2007-12-04

Hullud päevad

Viimasel ajal on kuidagi kiire olnud, ja eestlasterohke - eelmisel viikendil visiteerisid Trlp ja Kusti ja sellel viikendil ilmutas end Kopenhaagenis Märt.
Eile tuli DR1 pealt Michael Palini reisisari. Michael Palin on britt, kes on reisinud läbi "uue Euroopa" ja kõikidest neist riikidest doksarja teinud. Ma nädal tagasi sattusin puhtjuhuslikult vaatama seda, kuidas ta Ungaris ja Ukrainas ringi kolas, ja see oli päris huvitav, nii et kui ta eile Balti riigid ette võttis, sättisin ma end juba üsna teadlikult teleka ette.
Noh. Kes arvab esimesena ära, mida üks huumorimeelega britt valib iseloomulikeks pildikesteks, et Eestit rahvusvahelisel areenil tutvustada? Laulupidu? Tartu ülikool? Hähähä. Te kõik eksite.
Esimene episood nimelt käsitles neid tüüpe, kes umbes Paldiski maantee kaheksandal kilomeetril (?) püramiidides elavad. Intervjuu valgepäiste ja uduse äraseletatud pilguga inimestega, kes seletavad, et eestlased ikka püüdlevad selle hingelise puhastumise poole ja et püramiidis elamine annab hea energia, ja siis süütavad lõkke ja võtavad ette kollektiivse sütelkäimise.
Ma vaatasin ja mõtlesin, et kui ma seda puhta lehena vaataksin, siis peaksin ma selleks ikka väga new-age olema, et mind miski kunagi Eestit külastama motiveeriks.
Teine lugu - kohustuslik kõrvalepõige kohalike venelaste keeleküsimusse. Palin istub Tallinnas raekoja platsil koos keskealise vene ärimehega, kes vahutab diskrrrrrrrimineerimisest ja sellest, kuidas keelt mitteoskavatele seltsimeestele kodakondsuse mitteandmise küsimus on juba Euroopa Liidu tasandil tõstatatud.
Kolmas ja viimane lugu - Palin läheb Tallinna-lähedasse sanatooriumi, kus tädi Ljudmila talle kaane ja kuppusid kõhu peale paneb. Üsna vastik näeb välja ja asja ei tee paremaks ka see, kui Ljudmila oma puudulikus inglise keeles näitlikustab seda, kuidas kaanile protseduuri lõppedes ots peale tehakse: "Kkkhillj! Kkkhillj!"
Mu ainuke lohutus oli see, et ega lätlaste jaanipäevakommete tutvustamine neist ka oluliselt paremat muljet ei jätnud - üks veidrate paganate punt puha.
Siis tuli välja, et Märt on imelisel kombel kõigist Kopenhaageni urgastest täiesti juhuslikult valinud kõrvalmaja jazzbaari ja ma läksin alla, et võtta üks klaas. Mõne tunni pärast läheneb mulle baari tualettruumis suur, blond ja ilmselgelt veidi schwipsis taanlanna ja küsib, mis pagana keel see on, milles me seal vadistame? Austria? Ei, eesti, ütlen mina. Taani naine tundub suhteliselt segaduses olevat - eesti, kunagi pole kuulnud, nii austerlaste moodi kõlab. Ütlen, et Eesti on ida-Euroopas, mispeale ta peaaegu et vihastab - kas ma pean teda lolliks või, muidugi ta teab, kus ja misasi Eesti on. Ja siis luges mulle ette detaile, sellest kuidas me soomlaste ja madjaritega suguluses oleme. Lahkusime sõpradena.
Aga mismoodi austria keel kõlama peaks, sellest pole mul kahetsusväärsel kombel aimugi. Ma, loll, olen kogu aeg arvanud, et nad on seal üsna saksakeelsed.

6 kommentaari:

Margus ütles ...

hmm...Austria ongi peamiselt saksa keelt kõnelev maa - ainult et nad räägivad saksa keelt sellise nasaalse varjundiga :D

Anonüümne ütles ...

Et Sa rutiinist väga välja ei vajuks , siis kuidas oleks, kui vajuksin sisse 10nda õhtul, nii umbes 8 paiku? Katrin, südaöisest Vilniusest

Anonüümne ütles ...

Palin käis juba 1991. aasta juulis Tallinnas reisisaadet "Pole to Pole" tegemas. Sõitis Georg Otsal Tallinna samasse ("economic wasteland of the Soviet Union"), kuulas Raekoja platsil noorusliku Jaak Johansoni suust rahvalaulu ja lahkus rongiga Leningradi poole.

Cat Power ütles ...

Palin mainis jah midagi, et palju on muutunud sellest ajast, kui ta viimati käis 15 aastat tagasi. Aga eestlasi ja lätlasi õnnestus tal tõesti viimaste weirdodena näidata. Leedukate juures tundus üldpilt juba veidi normaalsem olevat, aga siis olin ma juba nii haaratud geopoliitilisest dispuudist oma teinepoolega, et ma eriti ei pannud tähele.

trlp ütles ...

Üks me briti õppejõude näitas meile EMTAs ka pooletunnist Eestist tehtud dokki sellest perioodist, mil Lääne-Euroopale üritati tutvustada kõiki 2004. aastal liituvaid 'arenguriike'. Meeldejäävaimad kaadrid olid sellest, kuidas briti ajakirjanik hiilib koos operaatoriga Lihula linnamäele ja leiab sealt jaanilaupäeva tähistavad aborigeenid. Kaks aborigeeni vehivad polkat tantsida ja ülejäänud kümme tükki joovad õlut. Sellele luges malbe taustahääl peale, et vat selline ongi eestlaste rikas pärimuskultuur, kogunevad pööripäeviti mägedele, tantsivad ja laulavad. Pildi ja teksti piinlik ja läbistav vastuolu.

Anonüümne ütles ...

See olin mina, Trlp, see eelmine.