2009-05-26

Ilmselt on põhjuseks palmid ja papagoid

Kriisiaja kiuste on kuidagi kohatult palju tööd. Täna veetsin kuus tundi kliendis, improviseerides end läbi tolliteemalisest workshopist. Lõunapausil arutasime Ida-Euroopa küsimusi, klient arvas, et idas on raske äri teha. Märkisin, et Eesti on mitmes mõttes bürokraatlikum ja formalistlikum kui lääs, näiteks armastavad Eesti riigiasutused hirmsasti apostille ja notariaalseid tõlkeid. Klient ütles, et einojaa, aga Eesti on ikkagi Euroopa, valgete inimeste maa, põhjamaa riik ikkagi, et ta mõtles rohkem neid lõunapoolsemaid tüüpe, Leedut näiteks. Tunnistan, mulle jäi absoluutselt arusaamatuks, kust nüüd Eesti ja Leedu vahel see hiigelsuur vahe sisse tuleb - viissada kilomeetrit lõuna poole ja ongi nagu täiesti teine teema või? Mul isiklikult ei ole nagu kunagi tekkinud põhjust arvata, et Leedu oluliselt rohkem must manner oleks kui Eesti, aga noh, meeldiv muidugi kuulda, et meil on õnnestunud endast positiivne mulje jätta.
Seda ka, et kunagised hommikused multikad TV3-st on ilmselt jätnud siiani veritseva haava, sest mistahes -mon lõpuliste sõnaühendite (coca-cola lightlemon näiteks) puhul teen ma siiani kiirelt järelduse, et tegemist on mingisuguste übervõimetega animetegelasega.

2009-05-13

No ei ole pikad hambad, ma ütlen!

Tänases Politikenis on artikkel sellest, kuidas reisijuhtides üldiselt taanlasi ja Taanit kujutada armastatakse. Politiken tundub millegipärast olevat kaunis skeptiline nende järelduste suhtes, milleni erinevad välismaalased jõudnud on, aga ilmselt olen ma endiselt piisavalt autsaider, et mulle tundub reisijuhtide tõlgendus olevat enamjaolt täiesti tõepärane. Toon siinkohal ära mõned näited (mis Politiken küll sõnaselgelt maa sisse ei tampinud, aga läbikumavast sarkasmist võib sellegipoolest aru saada, et autor väga nõustuma ei kipu):
Lonely Planet kirjeldab kopenhaagenlaste kollektiivset käitumist esimeste kevadiste päikesekiirte ajel: »The locals cast off their clothes, take to the outdoor café tables en masse and, at the weekend, really let their hair down with numerous festivals, outdoor music and, it has to be said, liver-shrilling amounts of alcohol«. - No aga nii on! Mitte just pikka aega tagasi kirjutasin sellest, kuidas isegi kampsunid nurka visatakse nii pea, kui kraadiklaas 10 plussi ligi jõuab. Ja liver-shrilling amounts of alcohol on enam kui ühel juhul viinud selleni, kuidas tänavapidudel kaaskodanike autod graffitiga ära kaunistatakse ja poeakende peal telliskividega täpsusviskamist harjutatakse.
Janteloven, tuntud skandinaavia kontseptsioon, mille võtab tabavalt kokku "Ei ole naabrist parem": »It pervades the all of Danish society, much to the irritation of the current queen who has spoken out against its self-defeating influencce. It is why, for example, everyone drives egalitarian Peugeots as opposed to exclusive Mercedes (the preserve of taxi drivers). If a Dane does buy a Mercedes, he should be prepared to put up with friends asking »How much is the fare to the airport?«,by way of a joke. As hard as it might be for foreigners to understand, Danes genuinely find it embarrassing if one of their friends exhibits their greater wealth in such a way«. - See on küll täielik jama. Isegi mu boss sõidab mersuga ja elukaaslane nuiab juba kolmandat aastat Ferrarit.
Taani kui natsionalismi pesake kesk liberalismi moosipotti, eriti võttes arvesse obsessiooni Dannebrogi suhtes: »If a Dane has a garden (or even a window box), a flagpole will feature prominently in it«. - Ma nende lipuvarraste koha pealt väga ei tea, aga seda võin ma küll öelda, et mistahes perekondlike või muidu tähtpäevade puhul on ka keedukartulite sisse pisikesed rahvuslipukesed püsti lükatud.
TimeOut kirjeldab olukorda läänerindel: »Racism is on the increase throughout Denmark, incited by, among others, the far-right nationalist Dansk Folkeparti, a deeply unattractive bunch of extremists, many of whom are simply career politicians who see the emotive issue of race as a convenient stepping stone to power. The party, led by Pia Kjærsgaard (a woman so charmless she was snubbed even by dodgy Austrian politicians on a recent visit), has increased its support from seven to 15 per cent since 1998«. - Jällegi, rassismiga mul isiklikult kokkupuuteid ei ole olnud, füüsiliselt ma kohalikest suurt ei erine ja praeguseks petan kohati ka keele mõttes ära. Aga Dansk Folkeparti on muidu partei, kes soovib kindluse mõttes välja saata kõik kodanikud, kes füüsiliselt ja/või vaimselt aarialasele ei sarnane, ja ma olen jumala veendund, et kui J.K. Rowling lõi Dolores Umbridge'i tegelaskuju, kasutas ta prototüübina Pia Kjærsgaardi.
Väike merineitsi, Kopenhaageni tuntuim turistilõks, mida külastades TimeOut'i järgi turistid »have been united in their sense of anticlimax (occasionally someone vents their disappointment by cutting her head of)«. - Jep, süüdi. See tibi on niivõrd väike, et kui sul lõpuks jaapanlased küünarnukkide abil merre puksida õnnestub, valdab sind tõeline pettumus. Ja see dekapiteerimine on täiesti fakti küsimus, s.t. juhtub küll. Umbes kord aastas.
Keel - Politiken toob ära selle, kuidas reisijuhid õpetavad elulisi fraase hääldama: »Hvor er toiletterne« (Voa ea toalettaneh), s.t. "Kus peldik on?" ja »Må jeg bede om regningen?« (moah yai beyde uhm RYningan), s.t. "Kas ma saaksin arve?" - Tõsi, taanlase jaoks on tegemist ilmselt täieliku möödahääldusega, aga ma läheksin siiski sammu kaugemale ja väidaks, et kui seda kirjapilti autentsemaks muuta, ei oleks ladina tähestikust kaugeltki küllalt. Isikliku kogemuse põhjalt võin öelda, et taanlased hakkasid must esmalt siis aru saama, kui ma hääldamisest täielikult loobusin - jep, paari umbmäärase vokaali abil jõuab tegelikult küllaltki kaugele, kui tõlgendamisprobleemid välja jätta.
Et ühesõnaga - laias laastus tundub mulle küll, et laste ja välismaalaste suust kuuled sa tõtt. Võib ju ka alustada siinkohal filosoofilist diskussiooni teemal "Mis on tõde?", aga paljukest sellest abi oleks.
Artikli täisteksti saavad taani keele oskajad muidu lugeda siit.

2009-05-11

Valimisvõitlus on alanud! (vist)

Sain just meili, et Juhan Parts on kinnitanud mu oma sõprade nimekirja Facebookis. No Piki ja Tohotiise küll, mõtlesin mina, mis see on nüüd mingi seksikam valimiskampaania, et kui välireklaamid ära keelatakse, häkivad tüübid end su kontosse ja seavad end sõpradena ilusasti ritta. Mitte et mul Juhaniga mingi konkreetne probleem oleks, aga ma ju ei tunnegi teda õieti, korra teisel kursusel käisin teda kuulamas, kui ta keemiaringis mingit avaliku halduse alast loengut pidas (sel ajal oli Juhan veel riigikontrolör), aga sellega mu tutvus Juhaniga ka piirdub.
Püha viha täis, logisin end sisse (tööajal!), et öelda Juhanile, mis ma nendest ja teistest valimispropaganda meetmetest arvan. Ennäe imet, tuli välja, et Juhani nime all varjab ennast hoopis mu armas vend, kes muidu kaunis anonüümselt, ainult et viis aastat vanemana esineb (probleemid alaealistele keelatud kauba tellimisel?). No tõesti. Lapsevanemalt oleks ikkagi oodanud vastutustundlikumat käitumist.

2009-05-04

Kaal ja krediit

Mu boksinaaber offisis läheb kahe nädala pärast poiss-sõbraga Balile peesitama. Kuna Balil olevat kohustus bikiine kanda, on ta nüüd juba umbes nädala olnud porgandi- ja küüslaugumahladieedil. Täna vaatasin, et menüüsse on lisandunud ka toores paprika ja kurk.
Imetlen siiralt tütarlapse tahtejõudu, pean tunnistama. Sama probleemipüstituse puhul läheneksin mina sellele pigem isepäevitava kehapiima ja võimalikult mittepekkipaljastavate rannariietega. Ja needless to say, silma järgi ei tee ma ka mingit vahet, on ta nüüd talve jooksul juurde võtnud, või selle nädalase porgandisöömise järel paarsada grammi alla võtnud.
Üritasin end eile äkilises "mu-keha-on-mu-tempel"-sööstus ka ise kaaluda. Kaal näitas 54,2 kilo. Ossa kurat, mõtlesin ma uhkelt, näedsasiis, kuidas igapäevane jalgrattasõit ja söö-mida-tahad dieet läbi raskuste tähtedeni viib, nüüd kaalungi sama palju kui kunagi kolmeteistaastasena. Siis avastasin, et kaalu ühe nurga alt on mingi väike, aga ilmselt väga oluline vidin lahti tulnud. Kruvisin selle tagasi, kasutades lollikindlat tehnikat "Füüsiline jõud on lahendus", ja kaal näitas kohe kümme kilo rohkem.
Läksin tegin omale selle peale lohutuseks ühe mojito, sest laupäevase Barca-mängu jääknähud andsid ikka veel tunda ja David oli nädal tagasi tiramisu jaoks pudeli Bacardit ostnud. Eks ma tunnistan ka, et mu juhtnöörid olid võrdlemisi umbmäärased, aga nagu ma aru sain, vedas mul sellega isegi, mingil hetkel oli ta kaalunud Bacardi asemel vodka ostmist. Vodka oli nimelt odavam.
Põhimõtteliselt saaks vist ka vodkaga tiramisut teha, ma seda klassikalise variandi amarettot või mis sinna sisse käib, nagunii kunagi pole kasutanud, sest mul on põhimõtteline probleem sellega, et osta pudel mingit hirmkallist alkoholi, mida keegi kunagi juua ei taha. Rummitiramisut tehes meenutasin muidu hellusega rummikooki, mille me keskkooli ajal Eeva vanemate Õismäe köögis valmistasime käepärastest ainetest, rummi tol hetkel baarikapis ei leidunud, aga see muidugi mingi ületamatu takistus ei olnud. Käiku läks muu olemasolev alkohol, et politseikoerad pärast aru ei saaks, et keegi on varude kallal käinud, võtsime igast pudelist natuke (s.t. natuke viskit, natuke mingit Kalevi veini, natuke õlut, natuke Camparit jne.). Kook tuli igati pandav, aga Eeva väikevennale me seda igaks juhuks anda ei julgenud, pärast läheb veel ja hingab kellelegi näkku.