Kellel on kõige märjemad sokid

Taani ilmateade on juba mõnda aega lubanud vihma järgmiseks päevaks, mis meenutab mulle neid vanu muinasjutte, kus mingid tüübid vanakuradiga kahtlasi diile tegid ja lubasid oma hinge vms anda "homme", aga kui kurat "homme" kohale ilmus, teatasid ülbelt, et täna on "täna", "homme" seevastu" on aga alles homme. Siin on vihmaga üldiselt samamoodi. Saladuslikul kombel lubavad nad küll ka kuiva ilmaga 20 mm sademeid - ilmselt on tegemist ookeani kondenseerumisega õhus.

Pühapäeval oli sademeid küll oluliselt rohkem kui 20 mm. Nimelt pidi sel päeval aset leidma mu töökaaslaste korraldatud biznespiknik umbes kolmekümnele inimesele kaunis linnalähedases looduspargis keset lilli ja rohelust. Rongijaamast oli organiseeritud hobukaarikutega transport ja kuum kakao.

Toidu, joogi, meelelahutusvahendite ja inimeste kaarikutesse laadimine toimus päikesepaistes ja ilma oluliste vahejuhtumiteta. Samas, niipea kui hobune paigast võttis, katsid pilved päikese ja esimesed piisad hakkasid langema. Üldiselt, pole hullu, ega keegi meist suhkrust pole, mõtles enamus. Targemad langetasid pea ja palvetasid. Ja põhjusega, sest niipea kui olime jõudnud pargiväravatest piisavalt kaugele (jätke lootus, kõik, kes sisse astute), hakkas tõeliselt sadama. Kaarikupõrand täitus kiirelt veega ja läbi halli veemüüri märkasime kohati õnnetuid inimesi, kes puude all varju üritasid leida.

Sõitsime aeglaselt läbi kohutava saju ja kaarikujuht nägi üha lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Pärast lühikest sõjanõupidamist otsustati edasi sõita. Kaarikujuht nägi veel lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Kaarikujuht nägi veel lootusetum välja. Järsku kaarikud peatusid, haarasime oma läbiligunenud varustuse ja ronisime välja. Vett tuli nagu dushist. Olles pikaajalise harjutamise tagajärjel muutunud kaunis vilunuks varustuse kiirel kokku-lahtipakkimisel, võttis enamus siiski vastu otsuse, et jokk on, ilm, raisk, keerab täiega s...., ja tuleb kapituleeruda. Nii ka tegime. Sõitsime aeglaselt läbi kohutava saju jaama tagasi ja alustasime keerulise teambuildinguülesandega varustuse ja inimeste võimalikult kiirest autossepakkimisest. See oli raske, aga mitte võimatu, ja peagi oligi kogu meie keskmise suurusega delegatsioon edukalt autode peale laiali jagatud. Siis jäi vihm järgi, päike tuli välja ja maa, mis hetk tagasi oli kaetud kümnesentimeetrise veekihiga, kuivas sekunditega. Sõitsime mornilt tagasi kontorisse, kus võrdlesime, kelle sokid on märjemad, närisime sööklas oma grillitud kanajalgu ja vahtisime süüdlaslikult õllekaste, sest kell oli alles pool üks ja millegipärast tundub vabas õhus vara jooma hakkamine alati kuidagi vabandatavamana kui kinnises ruumis.