Investeeringud kinnisvarasse

Eile leidsin ma lõpuks koha, kuhu ma oleksin täiesti nõus omale maja soetama. See asjaolu on märkimisväärne ka selle poolest, et ma olen alati olnud rohkem see Carrie Bradshaw tüüp, kellele Manhattanilt lahkumine kublad käte peale tekitab, aga kõnealune koht on umbes 10 km Kopenhaagenist.

Küla nimi on Dragør ja tegemist on täiesti fantastiliselt idüllilise kalurikülaga Amageril teisel pool lennujaama. See on nagu see koht, kus kunstikooli õpilased peaks suvi läbi guashvärvide ja joonistusplokiga ringi hulkuma. Nagu Itaalia, kui väljas nii pagana külm kogu aeg poleks.

Tegelikult nii külm muidugi ei ole ja loodus tegelikult kipub juba õitsema ja lehkama, nagu pildi pealt näha. Meie maja ees õitsevad võõrasemad ja maja taga on midagi, mis kahtlaselt õitsvaid kirsipuid meenutab (ma tegelikult küll ei usu, et tegemist kirssidega on, kuigi visuaalne efekt on üsna sama). Lumikellukesed ja krookused ei üllata juba ammu enam kedagi. Muidu oleks ju vahva, aga see, et tegemist on märtsi algusega, tekitab kuidagi õõnsa tunde.
Mu teinepool on juba mõnda aega käinud ringi ja luninud, et "lähme ostame maja-maja-maja". Materiaalse tüdrukuna olen ma küll ise rohkem selle poolt, et "lähme ja hangime kõigepealt raha-raha-raha, et osta maja-maja-maja". Majad Dragøris maksavad viis kuni seitse miljonit kohalikku ühikut, mida üldiselt peegeldab ka tänaval parkivate autode koosseis. Nii rikkad ja tsiviliseeritud kui me siin Taanimaal reeglina ka oleme, maksta kolmekümnekilost pangalaenu kuus oleks tsipa utoopiline. See plaan ilmselt kuulub sinna kategooriasse, et siis, kui me Viking Loto jackpoti võidame.

Välja arvatud muidugi fakt, et Taani rannikul kinnisvara osta järgmise saja aasta perspektiivis ilmselt kuigi tulus investeering ei ole. Lastele pärandada suurt midagi ei oleks, v.a. juhul kui lapsed juba lõpustega sünnivad (aga ma loodan, et vast midagi nii hullu veel lambist juhtuma ei hakka; niipalju, kui ma tean, on perekonnas siiani kõik imetajad olnud, nii et geenifondiga peaks nagu kõik korras olema).

Mis veel? Igaõhtune Ameerika Järgmise Toppmodelli vaatamine on end lõpuks hakanud ära tasuma. Kehakeelega on mul veel raskusi, aga varsti läheb mul rind ette ja kõht sisse automaatselt nii kui ma kaamerat näen. Siis lähen ma telepurki, ja kõik saavad mind armastama ja meelt heitma!