Ma nüüd tundsin, et on õige aeg avalikustada see, et me tegelikult oleme üritanud raamaturiiulis seeni kasvatada, sest tundub, et projekt on vett vedama läinud nii ehk nii. Sügisel, kui ma Ungaris olin, kasutas mu teinepool ära valvsa pilgu ja naiseliku kriitika kohalolu puudumist ja hankis botaanikaaiast puntra austerservikuniite. Sest et neid jagati tasuta. Üldiselt olen ma perekonna selles pooles märganud teatud soodumust allahindlustele, aga see on teine lugu. Põhimõte seisnes selles, et kui valada tualettpaberirullile sooja vett peale, seeneniidid keskele suruda, rull kilekotti panna ja pimedasse kohta asetada, saab mõne kuu pärast seeni. Ja raamaturiiul (raamatute taga) oli enam-vähem ainus kättesaadav pime koht. Välja arvatud siis... tualettruum, aga arusaadavatel põhjustel ei tundunud see eriti atraktiivne idee olevat.
Ma usun, et need seened olid rikkis, sest Davidi väitel ei paista neid siiani kusagilt. Ma olen täiesti kindel, et praeguseks on seal rullis igasugust muud huvitavat bioloogiat, aga samuti arusaadavatel põhjustel ei ole ma selle vastu väga sügavat huvi üles näidanud.
Mis veel? Püüdsin ämma sünnipäevaks teha kirjut koera. See ei olnud ka väga hästi õnnestunud projekt, sest Taani küpsiste kontseptsioon erineb Eesti omadest moel, mis kirjule koerale saab kiirelt saatuslikuks. Prügikastihaldjatel oli taas kord hea päev.
Reedel oli offisi jõulupidu, mis oli tapvalt igav. Taas kord oli tegemist üritusega, mis paneb mind end sügavalt kahtlema oma sotsiaalses kapatsiteedis üldiselt, sest paljudel inimestel tundus väga lõbus olevat - kuulsin järgmisel päeval, et üks nendest oli koju jõudnud nelja paiku järgmisel hommikul. Ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas on võimalik kümme tundi järjest istuda pika laua taga ja hoida üleval poliitiliselt korrektset blaa-blaad, aga ilmselt on tegemist hapude viinamarjadega. Sotsiaalse puudega nagu ma endiselt olen, ei peaks ma ilmselt seetõttu teiste suhtes seisukohta võtma.
Positiivne külg on muidugi see, et kuni aastavahetuseni tundub kalender obligatoorsete ürituste koha pealt tühi olema, ja ma täiesti ootan seda, et paari nädala pärast saab taas Eestisse. Ma mäletan, et Davidi ema hoiatas mind millalgi mu siiasaabumiseufooria ajal, et see ei ole nii kerge ja et ühel hetkel tekib olukord, kus sa tunned, et sa ei kuulu õieti kuhugi. Ei ole Taanis veel oma ja ei ole enam oma ka seal, kust sa tulid. Ma usun, et mingis mõttes olen ma nüüd selles punktis. Pidupäeva puhul kooke Taani lipuga kaunistama ei kipu, aga Eestisse tagasi tulla ei ole ka nagu üldse variant.
2 kommentaari:
Nii kurb! Kuule tule juba kiiresti Eestisse, ma pole sind suvest saadik näinud ja ma nii igatsen sind!!! Ankeee!
Mul on 22/12 täiesti sinu jaoks kalendrisse märgit juba :)
Postita kommentaar