2009-05-04

Kaal ja krediit

Mu boksinaaber offisis läheb kahe nädala pärast poiss-sõbraga Balile peesitama. Kuna Balil olevat kohustus bikiine kanda, on ta nüüd juba umbes nädala olnud porgandi- ja küüslaugumahladieedil. Täna vaatasin, et menüüsse on lisandunud ka toores paprika ja kurk.
Imetlen siiralt tütarlapse tahtejõudu, pean tunnistama. Sama probleemipüstituse puhul läheneksin mina sellele pigem isepäevitava kehapiima ja võimalikult mittepekkipaljastavate rannariietega. Ja needless to say, silma järgi ei tee ma ka mingit vahet, on ta nüüd talve jooksul juurde võtnud, või selle nädalase porgandisöömise järel paarsada grammi alla võtnud.
Üritasin end eile äkilises "mu-keha-on-mu-tempel"-sööstus ka ise kaaluda. Kaal näitas 54,2 kilo. Ossa kurat, mõtlesin ma uhkelt, näedsasiis, kuidas igapäevane jalgrattasõit ja söö-mida-tahad dieet läbi raskuste tähtedeni viib, nüüd kaalungi sama palju kui kunagi kolmeteistaastasena. Siis avastasin, et kaalu ühe nurga alt on mingi väike, aga ilmselt väga oluline vidin lahti tulnud. Kruvisin selle tagasi, kasutades lollikindlat tehnikat "Füüsiline jõud on lahendus", ja kaal näitas kohe kümme kilo rohkem.
Läksin tegin omale selle peale lohutuseks ühe mojito, sest laupäevase Barca-mängu jääknähud andsid ikka veel tunda ja David oli nädal tagasi tiramisu jaoks pudeli Bacardit ostnud. Eks ma tunnistan ka, et mu juhtnöörid olid võrdlemisi umbmäärased, aga nagu ma aru sain, vedas mul sellega isegi, mingil hetkel oli ta kaalunud Bacardi asemel vodka ostmist. Vodka oli nimelt odavam.
Põhimõtteliselt saaks vist ka vodkaga tiramisut teha, ma seda klassikalise variandi amarettot või mis sinna sisse käib, nagunii kunagi pole kasutanud, sest mul on põhimõtteline probleem sellega, et osta pudel mingit hirmkallist alkoholi, mida keegi kunagi juua ei taha. Rummitiramisut tehes meenutasin muidu hellusega rummikooki, mille me keskkooli ajal Eeva vanemate Õismäe köögis valmistasime käepärastest ainetest, rummi tol hetkel baarikapis ei leidunud, aga see muidugi mingi ületamatu takistus ei olnud. Käiku läks muu olemasolev alkohol, et politseikoerad pärast aru ei saaks, et keegi on varude kallal käinud, võtsime igast pudelist natuke (s.t. natuke viskit, natuke mingit Kalevi veini, natuke õlut, natuke Camparit jne.). Kook tuli igati pandav, aga Eeva väikevennale me seda igaks juhuks anda ei julgenud, pärast läheb veel ja hingab kellelegi näkku.

3 kommentaari:

eeva ütles ...

Haha, kas me tõesti lausa nii rõvedad olime? Tegelt mulle meenub küll mingi õlle koogi sisse panemine. Ja see kui meil suitsu ei olnud ja me piparmünditeed ajalehe sisse keerasime ja seda suitsetasime seal samas Õismäe rõdul.

Anonüümne ütles ...

Olime küll :p

Anonüümne ütles ...

Taname huvitava blogi