Ilmad on läinud külmaks ja eile sadas esimest korda lund - vähe ja vesist küll, aga siiski. Ja mul on tunne, et minu jalgrattasõiduhooaeg hakkab vaikselt läbi saama, kui ma ei taha igal hommikul offisisse jõudes kulmudest härmatist välja harjata.
Nii et ilmselt pean ma jälle kuukaardi ostma ja harjutama end vaikselt Kopenhaageni ühistranspordi võludega. Mida on vähe ja nad teavad seda, mistõttu on nad välja tulnud massiivsete PR-kampaaniatega, et inimesed nende vastu vähem okkalised oleks. Üks osa kampaaniast on see, et busside tagaküljed kannavad silti "Ainult rahu, tulen veidi aja pärast uuesti." Selle sildi nägemine tekitab minus enamasti sundmõtte bussile telliskivi aknasse virutada, sest ma näen neid enamasti nelja või viie teisele poole sõitva bussi tagaküljel, olles enda oma paarkümmend minutit tagajärjetult oodanud.
Aga. Lisaks sellele taagale, mida lisaks minule veel miljon kopenhaagenlast kandma peab (Eh. Miks siis teie arust jalgratas siinmail nii populaarne on?), on mul ka veel isiklik probleem. Nimelt kasutab sama bussi üks lähis-Ida päritolu noormees, kellega ma kevadel eksikombel jutule sain, kuna ma arvasin, et me töötame samas kohas. Mis osutus valeks. Ta ei ole mind sellegipoolest ära unustanud ja iga kord, kui ta mind bussipeatuses näeb, valgub ta näole lai naeratus ja ta trügib läbi inimeste, et minuga lobiseda. Mõnikord küsib ta mu telefoninumbrit või kutsub mind lõunale. Ja ta on nii õudselt igav, mitte väga atraktiivse välimusega ja ma ei suuda välja mõelda viisakat lahendust, kuidas hommikul tööle sõita ilma selle soovimatu sotsiaalse kohustuseta...
Pealtnäha on tegemist küll lihtsa lahendusega, aga ma tean küll, et praktikas ei ole mul piisavalt tahtejõudu, et varasema bussiga minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar