Beebid pisaraid ei usu

Kui tänane hommik oleks aset leidnud veel kaks nädalat tagasi, oleks ma ilmselt jälle peatäie lahinal nutnud. Laps röökis nagu kurjast vaimust vaevatu kaks tundi järjest ilma mingi nähtava (kuuldava, kombatava, haistava) põhjuseta ja ma ei osanud muud teha, kui toast tuppa tuiata, lõugav imik õla peal, ja teha imbetsilseid hääli, mis isegi mulle endale rahustavalt ei mõjunud.
Siis nagu võluväel järsku haigutas, suu ja silmad klõpsti kinni ja ära unemaale. Eks see karjumine on raske töö. Ja nüüdseks maganud juba (vaatab kella) tund ja kuusteist minutit. Tunnen kerget soorituspinget, et aega peaks kuidagi efektiivselt kasutama ja tegema midagi püsivama väärtusega, kui arvuti taga istumine ja mustsõstrajäätisega närvide rahustamine. Muidu investeeriks ilusse ja heasse enesetundesse ning lakiks varbaküüned ära, aga küünelakk on magamistoas sahtli põhjas ja uinuva kaunitari häirimine niivõrd triviaalsel põhjusel oleks ilmselge lollus. Nagunii kohe ärkab, naabrite pesumasin hakkas tsentrifuugima sellise paueriga nagu stardiks kohe kuu poole. Arvestades meie maja olematut heliisolatsiooni, ma üldse ei oleks üllatunud, kui tegemist oleks teatava vorst-vorsti-vastu poliitikaga. Et sina mulle karjuv imik kella kolmest viieni, mina sulle pesumasin ja Sõrmuste Isand kell üksteist õhtul.