi tulla ei ole ka nagu üldse variant.

Hullud päevad

Viimasel ajal on kuidagi kiire olnud, ja eestlasterohke - eelmisel viikendil visiteerisid Trlp ja Kusti ja sellel viikendil ilmutas end Kopenhaagenis Märt.

Eile tuli DR1 pealt Michael Palini reisisari. Michael Palin on britt, kes on reisinud läbi "uue Euroopa" ja kõikidest neist riikidest doksarja teinud. Ma nädal tagasi sattusin puhtjuhuslikult vaatama seda, kuidas ta Ungaris ja Ukrainas ringi kolas, ja see oli päris huvitav, nii et kui ta eile Balti riigid ette võttis, sättisin ma end juba üsna teadlikult teleka ette.

Noh. Kes arvab esimesena ära, mida üks huumorimeelega britt valib iseloomulikeks pildikesteks, et Eestit rahvusvahelisel areenil tutvustada? Laulupidu? Tartu ülikool? Hähähä. Te kõik eksite.

Esimene episood nimelt käsitles neid tüüpe, kes umbes Paldiski maantee kaheksandal kilomeetril (?) püramiidides elavad. Intervjuu valgepäiste ja uduse äraseletatud pilguga inimestega, kes seletavad, et eestlased ikka püüdlevad selle hingelise puhastumise poole ja et püramiidis elamine annab hea energia, ja siis süütavad lõkke ja võtavad ette kollektiivse sütelkäimise.

Ma vaatasin ja mõtlesin, et kui ma seda puhta lehena vaataksin, siis peaksin ma selleks ikka väga new-age olema, et mind miski kunagi Eestit külastama motiveeriks.

Teine lugu - kohustuslik kõrvalepõige kohalike venelaste keeleküsimusse. Palin istub Tallinnas raekoja platsil koos keskealise vene ärimehega, kes vahutab diskrrrrrrrimineerimisest ja sellest, kuidas keelt mitteoskavatele seltsimeestele kodakondsuse mitteandmise küsimus on juba Euroopa Liidu tasandil tõstatatud.

Kolmas ja viimane lugu - Palin läheb Tallinna-lähedasse sanatooriumi, kus tädi Ljudmila talle kaane ja kuppusid kõhu peale paneb. Üsna vastik näeb välja ja asja ei tee paremaks ka see, kui Ljudmila oma puudulikus inglise keeles näitlikustab seda, kuidas kaanile protseduuri lõppedes ots peale tehakse: "Kkkhillj! Kkkhillj!"

Mu ainuke lohutus oli see, et ega lätlaste jaanipäevakommete tutvustamine neist ka oluliselt paremat muljet ei jätnud - üks veidrate paganate punt puha.

Siis tuli välja, et Märt on imelisel kombel kõigist Kopenhaageni urgastest täiesti juhuslikult valinud kõrvalmaja jazzbaari ja ma läksin alla, et võtta üks klaas. Mõne tunni pärast läheneb mulle baari tualettruumis suur, blond ja ilmselgelt veidi schwipsis taanlanna ja küsib, mis pagana keel see on, milles me seal vadistame? Austria? Ei, eesti, ütlen mina. Taani naine tundub suhteliselt segaduses olevat - eesti, kunagi pole kuulnud, nii austerlaste moodi kõlab. Ütlen, et Eesti on ida-Euroopas, mispeale ta peaaegu et vihastab - kas ma pean teda lolliks või, muidugi ta teab, kus ja misasi Eesti on. Ja siis luges mulle ette detaile, sellest kuidas me soomlaste ja madjaritega suguluses oleme. Lahkusime sõpradena.

Aga mismoodi austria keel kõlama peaks, sellest pole mul kahetsusväärsel kombel aimugi. Ma, loll, olen kogu aeg arvanud, et nad on seal üsna saksakeelsed.