Oh õunapuu, oh õunapuu - nii haljad on su oksad

Olgu, ma siis olen ka hakanud lapsele ise süüa tegema. Ei olegi nii aeganõudev ja keeruline, kui ma alguses arvasin. Välja arvatud pudrud, mida ma lihtsalt ei suuda end motiveerida nullist ise keetma, kui riisijahupulbrile natuke sooja vett sisse segades saab täiesti pudrumoodi pudru. Ja laps sööb ja on (enamasti) rahul. Aga juurvilju olen küll täitsa ise keetnud-püreestanud-mööda köögipõrandat laiali määrinud.

Ainuke probleem on see, kuskohast toorainet saada. Olen kohusetundlikult püüdnud tupsukesele ainult ökoloogilisi möginaid valmistada ja ega see ökoloogiavalik meie tavalises SuperBeastis iseenesest nii vilets olegi. Aga just avastasin, et ökoloogilised õunad tulevad nähtavasti Tshiilist ja ökoloogilised pirnid Argentiinast. Rääkimata sellest, et paar päeva tagasi ostsin vaakumpakendis murulauku (potimurulauk oli otsas), koju jõudes vaatasin, mis sildi peal kirjas, ja murulauk, tuleb välja, jõuab meieni Keeniast.

Et nagu mis mõttes?! Taani mullas õunad ei kasva, tuleb välja. Häguselt meenub, kuidas mõned kuud tagasi lugesin põllumajanduskoolide kommentaare, et nad Taani tulevastele talunikele ökoloogiat ei õpeta, sest sihtgrupil huvi täiesti puudub ja õpilased arvavad, et tegemist on mingi lillelaste jamaga. Ja nii siis ongi käesoleva hetke dilemmaks valik kahe halva vahel - kummas on vähem pestitsiide ja/või muud jama, purgitoidus või "tavalistes" juur- ja puuviljades.